"Lasteaia lükati mind kogu aeg ettepoole, sest ma ilmselt laulsin kõva häälega teistest üle ja mul oli esinemissoov," kirjeldab lauljanna Kelli Uustani oma teed muusika juurde.

30. novembril Salme Kultuurikeskuses toimuva Dave Bentoni ja tema sõprade galakontserdi “Golden Classics” üheks esinejaks on laulja, muusikaliartist ja helilooja Kelli Uustani, kes on õppinud Briti Kuninglikus Muusikaakadeemias, õpetab noori muusikuid Hanna-Liina Võsa Muusikalikoolis, on tantsuorkestri GlamBand asutajaliiga ja laulja  ja Viimsi Happy Jazz Festivali üks korraldajatest. Klassikahittide kontserdil aga on Kelli teemaks Barbra Streisandi surematu looming.

Kui teid peaks kuidagi kirjeldama, siis võtaks see kindlasti pool tundi, sest te tegelete väga paljude erinevate asjadega. Kas teile jagub ööpäevas antud tundidest?

Ei jagu. Hiljutisel Viimsi Happy Jazz Festivalil olime väljas lasteetendusega, mis on rohkem minu teema. Festivalil on palju välisesinejaid, see on meeletu ning aasta aega ette tehtud töö. See on kindlasti täiskohaga töö, aga õnneks toetab meid Viimsi vald ja on ka palju häid sõpru. Me tegime festivali sel aastal kolmandat korda ja ei saa öelda, et lihtsam oleks, aga me oleme tõestanud, et saame hakkama ja teeme edasi. Me ei ole ühepäevaliblikad. See on paljudele toetajatele väga tähtis ja ka kõigile vabatahtlikele, kes on kõik minu sõbrad ja tuttavad. Neid on umbes kümmekond. Magamata öid oli palju, kuna väikesed tegemata asjad tulevad järjest meelde. 
Üritus ise on rahvusvaheline ning alati selline,  mille sarnast me ise sooviksime vaatama minna. Tegu ei ole millegagi, mis oleks põlve otsas tehtud. 
Samuti alustasin ka uue MTÜ-ga, mis on täiesti minu enda ja sõbranna Liina Särkineni loodud. Me hakkasime tegema PISIMUSA beebikontserte, et jõuda ka kõige väiksemateni. See on midagi, mida Eestis on väga vähe tehtud. Soovime kutsuda palju erinevaid esinejaid ja  toome kontsertidesse sisse klassikalist muusikat, jazzi ja rütmi. Tegu on pooletunnise kontsertiga, kus esinejad räägivad pisut lugude vahele  ning teevad oma kava.  Hetkel tegutseme Viimsis, aga plaan on hakata neid siiski üle linna tegema. Kuna ma ise olen lapsevanem, siis näen, et lastekontserdid on väga hell teema. Selles mõttes, et neid on vähe ja võib-olla kõik ei ole väga kvaliteetsed. Aga meie tahame teha seda väga hästi. Mõelda tuleks ikkagi lastele, mitte ainult vanematele, see kontsert on mõeldud siiski selleks, et lapsed ennast hästi tunneks. 

Mis momendil te taipasite, et teie elu peab olema seotud muusikaga?

Ma arvan, et ebateadlikult oli see lasteaias, kui mind lükati kogu aeg ettepoole, sest ma ilmselt laulsin kõva häälega teistest üle ja mul oli esinemissoov. Ma olin hingelt esineja, ma ei pabistanud, see tuli hiljem. Teadlikult aga tuli see ilmselt ikkagi algklassides, sest ema ja isa panid mind muusikakallakuga klassi ning ma läksin Lydia Rahulale ette laulma, kuna ma väga tahtsin laulda. Lydia Rahula võttis mind kohe enda käe alla, ta sai arvatavasti aru, et see on esineja tüdruk. Mind on isegi kogu aeg koolis tema tütreks peetud, sest meil on teatav sarnasus. Kui olin Inglismaal õppimas, oli minu pilt vanematel suurelt kapi peal ning kui tuli üks remondimees, kes arvas mind olevat dirigent, ütles ema selle peale, et tõsi, ta on küll dirigent, kuid mitte see, keda teie mõtlete, ja ta on umbes kolmkümmend aastat noorem. 
Lydia Rahula oli mulle koolis väga suur eeskuju. Tema eeskujul tahtsin õppima minna ka dirigeerimist ja laulmist ning sellepärast läksin G. Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli.

Sealt edasi viis tee teid Inglismaale?

Siis veel ei viinud, ma lõpetasin dirigeerimise ka veel Eesti Muusikaakadeemias Jüri Rendi käe all. Kui aus olla, siis ega ma dirigeerimist lõpetada ei tahtnud. Tahtsin minna lavakasse ja proovisin ka telerežii erialale sisse saada. Ma soovisin midagi, mis oleks lavastamise ja näitlemisega seotud. 
Minu jaoks oli dirigeerimine väga põnev, ma lõpetasin hästi ja mul oli tore. Ma armastasin muusikat ja ma sain üldharidusena väga hea aluse, kuid mul oli midagi puudu ja see oli teatri pool. 
Lavakasse ma kaks korda sisse ei saanud ja ma tean, et proovisin valel ajal.  Teadsin ka, et seda, mida ma tegelikult tahan õppida, meil Eestis ei ole. See oli muusikateater. Mitte muusikal, vaid just muusika koos teatriga, mis hoomab hästi tugevat draama- ja muusikaõpet. Selline kursus oli just Royal Academy of Music’us Londonis. See õpe ei olnud puhas muusikal, vaid nad panid sind mõtlema nagu draamanäitleja. Koolis oli väga tugev draamaõppe osa. Karen Rabinowitz oli minu üks draamaõpetaja, kellega me tegime  erinevaid draamatükke. Ta oli hästi toetav ja ütles, et mul on näitlejana huvitav ja hea mõtlemine. Kahju on sellest, et ma sain draamaõppe inglise keeles ja eesti keeles ei saa ma tihtipeale õpitut keeleliselt kasutada. Näiteks õppisime me erinevaid dialekte, mis olid sealsed murrakud, ja neid ma siin kasutada ei saa. Aga see kõik oli väga põnev. 

Koolis õppides juhtus teie elus veel üks oluline seik, te saite esineda koos Elton Johniga?

Me laulsime talle tausta kogu oma muusikateatri kursusega. Me oleme tema kooliõed ja -vennad, sest ka Elton John on kunagi sama kooli lõpetanud. Meie kursus koosnes 30 inimesest ning me moodustasime temale taustakoori heategevuskontserdil Royal Albert Hallis. See on BBC poolt  üles võetud ja ERR-i kogus kenasti olemas. 
Sellega kaasneb veel teine hea seik. Sellel ajal, kui see tuli ETV-s eetrisse, helistas mulle Maarja-Liis Ilus, kes küsis, et kas see tõesti olen mina, kes on seal esimeses reas, et pole ju võimalik!!!

Millised olid tookordsed emotsioonid kohapeal?

Ülevad. Juba siis, kui meile öeldi, et selline asi on tulemas ja meid on sinna valitud. Kui tulid proovid ja me laule õppisime, juba siis oli väga ülev. Eriti vahva oli see, et me olime kambas koos ja saime seda koos kogeda. See ühendas meie kursust suuresti ja andis tunnet, et kõik on võimalik. 
Seal maal tuleb seda tunnet tihti ette, kuna need piirid on võrreldes Eestiga palju suuremad. Lähed näiteks West Endi etendust vaatama ja peaosas on Madonna, kuid sa maksid täitsa tavalise pileti hinna. 

Novembri lõpus astute te lavale koos Dave Bentoniga galakontserdil Golden Classics ehk siis ajatud hitid. Kas te olete ise sellise muusikastiili fänn?

Ma olen väga fänn, läbi Barbra Streisandi, kelle muusika läbi ma olen avastanud kogu seda ajastut ja ka muusikateatrit. Ta on teinud väga palju neid asju, mida mina oleks tahtnud teha. Kindlasti tuleb üks duett, mida tema laulis koos Donna Summeriga. Kui Dave mulle sellest võimalusest rääkis, hakkas mul kohe mõte jooksma, mida ma teha tahaks. Ma pakkusin talle terve trobikonna asju välja ja ta arvas, et on küll palju materjali. Nüüdseks oleme välja valinud Raimond Valgre “Muinaslugu muusikas”, dueti Joe Cocker & Jennifer Warnes loo “Up where we belong”, Vaya Con Dios “Neh Nah, Nah, Nah”, Barbra Streisandi “People” ning Barbra Streisandi ja Donna Summeri duetina lauldud “No more tears”.
Mul endal on ka nii-öelda one-woman-show Barbara Streisandi lugudega ja koos klaverisaatjaga, millega ma soovin uuesti välja tulla. Tegu on sellise show`ga, nagu Barbra Streisand omal ajal ise tegi. Ta rääkis lugude vahele, viskas nalja ja laulis. Mina räägin tema elust, tema muusika seotusest isikliku eluga  ja sekka ka  naljakaid seiku tema elust. Sellel aastal sai ta 75 aastat vanaks, seepärast tahangi  uuesti selle show`ga välja tulla.  Streisand ise enam peaaegu üldse kontserte ei anna.

Milline lavapartner on Dave Benton?

Soe, toetav, kindel, rõõmsameelne. Ta on hästi galantne, soe ja toetav, selline, nagu tema isiksus on.