Kaitseministeeriumi hinnangul ei ole Eesti taastuvenergia eesmärkide täitmiseks vaja rajada Venemaa piiri äärde tuulikuparke, mis võiksid häirida õhuseireradarite tööd ja kui tuuleparkide rajajad seda siiski soovivad teha, siis peavad nad kokkuleppel kaitseministeeriumiga radarite eest ise maksma.

“Kaitseministeeriumi julgeolekuvajadusi arvestavate tuuleparkide arendamise töörühma töö käigus on esiteks jõutud tõdemuseni, et energiamajanduse arengukavas aastaks 2020 ette nähtud tuuleenergia eesmärkide täitmine on võimalik ka ilma riigikaitseliste kompensatsioonimeetmete rakendamiseta,” ütles kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu BNS-ile.

“Teiseks on eri lahendusi kaaludes tuvastatud, et ilma kaitseministeeriumi, siseministeeriumi või mõne teise ametkonna radari- ja raadiosüsteemide täiendavat soetamist ei ole võimalik tuuleparkidele kehtivaid julgeolekualaseid piiranguid kaotada. Need piirangud on kaitseväe süsteemide osas tänaseks kaardistatud,” märkis Oidsalu.

Lisaks on kaardistatud koos arendajate esindusorganisatsioonidega täiendavate õhuseireradarite võimalikud asukohad, rääkis Oidsalu. “Näiteks õhuseireradari soetus ja käitamine toob kaasa riigile märkimisväärse lisakulu.”

Oidsalu märkis, et kaitseväe ühe õhuseireradari elutsüklikulu jääb suurusjärku 52 miljonit eurot, millega pole ei energiamajanduse ega riigikaitse arengukavas arvestatud. Ühtegi teist tehnoloogilist lahendust peale täiendavate sensorite soetust, mis võimaldaks ilma lisakuluta tuuleparkide mõju radari- ja raadiosüsteemidele kaotada, ei eksisteeri, turul puuduvad vastavad tehnoloogilised lahendused.

Kui arendajad peaksid tahtma siiski kompenseerida tuuleparkide rajamisega kaasnevaid mõjusid, siis Oidsalu sõnul täiendava sensori soetuse huvi korral võivad toimuda edasised läbirääkimised arendajate, kaitseministeeriumi ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vahel, et teha teostatavusanalüüs ning välja töötada selline kulukompensatsiooni skeem, mis tagab riigile rahastuskindluse ja kooskõla põhiseadusega ning arendajatele võrdse kohtlemise. “Lähtutakse eeldusest, et kogu täiendava kulu tuuleparkide mõju korvamiseks riigi seiresüsteemile katavad tuuleparkide arendajad,” ütles Oidsalu.

Kaitseministeeriumi julgeolekuvajadusi arvestavate tuuleparkide arendamise töörühm jätkab oma tegevust ja muuhulgas plaanib see Oidsalu sõnul koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga mõõta alates maist tuulegeneraatorite mõju raadiosüsteemidele.

Oidsalu lisas, et arendajad peavad majanduslikult kõige mõttekamaks tulevikus tuuleparkide rajamiseks mitteriigikaitseliste, näiteks keskkonnalaste piirangute, leevendamist näiteks Lääne-Eesti maakonnaplaneeringutes. “See eeldab, et arendajate esindajad räägivad läbi kohalike omavalitsustega ja rahandusministeeriumiga,” märkis ta.

15. märtsil esitles Oidsalu julgeolekuvajadusi arvestavate tuuleparkide arendamise töörühma tegevust valitsusele. Töörühma tegevusse on lisaks mitmetele ministeeriumitele kaasatud ka tuuleparkide arendajate esindusorganisatsioonid. Muuhulgas anti ülevaade töörühma peamistest järeldustest ja edasistest sammudest. Valitsus tegi töörühmale ülesandeks informeerida tuuleparkide arendajaid julgeolekualastest piirangutest, mida teisipäeval kaitseministeeriumis tehakse.

Töörühma esindajad on koos arendajatega osalenud Euroopa Tuuleenergia Assotsiatsiooni konverentsil, et saada ülevaade teiste Euroopa riikide vastavast praktikast. Kaitseministeerium kutsus Eestisse arendajatega kohtuma ka Soome kaitseväe esindajad, et need annaks ülevaate oma riigi praktikast. Riigikaitselised piirangud on üldlevinud, sõltuvalt riigi geopoliitilisest asukohast rakendatakse neid mõnevõrra erinevalt.

Kaitseministeerium on aastaid riigikaitselistele vajadustele viidates takistanud peamiselt Ida-Eestis uute tuuleparkide rajamist viidates õhuseire võimekuse vähenemisele.

Tuuleparkide arendaja Oleg Sõnajala (Eleon AS juhatuse liige) kommentaar:

“Kaitseministeeriumi tänane avaldus on pretsedenditu, sest mitte kuskil Euroopas sh Venemaaga piirnevates riikides nagu Läti, Leedu või Soome pole kehtestatud sellist nulltolerantsi nagu meil. Jah, ka teistes riikides on piiranguid tuuleparkidele kehtestatud, kuid konkreetsete matemaatiliselt mõõdetavate vahemike ulatuses, millisel määral radarite töö häirimine on aktsepteeritav. Nulltolerants tähendab sisuliselt seda, et keelata tuleks ka kotkalend ja vihm, mis on täiesti absurd.

Kogu protsessi võib kujundlikult võrrelda maja ehitusega: perel on majalaen võetud, ehitusload hangitud, kommunikatsioonid veetud ja vundament valatud, kuid siis teatab riik pereisale, et kodumaja läheduses on üks kaitsealune taimekooslus, mille elukeskkonnale lähedal olev maja ikkagi head ei tee. Ehitus pannakse seisma ja ametnik ütleb, et igasugune mõju võib olla null. Kokku tuleb töörühm, kes proovib ikkagi lahendust leida ja jõuab järeldusele, et maja võib edasi teha vaid siis kui ehitatakse kõrgtehnoloogiline klaaskuppel taimedele ümber ja põhimõtteliselt võib riik seda laenu käendada, kui suudetakse tõestada, et pere katab järgmise kümne aasta jooksul hiiglaslikud kulud.

Kui tähelepanelikult KaMin avaldust lugeda, siis umbes sarnases seisus on praegu heausksed tuuleenergia arendajad, sest enne 2016. aastat ei räägitud nulltolerantsist ja kooskõlastati planeeringuid – nüüd nõutakse, et ainus variant arendustega jätkata on osta kümnete miljonite eest radareid. Varasemalt tuulepargi arendusega alustanud, juba investeerinud ja ehitustöödega alustanud ettevõtjate arenduse peatamine sellisel viisil on täiesti vastuvõetamatu.

Avalikustatud piirangute tulemusena on Eesti muudetud reservaadiks, kus on võimalik taastuvenergia võimusi rajada vaid väga vähestes kohtades. Laekumata jääb seetõttu miljoneid eurosid maksutulu ja loomata kõrge lisandväärtusega töökohad.”