KÄEKIRJATERROR: Minu laps nutab, sest ei suuda kirjutada õpetaja nõudel nii kaunilt kui tahaks!

«Kumb on parem – kas imeilusas käekirjas tekst, mis sisaldab lauslollust, või koledas käekirjas arukas tekst?» küsib Tallinna ülikooli eesti keele professor Reili Argus, kel ka endal valus kogemus lapsepõlvest seoses käekirjaga. «Käekirja drillimine on õpetajale mugav valik, palju raskem on panna lapsi mõtlema.»

Haridus

KÄEKIRJATERROR: Minu laps nutab, sest ei suuda kirjutada õpetaja nõudel nii kaunilt kui tahaks! (1)

Sirje Rattus

«Kumb on parem – kas imeilusas käekirjas tekst, mis sisaldab lauslollust, või koledas käekirjas arukas tekst?» küsib Tallinna ülikooli eesti keele professor Reili Argus, kel ka endal valus kogemus lapsepõlvest seoses käekirjaga. «Käekirja drillimine on õpetajale mugav valik, palju raskem on panna lapsi mõtlema.»

Enamuses Eesti koolides traumeeritakse lapsi sellega, et sunnitakse neid tundide kaupa kirjatehnikavihiku tähti võimalikult täpselt järele tegema, ning kui kriips ja kaar ei ole küllalt kenad, pole viit loota.

Soome koolides seevastu loobuti tänavu klassikalisest kirjatehnikast kui igandist, sest digiajastul ei olevat  sellise käsitööoskusega enam palju peale hakata. Kirjutamisoskust nõutakse loomulikult edasi, kuid käekirja juures peetakse oluliseks selle loetavust, mitte standardse kuju ja kalde ning ühe pliiatsitõmbega seotud tähti.


«Kirjutamisoskus on loomulikult oluline, kuid minu arvates ei ole õige käekirja hinnata,» ütles ka Tallinna ülikooli eesti keele professor Reili Argus, kiites Soome algatust. «Mina sain oma esimese kolme 1. klassi keskel s-tähe eest. Ma kõigest hingest tahtsin seda s-i teha nagu minu imeilusa käekirjaga õpetaja, aga kuidagi ei tulnud välja. Sealt on mul meeles kurvastus, see, kui õnnetu ma olin selle s-tähe pärast.»

Lapsed frustratsioonis

Küllap on nii mõnigi üle keskmise nutikas laps ennast halvasti tundnud, kui sisuliselt briljantselt tehtud harjutuse eest on jäänud kiitus saamata, kuna käekiri ei näe piisavalt kaunis välja. Üsna levinud on ka suhtumine, et kui kiri on lohakapoolne, ju siis pole laps õppimises usin, ning selle asemel, et anda andekatele lastele arendavaid lisaülesandeid, surutakse neid tuimalt  käekirja lihvima.

«Kumb on siis parem – kas imeilusas käekirjas tekst, mis sisaldab lauslollust, või koledas käekirjas arukas tekst?» küsis Argus. «Põhiline on ju ikkagi, et sisu oleks, et mõte liiguks. Kui käekirja hinnata, siis arusaadavuse seisukohalt. Ja paljude puhul on nii, et drilli kui palju tahes, käekiri ilusamaks ei lähe, pigem tekib frustratsioon.»

Õnneks on meilgi koole, kus on aru saadud, et olulisem on sisu kui vorm.
«Meie pöörame käekirjale tähelepanu küll, harjutame seda, sest kiri peab ikkagi loetav olema, aga hindeid me ilusate tähtede eest ei pane,» ütles Rocca al Mare kooli algklasside õppealajuhataja Siiri Kaasik.

«Sest on ju hirmus, kui lapsel on palju lahedaid mõtteid, aga ta ei saa neid kirja panna, sest kirjutamise ees on psühholoogiline tõrge. Kahju, kui kellelgi jääb äge karu-jutt kirjutamata selle pärast, et ta ei oska ideaalset k-tähte kirjutada.» Kaasik märgib, et käekirja õpetamisel on üsna keeruline õiget tasakaalu leida: «See on natuke selline nokk-kinni-saba-lahti teema – iga lapse puhul erinev.»

 

Õpetamises on miskit nihu

Teadlased väidavad, et inimese kõne hakkas arenema pärast seda, kui ta võttis kasutusele esimesed tööriistad – seos keele arengu ja käelise tegevuse vahel on ilmne, sellepärast peetakse käekirja harjutamist tänini väga oluliseks.

«Tõepoolest, lastele, kellel on vaja kõnekeskust arendada, antakse mängida mänge, kus on pisikesi osi – pintsettvõte, pöidla ja esimese sõrmega haaramine stimuleerib kõnekeskust,» selgitas Argus. «Käeline tegevus on oluline, seda tuleb teha – lõigata, voolida, kleepida, pisikestest tükkidest asju kokku panna. Ent kirjutamise liigutus nüüd küll see ei ole, mis peenmotoorika mõttes kõige paremini toimib. Kirjutades käsi just palju ei liigu, vaid randmest pisut. Kas see tõesti on parem, kui see, mida teevad lapsed arvutiklaviatuuril kõigi kümne sõrmega? Mina ei usu.»

Argus avaldas arvamust, et nüüd, kui väga suur osa suhtlusest ja asjaajamisest toimub arvutis, oleks aeg käekirja roll ümber hinnata. 
«Kirjutamisoskus on vajalik, kuid kõik need sidumised ja kaared ei ole praktilisuse koha pealt sugugi olulised. Praegu on koolis nii, et lapsed õpivad küll selgeks ilusa kirja, aga kui nad peavad hakkama kiiresti kirjutama, läheb nende käekiri järsku kohutavalt halvaks. See tähendab, et õpetuses on põhimõtteliselt midagi nihu. Fookus peaks minema teise suunda, mitte selle peale, et kiri väga ilus ja standarditele vastav oleks. Oluline on, et ta oleks arusaadav, ka sisuliselt,» rääkis Argus.

Õpetajale mugav valik

Argus tõi näite: «Üks Taani professor kirjeldas oma ettekandes eksperimenti  4.-5.klassi lastega. Üks osa lapsi tegi juhise järgi läbi lihtsa füüsikalise katse. Pärast seda pidid nad kirjutama lühikese juhise teisele, kes katset ei teinud ja ei näinud. Katse läbi teinud lapsed kirjutasid viis-kuus lauset ja seejärel pidi nende paariline selle juhise järgi sama katse õigesti ära tegema.

Enamasti see ei õnnestunud, sest juhis oli kirjutatud liiga segaselt või oli jäetud midagi olulist kirjutamata. Oli näha, kuidas esimesena katse teinud lapsed olid hämmeldunud, et kuidas teised aru ei saanud. Kuid see näitab, et oluline on, mida kirjutatakse, mitte see, kuidas seda tehakse. Pärast kirjutasid paarilised juhendi koos selliseks, et katse selle järgi toimides õnnestuks.»

Samas avaldas Argus arvamust, et meie õpetajad ei ole veel valmis klassikalisest kirjatehnikast loobuma. «Õpetajad ütlevad tihti, et tänapäeva lapsed tahavad kõike väga kergesti kätte saada, aga et kõik ei pea kergesti tulema, vahel on vaja pingutada. Kuid mina leian, et pingutuse vaev peaks minema arukama asja trennimiseks. Samas on kirjatehnika õpetaja jaoks lihtne vahend lapsi tööle panna. Palju raskem on panna neid mõtlema.»

Välja kujunenud õpetamisvõtteid ja arusaamu on teadagi tülikas muuta, ehkki praegune õppekava seda lubab. «Põhikooli riiklikus õppekavas (paragrahv 19) on kirjas, et hindamine peab toetama lapse õppimist ja arengut,» selgitas haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna konsultant Asso Ladva.

«See tähendab, et hinnata ei tule kitsalt kalligraafilisi oskusi, vaid käekirja kujunemist, selle selguse edenemist ning graafilise väljendusoskuse arengut. Eesmärgistamata hindamine, sealhulgas kirjatehnika hindamisel piirdumine vaid numbritega, tekitab lastele kindlasti lisastressi ja seda meie ministeerium heaks ei kiida.»

Ka autahvel on ajast ja arust

Rocca al Mare koolis ei panda 1.-4. klassini üldse hindeid.

«Palju lahedam on pidada jahti teadmistele kui hinnetele,» ütles  kooli õppealajuhataja Siiri Kaasik. «Ilma hinneteta elu on väga ilus nii lastele, lapsevanematele kui ka õpetajatele.»

Kaasiku sõnul ei panda neil isegi mitte naerunägusid, karupildikesi ega teisi sümboleid. «Lapsed hammustavad ka seesuguse hindamisstiili väga kiirest läbi,» mainis ta. «Meie koolis kirjutavad õpetajad töö alla arvamuse, mis neil südamest tuleb.»

Taoline hinnang läheb lastele palju enam korda ning on ka märksa mõistetav kui hinne.
See tähendab, et Rocca al Mare koolis pole ka autahvlit. «Milleks tõsta ühtesid esile teiste arvelt?» leidis Kaasik. «Nende hulgas, kes autahvlile ei jõua, on ju väga andekaid, loomingulisi, nutikaid ja lahedaid lapsi, kes võrdselt viielistega oleksid esiletõstmist väärt.»

 

 

 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...