Keskaegne Tallinn kaitses armukeste õigusi ja oli karistusi määrates leebe

Truudusetusega vahele jäänud mees pidi Raekoja platsil oma meheau välja võtma ja temaga abielu rikkunud naine meest sellest tirides raekoja ees edasi-tagasi käima. Samas ei tohtinud armukest suvalise kaebuse peale kinni võtta.

Pilt: repro
Ajalugu

Keskaegne Tallinn kaitses armukeste õigusi ja oli karistusi määrates leebe

Ivo Karlep

Truudusetusega vahele jäänud mees pidi Raekoja platsil oma meheau välja võtma ja temaga abielu rikkunud naine meest sellest tirides raekoja ees edasi-tagasi käima. Samas ei tohtinud armukest suvalise kaebuse peale kinni võtta.

Kroonik Balthasar Russowi Liivimaa kroonika teatel oli orduhärradel armukeste pidamine kogu Liivimaal laialt levinud pahe. Ta kirjutas, et mõningad orduhärrad sattusid "heade laiskade päevade tõttu" kõlvatusse, ja mitte ainult avalike naistega, vaid ka teiste meeste abielunaistega. "Sohinaistest vaikigem parem: sest see ei olnud nende seas häbi, kui nad üht sohinaist mõnda aega enda juures olid pidanud, siis aitasid nad selle elama ja võtsid endale teise,  värskema asemele," pahandas kroonik. "Ja kõiki neid häbikotte ei nimetatud mitte hooradeks, vaid neid hüüti igamehe poolt pereemandateks ja meelelahutajannadeks."


Moes kaunid majapidajannad


Oma naisega kokku elamist aga hakati suisa häbenema, sest tänapäeva mõistes polnud see oma seisusekaaslaste seas hooplemiseks piisavalt "matšo". "Mis paljudele oli suureks pahanduseks," kirjutas Russow oma naiste saladuses hoidmise kohta ja jätkas: "Kui üks Tallinna toomhärra, Johannes Blankenborg, oma abielunaise Saksamaalt Tallinna tõi, siis ei söandanud ta piiskopi ja teiste toomhärrade ees tunnistada, et see on tema laulatatud abielunaine, vaid ütles selle olevat oma sohinaise ja ümmardaja. Ning kui sellest üks mees teada sai, siis andis Blankenborg sellele nuumsea, et ta ei avaldaks, et toomhärral on abielunaine."


Kui orduhärral ja teenijal olid lapsed, peeti viimaseid automaatselt nende ühisteks lasteks. Katoliku ajal valitses suhteline tolerants väljaspool abielu sündinud laste suhtes. Selline suhtumine oli keskaja Euroopas üsna levinud: ka väljaspool abielu sündinud lastel olid suhteliselt head tulevikuväljavaated ja karjäärivõimalused.


Aadlike eeskujul talitasid moraalitult ka jõukamad linnakodanikud. Ehkki Lüübeki õigus keelas juba 1284. aastal mitmenaisepidamise, olevat Russowi-aegses Tallinnas lugupeetud kodanike seas olnud kombeks oma majapidajannadega kokku elada. See olevat olnud lausa elunorm, oma liignaisi nimetati julguseandjateks. 500 aasta eest oli Tallinngi koht, kus mehed häbenesid ka oma laulatatud naist, mitte ainult lõbutüdrukuid, ning abordi tegemise retsepti õpetati kokaraamatutes. "Kui üks mees tabatakse võõra abielunaise juurest, peab see paar saama karistatud. Ja karistuseks peab see naine seda meest raekoja ees elundit pidi edasi-tagasi talutama," ütleb 1282. aastast Tallinnas kehtiva Lüübeki õiguse koodeks. Niisiis pidi mees raekoja ees oma püksilaka lahti tegema ja lugu algas. Ajaloolane Jüri Kuuskemaa väidab, et tegelikult annab selline karistus tunnistust hoopis keskaegse Tallinna  väga suurest sallivusest. Näiteks Saksamaal kaevati sel ajal nii abielunaine kui ka temaga patustamiselt tabatud mees elusalt maa sisse ja torgati kõige lõpuks piigiga veel läbigi.


Keskaegses Tallinnas olid ka armukeste õigused kaitstud – näiteks ei tohtinud kohtufoogt kõrvaliste inimeste palvel armukest kinni võtta, teda tohtis vahistada vaid abielumehe või naise sugulaste palvel.


Looduse töökojad


Katoliku kirik kuulutas küll juba 13. sajandil prostitutsiooni patuseks, kuid Lääne-Euroopas vaatasid paljud linnad bordellindusele läbi sõrmede. Usuti, et lõbumajad on noorte meeste kool ja korralike naiste kaitse, et bordellis käimine leevendab noorte meeste agressiivsust ja hoiab eemale kuritegevusest. Ka Tallinnas peeti bordelle pigem "looduse töökodadeks" ning neisse hakati rangemalt suhtuma alles pärast usupuhastust. "Tallinna esimene bordell, nn Punane Klooster oli Müürivahe tänavas, see kuulus linnale 1430. aastani," teab Kuuskemaa. Liivi sõja eelses Tallinnas oli lõbumajasid arvukalt – Russowi teatel tegutses ainuüksi Kalamajas 17 kõrtsi, kus peale õlletoobi sai ka tagakambrisse minna. Mitmenaisepidamisega tegelesid ka vaimulikud, kellele katoliku kirikus olid suhted naistega üldse keelatud. "Kui mõne piiskopi sohinaine oli vananenud või talle kauem ei sobinud, siis andis ta selle vabatalupojale naiseks, annetades veski või tüki maad, ning võttis endale paar korda järgemööda uue tüdruku ja heitis tema juurde," kirjutas Russow.


Lobisemise eest raehärral pea maha


Orduhärrade ja katoliku vaimulike mitteabielulised seksuaalsuhted olid enne Liivi sõda küll ametlikult keelatud, kuid sotsiaalselt niisiis aktsepteeritud. Igal juhul eelistati neist mitte rääkida ja pigem distantseeriti ennast igasugustest hinnangutest, vähemalt nendel juhtudel, kui tegu oli suure mõjuvõimuga orduhärradega või katoliku vaimulike ja nende naistega. Kuigi vaevalt oli kodanikele uudis või teadmata tõsiasi, et naisterahvaga kokku elades toimisid orduhärrad kui vaimuliku rüütliordu liikmed oma seisuse vastu. Samas jäid need "patuteod" selgelt väljapoole linnavõimude kompetentsi.


Reformatsioon tõi "seksuaalvabadusse" suuri muutusi. Kadus igasugune leebus abieluväliste seksuaalsuhete vastu.
Tallinna ajaloos on üldtuntud fakt, et preestril, kes oli vihahoos surnuks löönud talle halvaks läinud lõunasöögi toonud kõrtsiteenija, raiuti pea maha. Aga ka abielunaistel, keda nende abikaasad häbenesid, võis olla linnaelus suur võim. Raekoja platsil on tänini nähtav pool kiviristi, mis tähistab kohta, kus raiuti pea maha ühel lobisemishimulisel raehärral. Viimane rääkis kodus oma naisele, et raad kavatseb piirata linnakodanike naistel liiga uhkete seelikute ja ehete kandmist. Naine rääkis sellest kõigile oma sõbrannadele ning naiste survel oli Tallinna raad sunnitud sellest kavast loobuma. Vihased raehärrad mõistsid mehe surma – raekoja ees pidi ta laskuma neljakäpakile, tegema kolm tiiru ümber Raekoja platsi, ja Saiakäigu ees raiutigi tal pea maha.

 

 

 

Kondoomid ja bordellid polnud patt


• Kondoomid pole mingi uudne leiutis, vanasti tehti neid riidest, loomasoolikatest või -põitest ja kasutati mitu korda. Kirik ei leidnud, et nende kasutamine oleks patt.


• Kiriku standardite järgi oli keskajal misjonäripoos ainus viis, kuidas seksida võis. Mõne teise positsiooni kasutamine oleks ohustanud mehe võimupositsiooni, ning eriti halb oli muidugi naine-peal poos. Teoloogid reastasid viis seksiasendit patususe astmete järgi, võttes aluseks selle, kui "loomulikud" need olid. Järjestus oli: misjonäripoos, külg külje kõrval, istudes, seistes ja "a tergo" ehk koerapoos.


• Kuna seksi eesmärk oli saada lapsi, oli probleem suur, kui mees ei suutnud oma osa täita. Erektsioonihäirete korral uuris sõna otseses mõttes mehe peenist kirik, ja kui ka pärast seda oli seks võimatu, paar lahutati.


• Onaneerimine oli patt.


• Bordellid olid aktsepteeritud. Kuigi abieluväline seks oli patt, olid prostituudid keskajal levinud, nende tööd peeti ausaks ametiks ning kirik lihtsalt vaatas prostituutidest mööda. Kui bordelle poleks olemas olnud, siis oleks paljud mehed kiirelt pahuraks muutunud ja tol ajal tähendas hulk pahuraid mehi ülestõuse, sõdu ja vägivalda.


• Keskaegne ühiskond dikteeris, et süütutel naistel oli suurem väärtus. Mõeldi välja suisa "hommikukingitus", mille peigmees peale pulmaööd pruudile kinkis tänutäheks süütuse eest ja kompenseerimaks väärtusliku neitsinaha kaotust. Neitsilikkus tegi naise nii vähepatuseks, kui tol ajal võimalik oli. Mida kauem ta tsölibaati pidas, seda kauem talle alt üles vaadati.

Laadimine...Laadimine...