KOIT TOOME: Proovime üksteisega paremini läbi saada, eestlasi on ju nii vähe!

"Ma saan aru, et paljudel inimestel on raske ja neil on omad hirmud," räägib 40. sünnipäeva künnisel Eesti popmuusika taeva Põhjanael Koit Toome. "Aga soovin, et uuel aastal saaksime kõik rohkem omavahel läbi – ükskõik, milline on kellegi maailmavaade. Et me suudaks kuidagi ilma vihata läbi saada. Eestlasi on ju vaid käputäis."

Pilt: Scanpix

KOIT TOOME: Proovime üksteisega paremini läbi saada, eestlasi on ju nii vähe! (1)

Maarja-Liis Arujärv

"Ma saan aru, et paljudel inimestel on raske ja neil on omad hirmud," räägib 40. sünnipäeva künnisel Eesti popmuusika taeva Põhjanael Koit Toome. "Aga soovin, et uuel aastal saaksime kõik rohkem omavahel läbi – ükskõik, milline on kellegi maailmavaade. Et me suudaks kuidagi ilma vihata läbi saada. Eestlasi on ju vaid käputäis."

Uue aasta alguses tähistad oma 40. sünnipäeva ja oled olnud laval katkematult pea 25 aastat. Kas oled mõelnud ka elulooraamatu kirjutamise peale?


Ei ole. Kuid vahel olen mõelnud, et minu teismeliseiga möödus ju kauboikapitalismi viljastavates tingimustes, mistõttu nägin meelelahutustööstuse sündi väga lähedalt. Mul oleks üht koma teist sellest ajast pajatada. See tuleks väga pöörane raamat.


Oleks see midagi sama värvikat kui Mihkel Raua "Musta pori näkku"? Kuuldavasti oled pidanud esinema ka relvade täristamise saatel?


Oi jumal, ega kõike saagi kohe rääkida. Kogu see allilm, kes tol ajal ringi käis, Othello klubi, eri grupeeringud, relvad, narkootikumid – kõik sellised asjad. Olen seda nii lähedalt näinud. Sattusin kõikvõimalikele üritustele ja ütleme nii, et nägupidi tundsin ja teadsin kõiki.


See oli aeg, kui Eestis hakkasid liikuma ka meelemürgid, mis tihti muusikute elu hävitavad. Kas see on ka sind ohustanud?


Mulle on igasuguseid tablette pakutud alates ajast, kui olin vaid 15-aastane. Aga mul on ilmselt piisavalt hea lastetuba ja kasvatus, sest ma pole narkootikumide tarbimisega kunagi kaasa läinud. Ma oleks võinud nii noore ja mõjutatavana väga sinna maailma ära kaduda ja jumal teab, kuidas mu elu oleks siis läinud.


Nägin juba 16-aastasena, kuidas inimene mu selja taga narkootikumide üledoosi tõttu kokku kukkus. Olen seda kõike lapsest saadik väga palju näinud. Tean väga lähedate kogemuste kaudu ka seda, mida alkoholism inimesega teeb. Seega otsustasin juba väga noorena, et mul on piisavalt iseloomu. Et asjad peavad olema minu kontrolli all, mitte vastupidi. Muusikud jäävad aga tihti tõesti just alkoholi lõksu.


Mis on olnud kõige tähtsamad pöördepunktid su karjääris?


Minu elu on väga põhjalikult muutnud mitmed juhused, kus üks asi on viinud teiseni – justnagu tähtede seis. Õppisin klaverit, mul polnud mingit ambitsiooni saada kunagi kuulsaks ega isegi mitte  lauljaks. Näiteks olin muusikakeskkoolis oma klassis ainuke poiss, kes ei käinud poistekooris laulmas.


Ühel hetkel tundsin, et klassikaline muusika ei ole eriti minu kutsumus. Mu suured lemmikud olid Rock Hotell, Karavan jt tolle aja bändid. Läksin seetõttu edasi õppima Georg Otsa muusikakooli džässklaveri erialale. Õhtuti pärast tunde võtsin endale klaveriklassi, mängisin seal tundide viisi klaverit ja ka laulsin. Ma ei julgenud kunagi teiste ees laulda, ainult üksi. Ükskord aga kuulas Jaanika Sillamaa salaja ukse taga ja "kaebas" kohe Jaak Joalale (Otsa kooli toonane lauluõppejõud – toim) ära. Ja juba järgmisel päeval kutsuti mind vaibale ning vormistati klaveriõpingute kõrvalt fakultatiivselt ka laulmist õppima.


Järgmine juhus oli siis, kui tegime Otsa koolis rebaste pidudel koolibändi, mina mängisin klaverit ja olude sunnil ka laulsin. Keegi kuulis seda ja rääkis produtsent Mikk Targole. Seejärel kutsutigi mind tema stuudiosse. Laulsin seal vaid pool lugu ära, Mikk pani loo seisma ja ütles, et lööme käed.


Ega ma ei olnudki kohe nii õnnelik, sest mul oli plaan minna ülikooli jne. Mul polnud üldse unistust hakata 15-aastaselt popmuusikat tegema ja õhtust õhtusse esinema. Aga siis tulid kohe plaat ja suvetuur ja lapsepõlv sai põmdi läbi.


Hakkasid teenima tolle aja mõistes hiiglaslikke summasid?


Teenisin jah päris hästi. Mul olid väga noored vanemad, kel  eriti suuri rahalisi võimalusi polnud.


Tasu laulmise eest hakkasin saama veel varem. Juba Tallinna poistekooriga välismaal esinedes teenisin 11-12-aastasena nii palju, et ostsin endale ise asju, mida vanemad mulle lubada ei saanud – tosse, dresse, elektronmänge jne.


Paljude lauljate elus kordub sama muster: nad peavad end plaadifirma "orjastavast" lepingust lahti murdma, et vabamalt luua. Kuidas sinust sai sooloartist?


Noore poisina töötasin Eesti ühe parima muusikamänedžeri Arne Valmise ja produtsent Mikk Targo käe all. See oli kõva elukool, aga muidugi tegin toona kõike täpselt nende soovide järgi. Minu asi oli ainult minna stuudiosse, laulda laul linti ning õhtul sõidutati mind lavale.
Vanemaks saades muutus see kõik väga igavaks ja rutiinseks. Sain aru, et mind erutab muusika juures midagi rohkemat kui see, et saan laulda ainult teiste lugusid ja teha ainult seda, mida teised ütlevad. Soovisin ise laule kirjutada, tahtsin ise otsustada, kas tahan näiteks tantsutüdrukuid või hoopis bändiga laval olla. Mäletan, kuidas põdesin kogu aeg, et mul pole laval bändi ning pean suud maigutama minidiski taustal. Rääkisin mitu korda, et tahan lavale pillimehi, kuid mulle vastati: "Oi Koit, kas sa ka tead,  mis see maksab? See on kallis. Me ei saa sulle bändi lubada."


Pärast Code One lõppu panin 1998 kokku oma esimese bändi ja pidin õppima end ise täiesti nullist müüma. Olin alguses väga koba, tegin paljusid asju valesti, aga see-eest valdan nüüdseks teemat vabalt. Tänaseni pole ma end kellelegi n-ö naha ja karvadega maha müünud, vaid ajan oma asju ise.


Sinu lavapartner ja ekselukaaslane Maarja käis korra ka piiri taga ingliskeelsete lauludega õnne proovimas, aga sina pole seda teinud. Miks?


Töötasin mitmete muusikalirollide tõttu kaks aastat Saksamaal ja kaks aastat Helsingi linnateatris. Aga popmuusikuna pole ma kunagi mõelnud töötada mujal kui Eestis. Mul läks juba lapsest saadik karjäär sellise hooga käima, et polnud kunagi aega ja mingit mõtet hakata n-ö seljakotiga kuskil uuesti õnne otsima.


Jah, mind on kutsutud näiteks Inglismaale muusikaliartistina tööle. Ka Soomes pakuti mulle plaadi tegemise võimalust. Aga näiteks Soomes töötades ei tundnud ma end seal kordagi nagu kodus. Isegi kui tulin paariks päevaks Eestisse, siis tundsin, et ahh – kui mõnus siin on olla. Ma ei tundnud seal end kunagi päris oma inimesena.


Oled jäänud eesti keeles laulma, samas kui tänane noor põlvkond läheb üha rohkem inglise keelele üle, isegi Eesti ülikoolid loobuvad eestikeelsest õppest. Kas eesti keel vajab rohkem kaitset?


Kui sai 1990ndatel alustatud, siis see oli eesti popmuusika uue tulemise aeg. Tekkisid esimesed muusikamänedžerid ja stuudiod ja kellelgi ei tulnud pähe, et peaks hakkama laulma inglise keeles.


Eesti keele hoidmise küsimus puudutab mõnes mõttes tõesti ka muusikuid. Kui hakata mõtlema, siis terve maailm on täis kümneid ja sadu tuhandeid artiste, kes laulavad inglise keeles. Ja kui vähe on ilmas inimesi, kes on üldse võimelised looma eestikeelset muusikat. Palju ringi reisides olen aru saanud, et kõikides maades hoitakse ikka au sees just omakeelset muusikat. Saksamaal, Soomes jpt riikides mängitakse raadiotes ikka rohkem oma artistide loomingut.


Ma saan muidugi aru, kui meie noored muusikud tahavad inglise keele abil internetis oma loomingut striimida, sest nii on neil potentsiaalselt suurem auditoorium.


Rääkisid äsja väga avameelselt avalikkusele sellest, et kannatasid pikka aega depressiooni käes. Kuidas inimesed on pärast loo ilmumist sellele reageerinud?


See on tegelikult uskumatu. Mul ei ole ühegi loo järel olnud sellist kogemust, et inimesed astuvad juurde ning ütlevad, et nad tahavad mind sellise ausa jutu eest tänada. Et see oli ilus ja aus. Rääkima on tulnud nii inimesed meelelahutusmaailma poole pealt kui ka mujalt. Eile just üks inimene näosaate seltskonnast ütles tunnustavalt, et mehed ei julge ju sellistest teemadest tavaliselt üldse rääkida.


Kas oskaksid ka teisi inimesi ja oma sõpru samas olukorras aidata?


Arvan küll. Depressioon on selline asi, et ega enne ei oska sellega  hakkama saada, kui pole ise läbi elanud. Kindlasti on mul nüüd mõnevõrra lihtsam, oskan iseennast jälgida ning oma elu rohkem sättida. Ja oskan nüüd märgata ka teisi, kel sama probleem.


Kas su läbipõlemise põhjus ei peitunud ka selles, et annad kontsertidel endast alati liiga palju energiat ära? Samas, kas  õige artist saab teha enda säästmiseks tööd ka n-ö poole vinnaga?


Inimesed on erinevad. Kui teha haltuurat ehk n-ö puusalt oma esinemine ära, siis võib tõesti anda laval kolm korda vähem energiat välja. Kuid siis ma ei teeks ju asja hingega. Mina ei suuda nii tööd teha. Minu "loll" iseloomuomadus on see, et kui teen, siis teen korralikult. Eks see ole ka ilmselt põhjus, miks ma olen selle töö juurde nii kauaks püsima jäänud. Mind tellitakse, sest ma teen asja südamega. Püüan luua publikuga sideme, nii et nad on pärast rahul. Muidugi on ka minul halvemaid päevi.


Aga see on tõesti meeletu energia, mille laval ära annad, see pole vaid nootide ära laulmine. Päris tihti tekib suur emotsionaal-ne väsimus ja see on tegelikult meeletult kurnav.


Vanad meistrid, sh Jaak Joala on mind õpetanud, et peab õppima oma energiat säästma. Mõnikord näen tõesti, et võin teatud publiku ees ka pea peal seista, aga kuna see ei muuda midagi, siis pole mõtet end alati päris tühjaks pigistada.


Sa oled vähemalt korra elanud läbi loomingulise kriisi, kui su looming arvutirikke tõttu haihtus. Mis seisundit on sul üldse vaja, et luua, kas rõõmu või kannatusi?


Jah, toona kui laulud kadusid, olin ikka mitu aastat audis – see võttis mul pikaks ajaks täiesti loomevõime ära.


Aga mulle tundub üldiselt, et kõige halvem asi loomingule on tavaline rutiin. Selline päevast päeva mugavustsoonis tiksumine. See on kõige ehedam loomingu surm. Kõik head või isegi halvad asjad, mis sind kuidagi emotsionaalselt raputavad, tulevad loomingus kasuks. Inimesel on vaja emotsioone.


Mis on su parimad lood, mille puhul sind ennastki üllatas, et see saab hitiks?


Ma ei ole nn hitivalemit seni läbi hammustanud. Kui seda teaks, siis laseks neid varrukast hommikust õhtuni. Alati, kui sa lähed uut laulu looma, proovid teha nii hästi kui suudad.


Ent viimase kümne aastaga olen hakanud end rohkem usaldama. Varem olin suhteliselt mõjutatav ja ebakindel, seetõttu küsisin alati teiste arvamust. Aga inimestel on täiesti erinevad maitsed. Mulle võib mingi asi hullupööra meeldida, aga teise meelest on see kõige hullem jama. Sa pead otsuse lõpuks ikkagi ise langetama.


Tundub, et minu kirjutatud lugudest on just "Mälestused" läinud inimestele kõige rohke hinge. Täiesti võõrad inimesed, taksojuhist turvameheni välja ütlesid mulle: aitäh Koit, et sa selle loo tegid. Ka mehed on tulnud rääkima. Siis olen mõelnud küll, et vau... see puudutas inimesi.


Mis selle loo puhul siis nii hästi töötas?


Esimene tekst, mille selle loo sünni ajal kätte sain, oli selline imal armastuslugu. Ja siis mõtlesin, et ei see ei lähe mitte. Seejärel vestlesin tekstikirjutaja Vahur Valgmaaga pikalt asjadest, mis on mulle elus olulised. Ma olen selline nostalgitseja, mul oli väga ilus lapsepõlv. Käin tihti oma lapsepõlvepaikades, näiteks Keila-Joa kandis akusid laadimas. Seni on nii, et kui mul on vahel raske, lähen ja jalutan seal neli tundi ringi. Vahur kuulas mu ära, lukustas end stuudiosse ja tuli paari tunni pärast välja. Panin teksti ette, laulsin läbi – ja see oli täpselt minu soovitu. See oli esimene kord, kui mu mõtted valati õigesse vormi. Tundsin, et täpselt sellist lugu tahtsin teha, see läks mulle endale väga korda.


Oled seni omamoodi Eesti popi kroonimata kuningas. Kas uuel aastal on uued laulud tulemas, plaanid sa muusikalist käekirja ka veidi muuta?


Ma ei saa iga moeröögatusega loomulikult kaasa minna. Möminaräppi ma tegema ei hakka. (Naerab.) Ajan oma asja edasi. Noorte trendid muutuvad kõige kiiremini, ja siis on asjad, mis jäävad.


Loomisest pole mul jah kunagi nii pikka pausi olnud, "Verona" sisselaulmisest on samuti varsti juba kaks aastat möödas. Mul pole praegu ka oma stuudiot, uus stuudio saab suveks valmis. Muusika loomiseks on mul vaja n-ö oma koobast. Ma ei saa nii, et lapsed jooksevad ringi, telefon heliseb ja keegi kolistab.


Kindlasti loodan, et tuleb veel ägedaid lugusid, nüüdsest proovin panna rohkem rõhku ka tekstidele. Ma ei saa enam laulda samadel teemadel mis 20-aastaselt. Vanasti polnud tekst mu jaoks üldse oluline. Olen nn muusikakooli mees, põhiline oli hea meloodia ja harmoonia. Nüüd tean, et inimese hinge puudutab just loo sõnum.


Taas on lähenemas Eurovisiooni aeg. Meil on küllaga häid lauljaid, aga masendavalt vähe häid laulukirjutajaid. Miks?


Laulukirjutajaid jah üldse ei ole, kohe täitsa põud. Ma olen alati öelnud, et meil on Eestis palju häid lauljaid. Igast superstaarisaatest võiks võtta kümme lauljat ja nad kõik võiks leida muusikamaastikul oma koha. Aga pole inimesi, kes nendega tööd teeks. See on ka minu üks probleem. Olen olnud aastaid mures, et pole eriti palju inimesi, kellega väikeses Eestis loomingulises plaanis koostööd teha. Et loodu oleks kvaliteetne, et mulle meeldiks ja et me ka omavahel n-ö klikiks. Mina hakkasin ju ka laule tegema olude sunnil – kuna häid laule polnud eriti võtta, pidin ise hakkama proovima neid luua. Ma pole nagu Sven Lõhmus, kes viimased 25 aastat läheb hommikuti stuudiosse ja hakkab hitte tegema.


Miks Rootsi ja isegi Soome on popmuusikas meist edukamad?  Me rõhume vaid laulupidudele ja klassikalisele muusikale, ehk oleks aeg riigi poolt popmuusika õitsengut toetada?


Rootsiga on meie taseme vahe lihtsalt metsik. Laulukirjutamise oskus, produtseerimisoskus ja kõik muu – siin pole lihtsalt millestki rääkida. Meie oma kaasaaegne popmuusikatööstus sündis alles 90ndatel, aga Rootsis oli juba 50 aastat tagasi Abba, hiljem Roxette jpt. Muidugi, iga generatsiooniga areneb asi ka meil edasi. Aga siin annaks äkki tõesti riiklikult midagi ära teha. Kui koolides oleks bändivarustus, ruumid, noored saaksid kasutada stuudioid, see kõik paneks asja kasvama. Kui võimalikult palju noori leiaks tee muusikani, siis see tasuks ära, tulemust näeks 10-20 aasta pärast kindlasti. Ma tean, et mitmes riigis on noortele loodud musitseerimiseks paremad võimalused, ja pärast seda on toimunud meeletu arenguhüpe.


Käivad jutud, et ühes pulmas olevat sa algatuseks laulnud "On aeg meil möödunud ja ees on lahkumine" – vastab see tõele?


See oli mu elu kõige hullem ämber. Ma olen seda vahel lustiga oma kontsertidel rahvale rääkinud ja saal on alati olnud naerust kõveras. Kui ma oleks toona saanud piinlikkusest maa alla vajuda, siis oleks vajunud. Aga nii karastub teras, rohkem ma sellist ämbrit päris kindlasti elus ei tee.


Sind ennast ootavad ees pulmad, kuigi oma kaasa Kaiaga kohtusid kummalisel kombel just lahutuspeol. Kas see oli üks lõbus pidu? Ja miks otsustasid ikkagi abielluda?


Ma ei saa seda pidu kommenteerida. Aga see on olnud ka üks põhjus, miks ma väga ei olegi suutnud abielust mõelda. Samas naistele on abiellumine siiski väga oluline, see annab mingi kindlustunde. Ma tean, et Kaia on väga kaua unistanud pulmadest. Mingil hetkel jõudis isegi minusugusele puupeale (naerab) asi lõpuks kohale. Meil on kaks ilusat last ja kui jumal annab, siis äkki tuleb kunagi ka kolmas.
Eestis vahetatakse partnereid nagu autosid uuemate vastu ning selle kõige kõrval küsitakse, et miks meil lapsi ometi nii vähe sünnib.
Eks ahvatlusi ole tänapäeval palju. Pere ja lapsed on kõige ehedam pühendumine ning vastutust on väga raske võtta. Palju lihtsam on elada ainult iseendale ja teha, mida hing ihkab.


Ma näen ise oma pere pealt, kui palju aega ja logistikat nõuab kas või kahe lapsega tegelemine. See kõik on raske. Tänapäeva elutempo on ülimalt kiire ja ka rahaliselt on laste saamine paljudele paras luksus. Viimasel ajal tundub mulle vahel, et laste saamine ongi tänapäeval jõukate inimeste lõbu.


Ka mina mõtlesin kunagi, et ei sa kunagi lapsi, sest kõik muud asjad olid tähtsamad. Nüüd tean, et laste sünd oli kõige ägedam asi, mis minuga juhtuda sai. Et mul on lapsed, kelle nimel elada. Ma olen tõesti teinud kannapöörde, inimesed on mind vaadanud suu ammuli, kui olen öelnud, et tahaks väga ka kolmandat last. Tajun, et olen showbisnesis üsna suur erand, paljudel lauljatel pole ei lapsi ega peret.


Kas eestlaste kestma jäämine on probleem? Kas perede loomist takistab ka oma kodu puudumine?


Muidugi on probleem. Mitmed tuttavad on mul üksikud. Seepärast ma naljaga pooleks ütlen, et pean teiste eest kah möllama, ehkki ma ei tea, kui palju mul neid lapsi peaks siis olema… Mina üksinda ei jaksa ju kah Eestit päästa. (Naerab.)


Kui vaatan 15 aastat nooremate muusikute elu, siis üks põhiline mure on see, et päris oma eluasemeks on väga raske laenu saada. Noortel on nii palju probleeme, et saada üldse elus jalad alla, et saada tööd jne. Mul paljud tuttavad elavad üürikorterites, sest nad ei jaksa oma kodu osta.


Mitmed muusikud, sh Hardi Volmer on läinud poliitikasse. Mis sind muusiku elu kõrval veel tõmbab?


Aktiivselt oma elukutse kõrvalt pole kindlasti võimalik poliitikat teha. Aga mul on tõesti natuke kahtlaselt suur huvi poliitika vastu. Mu onu Indrek Toome on olnud väga suur eeskuju, olen tema poegadega koos üles kasvanud. Ma vaatan kõiki poliitikasaateid,  ETV-s kui isegi TTV saadeteni välja. Raadiost kuulan välispoliitika teemalisi ja mitmeid arutelusaateid. Tunnen ka isiklikult paljusid poliitikuid, nendega on alati huvitav poliitika üle arutleda.


Lõõgastuda aitab juba viimased paar aastat tennis. Lapsena ma mängisin seda, aga siis ei võtnud 20 aastat reketit kätte. Meie Tabasalu kodu juurde ehitati aga suur tennisehall. Nüüd käime kaks korda nädalas sugulaste Toomedega tennist mängimas.


Mida head soovid eesti rahvale ja oma publikule uueks aastaks?


Et inimesed saaksid rohkem omavahel läbi – ükskõik mis on kellegi maailmavaade, on ta siis "vasakul" või "paremal". Et me suudaks kuidagi ilma vihata omavahel läbi saada. Eesti inimesed on küll kannatlikud, kuid vahel keevad emotsioonid üle. Ma saan aru ka sellest, et paljudel inimestel on raske ja neil on omad hirmud. Aga hästi kurb on, et meil on Eestis justkui mingid grupeeringud ja oleme eriti viimasel ajal väga lõhestunud – sa kas oled ühes leeris või teises. Aga meid on ainult pisike käputäis järel, me peaks nagu õed ja vennad rohkem kokku hoidma.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...