Kadrioru parki tuli rajama paavsti arhitekt Roomast

Tsaar Peeter soovis, et tema Kadrioru residentsi juurde tuleks kõigile avatud park, kus rahvas saaks imetleda veetreppe, mida kaunistavad rohked skulptuurid ja vetemängud.

Pilt: Arhiiv

Kadrioru parki tuli rajama paavsti arhitekt Roomast

Ivo Karlep

Tsaar Peeter soovis, et tema Kadrioru residentsi juurde tuleks kõigile avatud park, kus rahvas saaks imetleda veetreppe, mida kaunistavad rohked skulptuurid ja vetemängud.

Kui Tallinn oli Põhjasõjas 1710. aastal Vene vägedele alla andnud, saabus kaheksa aasta pärast siia Vene keiser Peeter I koos oma sõjalaevastikuga. Kui valitseja oli end oma väikeses majakeses toonases metsasalus sisse seadnud, mõõdistas ta järgmisel päeval ehk 22. juulil koos oma uue, Itaaliast toodud arhitekti Niccolo Michettiga kohad, kuhu rajada loss ja park. Seepärast tähistataksegi sel juulikuu päeval Kadrioru pargi sünnipäeva.

Michetti oli alles mõned kuud olnud tsaari teenistuses. Veel sama aasta algul oli ta paavsti arhitektiks Roomas. Kadrioru loss ja park oli Michettile esimene suur ülesanne Vene impeeriumis. Tsaari käsul maksti talle 1. augustil Tallinna garnisoni kantselei kassast 200 rubla. Peagi sai Michettist Venemaa üks tähtsamaid arhitekte, kes hakkas korraldama uue pealinna Peterburi ehitamist. Seepärast jäi Kadrioru lossi ja pargi rajamist juhtima tema õpilane Gaetano Chiaveri.

Keelebarjäär ja kõva maa

Ehitusplatsile saabusid kivimurdjad ja müürsepad. Kivinikerdaja Franz Ziegler saatis Porkunist kolm kivimurdjat, Peterburist lähetati veel kaks ning lisaks paarkümmend müürseppa. Enne kui lossiehitajad said tööle asuda, pandi Tallinna garnisoni soldatid pinnast puhastama, kive välja kaevama ja ära vedama. Suuremaid rahne tulevases pargis tuli püssirohu abiga lõhata.

On teada, et lossi ehitamist alustati tiibhoonetest. Nende püstitamist juhtis Itaalia arhitekt Antonio Alimari, kes oli Kadriorus ametis 1719. aasta algusest. Sama aasta veebruaris käis korraks töid kontrollimas ka Michetti ise, kellele taas maksti garnisoni kassast 200 rubla.

Ehitajaid toodi Venemaalt juurde ja suvel võis tööl olla juba ligi 140 meest. Katust pandi välismaalasest katusekivimeistri Kasimir Leo juhtimisel. 8. septembriks olid mõlemad tiibhooned juba üldjoontes valmis ja katused kividega kaetud. Kuna järgmisel kevadel pidi tsaar ise kohale saabuma, läks lahti päris suur sebimine. Kähku tuli teha siseviimistlus ja ehitada ahjud, panna ette uksed ja aknad. Aprilli algul olid tiibhoonete ahjud laotud ja pandi juba põrandaid ja aknalaudu. Kaminate ehitamine lükkus augustisse.

5. aprillil saabus lossi põhiosa ehitama Peterburist Jacobo Gaspari. Ta mõõtis välja lossi vundamendid ja kohe hakkasid sõdurid süvendeid kaevama. Pinnas oli kõva ja töö edenes visalt. Peterburi müürsepad, kes pidid hakkama lossi ehitama, istusid viivituste pärast tööta. Gaspari ajas asju aeglaselt ega osanud vene keelt, ning see valmistas venelastest töölistele peavalu. Asi läks koguni nii kaugele, et Peterburist paluti saata teine arhitekt või vähemalt tõlk. Lõpuks kaevati süvend siiski valmis ja hakati kiiresti lossimüüre ehitama. See kõik lükkab ümber siiani levivad legendid, et loss olnud juba 1719. aastal katuse all ning tsaar Peeter I asetanud samal aastal oma käega lossimüüri kolm kivi. Alles augustis õnnestus alustada lossi ja tiibhoonete vaheliste terrasside ehitamist.

Peterburist tuli korraldus loss veel samal suvel väljast valmis ehitada, et talvel saaks teha sisetöid. Aga septembris läksid ilmad nii külmaks, et müüri laduda enam ei saanud. Ka veel 1720. aasta sügiseks ei saanud loss päriselt katuse alla ja kaeti talveks ajutise laudkatusega. 27. jaanuaril lahkus Jacobo Gaspari Kadriorust, ehitustööd jäi lõpetama tema õpilane Mihhail Zemtsov.

Isegi 1723. aastal, mil Peeter I Tallinna külastas, ei olnud ehitustööd veel päris valmis. Tsaar saatis siis Zemtsovi Stockholmi kogenud meistreid juurde palkama. Aga sealt õnnestus Tallinna tuua üksainus kivimeister. Osavate ja vilunud meistrite leidmine oli tõsine probleem juba tol ajal. Tööd venisid. Juba käis ka pargihoonete ehitus ja see võttis veelgi hoogu maha. 1724. aasta kevadel palus Zemtsov palgakõrgendust, aga aasta lõpuks polnud kogu lossiansambel ikka veel valmis.

Meistreid raske leida

Kuna Peeter I suri 1725. aastal, ei saanudki ta imetleda barokset parki kogu kavandatud ilus, sest ikka oli veel midagi pooleli. Kuigi Kadrioru loss ja park jäidki mitmetes üksikasjades lõpuni viimistlemata, kujunes neist ikkagi Eestimaa barokkarhitektuuri esimene suurejooneline ansambel. Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik park. Peetri plaanide kohaselt pidanuks parki ilmestama peale kõige muu veel kunstipärased veetrepid kaunistatuna rohkete skulptuuride ja vetemängudega. Paraku ei olnud Vene õukond pärast Peeter I surma tema suurejooneliste kavade täielikust elluviimisest huvitatud. Kästi vaid olemasolev säilitada, pooleliolevad tööd lõpule viia, kuid uusi asju mitte ette võtta. Rajati veel mõned alleed ning jalutusrajad puhkepaviljonide ja lehtlatega. 18. sajandi teisel poolel ehitati küll veel paekaldasse nn Katariina trepp, mis laskus Peterburi maanteelt alla lossi juurde. Kõigest hoolimata kujunes Kadrioru lossi- ja pargiansambel kõige suurejoonelisemaks ja stiilsemaks barokk-rajatiseks Eestis. Nii loss kui ka park said eeskujuks Eestimaa aadlile oma mõisate härrastemajade ning parkide rajamisel. Kadrioru parki täiendatakse kogu aeg ka tänapäeval, päris valmis aga ei saa see vist mitte kunagi.

Laadimine...Laadimine...