JUHTKIRI: Noorte mäss enne ja nüüd

Heinz Valk ütles 11. septembril 1988 lauluväljakul oma kõne lõpus kuulsa lause "Ükskord me võidame niikuinii!". Saanud vastutusrikka ülesande rahvas üles kütta, oli ta kirjutanud kõnest kaks nädalat iga päev järjest 6-7 varianti. Kuni jõudis enda meelest õigeni. See näitab, et kõne sündis südamest, ja olulisimast.

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv

JUHTKIRI: Noorte mäss enne ja nüüd (1)

Virkko Lepassalu

Heinz Valk ütles 11. septembril 1988 lauluväljakul oma kõne lõpus kuulsa lause "Ükskord me võidame niikuinii!". Saanud vastutusrikka ülesande rahvas üles kütta, oli ta kirjutanud kõnest kaks nädalat iga päev järjest 6-7 varianti. Kuni jõudis enda meelest õigeni. See näitab, et kõne sündis südamest, ja olulisimast.

Kuulsast lõpulausest palju vähem mäletatakse kõne algust: "Kallid Eesti lapsed, eriti kallid Eesti naised…" Tegelikult oli see ju suures osas laste ja noorte mäss, mis toonaseid sündmusi tagant tõukas. "Kui ma siis neid tüdrukuid vaatasin – õrnakesed ja nääpsukesed, nagu nad olid –, hakkas hinges kibe," meenutab Valk intervjuus oma kaht tütart, kes ohtlikel meeleavaldustel olid käinud.


Juba 1980. a olid ju aset leidnud noorterahutused, 1987. a sündmused Võrus noortekolonni ümber jne. Läbi kogu nõukogude aja polnud KGB-l niipalju tegemist viimseni üle või läbi uuritud "elukutseliste" dissidentidega, kui just ettearvamatute õpilastega. Lihtsalt öeldes hakkas vanematel noorte või laste ees 1980ndate lõpus üha enam piinlik. Nõnda see vesi paisu tagant pääses.


Kui toonane olukord aga tänasesse päeva ümber tõsta, võiks muidugi küsida, kas meie noored oleksid võimelised välja astuma idee nimel, mis annaks parema elu nende lastele.


Erinevalt toonasest ühiskonnast ei riskitaks ju millegagi, kui kas või kodanikualgatuse korras toimuks allkirjade kogumine mingi seaduse läbisurumiseks riigikogus. Valukohti on ju niivõrd palju. Looks küll pere, aga kuhu? Ainuüksi korterilaenu sissemakset koguks noor pere umbes  kümme aastat...


Pessimistid ütleksid, et tänapäeva noortel puudub mässumeel ja üldse on neil lihtsam hääletada pigem jalgadega. Teisalt paneb üha enam mõtlema, kas noorte kirumine lumehelbekesteks polegi mitte vanema, nn vettinud mäkrade põlvkonna enesekaitse. Põlvkonna, keda on iseloomustanud juhtimisstiil: lõuad pidada ja edasi teenida, siis ehk maksan sulle ka natuke palka. Ja see mäss on ehk tegelikult toimunud aastaid? Ja vanad tegijad, poliitikud, ettevõtjad jt on seda naeruvääristades pigem eelistanud vastuhakku maha suruda. Selmet endalt küsida: äkki ongi nii, et äkki peaksime hoopis ise noorte nimel rohkem pingutama, sest palgad on liiga madalad, muud tingimused viletsad ning ebavõrdsus õilmitseb?


20. august võikski olla ka tulevikku vaatamise päev. Noorte lahkumise korral on ju  mõttetud nii toonased rahvakogunemised kui ka Vabadussõda, mida taas aitasid võita noored.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...