KADRI VOORAND: mul on oma muusikaga alati mingi lugu jutustada

"Laulupeo traditsioon on eestimaalaste pärisosa. See on meile midagi sama iseloomulikku kui oma ema-isa või vanaema-vanaisa, kellel sa külas käid ja kellelt ühel hetkel nõu küsid," lausub intervjuus Pealinnale helilooja ja laulja Kadri Voorand (33), kes esineb tänavusel Jazzkaarel. "Nii nagu ei saa öelda, et sul ei ole vaja ema ja isa, ei saa öelda, et sul ei ole vaja laulupidu, sest muidu poleks sind."

Pilt: Scanpix

KADRI VOORAND: mul on oma muusikaga alati mingi lugu jutustada

Lisa Gabriela Metsala

"Laulupeo traditsioon on eestimaalaste pärisosa. See on meile midagi sama iseloomulikku kui oma ema-isa või vanaema-vanaisa, kellel sa külas käid ja kellelt ühel hetkel nõu küsid," lausub intervjuus Pealinnale helilooja ja laulja Kadri Voorand (33), kes esineb tänavusel Jazzkaarel. "Nii nagu ei saa öelda, et sul ei ole vaja ema ja isa, ei saa öelda, et sul ei ole vaja laulupidu, sest muidu poleks sind."

Kadri Voorand on tänavuse Jazzkaare üks tuntumatest esinejatest, kes astub festivali raames üles Vabal Laval 12. oktoobril kell 18 koos Chamber Music Ensemblega. Pealinn tegi temaga intervjuu.

Eriolukorra tõttu jäi sel kevadel väga palju kontserte ära. Kuidas möödus suvi ja kui suur on rõõm Jazzkaare lavalaudadele naasta?

Suvi möödus üle ootuste hästi, kui silmas pidada kontserte. Koroonakevade keskmes tundus tulevik hämar, aga inimeste soov üritustele tulla ja naasta kontserte kuulama oli siiski tugevam ja jäi peale. Eesti epidemioloogiline olukord lubas meil kontserte korraldada ja sellepärast oli meie elu siin Euroopa põhjanurgas üsna hea. See, et Eesti kontserdielu uuesti hoo sisse sai, tekitas minu jaoks enneolematu olukorra. Kui ma tavaliselt Eestis oma kollektiividega, nt Duo Mihkel Mälgandiga nii sageli ei esine, siis sel suvel esinesime rohkem kui kunagi varem meie pisikese Eesti ja enda kohta. Sain Eestis päris palju ringi sõita, aga hoopis üllatuslikuma koosseisuga, tavapäraselt on sellised tuuritamised Estonian Voicesiga või eriprojektide raames. Varasema plaani järgi oleksin ma suvel väga palju kaugemal ringi reisinud, kindlasti poleks Eesti jaoks jäänud nii palju aega. Praegu kujunes see hoopis teistsuguseks suveks, aga mul ei ole sellest üldse kahju. Seda, et on oma kuulajaskond, fännid, sõbrad ja tuttavad Eestimaa eri nurkades, on hea ja soe teada.

Juba varsti on tulemas Jazzkaare kontsert, kus astute üles põneva koosseisuga – keelpillikvartett ja bänd. Mida see endast kujutab?

See koosseis sündis pea aasta aega tagasi, kui mind kutsuti Tartu  Jaani kirikusse kontserti andma hingedepäeva puhul. Juba siis mõtlesin, et tahaksin teha teoks ühe oma kauaaegse unistuse ja sellise kollektiivi kokku panna.

Toona jäi see ühekordseks ettevõtmiseks, aga kuna kõlapilt pakkus mu hingele palju, oli loogiline, et minus tekkis kihk ja soov seda uuesti kusagil näidata. Jazzkaar on üldiselt koht, kus ma oma uute projektidega välja tulen. See projekt ei olnud küll Jazzkaareks sündinud, kuid on siiski uus, ja ka minu enda soov oli uue projektiga välja tulla.

Ma olen keelpillikvartetti kasutanud oma tegemistes varemgi, näiteks toimus Saku suurhallis minu ja Estonian Voicese kontsert koos külalistega aastal 2018 ja seal oli ka laval keelpillikvartett.

Oma plaadil Mihkel Mälgandiga mängisin ise ka näpuotsaga mingeid keelpillipartiisid sisse. Vajadus selle kõla järgi oma muusikas on kasvanud ja kujunenud viimase paari aasta jooksul.

Koosseis ei ole veel päris bändiks realiseerunud, sest ainult üks kontsert on olnud, aga ta taotleb sellist ilu ja vormi muusikast, mis suunab unistamisele rohkem kui negatiivsetele tunnetele. Eesmärk on kutsuda esile sellist unistust ja lootuse tunnet, inspiratsiooni, avatust uutele võimalustele. Kui ma mõtestan enda jaoks lahti, mis kõla sellel muusikal minu jaoks on. Kui mul on kasutada trummid, bass, kitarr, keelpillikvartett, ja ma ise mängin klaverit, siis ma otsingi selle kollektiivi pillide kooskõlast võimalusi, mis tekitaksid minus neid tundeid.

Milline on olnud kõige pingelisem muusika sünniprotsessis? Oled näiteks rääkinud, et salvestasid öösel saunas plaati – kas on olnud veel selliseid meeldejäävaid seiku?

Selliseid päris hullumeelseid öösel tegemisi on mitme suurprojekti puhul ikka ette tulnud. Näiteks kirjutasin oma esimest suuremat vormi "Laineile end kingin" Tallinna Filharmoonia kammerkoorile, kontrabassile ja mulle enesele. See pidi olema 40-minutiline, väga mahukas teos. Ma kirjutasin sellele teosele ka sõnad, mis lõpuks kujunesid minieeposeks, ja andsin selle isegi raamatuna välja, kuna sinna jagus teksti terve loo jagu. Ma kutsusin kampa graafik Urmas Viigi, kes tegi mu raamatule illustratsioonid, sest tundsin, et tahan seda lugu rohkemates vormides edasi anda. 40-minutiline teos ei ole sama, mis kirjutada plaaditäis laule, sa pead pidevalt ära haldama kogu vormi. Vaatad kogu aeg jälle algusesse, tervikvormi nägemine ja selle läbitöötamine uuesti ja uuesti on äärmiselt ajamahukas. Ma polnud varem nii pikka lugu kirjutanud ja selle tõttu sattusin tohutusse aja hätta.

Kui rahule sa ise tavaliselt oma loominguga jääd?

Kunsti puhul ongi etteennustamatu, millal sa oled nii rahul, et julged seda oma kuulajatega jagada. Seda momenti on väga raske ennustada, eriti suure teose puhul, et kas sa saad kohe hakkama või tulevad ainult sellised ideed, mis kuhugi ei vii.  See tohutu loomise agoonia on kohati koomiline.

Mäletan, kui mul oli Voicese plaadi jaoks lugude valimine ja eri versioonide valimine. Käisime Viljandi folgil nendega esinemas, mul oli mitu kontserti. Teiste kontserte ma ise ei saanudki kuulata, sest kui teised panid öösel pidu, siis mina istusin autos, kõrvaklapid peas, ja aina kuulasin oma lugusid. Et oleksin piisavalt rahul ja kindel, missugune neist sajast miljonist versioonist peaks kuuluma plaadile. Sa võidki sinna väga kauaks ära eksida, aga ühel hetkel saabub punkt, kust enam edasi ei oska. Punkt, mis on minu maksimum, ja kuna ma olen selle tee ette võtnud, siis siin see lõppeb. Need momendid, kui suur ja mahukas asi peab jõudma lõpuni, on olnud alati kuskil autos ja mujal kummalistes kohtades.

Sinu teoseid on esitatud laulupeol. Kui oluline on, et Eestis laulupeo traditsioon jätkub?

Laulupeo traditsioon võiks minu sisetunde järgi olla midagi sellist, mis on eestimaalaste pärisosa. See on midagi sama iseloomulikku, et sul on ema-isa või vanaema-vanaisa, keda sa tead, kellel sa külas käid ja kelle käest lähed ühel hetkel küsima nõu. Inimese pärisosa on ju see, et ta teab, et tal on vanemad. Mõni suhtleb oma vanematega rohkem, mõni vähem, aga nad on olemas. Kas sa käid neil külas rohkem või vähem, see vabadus jääb ja peabki jääma, aga neid ei saa ära kustutada. Nii nagu ei saa öelda, et sul ei ole vaja ema ja isa, ei saa öelda, et sul ei ole vaja laulupidu. Sulle ei pruugi meeldida su ema ja isaga suhelda ja sa ei pruugi mitte kunagi nendega nõus olla, aga sul on vaja, et nad oleksid olemas, sest muidu poleks sind. Eestist ei saa lahutada laulupidu, sest kui pole kultuuri, siis pole riiki. Riik baseerub sellele, et meil on kultuur. Riik ei ole firma, mida me kipume tihtilugu riigiga segamini ajama. Kaldume igapäevasest olmest lähtuvalt pidama riiki suureks firmaks, mis investeerib, toodab, kogub, müüb ja ostab. Sina annad talle selle eest raha, ja seal on mingid inimesed tööl. Aga see ei ole ju riik! Riik oled sa ise, sinu pärast on riik olemas. Laulupidu on lahutamatu osa Eesti kultuurist. Eesti riik on eestkätt Eesti kultuur, mitte Eesti raha.

Mida tähendab sulle see, et sinu laule on esitatud laulupeol?

Laulupidu on üks huvitav nähtus. Kui ma olen loo tellimuse peale valmis kirjutanud ja see on läinud kooridele harjutamiseks, siis laulupeo ajaks olen selle laulupeole ära andnud. Edasi on see lauljate oma. Kui ma kõrvutan laulupeo lugu mõne lauluga, mida ma ise oma kontsertidel esitan, siis see suhe on teistsugune. Ma olen harjunud lugu ise esitama ja panema sinna oma kõla, mis väljendab minu isiklikku tunnet.

Aga kui ma annan laulu laulupeole, siis esitavad seda tuhanded lauljad ja igaüks paneb sinna iseenda tunde, olgu see kerge või raske tunne. Mul on hea meel, kui laulupeol kõlas laul, mis õnnestus. Minu jaoks on laul õnnestunud siis, kui on mingi hulk inimesi, kes laulsid seda hingest. Samuti siis, kui lauljad said tunda tundeid, mis on tähtsamad, kui väikesed argidetailid. Tähtsate tunnete tundmine ja enda olemuse meenutamine läbi muusika on üks laulupeo tähtsamaid ülesandeid. Tuletame siin saja tuhandekesi meelde, mis see kõige tähtsam oli, olgu selleks armastus minu enda vastu ja armastus selle ringi vastu, kus ma liigun, või mõistmine või rahu jne. Kui laulupeo laul õnnestub, siis ma ei taju, et see õnnestus minu pärast. Siis ta õnnestub seepärast, et lauljad on otsustanud selle oma hingest läbi lasta.

Kui oluline sulle on, et muusika, mida esitad, on sinu enda kirjutatud või seatud?

See sõltub. Mulle kui kuulajale ei ole see oluline, sest ma enda muusikat väga ei kuulagi. Kui ma esitan muusikat, siis samal ajal ka kuulan. Kui vaatan ennast interpreedina, siis esitamise ajal ei ole vahet, kas see on minu või kellegi teise kirjutatud laul, sest kui ma olen võtnud nõuks seda laulu esitada, siis ma lasen selle endast läbi väga isikliku tunde ja emotsiooniga. Minu jaoks on võib-olla paratamatu, et minu sees on tung ja soov lisaks esitamisele ka luua muusikat. Aga kas ma laval esitan enda või kellegi teise muusikat,  ei ole enam oluline.
Endast läbi laskmine on see, et ma kodeerin lahti pala, olgu selleks siis meloodia või sõna tähendused, ja vaatan, millist tunnet see võiks minus esile kutsuda. See tunne meloodia või sõna esituse sees on pärast analüüsi minu oma. Ma kindlasti ei esita kellegi teise tunnet.

Millist mõtet sinu muusika kannab?

Mul on alati mingi lugu jutustada, mida ma tahan muusikasse panna. Kõige suurem lugu seal on lootus, mida ma tahan jutustada. Kui me räägime millestki suurest ja õilsast, siis me ei saa kunagi ilma põhjusteta, mille pärast me sinna poole püüdleme. Tavaliselt on need põhjused vürtsitükikesed, mis muusikasse on sisse põimunud. Kui me taotleme lootust, unistust ja ilu, positiivset emotsiooni, siis selleks, et muusika abil võiks tekkida vabanemine, peab kuskil olema pingemoment. Tõenäoliselt tuleb see muusikast kaasa, aga minu seekordne taotlus selle kõlapildiga on lootus, positiivsus ja unistus.

Mis see lootus üldse on? Minu jaoks väljendab see unistamise võimalikkust, et sa näed oma vaimusilmas võimalusi, mida argielu sinu lauale ei too. See vaimusilm on väga äge silm. Me näeme vaimusilmas võimalusi, ja kui muusika on aus ja siiras, siis ma räägin päris lugusid päris elust, ma räägin iseenda tunnetest muusika keelega. Lugude kuulaja suhestub looga. Kui sa kuuled midagi, mis on pärismaailmas sündinud, siis sa alati suhestud sellega, sa tunned midagi ja su fantaasia läheb tööle. Inimene hakkab tõmbama paralleele oma eluga. Muusika saab luua paralleeli, aga ta saab ka avada akna, kus sa hakkad unistama millestki, mida sul veel pole, ja sa oled positiivne, vaadates tulevikku. Minu meelest on olemas selline laad muusikas, mis saab positiivse vaate avada.

Kui me võtame ühisosa kogu maailma muusikast, olgu selleks rahva-, klassikaline või koorimuusika, siis seal on teatavad harmooniad, mis tekitavad meis selle rahu ja lootuse. On ka teatavad muusikavormid, mis kutsuvad esile mõnutunnet või kergust. See on see, mida mina muusikas taotlen, aga see ei tähenda, et kuulaja selle sääraselt vastu võtab. Mina saan jutustada lugu, aga see, mil viisil keegi sellele reageerib, ma lõpuni ette ennustada ei saa. Helilooja võib arvata, et tema kuulaja tunneb ennast saalis hästi, aga tegelikult võib ülipositiivne lugu mõjuda frustreerivalt, võib-olla saavutan ma kuulajas unistuse asemel frustratsiooni ja pinge. Kahjuks kunstides ei ole olemas sellist vormi, mis alati kindlalt toob esile ühese tulemuse, alati on inimesi, kes reageerivad teistmoodi. Ma võin loota, aga ma ei saa kunagi kindel olla.

Öeldakse, et muusikas on kõik asjad ära proovitud või ära tehtud. Kas nõustud sellega? Kas loomingus on raske leida midagi uut või teistsugust?

Ikka on raskusemomente, kus on hirm, et äkki see on juba olnud, samas ei saa minna looma mõttega, et nüüd on vaja ilmtingimata vaja luua midagi plahvatuslikult uut, sest see mõte ka piirab ja ängistab. Minu meelest on vastuoluline proovida lahti kodeerida, et mis on midagi täiesti uut. Looming mingist aspektist saab uus olla, aga kindlasti on see sündinud millegi olemasoleva baasilt, mis on uude sisse ja kaasa toodud. Vahel, kui olen akordid mingi rütmiga paberile pannud, vaatan, et see on kõik juba olnud, minu enda või kellegi teise loomingus. Aga ma ei tea, kas lugu on tuttav minu enda sisekõrva mälupildist või kusagilt väljaspoolt. Ja kui tuleb moment, kus avastan, et äkki see ei ole ikkagi minu mõte, äkki see tuleb väljastpoolt, olen raskes seisus. Kindlasti ma ei tohiks hakata väänama oma ideed millekski uueks, sest kui su sisekõrv ei ole öelnud, milline see meloodia või harmoonia peaks olema, siis ma lähen juba iseendaga vastuollu, järelikult ma enam ei kõnele mingit kindlat tunnet ja mingit lugu enda sees.

Kahtlen, kas on võimalik võtta valem ja selle järgi luua midagi täiesti uut. Aga olles osa sellest maailmast, kus püütakse luua midagi enneolematut, et raputada kedagi, siis ma võin sellel teemal edasi mõelda, kui sellel raputamisel on väga kindel siht ja selge eesmärk. Minu sisetunne ütleb, et luua midagi uut ainult sellepärast, et ta oleks uus, on kasutu. Ma tahan ikkagi luua sellepärast, et mul on teile mingi lugu jutustada. Kui mul on midagi öelda, siis ma ütlen, ja kui mul ei ole, siis ma lihtsalt niisama ei lalise.

Mis seisus on Eesti jazz? Mis teeb sellest just Eesti jazzi ja kas selle üle saab uhke olla?

Usutavasti on Eesti jazz mingis aspektis omanäoline, ja seda meie muusikaloo kujunemise tõttu minevikus. Kui me paneme võrdlusesse Eesti ja näiteks lääneriikide jazzi – ja seda just infosulu ajastu tõttu, kus jazz ei olnud nii levinud ja soositud muusikastiil oma vabaduse ja vaba vormi tõttu –, siis võib-olla ta ei ole ennast meie kuulajate kõrvadesse kinnistanud sellisel kujul, nagu jazz on seda lääneriikides teinud. Selle tõttu on meie jazz hakanud arenema jõuliste sammudega ja kogunud populaarsust uue ja vaba ajastu alguses. See punkt teiste riikide muusika ajaloos on hoopis teise koha peal. Mujal on jazz ajanud kiiri ja juurikaid palju rohkem laiali sinna ja tänna suundadesse. Me ei pea 1991. aastal jazzi all silmas mingit ühte kindlat muusikastiili, juba on seal sees palju erinevaid suundi. Jazzist on saanud tugevaid mõjutusi progerokk või soul, hip hop, eri alternatiivse popi žanrid. Isegi teatav klassikaline kaasaegne muusika on omakorda saanud jazzist mõjutusi, ja mitte vastupidi. Ka folkmuusika on väga palju jazziga segatud. Kui nüüd on äkitselt Eestis kõik lubatud, siis meie alguspunkt on see, et ühe jaoks on jazz rokk, teise jaoks on jazz svingmuusika, kolmanda jaoks on jazz Richard Bona aafrika rahvamuusikaga segatud funk.

Tänapäeval elame tohutult kirjus pildis ja sellepärast ei ole Eesti jazzipublikul jazzi-sõnaga seotud väga tugevaid ootusi, et see on sving. Meie jazzmuusika on palju vabam, sest meil ei ole eakat jazzipublikut, kes tahab kuulata vana head traditsioonilist jazzi, ja minu meelest on see meie seisukohalt ainult positiivne, sest siis see muusika on täiesti teise vabaduseastmega. Me elasime nii pikka aega suletud ühiskonnas ja tänu sellele on noorele muusikule, kes tuleb tänapäeval jazzi õppima, jazz juba vabam mõiste. Ta peab jazzmuusikaks kõike, mis on Jazzkaarel, ja seal ei ole ainult ameerika svingmuusika. Meie olukord on selle vabaduse võrra põnevam.

Oled kirjutanud laule nii eesti kui ka inglise keeles. Mis on kummagi keele tugevused ja nõrkused ning kumba ise südamelähedasemaks pead?

Kunagi, kui ma alustasin sõnade kirjutamist inglise keeles, olid loomulikult need sõnad suhteliselt nõrgad. Kutsuksin need kõik tagasi, et teha ümber ja paremaks. Samas pean minevikule otsa vaatama, et toona tegin ma parima, mis oli sel ajal võimalik. Nüüd näen väga loogilist ja selget põhjust, miks ma seda tegin. Inglise keeles luues, aga seda loomingut kodumaal esitades ma justkui peidan oma isiklikke tundeid ja lugu keele taha. Ma ei ole nii alasti, kui esitan oma mõtteid teises keeles. Ja kui ma välismaale lähen ja seal inglise keeles esitan, siis nad niikuinii ei tea mind ja ma võingi olla nagu avatud raamat, sest nad ei vaatle mind kui isikut, vaid suhestuvad ainult sellesse loosse. Kui oled noor inimene, siis sa paratamatult ei ole nii julge igat aspekti või igat tunnet laulusõnadesse kirjutama. Olin tüüpiline näide inimesest, kes ei taha, et kõik näevad teda läbi, ma ei soovinud, et minu lugu oleks liiga läbinähtav. Nii et ma varjusin inglise keele taha.

Praegu ei ole minu jaoks enam vahet, kumba keelt kasutan. Kuna inglise keel on midagi sellist, mida ma tarbin suhtlusvahendina, ei ole enam varjumise muret, sest inglise keeles olen ma sama läbinähtav kui eesti keeles. Loomulikult olin seda ka juba 15 aastat tagasi, aga siis ma ei teadvustanud seda endale. Ma arvasin, et varjun keele taha, aga nüüd tean, et mul ei ole kuhugi varjuda, sest kui ma juba midagi välja ütlen, siis see ongi välja öeldud. Laulusõnad aina enam ei keeruta mingi mõtte ümber, vaid ütlevad selle suhteliselt otse välja.
Julgus sõnu välja öelda on midagi, mis on kasvamisele iseenesest mõistetav ja loomulik, ja selles osas me areneme tõenäoliselt elu lõpuni. Kui me kuulame eakaid inimesi, siis nad on tihti väga otsekohesed, neil ei ole midagi kaotada, nad julgevad, sest nad on selle juba ära õppinud oma eluga. Sellepärast on eakaid inimesi alati väga põnev kuulata, nad ei pelga olla otsekohesed ja nad teavad väga palju. Nad on nii palju rohkem aastaid elanud ja neil on, millest rääkida.

Kas jazzi keerukus ehmatab kuulajad ära ja kas seda peab popi mõjul lihtsustama?

Jazzi keerukus tuleb sellest, kui palju riske improviseerija või komponeerija võtab. Kui improviseerida selliselt, et sa soovid edasi anda tohutul hulgal ideid väikese aja jooksul, siis sa riskid sellega, et kuulaja ei jaksa kõiki su ideid samaväärselt vastu võtta. Oleneb kuulajast, mõni tahabki kuulda võimalikult palju improviseeritud ideid, ja ta tahab võtta sealt selle, mille järele ta on tulnud. Aga on ka kuulajaid, keda sellised aspektid üldse ei paelu, kes tahavad lihtsalt suhestuda. See on koht, kus inimeste arvamused lähevad lahku. Mina väidan, et jazz ei pea olema keeruline. Seda peaks saama esitada ka viisil, mis oleks kuulaja jaoks vastuvõetav. Jazzmuusik saab otsustada, kas ta jutustab isikliku energiaga lugu, või on tal lihtsalt ideede paljusus, mida ta esitab tehnilises plaanis. See teine versioon tundub kuulajale väga keeruline.

Vahel on nii, et keegi esitab keerulist muusikat, aga metsiku energia ja tundega, nii et see keeruline muusika on täitsa seeditav. Ma ei kuula keerulist muusikat sellepärast, et ta keeruline on, see väsitab iga kuulaja ära. On inimesi, kes ei tule selle tunde järele, on väike punt inimesi, kellele lihtsalt meeldib see väljakutse analüüsida neid helisid, mida ta kuuleb. See on kindlasti väga väike hulk inimesi, aga nad on ka olemas ja tahavad midagi saada, mina isiklikult seda oma muusikas ei taotle. Ma taotlen loo jutustamist ja suhestumist ja seda, et see lugu mulle endale õudselt meeldib. Kui jazzmuusik lugusid esitades suudab peeglisse vaadata ja öelda, et ta on ise nõus sellega, mida ta sel hetkel mängib ja esitab, talle meeldib ja ta tahabki seda öelda ja mängida sellist fraasi, sest tema sees on selline väike tunne, olgu selleks siis naer või mõnus rahulolu või tohutu rõõm või kurbus või viha… kui esitaja suudab selle mõtte sinna sisse panna, siis see võibki olla vastavalt loojale komplitseeritumate või lihtsamate meloodiate kaudu.

Sõidad Tallinnas tihti rattaga ja jalutad. Millised on su lemmikud rohelised kohad linnas, kus sedasi aega veeta?

Mulle meeldib sõita Pelgulinna, sealt edasi Stroomi randa ja seejärel Kakumäele. Teinekord võtan ette seikluse Piritale ja siis naudin seal metsa või mereäärt. Kesklinnas lähevad need rattaühendused vaikselt paremaks, kuigi natuke maad on veel minna. Kui ma jooksen või jalutan, siis muretsen, et kui Hipodroomi muutub eramurajooniks, kaob ka praegune väike rohelus sealt ära. Kui lähen jalutama või rattaga maastikule sõitma, siis ma ei taha autosid näha, aga seal, kus on majad, on ka autod. Kui Hipodroomi arendus läheb käiku, siis koos majaga tuleb sinna ka liikuv auto. Mööda asfalti kõndida ei ole sama mis jalutada mööda väikseid radu, mis metsa vahel jooksevad.

Vaata Jazzkaare kava www.jazzkaar.ee/programm  

Saanud Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja aasta naisartisti tiitli

• Kadri Voorand (33) on eesti jazzlaulja, pianist ja helilooja.

• Voorand kasvas musikaalses peres. Muusikaõpetajast ja koorijuhist ema eeskujul alustas ta klaveriõpinguid juba kuueaastaselt.

• Koolitee algas Rakvere lastemuusikakoolis klaveri erialal, seejärel õppis džässlaulu Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) dotsent Mare Väljataga juhendamisel.

• Ülikooliaastail käis Voorand end täiendamas džässi erialal Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias ning lõpetas 2009. aastal EMTA jazzmuusika eriala bakalaureuseõppe ja 2011. aastal interpretatsioonipedagoogika eriala magistriõppe cum laude.

• Alates 2011. aastast töötab Voorand EMTA-s jazzmuusika osakonna lektorina.

• Praegu tegutseb laulja kahe koosseisuga: duo koos Mihkel Mälgandiga ja vokaalansambel Estonian Voices.

• Voorandi tunnustusi: 2014 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (särav ja jõuline džässmuusik), 2015 Eesti jazziauhind, 2017 aasta naisartist, Eesti Vabariigi kultuuripreemia, 2019 Eesti Raadio aasta muusik

• Voorandi albumeid: "Kosmogooniline etüüd" (2012), "Armupurjus" (2016), "In Duo With Mihkel Mälgand" (2019).

Laadimine...Laadimine...