JUHTKIRI: Mured või sallimatus?

"Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks sallimatu teise nahavärviga inimeste suhtes. Suhtumine on pigem vastupidine, vaadake või klubikultuuri või rannapidusid," kirjutab toimetaja Kai Maran värske Pealinna juhtkirjas. 

Pilt: Scanpix

JUHTKIRI: Mured või sallimatus?

Kai Maran, toimetaja

"Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks sallimatu teise nahavärviga inimeste suhtes. Suhtumine on pigem vastupidine, vaadake või klubikultuuri või rannapidusid," kirjutab toimetaja Kai Maran värske Pealinna juhtkirjas. 

Suhtumine on pigem vastupidine, vaadake või klubikultuuri või rannapidusid, kus tõmmunahalised muusikud kujunenud kui mitte normiks, siis tõmbenumbriks igatahes. Muulased meeldivad meile, sest elavdavad kultuurielu.

Mis aga toodab arvamust, et Eesti elanikud on rassistid ja sallimatud, nagu selgub näiteks hiljutisest välisriikide kodade avaldusest? Seal väideti koguni, et "inimõiguste rikkumise üksikjuhtumid hakkavad paljastama laialdast sallimatust".  Kas tõesti võib sallimatuseks nimetada ainuüksi seda, kui "jah" või "ei" ütlemise asemel otsitakse vastust küsimustele "kas" ja "kuidas"? Sest siin käivad tõesti laialdased arutelud.

Hiljutise kodurahufoorumi moderaator Leivi Šeri tõstatas koguni kolm suurt ja tähtsat muret. Esiteks: kas see umbes 500 pagulast, kelle Eesti on lubanud vastu võtta, on lõplik number või suurema protsessi algus? Küsimus on põhjendatud, sest ka Kreeka abipaketi debatil kinnitati meile, et tegemist on ühekordse paketiga. Ometi järgnes sellele teine ja kolmaski. Mis tagab, et pagulaste vastuvõtu arvuga ei lähe samuti? Veel kevadel väitis valitsus, et otsustame saabuvate pagulaste arvu üle ise, neid ei tule mingil juhul üle paarisaja ja nende integreerimine ei tekita mingeid probleeme. Nüüd aga seisame tõsiasja ees, et Eesti peab vastu võtma pool tuhat pagulast. Kas kasvab seegi arv?

Miks sulgeda silmad probleemide ees ja rääkida selle asemel kohalike lahkemast või kurjemast meelelaadist? Need on ju hoopis eri asjad, nagu aed ja aiaauk. Vastuvõtja pool peab probleeme nägema ja nendest rääkima. Näiteks kuidas praakida välja need inimesed, kes ei page mitte sõja jalust, vaid on lihtsalt parema elu otsinguil? Pika rännaku käigus on ju dokumendid sageli kadunud või üldse koju jäänud ning migratsiooniametnikud tegutsevad põgenike ütluste põhjal. Terrorismi vastu aga pea liiva alla peitmine ei aita. 

Ja kolmas ning veelgi keerukam küsimus: kuidas korraldada pagulaste elu alates majutusest ja lõpetades meie kultuuri ja kommete tutvustamisega? Kuidas leida majutuspaiku, kui meil munitsipaal- ja üürimajad üle Eesti sama hästi kui puuduvad? Lahendust ei too loitsud, nagu oleks pagulaste näol tegemist abivajajate asemel päästjatega, kes Eestisse talente toovad ja meid tööjõupuudusest päästavad. 

Vastuvõtja pool mitte ainult et võib, vaid lausa peab probleeme ette nägema ja nende üle aru pidama. On ju Eesti meie kõigi hoida, nagu laulusalmgi ütleb.

Laadimine...Laadimine...