KALLIS ODAV TÖÖJÕUD: Koroonakriis lõpetab orjapidamise –  võõrtööjõule tuleb luua euroopalikud tingimused

"Võõrtööjõule tuleb tagada euroopalikud elutingimused ja neid ei tohi võtta teise klassi inimestena," leiab viroloogia- ja mikrobioloogia professor Irja Lutsar, et varasem kohatine orjapidajalik suhtumine tuleb lõpetada. "Saksamaal, Rootsis ja Singapuris selgus, et kui elatakse üksteise kukil ja magatakse mitmekordsetes voodites, loob see koroonaviiruse levikuks väga soodsad tingimused."

Pilt: Scanpix
Eesti

KALLIS ODAV TÖÖJÕUD: Koroonakriis lõpetab orjapidamise – võõrtööjõule tuleb luua euroopalikud tingimused (3)

Virkko Lepassalu

"Võõrtööjõule tuleb tagada euroopalikud elutingimused ja neid ei tohi võtta teise klassi inimestena," leiab viroloogia- ja mikrobioloogia professor Irja Lutsar, et varasem kohatine orjapidajalik suhtumine tuleb lõpetada. "Saksamaal, Rootsis ja Singapuris selgus, et kui elatakse üksteise kukil ja magatakse mitmekordsetes voodites, loob see koroonaviiruse levikuks väga soodsad tingimused."

Paljud ettevõtjad igatsevad piiride avanemist, mis tooks Eestisse taas valdavalt Ukrainast pärinevat võõrtööjõudu. Muidu sattuvat meie majandus veelgi suurematesse raskustesse. Kriisi alguse paiku tegutses meil ametiühingute hinnangul Pärnu linna jagu ehk umbes kuni 50 000 välismaalast, kellest suurim osa ukrainlased. Ühe levinud skeemi järgi maksis neid kasutav ettevõte raha näiteks Poola vahendusfirmale ja seega rändasid maksud Eestist välja.

Osa ettevõtjate jaoks kõlab aga ebameeldivana asjaolu, et senine odav tööjõud võib edaspidi muutuda märksa kallimaks. Näiteks Saksamaal kohustatakse osa ettevõtteid otse, ilma vahendusfirmadeta tööjõudu palkama. Ettevõtted pannakse vastutama selle eest, mille eest nad varem vastutust ei kandnud: töö- ja elamistingimused peavad olema korralikud. Võõrtööliste kogumid ei tohi muutuda haiguste pesadeks, ja nii tuleks tööandjatel mitte ainult Eestis, vaid Euroopas laiemalt kulutada neile märkimisväärselt enam. Seda alates piisava ruumivaruga ja puhastest eluasemetest kuni võõrtööliste jaoks mõistetavate infotundideni, et kuidas tuleks ennast ja teisi haiguse eest kaitsta.

Odavast järsku kalliks muutunud võõrtööjõud on osa uuest igapäevareaalsusest, kuhu sattunud oleme.

Rahvusriik maasikate vastu?

Valitsuse seisukoht võõrtööjõu suhtes on lihtne. Vähendamaks võimalusi Eestis uue viiruselaine tekkeks, jäävad välismaise tööjõu liikumist puudutavad piirangud kehtima.

"Piirangute leevendamine või karmistamine sõltub tegelikust olukorrast ja teadlaste hinnangust nakkuse leviku kohta," ütles siseminister Mart Helme eelmisel nädalal. Seega politsei- ja piirivalveamet välismaalastele töölube välja ei anna. Kel tööluba läbi saab, läheb tagasi koju. Põllumajandusettevõtetes töötajatele, keda on Eestis 600 ringis, on lubatud tööluba pikendada kuni 31. juulini.

Helme viitas samuti, et ettevõtjad võiksid töökäsi otsida Eesti töötute hulgast, keda on enam kui 50 000. "Me ei vaheta rahvusriiki mõne tonni maasikate vastu – jah, pange see pealkirjaks!" põrutas Helme neljapäeval valitsuse pressikonverentsil.  

Näiteks ehituses tegutses 4500 võõrtöölise ümber. Nüüd on neist alles vähem kui pooled. Kui jätta kõrvale palju kõneainet andnud maasikakorjamine jm maamajandus, siis Tallinnas jt linnades igatsetakse võõrtööjõudu samuti väga taga. Näiteks ehitus-, veondus- ja metalli- või masinatööstusettevõtetes.

Mart Helme teated ajavad nende ettevõtlusalade juhtidel, kes harjunud ukrainlaste panusele lootma, harja turri.

"Kui räägime hetkeolukorrast, siis enne kriisi oli majandus suhteliselt paika loksunud," nendib ehitusettevõtjate liidu juht Kaupo Kolsar. "Olgugi et tööjõud tuli kolmandatest riikidest, olid ehitustel meeskonnad välja koolitatud. Firma on edukas tänu meeskonnale. Nüüd, kui mingi osa on lahkunud või lahkumas, võib ta pillid kotti panna või peab mahtu vähendama. Meeskonda üle öö ei teki. Olgugi et Eestis vabaneb koondamistega tööjõudu, pole see struktuurselt see, mida meile vaja. Minu isiklik arvamus on, et majandus ei saa kasvada ilma kolmandatest riikidest tuleva tööjõuta. Meie oma tööjõud ei ole valmis teatud töid tegema."

Kolsar lisab, et kui rääkida erialaõppest, siis puudub meie enda inimestel huvi betooni- ja müüritöö ja üldse mustema ja raskema ameti vastu.

"Minu arvates ei saa öelda, et makske ehitajatele rohkem palka, siis nad ei lähe ära," räägib Kolsar, hääles kerge solvumisnoot. "Meie võime maksta ehitajatele ükskõik kui palju – ega ehitussektoris ei taheta halvasti maksta –, aga selle tasub lõpptarbija. Kas tellijatel jätkub raha, et hinnatõusu kinni maksta?"

Mitmete teiste alade esindajad räägivad Kolsariga sarnast juttu.

"Veod lähevad ära Poola firmadele – Eesti siin taga lõpus, üksiku saare peal Venemaa ja Läänemere vahel võib kraaksuda palju  tahes," sõnab Eesti rahvusvaheliste autovedajate assotsiatsiooni president Einar Vallbaum sappi varjamata.

"Kui riik ei taha maksuraha, siis pole midagi teha. Äri tühja kohta ei salli, keegi teistest riikidest astub kohe Eesti firmade asemele. Võtsime just välja töötukassa andmed. 28 inimest tahtsid autojuhiks saada. Kaks olid nõus üldse Tallinnast välja sõitma. Ülejäänud tahtsid Tallinnas töötada ja õhtul kella viieks koju saada. Autojuhina tuleb aga ööselgi tööd teha – kauplustesse kaupa ette vedada. Samuti laupäeviti-pühapäeviti."

Vallbaum räägib, et kui Eesti-sisestele vedudele on veel võimalik juhte leida – pensionäre või Soomest tagasi kolinud bussijuhte –, siis rahvusvahelistel vedudel valitseb ränk kaadrikriis. Suuremas osas keeravad Poolas ja Saksamaalgi rooli võõrtöölised. Näiteks Poola veofirmad ainult ootavad, et saaks Eesti veoturul askeldada.

Tööpuudus ja töökäte puudus ühel ajal

Medali üks pool on seega, et nagu kurdavad tootmisjuhid, paistavad kasvõi eestlastegi vargamäelikust töörügamisharjumusest alles olevat vaid riismed. Ametit vahetama või raskemat tööd tegema ajaks sõna otseses mõttes vaid nälg.

Eesti trüki- ja pakenditööstuse liitu esindav Katre Savi väidab näiteks, et Eesti on muutunud liiga heaoluühiskonnaks. Kogenud trükkaleid otsitakse meil tikutulega. Firmad ostavad neid üksteiselt üle. Noored seda ametit õppida ei taha.

"Töötajatele makstakse väga heldeid hüvitisi – inimene on mugav, sama raha eest, mida niisama saab, ta tööle ei lähe," räägib Katre Savi. "Üle-eelmine suvi, mis oli Eesti mõistes ülisoe, näitas, et inimesed ei tulnud pärast puhkust tööle tagasi, sest mõnus oli olla – kuni sissetulekut jagus. Tööarmastus ei ole nii suur. Seega kuidagi vaevaline on see asi meil jah."

Teisalt paistavad paljud ettevõtjad elavat kujutelmas, nagu oleks võimalik tagasi pöörduda viiruse-eelsesse ajastusse. Tarvitseb vaid võõrtööjõule taas piirid avada, kui kõik justnagu loksuks tagasi endisesse rööpasse. Samas on piduriks pigem Ukraina, kes kord avab, kord sulgeb piiri.

Minevikku tagasi minna on siiski võimatu. Paljudes maades murtakse pead, kuidas välja rabeleda olukorras, kus võõrtööliste ühikad on potentsiaalsed nakkusekolded. Ja teisalt – kui nad minema kupatada, kuidas siis sundida näiteks hotelli tööta jäänud klienditeenindajat haarama maniküüritud sõrmede vahele lehmaudarat? Või kuidas suunata kohvikus lattet limpsiv, tööjõuturul kahjuks üsna kasutu üleharitud ökonoormees näiteks lihunikuks või müüriladujaks?

Saksamaa valitsus veristas muide järsu lõikega just tapamajasid. Just neist algas tänapäeva orjapidamise reeglite murdmine.
Saksa tapamajad olid end ise kogemata ohvriloomaks muutnud. Mitmetes tapamajades nakatusid kokku sajad Ida-Euroopa töölised koroonaviirushaigusesse. Nagu ütles Saksa tööminister Hubertus Heil kohaliku meedia teatel, kujunes olukord ohtlikuks "mitte ainult tööliste endi, vaid laiema avalikkuse jaoks".

Saksamaa hiljutise seadusmuudatuse järgi ei tohi lihatööstustes, sealhulgas pakkeliinide juures kasutada enam tööjõu vahendusfirmade hangitud kaadrit. Iga ettevõte peab ise endale otse töötajad palkama. Ja nõnda ühtlasi vastutuse võtma.

Saksamaal, nagu Eestiski, on kasutusel olnud tööliste vahendusettevõtete skeemid. Lõpuks ei vastuta enam mitte keegi  mitte millegi, ei tööaja, maksude ega töötingimuste eest, ja otsad kaovad vette. Samuti tõstetakse Saksamaal 15 000 eurolt ligi 33 000 euroni võimalikke trahvimäärasid tööaja nõuete rikkumise eest. Ettevõtetes peavad lisaks hakkama töötama tulemise ja minemise digiregistratsioonisüsteemid, kontrollimaks tööajast kinnipidamist. Eestis tegutseb muidugi ka vastutustundlikke personalifirmasid ja võõrtööjõuga ausalt majandavaid ettevõtteid. Ainult et petturlus ja orjapidamine on kahjuks samuti väga levinud.

Võõrtööjõu kogumid kui nakkuskolded

Eestis väga palju ukrainlaste muresid lahendanud Sirje Blumbergi sõnul on Eestiski kasvõi tööaja nõuete rikkumine sagedane. Mõnel juhul on sekkunud kohalikud, kes võõrtöölistega koos tegutsevad,  ja andnud nõuandeliinile ülekohtust teada. "Kohalikud teavad väga selgelt, et tohutud ületunnid ja välja maksmata töötasu pole normaalne, ja on ise mõnel juhul meie poole pöördunud," ütleb Blumberg.

Mis on Saksamaal veel oluline: tööandjad, kes pakuvad töölistele elamispinda, peavad hakkama võimudele regulaarselt esitama aruandeid, millistes tingimustes võõrtöölised elavad. Suure tõenäosusega hakatakse sarnaseid nõudeid rakendama teistelegi majandusharudele kui kuulsale Saksa lihatööstusele.

Praegu aga saame me isegi sellest tuleviku võõrtööjõust, millele tuleb hakata looma samu tagatisi ja tingimusi mis kohalikele, rääkida vaid teoreetiliselt. Keegi ei tea, kui kaua Eestis piir võõrtööjõule kinni püsib. Kui lähtuda valituse seisukohast, siis rohelise tule võõrtööjõu uueks sisse lubamiseks peaksid andma arstiteadlased – lähtudes epidemioloogilisest olukorrast.

"Teaduslikust seisukohast on oluline, milline olukord valitseb riigis, kust inimene tuleb," selgitab viroloogia- ja mikrobioloogia professor Irja Lutsar. "Ei tohiks juhtuda nõnda, nagu on juhtunud mõnes riigis – näiteks Singapur on hea näide. Malaisiast pärit võõrtöölised tõid infektsiooni uuesti riiki sisse ja võõrtööliste hulgas tekkis päris suur puhang. Võib-olla on positiivne, et võõrtöölised on nooremad inimesed ja Singapur on endiselt madala suremusega riik. Nooremate põlvkondade inimeste põdemine, kui nad suudetakse lokaliseerida, nii ohtlik ei ole."

Lutsari sõnul süveneb teadusnõukogu kindlasti probleemi, kui valitsus küsib neilt, kas tohiks näiteks Ukrainast uuesti hakata võõrtööjõudu riiki lubama.

"On Saksamaa tapamajade juhtumid, kus haigestumised on seotud migranttöölistega," räägib Lutsar. "Ka rootslased ütlevad, et üks osa probleemidest on seotud migranttööjõuga. Aga ma tahan öelda, et need probleemid ei tekkinud koos koroonaviirusega. Need probleemid olid kogu aeg teada. Migranttööjõule tuleb samuti luua normaalsed töötingimused. Inimesed elavad väga kitsastes tingimustes, neil on ebasoodsad lepingud. Nad on sageli niisuguste lepingute peal, et haiguslehte võtta ei saa."

Lutsari sõnul ei valda paljud nii vabalt riigikeelt, et saaksid riigi meediat jälgida. Nad ei mõista sageli, milline olukord valitseb seoses koroonaviirushaigusega riigis, kus nad töötavad.

"Võõrtööjõule tuleb tagada euroopalikud elutingimused ja neid ei tohi käsitleda teise klassi inimestena," ütleb professor Lutsar, et varasem kiire ja odav võõrtööjõud muutub edaspidi märksa kallimaks. "See tuli Saksamaal, Rootsis ja Singapuris välja, et kui elatakse üksteise kukil ja magatakse mitmekordsetes voodites, siis see on koroonaviiruse levikuks väga soodne."

Enne koroonakriisi on meil võõrtööjõusse kohati üsna julmalt suhtutud. Kui kasulik on aga ukrainlasi palgal pidada eeldusel, et neile tuleb kindlustada euroopalik olme, näiteks ei saa Lasnamäe paaritoalisesse korterisse enam kokku suruda kümmet meest? See sõltub muidugi ettevõttest ja palgatud spetsialisti väärtusest.

Koroonakriisi üks paremaid pooli on, et see sätib fookusesse võõrtööliste olukorra, millele võimud sageli läbi sõrmede on vaadanud. Kui see ka ei lõpeta, siis tõenäoliselt vähendab järsult inimkaubandust. Üldiselt mõistetakse selle all peamiselt prostitutsioonile sundimist. Samas kuulub inimkaubanduse alla  veel tööliste petmine katmata lubadustega. Maksmata palgad, nende elama sundimine räpastes tingimustes ja ületunnitöö.

Ulualune kui piits ja präänik

"Hooajatöö puhul peab tööandja majutuse organiseerima, kuna hooajatöötajale ei pea Eesti keskmist palka maksma," selgitab Sirje Blumberg sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetustöö osakonnast. Tööloaga töötajate jaoks ei pea ettevõte tema sõnul majutust korraldama, sest neile tuleb tagada Eesti keskmist tasu. Teoreetiliselt peaks see võimaldama igal töötajale endale peavarju üürimist. Tegelikus elus on aga tavaliselt tööandja ise ulualust pakkunud.

Näiteks Ukraina töölised on tavaliselt vägagi nõus pead-jalad koos elama. Nii jääb rohkem hinnalist palganatukest kätte perele saatmiseks. Teisalt, miks Eestis ja üldse Euroopas laiemalt pakuvad tööandjad enda elamist – sest see võimaldab töövõtjat survestada.

"Väga tihti ütleb tööandja, kui temalt hakatakse midagi nõudma, näiteks palga ausat väljamaksmist,  et töötajad peavad kiiresti sealt korterist lahkuma," räägib Blumberg hädajuhtumitest, millega on pidanud tegelema. "Siis selgub sageli, et töövõtjal ei ole lepingut rendipinna kohta. Summad korteri kohta on kokku lepitud suusõnaliselt, ja nii see tööandja summasid palgalt maha arvestabki. Tingimused on väga erinevad olnud – alates halvemalt poolelt kortermajas hallitavate seinte ja tilkuvate kraanidega korteritest. Elatakse väga-väga mitmekesi koos ja magatakse  vahetustega samas voodis. Ühed ju töötavad päevasel ajal ja teised öösiti. Loomulikult leidub ka tavapäraseid ja normaalseid tingimusi, kuid töötaja on üldiselt väga sõltuv oma rendipinnast. Kui ta peaks hakkama midagi nõudma, siis hoiatatakse elamispinna võimaliku kaotamise suhtes. Sedagi on töövõtjad rääkinud, et tööandjal on korteri võti, ta võib igal ajal sisse astuda ja inimestel kohati puudub privaatsus."

Blumbergi sõnul on kriisi ajalgi juhtunud, et töötaja on tänavale aetud. "Kujutate pilti, eriti kriisi ajal – kuhu tal minna, kui isegi oma koduriiki oli keeruline tagasi saada. Nii mõnigi võis raske olukorra ka maha vaikida, sest mida teha, kui pole raha. Ebasõbraliku tööandja rektsioon on olnud sageli selline, et kes sind usub, kes sind aitab siin Eestis. Paraku ta kipub nii olema. Ja korterid, mida renditakse, on ka nii, et ei tea kelle poolt või kelle omad."

Ehitusettevõtjate liidu juhi Kaupo Kolsari sõnul aitaks ehitustel edaspidi võõrtööjõu osas korra majja lüüa töölise kaart. See eraldaks sikud lammastest. Võõrtööjõuga majandavad ehituses üldiselt mitte suured kompaniid, vaid igasugused väiksemad mõnele kindlale tööle spetsialiseerunud allhankeettevõtted. Päevselge, et kui vaevutakse töölise kaardiga asjatundjat palkama, siis ei hakata teda tasuga solvama ja talle võimaldatakse paremad elutingimused. Kaart tähendaks üldse kõigi ehitustööliste võrdsustamist – rahvusest või päritolumaast sõltumata. Ei saa olla enam "kalleid", kes peavad nõudeid täitma, ja "odavaid", kes niisama askeldavad.

"Meil on maksuameti, politsei ja piirivalveameti ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga olnud pikem arutelu töölise kaardist juba enne kriisi," räägib Kolsar. "See kaart poleks mitte ainult kolmandate riikide, vaid üldse kõigi ehitussektori inimeste jaoks, mille pealt saab siis lihtsalt, nutiseadmega läbi piiksutades teada, et kas tal on näiteks tööohutuskoolitused läbitud. Mujal maailmas see toimib. Samuti peaks loomulikult võõrtööjõu rendiga tegelema Eesti residentettevõtted. Kui Poola ettevõtted, nagu tavaline, siis maksud lähevad kuhugi mujale."

Ühes on Pealinnaga vestelnud ettevõtjad või teised võõrtööjõuga kokku puutuvad asjatundjad laias laastus samal arvamusel – kriisieelne orjapidamine tuleb lõpetada. Kogu riigi poliitikat kolmandate riikide võõrtööliste suhtes tuleb uuesti, sisuliselt nullist pihta looma hakata. Seda alates maksude maksmise kontrollist ja suunast, et iga ettevõte palgaku võõrtöölisi otse või Eesti residentettevõttelt. Ilma häguste välismaiste vahendajateta. Seega peaks iga ettevõtte, kes võõrtöölisi kasutab, panema enda riigi ees nende eest vastutama. Alates elamistingimustest kuni tervisenõuete täitmiseni välja. Miks mitte kehtestada Saksa eeskujul trahvimissüsteem ettevõtjatele, kes sunnivad ületundidele või muidu reegleid rikuvad? Sotsiaalmeediaski levinud ja arstides õudusjudinaid tekitavad arutelud, et ega eestlased ei ole ju nõus pead-jalad koos maasikapõllu servas korjeajal elama nagu ukrainlased, ja toogem seega ukrainlasi, on pärit justnagu mingist teisest ajast või ajastust.

Masinatööstuse esindaja: ukrainlasi võiks Eestis spetsialistideks koolitada

"Me võiksime võtta Eesti kutsekoolidesse õppima noori välismaalt, kasvõi Ukrainast ja pärast tagama neile 3-5 aastaks töökoha," arvab masinatööstuse liidu nõukogu liige Tõnu Lelumees, et spetsialistide kujundamine kohapeal annaks parema tulemuse kui lühikeseks ajaks import.

Tema sõnul võiks asutada stipendiumiprogrammi ja kinnistada noored spetsialistid pärast lõpetamist teatud aastateks Eesti majanduse külge. Hiljem oleks nende vaba valik, kas jäävad Eestisse elama ja tööle või lahkuvad. Suur osa ilmselt jääksid siia ja õpiksid keele ära.
"Küsige kutsekoolidest, milline on metallitöö erialade täituvus," soovitab Lelumees. "Ei ole lihtsalt, keda õpetada. Lisaks on tänapäeva tööstus integreeritud. Teatud spetsialiste lihtsalt ei olegi mõtet Eestis välja koolitada. Meie erialal, metallitöös, on ka pealtnäha täiesti tavaline töötaja omaette spetsialist." Lelumehe sõnul näitab praegune kriis lihtsalt, et kutseharidussüsteem, mille puudustest ja ebapopulaarsusest noorte hulgas muidugi aastakümneid räägitud, pole tööle hakanud.

Lelumehe sõnul on metallitööstusettevõtete töö tööjõukriisi tõttu üsnagi häiritud. Samas sõltub vahel Ukraina oskustöölistest omakorda terve ettevõtte püsima jäämine või käekäik. Ta tõi näiteks Saaremaa laevatootja Baltic Workboats. Seal tagab ukrainlaste keevitustöö, et omakorda oleks tööd sajakonnal eestlasel.

Tööjõu vahendaja: jah, välistööjõud muutub kallimaks

"Jah, ilmselt muutub välistööjõu kasutamine märksa kallimaks ja iga tööandja hakkab hoolikamalt kaaluma, kas ta saab neid endale lubada," nendib töövahendusettevõtja Viktor Hütt. "Samas ei jää ettevõtjatel sageli muud üle, sest inimesi lihtsalt ei jätku."

"See, et nõuded välistööjõule muutuvad karmimaks ja täpsemaks, on täiesti normaalne," nendib Hütt. Seega sõltub ettevõttest, kas kannatatakse välja kulukam võõrtööjõud või pannakse pillid kotti. Tema sõnul on liivale rajatud lootus, et kiirustatakse võõrtöölistest vabanevatele töökohtadele või ümber õppima. "Ilmselgelt ei ole aga suurel hulgal inimestel, kes praegu töötukassas arvel, mitte soovi mingil muul kui enda erialal tööle minna. Oodatakse, kuni kriis saab läbi, et siis uuesti enda töökohale naasta."

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...