"Oma ahnusega oleme jõudnud hetkeni, mille tagajärgede all peavad enim kannatama noored ja tulevased põlved," ütles 16-aastane õpilane Kristin Siil reedel toimunud noorte kliima-streigil. "Neil pole praegu tehtavate kriitiliste otsuste asjus mingit sõnaõigust. Meie habras tulevik on teie, täiskasvanute käes. Palun kohelge seda austusega."
Eesti noored osalesid reedel üle maailma toimuval kliimastreigil. Eestis algatas selle Arte gümnaasiumi õpilane Kristin Siil oma elu esimese kliimaüritusena. Siil otsustas ka meil ettevõtmise käima lükata, sest Eesti on põlevkivitööstuse tõttu üks saastavamaid riike Euroopas.
“Mida teeme meie Eestis?” küsis Siil. “Me tahame avada uusi põlevkivikaevandusi ja õlitehaseid ning raiume maha rohkem metsa kui kunagi varem Eesti ajaloos. Oma ahnuse ja lühinägeliku maailmavaatega oleme jõudnud hetkeni, kus meie tegude tagajärjed hakkavad lõpuks oma tõelist palet näitama. Nende tagajärgede all peavad enim kannatama noored ja tulevased põlved, kellel pole praegu tehtavate kriitiliste otsuste tegemisel mingit sõnaõigust. Need otsused, mis praegu tehakse, loovad maailma, kus peame veetma ülejäänud elu. Meie habras tulevik on teie, täiskasvanute käes. Palun kohelge seda austusega.”
Teine meeleavaldusel sõna võtnud koolitüdruk Kertu Birgit Anton selgitas, et Eesti reklaamib end uhkelt maailmale kui puhta looduse, õhu ja veega riiki, aga ainult 16 riiki on meist veel intensiivsemad süsinikutootjad. “Me oleme ju nii väikesed ja mida siin mõjutada saame, küsivad paljud,” ütles ta.
“Inimkond paiskab õhku kokku umbes 500 miljardit tonni CO2, enne kui Maa keskmine temperatuur tõuseb 1,5 kraadi võrra. Jagades selle ära võrdselt kõigi inimeste vahel ja vaadates, kui palju emiteerib Eesti inimese kohta, selgub, et Eesti kasutab oma n-ö õiglase osa ära juba vähem kui nelja aasta jooksul. Sellest nagu ei räägitagi, aga me peame midagi väga tõsist ette võtma väga ruttu.”
Rohkem energiat taastuvatest allikatest
Anton rõhutas, et Eesti peaks rohkem toetuma taastuvatele energiaallikatele. “2016. aastal tootis Eesti ligi 18 protsenti energiast taastuvatest allikatest, kuigi saaksime katta kogu energiavajaduse taastuvenergiast,” kinnitas ta. “Me peame suurendama päikese- ja tuuleenergia tootmise võimekust, samuti arendama energia salvestamise tehnoloogiaid, et saada kiiresti süsinikuneutraalseks riigiks.”
Siil kutsus üles mõtlema, milline näeb meie planeet välja 30, 50 ja saja aasta pärast, kui me midagi ei muuda. “Mis õhku me kavatseme hingata, kui see on saastatud mürkidega? Mis toitu kavatseme süüa, kui põllukultuurid muutuvas kliimas enam ellu ei jää? Millise Maa pärandame oma lastele ja lastelastele?” küsis ta.
“Ma tahan rõhuda nende inimeste südametunnistusele, kes teevad otsuseid. Ma tahan, et nad vaataksid meile otsa ilma pilku ära pööramata. Ma tahan, et nad ei vahetaks teemat, kui me neile ebamugavat tõtt räägime. Me oleme esimene põlvkond, kes saab aru, et me hävitame oma planeeti, ja viimane põlvkond, kes saab veel midagi teha. Kliimasoojenemine on meile teada olnud juba aastakümneid ja juba 1970ndatest on olnud selge, et seda põhjustab inimtegevus. Vahepeal on räägitud ilusaid lugusid elektriautodest, rohemajandusest ja päikesepaneelidest, aga reaalselt on muutused olnud minimaalselt. Emissioonid on endiselt tõusuteel. Selleks aastaks prognoositakse süsinikuheidete suurenemist, kuid meil pole ühtegi seadust, mis seda keelaks. Kas tõesti ei saada aru, kui tõsine see probleem on ja kui vähe on meil alles jäänud aega, et midagi veel päästa? Teadlased on hoiatanud meid juba ammu, aga valitsused pole neid kuulanud.”
Kliimastreik on osa Fridays For Future liikumisest, millele pani aluse Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg, kes juhtis maailma tippude tähelepanu noorte murele maailma tuleviku pärast ka ÜRO-s esinedes. Streik toimus korraga umbes sajas riigis ja 1600 linnas üle maailma.
TEADLANE: Katastroofini on jäänud 10 aastat
“Šansid selleks, et meil õnnestuks maailma päästa, on tunduvalt väiksemad kui see, et me läbi kukume,” ütles Tallinna Ülikooli ökoloog Mihkel Kangur. “Me peame ikkagi proovima. Kaalul pole midagi vähemat kui inimkonna elu võimalikkus maal.”
Kangur rääkis pressiteates, et kliimamuutuste tõsidust kiputakse alahindama ja ignoreerima ning arvatakse, et see kõik on mingi nali. “See ei ole nali ning aega paraku palju ei ole,” kinnitas ta. “Meil on võib-olla kümme aastat. Kümne aasta jooksul sulgub see aken, mille jooksul saame midagi ette võtta, et katastroofilisi muutusi ökosüsteemides ära hoida. Šansid selleks, et meil õnnestuks maailma päästa, on tunduvalt väiksemad kui see, et me läbi kukume. Me peame ikkagi proovima. Kaalul pole midagi vähemat kui inimkonna elu võimalikkus maal.”
Kanguri sõnul võib tunduda, et teadlased on lihtsalt hulk inimesi, kes räägivad keerulist juttu. Noored on aga need, kes on ühel hetkel valijad ning otsustajad. Teadlasi pole siiani kuulatud ja nüüd on laste kord. Kangur lisas, et lootus on, et hariduse kaudu saab midagi päästa, et kasvaks peale uus põlvkond, kes saab paremini olukorra tõsidusest aru. “Noored ise oskavad käituda ja saavad aru, et nad ei ole üksi, ning samamoodi mõtlevaid noori on üha rohkem. Noored tajuvad väga hästi, kui raske on neil tulevikus saavutada samasugust heaolu, nagu on meil.”
Kangur avaldas lootust, et kliimastreik võib midagi maailmas muuta ja see ei jää ühekordseks sündmuseks.
