Kasvatusteadlane: koduõpe on kahe otsaga asi!

"Ülesandel peaks mingi mõte sees olema, mitte lihtsalt tuimalt õpikust ülesandeid anda, et vanematel oleks päevikus midagi vaadata," ütles Tallinna Teeninduskoolis soome keele õpetaja Ilona Säälik.

Pilt: Ksenija Kurs/ Foto on illustreeriv
Haridus

Kasvatusteadlane: koduõpe on kahe otsaga asi!

Vesta Reest

"Lõpuks olid nad kõik täielikus ahastuses," kirjeldas vabahariduse spetsialist Tiiu Kuurme, kuidas kevadise eriolukorra ajal kolme poja ema oma väikeses korteris üritas lapsi õpetada. "Kui on tööülesannetega hõivatud vanemad või vanemad, kellel ei ole orientatsiooni õpetada lapsi ja neil ei tule see välja, siis on see üks väga sant lugu ja siis tekivad lastel tõepoolest teadmistes lüngad."

Peagi on käes koolide avaaktuste aeg – nii õpetajaid kui ka lapsevanemaid valdab aga segadus, kas kooliaasta jätkub distantsõppega või jätkub kõik nii nagu varem.

"See on kahe otsaga asi: kui on tööülesannetega hõivatud vanemad või vanemad, kellel ei ole orientatsiooni õpetada lapsi ja neil ei tule see välja, siis on see üks väga sant lugu ja siis tekivad lastel tõepoolest teadmistes lüngad," rääkis kasvatusteadlane ja Waldorf-koolide entusiast Tiiu Kuurme. 

Ta lisas, et on ka kuulnud, et õpetajad ei õpeta, vaid annavad ainult koduseid ülesandeid: lugege sealt, tehke see ära, kuid seletamisest ja ainesse pühendumisest jääb vajaka. Niisugune koduõppe variant on Kuurme sõnul hädaabinõu, kuigi on ka lapsi, kes on väga iseseisvad, kes õpivadki paremini, kui nad saavad omaette toimetada – koolitund on nende jaoks ajaraiskamine, sest see venib ning seal korratakse nende jaoks triviaalseid asju. "Need lapsed ongi iseuurijad-õppijad, neil tuleb see paremini välja," täpsustas kasvatusteadlane. 

Õpilaskond on tema sõnul väga mitmekesine: lisaks andekatele ja tegusatele iseõppijatele on alati olemas ka need lapsed, kes kaovad täiesti ära. "Ma olen ka kuulnud, et vanemad on püstihädas, sest laps kaob seadmesse: arvutisse, telefoni või laptoppi – vanem ei jõua jälitada, mida laps kogu aeg teeb. "Tulemus on see, et laps on magamata ja unine, ta on tegelikkuse eest põgenenud illusoorsesse maailma," selgitas Kuurme. Ta rõhutas, et üks kõige olulisem aspekt on see, et ega koolis ei õpita ju ainult kooliaineid. "Ma ei saa aru, kuidas meil ikka see kogu aeg ära unustatakse – mida kõike koolis veel õpitakse," ütles kasvatusteadlane. 

Kool ei ole ainult õppimiseks

Ta loetles, et õpitakse ennast distsiplineerima, mobiliseerima, aega kasutama, mitmesuguseid sotsiaalseid oskusi, teistega arvestama ning ennast ka vajadusel maksma panema. "Kool on sissejuhatus sotsiaalsesse ellu ja kui seda sissejuhatust ei ole, ei pruugi lapsel hilisemas elus üldse hästi minna, ta võib sotsiaalsete suhete osas üsna abituks jääda," arvas Kuurme. Kool on tema hinnangul omaette tore keskkond, kuigi kõik koolid ei ole alati toredad ja igale lapsele ka ei pruugi kool tore olla. "Kool on ju ka suhtlemise koht!" kinnitas Kuurme. 

Koduõppe osas ütles Kuurme, et arvatavasti pani kevadine koduõppe periood laste teadmistele põntsu. "Lastega istusid ja õppisid ju enamasti emad, lisaks oma tööle ja emaks olemisele. Aga probleem on ka see, et juba põhikooli lõpuklassides on nii rasked programmid, mida emad ei ole uneski näinud, kuidas nad peaksid seda õpetada oskama," küsis Kuurme. 

Ta tõi näite, kuidas kolme poja ema oli oma kolme pojaga väikeses korteris ja kõik olid lausa ahastuses tekkinud olukorrast. Kuurme ütles, et tänapäeva kodud on ju niimoodi kujundatud, et inimesed väljuvad hommikul, tulevad õhtul sinna magama, kodud ei ole enam üksused, kus sa toimetad, toodad ja elad. 

Viirus on igas mõttes suur õnnetus

Ta ütles, et kogu maailma mastaabis on räägitud sellest, et koroona tekitab põlvkondliku haridusliku lünga. Ta tuletas meelde, et koolis on ka igapäevaselt olemas riskigrupp: vanemaealised õpetajad. Kuurmel endal seisab sügisel ees minek auditooriumi ette, kus võib olla kuni 80 kuulajat. Tema sõnul võiks üheks abinõuks olla ruumide desinfitseerimine, ventileerimine, varustamine samasuguse tehnoloogiaga nagu on operatsioonisaalides, kus on laes pisikutapjad valgustid. 

"Kindlasti tuleks mõelda ka sellele, et haigestunu ei tuleks ei kooli ega tundi," ütles Kuurme. Tema hinnangul peaks juhul, kui asi muutub hullemaks, võtta kasutusele karmimad meetmed, sest meie väikese rahva puhul on iga inimene tähtis: ei saa lasta inimestel nakatuda ja surra. "See viirus on igas mõttes suur õnnetus, igas mõttes katsumus inimestele," tõdes Kuurme. 

Ta ütles, et tema tahaks olla optimist ning olukorrale mitte väga mustades toonides vaadata. "Mõnekuulise koolist eemaloleku puhul ei saa kindlasti öelda, et lapsed ei saaks haridust, küllap nad saavad hariduse ka!" ütles Kuurme optimistlikult.

Karm kord ja paanika Soomes

Soomes, kus kooliaasta paljudes üldhariduskoolides juba alanud, on suur paanika seetõttu, et paljud lapsed ei ole kooli läinud. Et kooliskäimisesse suhtutakse umbusklikult, oli näha juba kevadel, kui õppeaastat kahe nädala võrra pikendati, et paljudele õppuritele oli see kui hane selga vesi. 

Soome ametivõimude teatel ei peaks lapsevanemad oma võsukeste pärast liigselt mures olema, sest teadaolevalt on laste osa haiguse levitamises väga väike: uuringud näitavad, mida noorem laps, seda väiksem tõenäosus, et ta koroonaviirust edasi annab. Suur probleem on hoopis õpetajate eemalolek. 

Soome riiklik seisukoht on, et ka kõige väiksemate tervisehädade puhul peaks inimene koju jääma ja mitte kollektiivi ilmuma ning praegu ennustavad ametnikud, et mida kaugemale sügis areneb, seda rohkem hakkab õpetajaid oma tööpostilt puuduma ning pädevaid asendusjõude ei ole paljudel puhkudel kusagilt võtta. 

Soomes on ka kokku arvutatud, palju läheb ühiskonnale maksma see, kui lapsed ja noored jäävad lihtsalt koolist kõrvale: üks koolist kõrvale jäänud noor maksab Soome riigile 230 000-370 000 eurot, praeguste arvestuste kohaselt on selliseid noori 14 000.

Ka Eestis on perearstid välja andnud suunised, et kasvõi nohu ja köhaga lapsi mitte kollektiivi viia ega lubada, sest vaatamata suvele on liikvel palju erinevaid viiruseid ning esmalt peaks konsulteerima perearstiga, kas koroonatest on vajalik või mitte.  

Kutsekooli õpetaja: õppigem kevadisest koduõppest

Ilona Säälik, kes igapäevatööna õpetab Tallinna Teeninduskoolis soome keelt, ütles enda kohta, et on samuti optimistlik ja arvas, et sarnast olukorda nagu kevadel oli, ei tule. "Koduõpe on mingile rühmale lastele ideaalne õppimise viis," ütles Säälik. Tema sõnul sobib see eriti hästi neile, kes on andekamad ja kellel on mingil kujul tugi olemas. 

"Sellisel kujul, nagu meil see kevadel oli, kus on tavaklass, tavaõpetaja, ainuke erinevus on, et õppimine toimub veebis – see ei ole ju reaalne! Sellepärast vajuski koduõpe ühele poole kreeni ja lapsevanemad said abiõpetaja rolli, sest lihtsalt ei ole võimalik iseseisvat tööd juhendada 25 lapsega. Klassis on hoopis teised vahendid, seal on võimalik märgata ja reageerida," selgitas Säälik. 

Ta ütles, et distantsilt on kõik asjad palju aeglasemad, kohmakamad. Distantsõppest tulid edukalt välja need, kellel on tugev õpiharjumus ning kes oskavad oma aega juhtida. "Meie kooli õppurite käest kuulsin, et neil jäi aega tegeleda oma huvialadega, neil jäi ära see ajakulu, mis on tavaklassiruumis: distsipliini tagamine, aeglasema õppija järel ootamine – ta saab edeneda täpselt selles tempos, nagu temale sobib," selgitas Säälik. 

Klassisüsteem tuleks segi lüüa

Ta on mõelnud ka selle peale, et klassisüsteemid tuleks segamini lüüa ning liikuda tasemete peale: tublimad saavad nädala algul iseseisva töö portsud kätte, vajadusel saavad õpilased nõu küsida. Teine seltskond on see, kellega tuleb teha individuaalset tööd. "Ma arvan, et meie haridussüsteem liigubki individuaalse töö suunas, uue õpikäsitlusega on alus sellele loodud, räägime iga päev individuaalsest lähenemisest õppijale," ütles Säälik. 

Praeguse õppekorralduse kohta sõnas ta, et see on kõigile ühtemoodi ja õpilased peavad selle kõik välja kannatama. Ta avaldas lootust, et õppimine liigub suunas, kus töö toimub väiksemates gruppides ning grupid on jaotatud vastavalt sellele, mis on kellegi võimed ja huvialad. Tema hinnangul ei tohiks kogu õpetamise raskus kindlasti vanemate kanda jääda. 

"Miks üldse siis õpetajaks õpitakse? Et saada oskust teadmisi edasi anda ning õppijat tema õppimises toetada. Ma võin ju oma eeskuju ja väärtushinnangutega olla suurepärane lapsevanem, aga see ei tähenda, et ma oskaksin bioloogiatundi juhendada," ütles Säälik retooriliselt. Ta soovitas tähele panna ka seda, et rollid lähevad segamini: ühel hetkel on see sama inimene õpetaja ning järgmisel jälle lapsevanem.

Digiõpe on tulevik!

"Seda on leelotatud erinevates meediakanalites, et jah, me võtame parima kaasa, aga tegelikult ma täna ei näe seda. Mulle ikka tundub, et me läheme seda teed, et hingame kergendatult: oh, õnneks, ÕNNEKS sai see jama läbi ning enam ei pea selle digiasjaga tegelema!" rääkis õpetaja. Ta ütles, et see on tegelikult tulevik ja kui me seda tulevikku väikeste sammudega ei astu, siis oleme ühel hetkel jälle näoga vastu kiviseina, kust tuleb hakata läbi pugema. 

"Miks mitte teha ettevalmistusi, sest varem või hiljem tuleb uus viirus, mõttemaailm peaks muutuma," ütles õpetaja. Ta rõhutas, et ülesandeid ei peaks jagama lihtsalt ülesande andmise pärast, vaid ülesandel peaks mõte sees olema. Tuima näoga õpikust ülesannete lahendamisega saavad kõik hakkama. 

Säälik võrdles sellist ülesannete lahendamist näiteks peenarde rohimise või õunte korjamisega. Nii nagu matemaatika ülesande lahendamisest, nii võiks ka õunte korjamisest video teha. "Ülesandel peaks mingi mõte sees olema, mitte lihtsalt tuimalt õpikust ülesandeid anda, et vanematel oleks päevikus midagi vaadata," ütles õpetaja. Ta võrdles sellist ülesannete lahendamist toetatud tööga, mida harrastatakse näiteks Jaapanis: puudega inimestele mõeldakse välja töökohad, mille tööd tegelikult eriti kellelgi vaja ei ole, aga vähemalt inimene tunneb, et ta on midagi teinud.

Moodulõpe on tuleviku võti

Tuleviku haridus võiks Sääliku hinnangul olla moodulõpe, milles iga väike aine on osa suuremast pildist: noor, kes läheb lõpueksamile, vastab seal näiteks eesti keelt, inglise keelt, klienditeenindust ning hinnatakse ka suhtlemisoskust, ning kõiki muid asju, mida ta on koolis veedetud aja jooksul õppinud.  

Säälik soovitas kevadisest kogemusest õppida ja võtta kaasa parim: näiteks see, et koolide lõpuaktusi võiks üle kanda ka veebi teel, siis saaksid sellest osa ka sugulased välismaal ja vanaemad-vanaisad, kelle tervis võib-olla ei kannata aktusele tulekut. Aga õpilased, pereliikmed ja õpetajad saaksid osaleda aktusel. "Kõik aktused, nii ava- kui ka lõpuaktused on ju emotsioonilaksud, mis aitavad seda tööd teha," ütles Säälik. 

Tuleviku osas ütles ta, et tahaks näha mingit suuremat plaani, sest praegu siplevad kõik põlve otsas ning iseenda parema äranägemise järgi õpetada.  

Laadimine...Laadimine...