"Kalamaja Žorik oli tabamatu ja suutis inimest alati üle kavaldada ning vältis varjupaika sattumist üle kümne aasta, mis on saavutus omaette. Kohalikud inimesed hoolitsesid nende südameisse pugenud hulkurkoera eest ning täna on juba väga raske aru saada, mis on selle elava legendi staatusesse tõusnud koeraga päriselt juhtunud ja mis muinaslugu," ütles Loomapäästegrupi nõunik Heiki Valner ja lisas, et Žorik on tänaseks kinni püütud ja elab LPG hoiukodus, kus talle tagatakse elu lõpuni parim ravi ja ninaesine.
Loomapäästegrupp (LPG) kuulutab Kalamaja ja Sitsi asumites üle kümne aasta tabamatuna elanud legendaarse hulkurkoer Žorikule mälestusmärgi püstitamiseks annetuste kogumise. Tänaseks on laekunud kaks ideekavandit kahele erinevale asukohale ja LPG juhatus võtab valiku tegemisel arvesse ka loomasõprade arvamust.
“Uurisime eelnevalt inimeste meelsust koerale pühendatud mälestusmärgi suhtes ja eelkõige Kalamaja elanikud reageerisid sellele mõttele tohutult positiivselt,” lausus LPG juhatuse liige Tanel Veskimäe ning avaldas lootust, et kui loomasõprade soov on jätkuvalt sama kindel ja projekti ka reaalselt toetatakse, siis saab Žoriku kuju püsti veel selle aastanumbri sees.
Asukoha saavad valida loomasõbrad
Skulptuuri maksumuseks on sõltuvalt kasutatavatest materjalidest kuni 14 tuhat eurot, millele lisandub maapinna ettevalmistus ja transport. Töö teostajatena on sõelale on jäänud kaks ettevõtjat. Oma valiku nii mälestusmärgi kui asukoha kohta saavad loomasõbrad teha kuni 16.augusti südaööni LPG Facebooki lehel.
Aastaid Kalamaja ja Kopli piirkonnas elanud ja tegutsenud koerale monumendi püstitamine sai alguse loomakaitsja Heiki Valneri uitmõttest ning pälvis kiiresti kogukonna heakskiidu, millega tulid kaasa ka Arsenali keskuse haldajad.
Arsenali keskus valiti üheks asukoha variandiks, sest sealne ümbrus on peamine piirkond, kus Žorikut näha võis. Peamiselt liikuski ta Kopli ning Kalamaja vahel. Levinumad on aga teatud tänavad ja piirkonnad, mida aastaid loomal silma peal hoidnud elanikud hästi teavad.
LPG juhatuse esimehe Erko Elmiku sõnul pakkus Põhja-Tallinna linnaosavalitsus mälestusmärgi asupaigaks Kalamaja pargi sissekäigu Tööstuse tänaval.
Kes on legendaarne tänavakoer Žorik?
Kohalike sõnul peegeldab Žorik asumi olemust. “Tegemist on neljajalgse boheemlase või hipsteriga, kes võtab elu vabalt, ei allu ühiskonna survele. Tal pole kohustusi ega piire, ta naudib vaba elu kedagi segamata, olles ise sealjuures õnnelik,” iseloomustas legendiks kujunenud koera üks Kalamaja elanik.
Koera ümber tiirleb palju müüte ning erinevat infot võib leida Kalamaja kogukonna Facebooki lehelt, kuhu on juba aastaid Žoriku kohta infot ning pilte postitatud. Lisaks on koerale pühendatud veel erinevaid kinniseid gruppe, kus hoiti tänaval elaval koeral silma peal ning jagati informatsiooni, mis aitaks looma vajaduste eest seista.
Välismaale kolinud eestlased on koerast levivat legendi levitanud ja seepärast on tegu staariga, keda tuntakse läbi Facebooki gruppide ka välismaal.
Heiki Valneri sõnul varieerub koera vanus erinevate versioonide järgi 13-20 aasta vahel.
Facebooki grupis levib koera päritolu kohta palju müüte. Ühe leviva müüdi järgi arvatakse, et koera omanik suri ning Arsenali keskuse läheduses olev maja põles maha, mistõttu on koer juba kümme aastat koduta olnud. Valneri sõnul on kõige tõenäolisem hoopis, et tegu on ühest tänavakoerte kolooniast pärit koeraga, kes jäi miskipärast üksinda. See seletaks ka seda, miks Žorik inimestega suhelda ei taha. Nimelt ei ole ta kunagi kuri olnud, kuid enamasti ei ole võimalik teda ka kätte saada.
Hiljuti pälvis Žorik ka meedia tähelepanu sellega, et vedeles liikumatult trammi- ja raudtee liipritel ning murelikud Põhja-Tallinna elanikud arvasid, et koer on suitsiidseks muutunud. Koera aastaid tundnud inimesed teadsid aga rääkida, et see on koera tavapärane käitumine. Trammi- ja rongijuhid olid Žoriku asukohast ja tembutamisest teadlikud ning aeglustasid kiirust nendel lõikudel, kus koera tavapäraselt näha võis.
Heiki Valneri sõnul kutsuti seekord välja ka loomapäästegrupp, sest arvati, et koer võib olla haige või lausa suremas. Kohapeal selgus, et koer tõesti ei liiguta end ja laseb inimesi tavapäratult ligidale. “Ühel hetkel tegi ta aga Žorikut, tõusis püsti ja lahkus,” ütles Valner.
nimesed on koera eest hoolitsenud juba üle kümne aasta
Koera eest juba kaheksa aastat hoolitsenud Aleksander sõnul nägi ta koera esimest korda 2012. aastal bussipeatuses ning hakkas seejärel muret tundma ning koera otsima. Teada saades, kus koer elas, jäi mees teda toitma, pani talle talvel magamisasemele põhku ja ehitas varju.
Aleksander teadis rääkida, et Žorik sündis 2007. aastal Suur-Patarei kandis ja elas esimese eluaasta vennaga. Hiljem liikusid nad Paljassaare sadamasse. Koos temaga sündisid ka kaks venda ja üks õde. “Üks vend oli täpselt samasuguse välimusega nagu Žorik, aga tema vend ja õde kadusid ära kui olid umbes pooleaastased. Žorik jäi koos oma teise venna, Mishaga,” rääkis Aleksander .
Peale Paljassaare elukohta läksid nad elama Tööstuse tänava sadamasse autobaasi. “Enne neid oli seal veel üks emane koer Ljalja ja isane koer Malõsh, kellel oli hästi suur armastus ja nad võtsid Žoriku ja Misha oma punti,” rääkis Aleksander . Tema sõnul oli Malõsh kamba pealik ja vennad Žorik ja Misha nagu turvamehed.
2010. aastal kadus Ljalja, 2011. aastal suri Malõsh, 2013. aastal sai Misha autolöögi tagajärjel surma ja nii jäigi Žorik üksi hulkuma.
Žorikul on olnud umbes viis kindlat toitjat, kes tema eest igapäevaselt hoolitsesid. Nende seas oli ka Aleksander , kuid kõige esimene inimene, kes Žoriku leidis, on terve elu Põhja-Tallinnas elanud Irina.
Žorikul oli oma ase ühes vanas majas, kuhu Iirina ja Aleksander teadsid talle süüa viia ning mida talvel soojendada. Aleksanderi sõnul oli keegi aga Žoriku magamisasemele surnud koera visanud ning peale seda juhtumit ta seal enam ei maganud. Lisaks koletule juhtumile hakkasid koera magamiskohas käima inimesed, joomas ja hulkumas. Kuigi Aleksander selgitas inimestele olukorda, siis see neid ei häirinud.
Põhjus, miks Žorik inimestest eemale hoiab, on kurb. Tänaval elades on ta näinud igasuguseid inimesi. “Teda on jalaga löödud ja kuuma veega visatud,” tõdes Aleksander.
Žorik leidis lõpuks kodu
Koera ei ole enamasti õnnestunud tabada ka varjupaiga töötajatel, kuni tänavu juulini. Nimelt sattus Žorik oma tavapärasest piirkonnast liiga kaugele Pelgulinna kanti, kus inimesed teda nii hästi ei tunne ning varjupaigale anti hulkuvast koerast märku. “Lõpuks oli ta juba nii vana ja väeti, et temast ei olnud ülekavaldajat. Teda kinni saada ei ole keeruline, aga ta läheb autos nii stressi, et ta võib hirmu kätte ära surra. See oli põhiprobleem, et ta hirmust käte vahel ära ei sureks,” kirjeldas Valner koera varjupaika transportimist.
Koera tervis on hetkel nagu vanuril ikka. Seda, kui kaua loomal elada on jäänud, on keeruline ennustada. “Vaadates kui sitke vennike ta on, võib-olla elab ta veel 10 aastat, võib-olla 10 tundi, seda on keeruline öelda,” ütles Valner.
Nüüd naudib Žorik elu kodus linnast väljas, kus tal on suur aed ja elu esimene päris oma kuut. Varjupaigas turgutati koera tervist ning siis leidus inimene, kes oli valmis ta enda juurde koju viima, kuhu pääsevad külla ainult kaks inimest, kes on tema eest aastaid hoolitsenud.
Heiki Valneri sõnul on tegu siiski poolmetsiku koeraga, kes inimeste tähelepanu ei naudi ning seetõttu ei avaldata ka tema praegust elukohta.
Mälestusmärgi püstitamist on võimalik toetada igal inimesel tehes annetuse Loomapäästegrupp MTÜ arveldusarvele EE437700771003183318. Selgituseks märkida “Zoriku mälestusmärk”. Mälestusmärgi valmimist saad toetada ka LPG annetustelefonidele helistades. Numbrile 9001313 helistades tehakse annetus 5 eurot ja numbril 9001414 saab annetada 10 eurot.
