JUUBILAR RAIVO TAFENAU: Saksofonimäng on nagu tennis - publik peab palli tagasi lööma

"Saksofonimäng on nagu tennis. Kui bänd lööb palli õhku, siis publik peab selle tagasi lööma. Ja kui see edasi-tagasi mäng toimib, tuleb ka väga hea kontsert," rääkis oktoobri keskel Taff-Clubi avakontserdiga kolmekümnendat muusikuaastat tähistav populaarne muusik Raivo Tafenau. Uue hooaja avaõhtule soovitab ta aga publikul kaasa võtta tantsukingad.

Pilt: Scanpix

JUUBILAR RAIVO TAFENAU: Saksofonimäng on nagu tennis - publik peab palli tagasi lööma (5)

Kai Maran

"Saksofonimäng on nagu tennis. Kui bänd lööb palli õhku, siis publik peab selle tagasi lööma. Ja kui see edasi-tagasi mäng toimib, tuleb ka väga hea kontsert," rääkis oktoobri keskel Taff-Clubi avakontserdiga kolmekümnendat muusikuaastat tähistav populaarne muusik Raivo Tafenau. Uue hooaja avaõhtule soovitab ta aga publikul kaasa võtta tantsukingad.

Saksofon ei olnud sugugi esimene pill, mille tulevane muusik kätte võttis. Tafenau sõnul ärgitas teda muusikuteele külapillimehest onu.


Kuidas langes valik akordioni kasuks? Kas käisite vanematega muusikapoes pilli valimas?


Ma olin väike poiss, seitsmene ehk. Mu onu oli toona Tarvastu kandis kõva külapillimees. Selline, kes laulis ja mängis – naistelemmik! Temal oli pisike kümne-kaheteist bassiga bajaan. Selle andis ta mulle ühel hetkel pihku ja saatis mind tahatuppa – mängid mulle "Mustamäe valsi" refrääni ära! Otsid üles, kuidas see käib, siis saad pilli endale. Ma polnud sellist pilli elus näinud! Lõõts ja nupud. Kuid kasvatuslikult väga õige meetod. Ei ole nii, et lihtsalt palun võta! Ei mäleta, kaua ma tagatoas olin, aga igal juhul sealt välja ma tulin, palusin vaikust ja esitasin neile "Mustamäe valsi"  refrääni ära. Umbes paar tundi läks ja pill oli minu. Päris akordion tuli nii, et kui läksime bajaani ostma, oli neid Pärnu poes müügil ainult kolm. Aga kõik tuksis. Nupud jäid kinni ja üks ja teine häda. Ainuke lõõtsaga pill, mis töötas, oli vene akordion. Võtsime pilli ja läksime koju.


Kas onu sõnad läksid täide ja külapidudel oli akordionimehel teistega võrreldes rohkem lööki?


Küla akordionimängijad olid popid, nad olid ikka naiste lemmikud küll! Kõik naised neid vaatasid ja see pani külapillimehed veelgi enam õitsema.


Kuidas selline soe publiku vastuvõtt jazzi algele mõjus, on ju jazz samuti publikuga tihedamalt seotud?


Siis valdas mind elu esimene fanatismiperiood. Esimene akordion jäi väiksemaks ja tulid üha paremad. See aeg pani mu tööle. Kui minu eakaaslased toona kuulasid ikka Led Zeppelini ja Pink Floydi, siis mind huvitas ainult akordion. Olin täielik hull oma akordionimänguga. Kui tuju tuli, harjutasin ka öösiti. Selle pilliga ma lõpetasin Pärnu muusikakooli ja astusin ka Otsa-kooli sisse. Akordioniga võtsime lastemuusikakoolis läbi klassika Mozartist Bachini välja. Akordionimäng pole ainult polka ja valss, nagu tihti arvatakse.


Praegu on stuudios aukohal aga mitut mõõtu saksofonid. Millal esimese saksofonitunni saite?


Oli juba 21, kui Otsa-koolis sellega alustasin. Põhimõtteliselt selles eas mehed teevad juba maailmas tegusid. Pillid ise on totaalselt erinevad. Üks on see, et akordionile paned käe peale ja tõmbad lõõtsa – iga inimene saab kohe hääle kätte. Saksofoniga asi nii lihtne ei ole. Aga kui sa selle hääle lõpuks sealt kätte saad, muutub see pill su käes väga isikupäraseks. Ehk siis igal saksimängijal on oma hääl, mis sõltub tema iseloomust.


Nii et saksofon on nagu savi, mis kohe pillimehe käe järgi kuju võtab? Mis teeb saksofoni eriliseks?


No kohe ta seda kuju ikka ei võta! Seda on vaja voolida ja voolida aastaid, enne kui muutud vabaks selle pilliga ja suudad olla muusikast üle. Kõige tähtsam on, et sa pole krampis ega noodis kinni. Et sa suudad muusikast nii palju üle olla, et enda panus muusikasse edasi anda.


Kas jazzmuusikas on publikul suurem roll kui tavapärasel akadeemilisel  kontserdil?


Jazzmuusikas pole selliseid reegleid nagu klassikakontserdil, kus osade vahel ei plaksutata ja hoitakse akadeemilist joont. Jazzmuusikas on kõik vaba. Kuulamismentaliteet on teistmoodi. Kui keegi esitab hea soolo, siis terve saal möllab.  


Kas saksofonimängu võib ka mõne spordialaga võrrelda?


See on nagu tennisemängus. Kui bänd lööb palli õhku, siis publik peab selle tagasi lööma. Ja kui see edasi-tagasi mäng toimib, siis  tuleb ka väga hea kontsert.


Teil on rahvusvaheliselt suur kogemus, kuidas publikuid võrrelda – kui tihti satute Euroopa lavadele ja milline on sealne publik võrreldes Eesti omaga?


Omaette teema on näiteks Venemaa publik. Käisin Venemaal mullu novembris, tegin Peterburis paar kontserti. Suuremat sorti tuur 7-8 kontserdiga eri linnades oli 2010. Vene publiku kiituseks pean ütlema, et see on üks ausamaid publikuid maailmas. Siberi linnadesse on teadupärast jäänud suured nõukogudeaegsed kolossid ja gigantsed suured kontserdisaalid. Venelastele on see väga püha koht, kuhu minnes nad panevad selga kõige ilusamad riided. See on nende jaoks sündmus. Nad on alati muusikutele tänulikud selle eest, et nood neile mängima tulevad. Sellist tänulikkust, vahetust ja soojust on Venemaal tunda igal pool. Euroopas on tunda pigem sellist hoiakut, et meie maksame ja teie nüüd mängige. Natuke kliendi ja teenindaja suhte moodi. Muidugi, korralduslikult on vahe sees, näiteks võib duši all käies vesi otsa saada.


Kes Eesti artistidest võiks olla sobilik saksofoni ja laulja duetiks?


Olen ühe loo kirjutanud näiteks Anne Veskile, selle nimi on "Kuninga kass" ja see oli tõsine jazzilugu. Laulis väga ilusti ära. Kuigi Anne on täiesti teise muusika esindaja, ütles ta selle loo peale, et teeme ära! Mindi linnahalli stuudiosse ja mängiti sisse. Mitte mingisugust probleemi polnud. Läks ja tuld!


Tegelikult alustasitegi te suuremaid kontserttuure koos Anne Veski ja Nemoga. Venemaa-reisidel juhtus ilmselt nii mõndagi, mida praegu imestusega meenutada.


Kui sain aastal 1988 Anne Veskilt pakkumise, ei saanud ma mitu ööd magada. Ma ei uskunud, et minule selline pakkumise tehakse, oli ju Anne omal suure Nõukogude Liidu üks tippstaare koos Alla Pugatšova ja Valeri Leontjeviga. Samal lainepikkusel. Mäletan, et Tšernobõli katastroofi aastapäeval oli meil välja kuulutatud kolm kontserti ja järgmiseks päevaks samuti kolm. Siis aga otsustas Moskva teha vaikse päeva ja igasugused kontserdid ära keelata. Niisiis, need esimese päeva kolm kontserti tõsteti järgmise päeva hommikuks. Alustasime esimese kontserdiga kell 9 hommikul ja igal kontserdil oli saalis 3000-4000 inimest. Saalid olid kõik välja müüdud, kuus korda 4000 inimest! Panime nonstop kuus kontserti ühe päevaga! Mäletan, et haigeks ei jäänud, aga järgmine päev magati maha. Olime niivõrd väsinud. See pole üldse lihtne asi!


Kuidas võrdlete Eesti publiku teistega?


Eesti publik on soojuse ja tänulikkuse mõttes rohkem sarnane vene publikule kui lääne publikule. Lääne publik on juba kõike näinud, jazzi suur hüpe algas ju pärast sõda. Saksamaa publik on kõike näinud. Meie eelis on see, et meil on jazzipubliku hulgas palju noori inimesi. Mängisin kolm aastat Jazzbaltica ansamblis. Iga-aastane võimas festival on Timmendorfer Strandis Balti meres ääres. Kuid publikuks on valdavalt hallipäised. Saalis oli üle tuhande inimese, aga juuste värv oli ühtlaselt ilus hall. Seal on jazz rohkem jõukate härrasmeeste-prouade teema. Meil aga käib palju noori.


Kuidas sujub koostöö Tafenau juunioriga? Näen, et stuudios on ka mitu trummikomplekti.


Ta just läks siit harjutamast, kohe, kui vaba hetk on, nii ta trummide taha istub. Oleme oma vaidlemised juba ära vaielnud. Üks osa poja arengust on ikkagi see, mis juttu vanemad kodus räägivad. Lapsed on ju juures, kui muusikud on külas. Neil on kogu aeg kõrv kikkis, et mida räägitakse. Mis roll on igal pillil, millised on väärtushinnangud, see on meil ammu omavahel selgeks räägitud. Oleme rääkinud ka sellest, et jazzmuusika sünnib enamasti laval, või siis samal hetkel. Teist samasugust kontserti mitte kunagi ei tule. Copy ja paste meil ei ole, nagu tüüpilistel rockbändidel paraku on. Rock- ja popmuusikas kipuvad olema ikka teatud kindlad nipid, mis loo käima panevad. Ramueliga on meil need jutud ammu ära räägitud.


Kuidas ühiseks kontserdiks valmistute? Kust ammutate energiat  laval esinemiseks?


Siis, kui ma aastal 2004 selle maja soetasin, läks esimese asjana stuudio siin ehitusse. Ehk siis maja oli alguses väiksem ja läks stuudio võrra pikemaks. Üks minu unistusi oligi, et mul peab olema oma koht, kus ma saan sõltumatult pilli harjutada. Nagu stuudio valmis sai, ostsin siia trummikomplekti, kuhu taha poeg kohe istus. See oli üks õigemat sorti investeering, mis ma olen elus teinud. Sealt ta muusikutee lendu läkski. Aga siin teiselpool seina on mul mootorrattad. Olen juba kümme aastat kõva tsiklisõitja.


Kas mootorrattad ei tekita siiski kuidagi ebamusikaalset plärinat?


Ei, see pole ebamuusikaline plärin, siin te eksite. (Naerab.) Sellega  on täpselt nagu kõrv kuuleb, ja minu jaoks on see puhas muusika, mis sealt tuleb. See toob vabaduse tunde ja kui ma tsikli selga istun, jäävad olmemured selja taha. See pole spaas või mererannas vedelemine. Ratta teelhoidmine ja samal ajal tuulest läbi murdmine on tükk tegemist ja nõuab jäägitut keskendumist. Autosse istudes tunnen, et võtan mure ikkagi endaga kaasa. Raadio mängib, on soe. See on liiga mugav. Mäletan, kuidas Horvaatias tuli kahe mäe vahelisel sillal selline külgtuul, et mul tekkis esimest korda elus mõte, et kas ma suudan seda ratast nüüd otse hoida. Kui aga suudad ja asja ära teed, tunned sõltuvustunnet tekitavat adrenaliini.


Kas 30 aastat saksofoniga laval on olnud üks pidev sujuv täiustumine või jaguneb teie muusikutee nö eri loomeetappidesse?


Pärast Venemaad mängisin kuus aastat Tallinki laeval tantsubändis, ajal, kui rubla muutus krooniks. Pean seda tõsiseks ellujäämiskursuseks. Mängisime kaheksa tundi päevas rahvusvahelise publiku ees. See oli väga motiveeriv toona, sest meie palgad olid kümme korda tavatasemest kõrgemad. Tänu sellele laevandusele jäidki paljud muusikud muusika juurde. Aga väga paljud ka lõpetasid, sest polnud enam turgu. Loomeetapid polnud  mitte niivõrd muusikaliselt pööretes, kuivõrd inimestes kinni.


Kas on lauljaid, kelle hääl sobib eriti just saksofoniga?


Kõige pikaajalisem koostöö seob mind Sergio Bastosega, kellega 2002. aastal tuttavaks sain. Temaga tegime järgmisel aastal plaadi nimega "Ice on Ipanema" – see oli Eesti esimene jazziplaat, kus lauldi päris "bossanova keeles" ehk portugali keeles. See tekitas siinsesse õhustikku paraja särina! Leigo jazzikontserdil oli meil toona – kujutage ette – 4700 inimest publikuks. Müüsime kohapeal üle saja plaadi. Need olid võimsad ajad!


Kui palju tänapäeval pop- ja rockmuusikas saksofoni kasutatakse?


Jazz on ikka nišimuusika. See ei too publikumasse kokku, seda   kuulates ei satu kõik ühtviisi vaimustusse, nagu juhtub popmuusika puhul. Jazz on teatud seltskonna lemmikmuusika, aga seda seltskonda on suhteliselt vähe. Sergioga aga läks selles suhtes hästi, et saavutasime jazzmuusikutena ka laiema publiku hulgas edu.


Publik näeb teid kohe varsti taas koos esinemas Mustpeade majas. Mida esitate?


Kutsusin Taff-Clubi avaõhtuks Sergio Brüsselist siia. Sel sügisel saab 16 aastat meie kohtumisest. Nii et oma 30-aastasest lavateest olen 15 koos Sergioga olnud. See on väga kõva sõna. Publikul soovitan Mustpeade majja tulles tantsukingad kaasa võtta, sest tekitame saali väikese tantsuruumi. Samas jäävad ka lauad saali, sest on inimesi, kes tahavad lihtsalt kuulata.


Mida toob sari "Käbid ja kännud"?


Koosseisuga on väga hästi läinud. Kõik pillid on olemas ja lauljad ka! Meil on selles mõttes täisansambel detsembri kontserdil. Taavo Remmel kontrabassil ja tema poeg Joel, mina saksofonil ja minu poeg trummidel, Arvo Leibur viiulil ja tema tütar Marianne Leibur solistina.


Kui eriline on Mustpeade maja esinemiskohana?


Mustpeade maja on minu jaoks väga huvitav esinemispaik ning selle koha head aurat ära kasutades olen mõelnud omavahel ühendada jazzi ja klassika poole. Ma ei tohiks ehk seda saladust veel välja öelda, aga midagi väga võimast on tulemas veel sel hooajal. Taff-Clubi hooaja lõppkontserdi eelläbirääkimised käivad. Mul on selline tunne, et kevadine hooaja lõpukontsert saab olema väga võimas koos Tallinna kammerorkestri ja jazzbändiga.

 
Kuidas suhtute loomeinimeste nõudmisse maksustada salvestusseadmed nagu arvutid ja nutitelefonid või siis eraldada loomeinimestele 38 miljonit eurot?


Kahtlemata on probleemi tõstatanud Vaiko Eplik andekas muusik ja tark inimene, mul midagi põhimõtteliselt teistsugust lisada ei ole. Mulle meeldivad mõlemad argumendid. Küll aga pean küsitud summat üle mõistuse suureks. Mulle ei mahu pähe seegi, kui loomeliidud tõstavad sekundi hinna kuskile kõrgustesse. Kui ringhäälingud ei jõua seda enam maksta, mis saab Eesti muusikast üldse? Küsimus on tõsine, sest ilmselt Eesti muusikat siis lihtsalt enam ei mängita. Iga selline hinna tõstmine on katastroof nii väikese riigi jaoks. Samal ajal on muu maailma parimgi muusika tehtud veebipõhiselt nii kättesaadavaks, et see ei maksa pea midagi. Autoritasude nõudmisel tuleks leida kuldne kesktee.

 

 

 

Tafenau tähistab Mustpeade majas oma 30. lavajuubelit


• 11. oktoobril kell 20 toimub Mustpeade maja Valges saalis Taff-Clubi hooaja avakontsert, millega Raivo Tafenau tähistab oma 30. esinemisaastat.


• Lisaks Tafenaule astuvad lavale brasiillane Sergio Bastos laulu ja kitarriga, Meelis Vind klarnetiga, Heikko Remmel kontrabassiga, Holger Marjamaa klaveril, Reigo Ahven löökpillidel ja soomlane Petteri Hasa trummidel. Pilet maksab 25 eurot.

5 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...