KLANDORF: jumal tänatud, et oma vaenlast hästi tundsime, olime tema ridades teeninud

"Suuremates linnades oli vaja tagada riigijuhtide julgeolek, vajadusel välja töötada taganemisteed," räägib üks kunagise eriteenistuse juhtidest, praegune abilinnapea Kalle Klandorf tööst, mida ta tegi 30 aastat tagasi. "Sellest ajast, kui eriteenistusse tööle läksin, 1. augustist 1990 kuni omariikluse taastamiseni augustis 1991 sai üks pikk tööpäev. Ilma igasuguse pausita."

Ajalugu

KLANDORF: jumal tänatud, et oma vaenlast hästi tundsime, olime tema ridades teeninud (11)

Virkko Lepassalu

"Suuremates linnades oli vaja tagada riigijuhtide julgeolek, vajadusel välja töötada taganemisteed," räägib üks kunagise eriteenistuse juhtidest, praegune abilinnapea Kalle Klandorf tööst, mida ta tegi 30 aastat tagasi. "Sellest ajast, kui eriteenistusse tööle läksin, 1. augustist 1990 kuni omariikluse taastamiseni augustis 1991 sai üks pikk tööpäev. Ilma igasuguse pausita."

Hiljuti möödus üks oluline tähtpäev Eesti ajaloos. 30 aastat tagasi, 15. mail 1990 üritas NSV Liidu kooshoidmist pooldanud rahvahulk ehk Interrinne murda Toompea lossi. Mässu põhjustas Eesti Ülemnõukogu 8. mai otsus lõpetada ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine. ENSV nimetati tagasi Eesti Vabariigiks. Peaminister Edgar Savisaare üleskutsel Toompeale tulnud iseseisvusmeelne rahvas surus lossi ründajad mäelt alla.

Sama päev on mäletamisväärne veel ühe asjaolu poolest. Selleks, et Eesti juhte rünnakute eest tõhusamalt kaitsta, loodi Eesti Eriteenistus. Esimest korda pärast teist ilmasõda võtsid Eesti mehed oma riigi juhtide turvamise taas endi kätesse.

Kriminaaljälitusest eriteenistusse

Toompea lossi kaitsmise eest pidi vastutama riigihoonete valvamisega tegeleva miilitsavalitsuse ülem, hiljem Venemaa kasuks spioneerimises süüdi mõistetud Herman Simm. Peaminister Edgar Savisaar lasi ta aga ametist vabastada, sest luges lossi kaitsmist läbikukkunuks. Asemele määrati miilitsapataljoni juhtinud Jaan Toots. Sündis Eesti Eriteenistus, mis algul valvas ainult tähtsaid riigiasutusi. Hiljem hakati turvama riigijuhte ja tähtsamaid väliskülalisi ning intsidentide ärahoidmiseks tüüpilise eriteenistuse kombel infot koguma.

"Kui Toots määrati eriteenistuse ülemaks, tegelesin mina veel välisturistide kaitsmisega Viru hotellis," meenutab Klandorf, kes toona, 1990. a esimesel poolel töötas veel kriminaaljälituses.  "Välisturiste tuli kaitsta, et neid siin ei tapetaks ega röövitaks. Välisturistid olid Nõukogude ajal olulised, nad tõid valuutat riiki."

Iga päev, nii kui esimene soomlane laevalt nina välja pistis ja hotelli jõudis, asusid taskuvargad ja spekulandid tegutsema. Ja algas nii vormis kui ka vormita korrakaitsjate töö, et kurikaelu välismaalastest eemale hoida.

Vastloodud eriteenistusse kutsus Klandorfi miilitsast tööle selle ülem Jaan Toots.  

"Eriteenistus valvas algul ainult Toompea ja Kadri-oru lossi jt riigiasutusi," räägib Klandorf. "Seal töötas umbes 400 inimest – see oli vahetustega töö, sellepärast nii palju. Aga siis oli vaja ka isikukaitsega hakata tegelema, sest Savisaar võttis ENSV julgeolekukomiteelt (KGB-lt) selle funktsiooni ära. Riigitegelasi hakkas kaitsma eriteenistus. Oli vaja moodustada veel infokogumise üksus. Ja kuna mina olin jälitusametnik oma oskustelt, siis ma selleks sobisin. Väljasõitudel või kohtumistel oli vaja tagada riigijuhtide julgeolek, vajadusel välja töötada taganemisteed."

Klandorfi mälestuste pagasis leidub juhtum Peipsi äärest, kus eriteenistuse mehed juhtusid eelkontrolliks ühte söögikohta sisenema parasjagu hetkel, kui kaks meest, üks neist püstoliga ähvardades, "katuseraha" nõudsid.

Relvitu mees viskus hirmunult põrandale pikali. Relvaga mees pages uksest välja. Kui Klandorf oli ta hoiatuslaske tehes, ümberkaudseid aedu pidi taga ajades kätte saanud, viskas tagaaetu relva alistunult vaovahesse. See oli siiski relvamulaaž. Veidi hiljem saabus söögikohta lõunatama Savisaar kaaskonnaga ja elevil seltskonnal jätkus juttu kauemaks. Relvatoru ette sattumisest ta seega pääses – aga siis ei teatud, et tegemist mulaažiga.

"Sellest ajast, kui eriteenistusse tööle läksin, 1. augustist 1990 kuni omariikluse taastamiseni augustis 1991 oli üks pikk tööpäev. Ilma igasuguse pausita," nendib Klandorf. "Pärast 15. maid 1990 juhtusid tõsisematest sündmustest juba Vilniuse verevalamine jaanuaris 1991. Püüdsime anda oma tagasihoidliku panuse, et midagi taolist siin ei korduks. Samuti leidsid aset Balti liidrite kohtumised ühes, teises ja kolmandas kohas. Meie vastasrinnal Interrinde näol oli samuti kogu aeg midagi plaanis. Ja nii see läks – kuni 1991. a augustikuise putšikatseni välja. Olukord hakkas rahunema 1992. a teisel poolel. Siis hakkasid tooni andma juba sisepoliitilised käärimised. Toonased kõvad konkurendid Laar, Savisaar, Kallas on tänaseks suurest poliitikast kõrvale jäänud, aga siis olid nad veel noored ja vihased."

Klandorfi sõnul tekkis reaalne oht, et ka Eestis võib Nõukogude  sõjavägi võtta kontrolli alla mingi elutähtsa punkti – nagu juhtus jaanuaris 1991 Vilniuses, kus hukkus 14 teletorni kaitsjat ja viga sai umbes poolsada.

"Meie ülesanne oli kaitsta hooneid ja inimesi ning teha vastuluuret vaenlase juures, millega me ei saanudki tolle aja võimaluste ja oskuste juures nii halvasti hakkama," sõnab Klandorf. "Kasutasime omi oskusi, ja jumal tänatud, et me tundsime vaenlast noil hetkil, sest me olime ise nende ridades teeninud ja oma koolituse saanud."

Kõikjal kääris, kardeti rünnakuid

13. jaanuaril 1991, seoses Leedu sündmustega tegi välkvisiidi Tallinna Venemaa hilisem president, toonane ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin. Ühisavalduses tunnustasid Balti riigid ja Venemaa üksteise suveräänsust. Jeltsin pöördus Vene sõjaväelaste poole üleskutsega mitte sekkuda Balti riikide asjadesse. Kuna kõikjal kääris ja kardeti rünnakuid, korraldas eriteenistus Jeltsini tagasi saatmise Moskvasse Peterburi kaudu, kuhu ta sõidutati autoga.

Hulga ärevust tekitas, kui Leedus ründas juulis 1991 sõjaväestatud miilitsaüksus (venekeelse lühendiga OMON) Medininkai piiripunktis tolli- ja politseiametnikke. Automaadilaskudega tapeti kaheksa inimest.

"Meie piiridel võinuksid aset leida samasugused sündmused," meenutab Klandorf. "Kagupiiril olid väljas meie praeguse politsei eriüksuse K-komando algmed, keda vastaspool pidas tavalisteks piirivalvuriteks. Neil oli kokkupuude Vene teleajakirjaniku Nevzoroviga, kes käis ja ässitas oma jõuguga, teise poole eriüksuslastega. K-komando võitlejad tulid metsast välja – automaadid õlal, Afganistani kuuliarmidega ja koledad. Seega ei tahtnud ka Nevzorovi omad konflikti alustada ja mindi suhteliselt rahumeelselt laiali. Tol ajal viibis Savisaar kusagil Kesk-Eestis, aga ta tahtis ise kindlasti kohale minna. Ma ei saa öelda, et oleksime kuidagi abiks saanud olla, sest tolleks hetkeks oli situatsioon lahenenud, ja jumal tänatud. Julgustasime niisama seal mehi. Meie asi oli ikkagi peaministrit kaitsta, mitte piirisõda pidada."

Tol ajal ei olnud mingit korda, kuidas peaminister peaks end avalikel üritustel turvalisuse mõttes ülal pidama. "Kes Savisaarega töötasid, neil oli kõige keerulisem," muigab Klandorf. "Ta oli lõpmatult energiline, ei kippunud alluma, läks rahva hulka ja kuhu iganes, aga seda ju tegelikult poleks tohtinud. Kaks pluss kaks reegel võinuks tol ajal jõus olla, siis olnuks kõik hästi. Savisaar käis muudkui üritustel, kõnekoosolekutel. Ta võis ka mitte kodus ööbida, kusagil lossis või sõprade juures Tartus. Õnneks ta tol hetkel autorooli ei kippunud. Pikad tööpäevad ja stress: see poleks hea olnud. Kui ta hiljem ise sõitis ja gaasipedaali vajutas, siis... Ptüi, ptüi, ptüi, midagi õnneks ei juhtunud."

Eriteenistus tegutses aastatel 1990-92 ja likvideeriti pärast jõulisi rünnakuid ajakirjanduses poliitiliste kokkulepete tulemusena. Põhiliseks julgeolekuasutuseks otsustati kujundada kaitsepolitseiamet.

Toonane siseminister Marko Tibar aitas verevalamist ära hoida

"See, et Eestisse OMON-i ei loodud, oli Tibari teene," ütleb Klandorf. Toonane sõjaväestatud miilits ehk OMON allus otse NSV Liidu siseministrile ja oli mõeldud rahvarahutuste mahasurumiseks.

Kalle Klandorfi sõnul on võib-olla teenimatult vähe räägitud või hea sõnaga meeles peetud toonast siseministrit Marko Tibarit (1933-2014), kelle teene seisnes oskuses ära hoida veriseid sündmusi. "See, et Eestisse OMON-i ei loodud, oli Tibari teene," ütleb Klandorf. Toonane sõjaväestatud miilits ehk OMON allus otse NSV Liidu siseministrile ja oli mõeldud rahvarahutuste mahasurumiseks.

"NSV Liidu siseministeeriumist tuli käskkiri: luua OMON-i üksused," meenutab Klandorf. "Aga Tibar oli julge mees, ja autoriteetne inimene Moskva ringkondades, ta ütles, et pole vaja, meil rahutusi ei juhtu. Ja ei juhtunudki. Ma mäletan hästi kõnekoosolekut Tammsaare pargis 24. veebruaril 1988, kui oli antud NSV siseministeeriumist käsk kõik taolised kogunemised laiali ajada. Kõik demonstratsioonid. Kui OMON oleks siin tegutsenud, läinuks kindlasti halvasti, aga Tibar siiski ise juhtis selle olukorra lahendamist. Siseväed ja miilits olid valmis, kogu ala oli sisse piiratud.

Merelaevanduse majas oli staap, tuletõrjemajas olid jõud sees. Kuna töötasin sel ajal Tallinnas miilitsas ja võisin staabis toimuvat selgelt näha, ja ütlen, et õnneks pidasid meie siseministeeriumi juhtkonnal närvid vastu. Tõuklemist seal pargis rahva seas ju esines, aga Tibar oli niivõrd tasakaalukas, et ei öelnud, et lööge seal kõik laiali. Kumminuiad, kilbid, pisargaas – kõik oli olemas. Ainult et ei tulnud käsku."

Tasub meenutada, et OMON-i üksused koostati üldiselt NSV Liidu meelsetest võitlejatest, kelle jaoks Baltimaade juhtkonnad olid vaid kübe tuules. Pataljonid allusid otse NSV Liidu siseministrile Boriss Pugole. Seega, kui selline pataljon looduks Eestisse, hakanuks need kohalikelt võimudelt luba küsimata, n-ö Moskva mandaadi põhjal meeleavaldusi laiali ajama.  "Suures osas võimaldas rahumeelsed lahendused ikkagi Savisaare, Rüütli, Nugise ja nende abiliste diplomaatia ning NSV Liidu sõjaväelastest Eesti NSV Ülemnõukogu saadikute toetus," resümeerib Klandorf. "Nemad suutsid sõjaväe sekkumise ära hoida. Võib-olla mängis rolli ka see, et Ülemnõukogu sõjaväelastest rahvasaadikute hulgas leidus vähemusrahvuste esindajaid, näiteks õhuvägede kindralmajor Zijautdin Abdurahmanov."

Nõukogude võim jälgis mu USA-st tulnud poega

Ilvi Cannon, politoloog, endine väliseestlane

Mäletan, et inimestel mängisid kogu aeg raadiod, sest jälgiti pingsalt nii poliitilisi sündmusi kui ka sõjaväe liikumist. Olin 1990. aasta 15. mail jurist Indrek Tederi kontoris ja raadios kõlas valitsusjuhi Edgar Savisaare kutse rahvale tulla parlamenti kaitsma, sest Toompead rünnatakse. Meie vestlus lõppes kohe ja me läksime Toompeale. Läänest käis pidevalt poliitikuid, ajakirjanikke, ja väliseestlasi olukorraga tutvumas ning paljud külastasid ajakirja Kultuur ja Elu toimetust, kus Ameerikasse naasmiseni vabatahtlikuna töötasin. Olin tihti välismaa külalistele inglise keele tõlk. See tegevus viis mind nii Eesti Komitee kui ka Rahvarinde üritustele, mida tollal toimus üle kogu Eesti. Vahel käisin ka Toompea lossis, kus turvakontrolli polnud.

Välismaalaste liikumise piirangud olid lõtvunud, aga mu poega siiski jälgiti. Ta ei käinud vastava ametniku juures oma kohalolekut registreerima, minuga võeti ühendust ning teatati sellest. Loomulikult läksime teda registreerima.

Laulu- ja tantsupeol tutvusime üliõpilastega USA-st ja korraldasin meile sõidu Kohtla-Järvele. Nad tahtsid näha sealset looduskatastroofi, millest olid kuulnud välismaal. Autojuhil oli bensiin kanistriga kaasas, kuna kütust ei saanud kuskilt osta.

Tegime ka Emajõel laevaga sõidu Pihkvasse. Pihkva turul valitses absoluutne tühjus, välja arvatud ühel laual, kus Eestist pärit kolhoosnikud müüsid seapäid. Ka Eesti poed olid tühjad, sest majandus oli põhjas. Ma elasin täditütre pool Mustamäel. Ta töötas sööklas ja temal oli iga päev söök laual. 

Oleme ühe põlvkonna jooksul tõusnud fööniksina tuhast

Kirjandusteadlane Rein Veideman

Kogu see aeg oli täis riske, kuna vastuseis oli tugev. Gorbatšov oli avanud Pandora laeka – teha avalikuks kõik sõjakuriteod, millest seni ajalugu vaikinud oli, ning 1989. aasta sügisel tehti Molotov-Ribbentropi pakt tühiseks. See oli oluline edasiminek meie jaoks, sest andis aluse Balti riikidele Nõukogude Liidust lahku astuda. Sealt saime hakata Eestit kui suveräänset riiki üles ehitama, millega kaasnesid pinged, mis kulmineerusid 1990. aasta kevadel. Meeleavaldusi oli kogu aeg, nii iseseisvuse poolt kui ka vastu. Vastuliikumisega seoses oli teatav hirm, et kas me suudame vältida vägivalda.

Meie jaoks oli kõige olulisem mitte provotseerida vägivalda ja liikuda iseseisvuse poole vägivallatult. Läänest tuli pidevalt hoiatusi mitte Gorbatšovi paati kõigutada ja toimetada asju Nõukogude Liidu sees, kuid see meid ei rahuldanud. Oma saatuse pärast me ei kartnud, sest teadsime, mis meid ees ootab, kui ebaõnnestume. Teadsime, et meil veab, kui me üldse ellu jääme, sest ebaõnnestumisel oleks meie tegevust võetud kui Nõukogude Liidu reetmist ja selle eest oleksime saanud 15 aastat vanglakaristust. 

Külmale maale saatmise oht oli tõsine, kuid keegi ei kartnud seda

Tiit Vähi, transpordiminister aastal 1990

Olukord oli erakordne, sest Eesti juhid tegutsesid järjekindlalt ja rahva toetusel riigi iseseisvuse taastamise nimel. Astuda välja Nõukogude Liidust, see ei olnud lihtne plaan. Olid teada Tbilisi ja Vilniuse sündmused. Praegu, u 30 aastat hiljem, võib analoogiat leida Kataloonia iseseisvumise liikumisest ja tagajärgedest ja karistustest liikumise juhtidele. Oli reaalne oht, et tollased Eesti juhid ja iseseisvumise eestvedajad oleks saadetud aastateks külmale maale. Samas ma ei tea kedagi, kellel oleks toona olnud suured hirmud. Kindlasti ei tundnud hirmu keegi tollase valitsuse liikmetest.

Toompea ründamise päeval olin tööülesannetes Moskvas, saabusin õhtuse lennukiga, kui sündmuste hari oli möödas. Läksin Toompeale, mingit šokki, hirmu  ei näinud, pigem sündmuse selline lahendus motiveeris edasi tegutsema. .Järgmine päev oli tavaline tööpäev. Praegune Eesti ei  ole kindlasti  selline, nagu toona ette kujutasime. Tollal olime idealistid, praegu realistid ja pragmaatikud.

11 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...