KOROONAT PÕDENUD PEREISA: Hoidke lapsed kodus, et viirus ei leviks

"Kui tahame vältida viiruse levikut, peame vaatama, et lapsed ei koguneks kaubanduskeskustes, mänguväljakutel ega ka poe parkimisplatsil," rääkis Itaalia-reisilt koroonanakkuse saanud Harjumaa lasterikaste perede liitu kuuluv suurpere isa Karl Laas.

Pilt: Mats Õun

KOROONAT PÕDENUD PEREISA: Hoidke lapsed kodus, et viirus ei leviks (1)

Ivo Karlep

"Kui tahame vältida viiruse levikut, peame vaatama, et lapsed ei koguneks kaubanduskeskustes, mänguväljakutel ega ka poe parkimisplatsil," rääkis Itaalia-reisilt koroonanakkuse saanud Harjumaa lasterikaste perede liitu kuuluv suurpere isa Karl Laas.

Laas naasis veebruari lõpus Bergamost, oli koduses karantiinis ning teine koroonatest näitas, et tal on viirus. Sellest ajast peale on ta pidanud ka oma haiguse kulgu jälgivat blogi. Pealinn uuris, mida viirus mehega teeb ja kuidas on see mõjutanud tema pere elukorraldust.


Kui te läksite perega Itaaliasse suusatama, kas olite siis teadlik koroonaviiruse riskist?


Ikka olime, ja jälgisime neid nakatumise numbreid juba siis. Ostsime reisi, kui Itaalias olid esimesed juhtumid. Muretsesime ehituspoest igaks juhuks näomaskid ja võtsime need kaasa. Juba 20. veebruaril, kui ära sõitsime, olid apteekidest näomaskid ära ostetud. Hiljem lugesime, et hiinlased olid juba enne seda meie apteegid neist maskidest tühjaks ostnud.


Aga ikka ei aidanud need maskid teid?


Me kasutasime neid maske Bergamo lennujaamas, aga käisime ka linna peal poes ning seal oli ju samuti kontakte inimestega. Juba siis, kui me Itaalias olime, suleti mõned linnad, need pandi karantiini. Samal ajal sõitsid kohalikud inimesed nädalavahetustel suusakuurortidesse aega veetma. Ühel nädalavahetusel, kui seal olime, olid mõned linnad tõesti juba kinni pandud, aga suusakeskustes käis möll edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ei teagi, kust see viirus lõpuks tuli.


Millal teil ilmnesid esimesed haiguse tundemärgid ja millised need olid?


See oli umbes sama, nagu oleks grippi jäänud. Pea oli natukene paks, kurgus oli valu. Ega see ole ju Eesti inimese jaoks midagi ebatavalist. Meil siin käib gripp kollitamas igal aastal. Paar päeva  olid sellised, et tavaliselt oleks võtnud ühe Coldrexi ja läinud siis tööle.


Esimene koroonaviiruse testi proov oli teil ja teistel pereliikmetel negatiivne. Kui poleks olnud seda Itaaliast tulemise kahenädalast kodukarantiini, siis oleksitegi tööle läinud?


Küllap jah. Kui tunned, et sa pole nii haige, et koju jääda, siis ikka lähed normaalses olukorras tööle.


Aga pärast kaht nädalat oli teil teine proov positiivne. Missugused mustad stsenaariumid hakkasid selle peale peas ringi käima?


Mul polnud peas mingeid musti stsenaariume, pigem ärritas, et peab ikka veel kodus istuma. Aga teistpidi võttes – ma suhtlen töö tõttu paljude inimestega ja mul on ka mitmeid ühiskondlikke ülesandeid, mille täitmisel tuleb suhelda, näiteks osalen Tallinna ja Harjumaa lasterikaste perede liidu töös. Mul on hea meel, et ma pole kedagi nakatanud.


Kuidas end praegu tunnete?


Tervise üle väga ei kurda, võib-olla on veidi tunda tavaliselt gripiga kaasnevat nohu ja peavalu. Olen ikka saanud tööd ka teha, aga viimane nädal on toonud juba hoopis teistlaadi mure. Lastel on alanud koduõpe ja meie kolm last käivad eri koolides. Natuke keeruline on olnud meie kõigi elurütme kokku sobitada.


Aga kuidas on praegu lood teie pere teiste liikmetega? Neil  proovid haigust ei näidanud?


Me teeme siin nalja, et oleme tüüpiline eesti pere, kus mehed on positiivsed ja naised negatiivsed. Abikaasal oli viimane test  negatiivne. Terviseamet soovitas seda mitte tähele panna, vaid suhtuda pigem nii, nagu see oleks olnud positiivne. Väike köha ja peavalu abikaasal siiski oli, kuid mitte palavikku. Minul ju ka palavikku ei olnud. Või kui korra oli, siis väga vähe, mitte üle 37 kraadi.


Teie lapsed ei kurda midagi?


Ühel siiski oli korra 37-kraadine palavik, aga ei tea, mida see võis tähendada. Perega koos olles pole ime, et viirused ühelt teisele kanduvad.


Kuidas te nüüd selles uues olukorras koduõppel lastega hakkama saate? Kas olete õpetajaameti lisaks enda peale võtnud?


See hakkamasaamine on ajakirjandusest vastu kajavaga võrreldes ikka raskem. Me teeme abikaasaga mõlemad kodus kontoritööd. Ja eks õpetajatele ole see olukord ka uus. Neil on mõnevõrra kergem, sest lapsed on eemal. Eks nad jõuavad kõik ülesanded ja harjutused läbi mõelda ja valmis panna. Lapsed ei sega liiga palju nende tööd. Samas õpetajad vist loodavad, et kodus ollakse sama võimekad ja vanemad suudavad pooled päevad istuda koos lastega. Aga meil tuleb oma tööd ka vahepeal ju teha. See on päris keeruline.


Paha ei teeks küll, kui õpetamise eest palka makstaks. (Naerab.) Aga kui edasi mõelda, siis eks kodus olevad lapsevanemad on nüüd ju söögitädid ja koristajad ka. See pool on samuti juurde tulnud. Õnneks on ikka neid häid inimesi, kes saavad veel tervena ringi käia ja toovad koridori ukse taha toidukoti.


Kas olete kursis, kuidas teised pered samasuguses olukorras toime tulevad?


Sotsiaalmeediast paistab, et nii mõnedki võtavad asja huumoriga. No et lapsed on nüüd kõvasti tooli külge kinni seotud ja suud on teibiga kinni tõmmatud. Nii saab rahulikult kodus oma tööd teha. Eks see ole kõigile harjumatu olukord. Kodus viibijad peavad harjuma, aga ka tööandjad ja õpetajad peavad kohanema. Seni on tavaliselt ikka nii olnud, et see kaugtöö on ühe eduka ja moodsa töökoha lisaboonus. Nüüd oleme aga sundolukorras. Kõik teevad korraga kaugtööd, aga laste olemasoluga pole eriti arvestatud.


Mida siis soovitaksite saatusekaaslastele?


Kõige tähtsam on ikka kogu aeg käsi pesta ja käterätikuid vahetada.


Aga mida siiski teha lastega? Teie lapsed ja abikaasa ka ei andnud positiivset proovi, neil nagu haigust polekski?


See laste viiruse edasiandmine vanematele inimestele ongi kõige suurem risk. Teismelistel lastel selle haigusega suurt ohtu ei ole, sest enamasti neil haigustunnuseid ei esine ja nad põevad väga kergesti. Aga kõige keerulisem on viiruse levikut takistada. Lapsed, kes käivad ringi ega tunnegi, et neil midagi viga oleks, kannavad ometi viiruseid laiali. Kuna lapsed on kõige suuremad viiruse edasikandjad, tuleks ka kõige suuremat rõhku panna nende jälgimisele ja sellele, et nad kodus püsiks. Eriti just Tallinna-suuruses linnas. Muidugi peavad lapsed ka õues käima ja värsket õhku saama. Ent kui tahame välistada viiruse edasist levikut, tuleb hoolitseda, et lapsed ei puutuks kokku teiste inimestega. Tuleb  vaadata, et nad ei koguneks kaubanduskeskustes, mänguväljakutel ega ka poe parkimisplatsil, ei hakkaks mänguväljakul teiste lastega koos hängima-mängima.


Väidetakse, et koroonaviiruse tagajärjel haigestunud ei muutu immuunseks, vaid võivad tulevikus jälle haigestuda. Kas püüate edaspidigi nakatumist vältida?


See uuesti haigestumise risk on täiesti olemas. Ja see on kõige hullem, organism kahjustub üha rohkem ja rohkem. Peame vältima seda haigust niikaua, kuni sellele ravi pole. Aga teooriaid on igasuguseid ja ega keegi täpselt ei tea, kuidas sellega on. Nii et ka need, kes on haiguse kord läbi põdenud, peaksid hoiduma uuest nakkusest. Parem karta kui kahetseda.


Restoranid ja baarid on ikka lahti, ehkki pärast kümmet õhtul alkoholi ei müüda. Kuidas te sellesse suhtute?


No eks omanikud tahavad ju raha teenida. Inimeste töö ja palk on  sellega seotud. Baarid ja restoranid on kohad, kus sotsiaalseid kontakte on rohkem kui poes või bussis. Eks need ole kohad, kus viirused võivad levida. Siin ei ole asi alkoholis, vaid kontaktides, millega nakatatakse uusi ja uusi inimesi.


Tallinn oli ilmselt ohus ka seetõttu, et siin liikus palju välismaalasi…


Selle peale meenub mulle anekdoot, et hiinlane ja iraanlane vaidlesid, kumb neist enne Itaalias käis...


Me tõime ikka suures osas oma viirused ise välismaalt kaasa, sest koolivaheaeg langes just viiruse levikuaega Euroopas. Itaalia puhang oli siis täpselt – jutumärkides – sobival ajal.


See, et viirus meil kiirelt levis, näitab ka seda, et Eesti on eesrindlik ja innovatiivne maa, kus suheldakse välisilmaga.  


Kas teie arvates peaks linn midagi veel rangemat viiruse tõrjeks ette võtma kui need meetmed, mis kehtivad üle kogu riigi?


Kuulsin täna ühelt tuttavalt, et Tenerifel pidavat olema inimeste liikumise keeld. Ma ei tea, kas me peaksime linnas üleüldise liikumiskeelu kehtestama, aga kardan neid kohti, kus lapsed kogunevad ja hulgakesi koos on. Need on ju kohad, kus viirused hästi kiiresti laiali lähevad. Aga kust see piir siis jookseb nende lastega? Päikese käes jalutamine on vajalik, aga siis peab hoidma ikka teistega vahemaad. Nõuanne saab olla, et hoitagu kaks-kolm meetrit kõigist teistest kaugemale.


Kas see, et lasteaiad avatuks jäeti, on teie arvates õige?


Ma arvan, et see on hästi loogiline. Vanemad inimesed on kõige suurem riskirühm, aga kui me paneme lasteaiad kinni, siis viiakse lapsed vanavanemate juurde hoiule. Nii võivadki vanemad inimesed saada nakkuse. Statistika näitab, et mida vanemad inimesed, seda ohtlikum on see viirus neile. Haigestumised ja ka surmad hakkavad üle 60-aastaste inimeste puhul märgatavalt tõusma.


Kas Eesti inimesed peaksid olema igasugusteks kriisideks paremini valmis kui praegu?


Ma ei oska öelda. Muidugi, alati saab paremini. Küsimus taandub ikka sellele, kui lahti su silmad on ja kas sa oskad märgata kõiki ohu märke. Koroonaviiruse puhul olid need märgid olemas väga pikka aega. Aga kuidagi kiiresti siiski on läinud. Nii et nüüd on ikka hanerasv ja viinasokid.


Mida te oma kogemuse põhjal nüüd sellest haigusest arvate? On see ohtlik?


Üks asi on see, mida haigusest praegu arvata, aga kõik ju kestab, ka suremuse numbreid alles analüüsitakse. Kui ma vaatan ennast, siis tavalise viiruse korral oleksin läinud tööle, sest kui ma oleksin saanud selle siin, poleks ma ennast testima hakanudki. Ja siit tulebki küsimus: kui palju see haigestumiste statistika üldse tõest pilti suudab näidata?


Paljud haiged on ju testimata, kas peaksime neid rohkem testima?


Just nimelt! Me ju ei tea ka seda, kas see suremuse näitaja üldse on õige. Tegelik pilt võib olla hullem, aga võib-olla hoopis leebem. Aga see, mida me praegu teeme, et ära hoida massilist haigestumist, et meie tervishoiusüsteem päris kokku ei kukuks, on muidugi õige ja vajalik. Loodame, et järgmine aasta saab selle haiguse koha pealt olema juba kergem.


Kas me saame sellest koroonast siin Eestis jagu?


Hiinas on need äärmuslikud abinõud eesmärgi juba täitnud ja viirus on taandumas. Sellega seoses veel üks nali – et tõime küll Itaaliast viiruse, aga tuli välja, et ikka Hiina oma. Nüüd siis vaatame, kuidas Hiina on hakkama saanud. Ma arvan, et põhiline eesmärk on hoida vanavanemaid ja nõrgema tervisega inimesi. See peaks olema praegu meie põhiline eesmärk.


Nii et kui peres on näiteks astmat või muid kroonilisi haigusi põdevaid nooremaid liikmeid, siis nendega peab kogu aeg ettevaatlik olema?


Seda jah, aga ega see lihtne ei ole just selsamal põhjusel, et viirus ju kohe end ei näita.


Kas need meetmed, mida meil on seni võetud, pole ehk hoopis liiga karmid, nii et suretavad kogu elu välja?


Küsimus, kus on see mõistlik piir, jääb õhku küll. Minul on kontoritöötajana lihtne, minu töövahendid on arvuti ja telefon, ma töötan kodukontoris. Kuigi, ega näost näkku suhtlemist inimeste vahel ei saa asenda mitte miski, isegi Skype mitte. Mida aga peavad tegema need, kel seda võimalust pole? Kui vaatame, kuidas elu on seisma jäänud ja majandus kannatab, siis paneb see tõesti küsima, kas kõike seda on tingimata vaja. Ma kardan, et nende tagajärgedega tuleb maadelda päris pikalt.


Kas pereliikmed tuleks ka üksteisest lahus hoida?  


Sel pole mõtet. Ilmaasjata eraldamisest ei ole kasu, aga tõsi, mis selle viiruse eriti hulluks teeb, on selle salakavalus. Ei saa aru enne, kui ta on käes. Ja paljudel ei ole ka siis erilisi kaebusi. Aga kui haigus on käes, siis on juba hilja eraldada kedagi. Tuleb ainult vältida kontakte kõige vanema põlvkonnaga. Samuti vajaksid erilist tähelepanu need nooremad inimesed, kes põevad mingit raskemat sorti kroonilist haigust.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...