KÜBERILMA VIRVATULED: "Paavsti laen" ja "armuvahekord prantslannaga" on vaid laukad küberkuritegevuse hiigelsoos

Pidanuksin olema maailma õnnelikem inimene, sest ühel ja samal nädalal pakkus Rooma paavst isiklikult Facebookis "ainult kristlastele mõeldud" ülisoodsat laenu ja kaunis prantslanna Marie kätt ja südant. Kuigi sotsiaalvõrgustikes levinud manipulatsioonid panevad lihtsameelsuse poolest muigama, ei ole need sugugi süütud. "Suurbritannias on mõned aastad tagasi juhtunud ka ohvrite enesetappe," hoiatab psühholoog Ülli Kukumägi.

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt

KÜBERILMA VIRVATULED: "Paavsti laen" ja "armuvahekord prantslannaga" on vaid laukad küberkuritegevuse hiigelsoos

Virkko Lepassalu

Pidanuksin olema maailma õnnelikem inimene, sest ühel ja samal nädalal pakkus Rooma paavst isiklikult Facebookis "ainult kristlastele mõeldud" ülisoodsat laenu ja kaunis prantslanna Marie kätt ja südant. Kuigi sotsiaalvõrgustikes levinud manipulatsioonid panevad lihtsameelsuse poolest muigama, ei ole need sugugi süütud. "Suurbritannias on mõned aastad tagasi juhtunud ka ohvrite enesetappe," hoiatab psühholoog Ülli Kukumägi.

Kui palju on kas või Eesti inimesed endi sõpradeks Facebookis märkinud nn libakontosid, mille taga tegelikult Ghana või Nigeeria "tüngatööstused", võib ainult oletada. Motiive, miks sõbrunetakse tundmatutega sotsiaalvõrgustikes, leidub mitmeid.


Ajakirjanikud püüavad kas või Facebooki kontaktide kaudu leida infot, poliitikud peibutada valijaid, üksikud inimesed partnereid. Nad ei pruugi teada, et kellegi tundmatu Jaan Metsa või ka vene nime taga peitub mõni Musta mandri tegelane. Kuigi jah, tegelikult "müüb" veelgi paremini eksootiline identiteet: meestele rinnakad ja tõmmud naised, naistele rühikad USA sõjaväelased. Omaette ja ilmselt kõige kergema saagi, suisa terve "tööstusharu toorme" moodustavad veebipetturite jaoks vanemad kui 45-astased üksikud inimesed, kel lapsed suured või kes ise lahutatud ja n-ö uuel ringil.


10 000? Aga palun!


Sotsiaalvõrgustikes igapäevaselt pöörlev pettusetööstus jagunebki kiirlaenude, bitcoinide ja igasuguste osakute müügiks. Teine pool on "üksildaste südamete klubi". Kummale poole kaldub pettuste mõttes suurem käive, võib ainult oletada. Kuigi pealtnäha tunduvad kõik sedasorti peibutavad pakkumised olevat mõeldud poolearulistele, küünib maailmas selliste pettuste käive väiksemate riikide eelarvete suuruse ligi. Küberkuritegevus maailmas kokku ületavat juba ammu narkokuritegevuse käivet, küündides umbes 1,5 triljoni dollarini.


"Paavstiga" seotud laenupakkumine kulgeb minu Facebooki kontol tavarada pidi: 2% intressiga ülisoodsa krediidivõimaluse taga asuvat koguni Societe Generale ehk üks Šveitsi suurpank ise, teatab "paavst". Ta kaasab ühe väidetava SG töötaja, kelle nägu sarnaneb kahtlaselt Saksa poliitiku Klaus Wowereiti omaga. Nad olevat Eestist "palju inimesi aidanud". Arvatavasti ja loodetavasti on see "aitamine" bluff, sest ei tahaks isegi mõelda, kui palju ebameeldivusi selliste pakkumistega kaasa minek tähendaks.
Kui avaldan ettevaatlikult, et 10 000 eurot laenu oleks ju tore, hakkab vastaspool Facebooki MSN-is vaimustusest vilkuma ja plinkima ning ma tunnen suisa füüsiliselt, kuidas mind emmatakse ja musitatakse, et olen "õigele teele" asunud, kuigi "kallistamine" toimub vaid virtuaalse ikooniga.  Ilmselt paikneb nende käte mustanahaline omanik kusagil Ghaanas – arvutikuvari taga ühes toas umbes 50 omasugusega.


"Selliste petturite eesmärk on jah inimeste andmete õngitsemine," ütleb Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht Hannes Kelt. "Kui kätte saadakse väga täpsed pangaandmed, siis võidakse neid kasutada. Teise võimalusena müüakse andmed maha ning neid kasutatakse kuritegudeks. Meenub juhtum, kus liba-laenuandja kasutas varem "laenutaotluse" teinud inimese andmeid ja tema saadetud fotosid uute ohvrite leidmiseks. See, kuidas kelmid inimestelt saadud andmeid kasutavad, sõltub sellest, kui palju neil andmeid on ja kuidas nad saavad neid ära kasutada kriminaalse tulu teenimiseks. Seepärast ei tohigi enda andmeid kolmandate isikutega jagada."


Kelti sõnul ei ole teada, et libalaenukontosid oleks juhitud Eestist. Pigem viivad jäljed ühe või teise eksootilise riigi juurde, kuid neid võib aidata mõni kohalik näiteks eesti keele tõlkega.


"Tõsi, paljude skeemide tekstid on vigases eesti keeles, kuid oleme näinud ka neid, mis on keeleliselt üsna korrektsed," märgib Kelt. "Juba see, et raha palutakse näiteks Western Unioni kaudu saata välismaale, Suurbritanniasse või mujale, näitab, et kelmid ei tegutse siin. Kordan, et kui inimesel palutakse teha makseid Western Unioni või mõne muu teise osapoole anonüümsust tagava teenuse vahendusel, siis on suure tõenäosusega tegu pettusega ning makstud rahast ja laenust tuleb suu puhtaks pühkida."
Politseinik Hannes Kelt viitab veel ohvri ärakasutamisele enda usaldusväärsuse tõstmiseks: isegi mõne tuntud isiku jutuajamine MSN-is mõne nn laenupakkujaga võib viia viideteni edaspidiste ohvrite leidmisel, et "aga teda ju me aitasime".


"Kui võõralt kontolt pakutakse Facebookis suures summas ja madala intressiga laenu, siis tuleb kriitiliselt mõelda, miks pangad seda ei tee," lisab Kelt. "Tavaliselt palub kelm laenu soovival inimesel maksta lepingutasusid ning saadab oma "ehtsuse" tõestamiseks võltsitud dokumente, mis peaksid laenusoovijas usaldust tekitama."


"Praegu valitseb internetis üldse igasuguste pakkumiste hull laine, näiteks seoses bitcoinidega – ikka plokid, plokid ja plokid neid pakkumisi," lisab internetiilma tumedaid süvavoolusid uurinud psühholoog Ülli Kukumägi.


Tüüpiline preili Marie


Samas võivad nn üksikute südamete klubi pettused olla isegi suurema käibega kui veebis pulbitsev äri laenude, osakute, päranduste lotovõitude jms. Minu suhtlus võluva prantslanna Mariega algab tüüpiliselt: tema profiil Facebookis vastab ilmavõrgus levinud kohtingupettuse tunnustele üsna täpselt.


Psühholoog Ülli Kukumägi kirjeldab, et tavaliselt on suhte pakkuja, kui ta on naine,  mõistagi võluv, tumedate juustega üliõpilane. Sageli ühe lapsega. Marie peaaegu selline oligi – kasutan minevikuvormi, sest vaevalt ta enam välja ilmub Ta kuulutab end olevat töötu, lasteta ja vanuseks 36.


Marie teatab pikema tseremoonitsemiseta, et otsib "usaldusväärset suhet", ja pärib, ega ma juhuslikult vaba ei ole. Mõistagi uurib ta peatselt mu töökoha järele. Jään ootama ettepanekut, et ta tuleks mulle külla, kui ma näiteks pileti ostaksin jne jne. Kuid ilmselt oskasin ma kusagil Ghaanas punase tule süüdata: viitega, et olen ajakirjanik. Kirun oma käpardlikkust "suhte arendamisel", sest põnev olnuks teada, millal jõudnuksime rahaliste küsimusteni.  Kuigi olin "küberkallimatega" kaasneva suhte kiirusest varem lugenud, on kummaline seda ise kogeda. Juba oleme tuttavad, juba sõbrad, nüüd hakkab peaaegu asju pakkima, et külla sõita, sest ta tahaks mind "varsti juba näha".


"Sõltuvuse tekitamine ohvris käib tõepoolest ruttu, tavaliselt paari päevaga," räägib Kukumägi. "Armumine, olgugi virtuaalselt, tekitabki sõltuvust. Sa tahad seda kogeda ikka rohkem ja rohkem. Inimesed ei usu ka siis, kui neile tehakse n-ö puust ja punaselt ette, et tegemist on petisega. Ta tahab ikka tagasi oma armumise juurde."


"See on raske töö!"


Inimene harjub, eriti kui ta on üksik, et tal on sõber internetis: harjutakse näiteks sellega, et keegi soovib head ööd. Sageli nähakse Kukumägi sõnul vaeva ja tekitatakse endale Facebooki kontole isegi "ajalugu" koos "perepiltide" jms kribu-krabuga. Justnagu minu "pruudi" Marie puhul: võluvad perepildid vanaemaga.


Mõne aasta taguse ajaga võrreldes, kui suhtlusvõrgustikke "laastasid"  end USA sõjaväelasteks nimetanud petturid, kes üksikutelt naisterahvastelt sääste pihta panid, on muutunud üsna vähe. End USA sõjaväelastena esitlenute laine muutus sedavõrd massiivseks, et armee esindajad hoiatasid petturite eest palju kordi.


Ehkki esmapilgul võivad sellised lähenemiskatsed tunduda ülinaiivsetena, on üksikud inimesed Ülli Kukumägi sõnul sageli kerge saak.


"Suurbritannias on mõned aastad tagasi juhtunud ka ohvrite enesetappe," märgib Kukumägi. Ahvatletakse mingitele seksimängudele, pärast pressitakse raha välja jne.


"Me räägime ikkagi käivetest sadades miljonites ühe riigi kohta," ütleb Kukumägi välja petetud raha kohta. "Sul ei ole midagi pärast teha, sest sa ju ise oled vabatahtlikult talle selle raha üle kandnud. Tavaliselt küsitakse ohvrilt mingeid summasid ootamatuteks kuludeks, raha kantakse üle kiirsiirdamise süsteemidega, kus pole muud vaja, kui nimetada mingi suvaline nimi ja ohvrilt saadud parool. Ma ise tegin katse ühe tüübiga USA-st, kes oli läinud Kairosse. Ta sai minult sada eurot kätte, ja mõistagi kadus, nagu ma eeldasingi. Aga enda usutavamaks tegemiseks kasutas ta isegi USA passi näidist."


Usutavusega nähakse sageli kenasti vaeva: üks kontakt, kes väitis end asuvat USA-s, lasi helistada Inglismaa numbrilt, kus tal olevat väike tütar. "Ja kujutage ette – kui ma helistasin, siis seal vastaski keegi väikese tüdruku häälega!" imestab Kukumägi.

Tavaliselt esinevad ka naistena meesterahvad, ehkki tõenäoliselt võib neil sel juhul esineda homoseksuaalseid kalduvusi.
Eksib see, kes arvab, et küberpettuste lähteriikides nagu Ghaanas, Nigeerias vm peituvad sulid kusagil pimedatesse nurgatagustesse. Ülli Kukumägi sõnul on sellistes riikides psühholoogia kõrgkoolides üks populaarsemaid õppeaineid. "Nad on ikka super-psühholoogid!" ütleb Kukumägi. "Ghaana vennad on ülisuuri summasid välja petnud, nad käivad seal tööl nagu vabrikutes, igaühel mitukümmend "klienti". Üsna ilmselt teevad sellised ettevõtted valitsusega koostööd, neid kaetakse valitsuse tasemel, teisiti poleks võimalik. Üks, kellega suhtlust arendasin, aga kelle arvates ma liiga kaua viivitasin, ütles mulle kohe otse, et kuule, mul on vaja tulemust! See on raske töö!"


Võib ainult spekuleerida, miks maailmapolitseinik USA midagi ette ei võta ja teatud riike kas sanktsioonide või millegi muuga korrale ei kutsu – kui samas on Ladina-Ameerikas peetud aastakümneid narkovastast võitlust ja koostööst keeldunud riigijuhte kukutatud.


Petetu kättemaks


Vahel võtab sündmustik Ülli Kukumägi sõnul suhteseriaali mõõtmed: keegi sõidabki päriselt kuhugi Aafrikasse kohtingule või puhkusele, kus teda siis põhjalikult lollitatakse ja tehakse kõik, et teda võimalikult elegantselt ja ilma, et ohver kahtlustaks, rahast lagedaks teha. "Eks kohati meenutab nende tegevus tänavagänge: leitakse ohver ja piiratakse sisse," mõtiskleb Kukumägi. "Kõige kindlam: öelge kohe selliste suhtepakkujate ilmumisel, et mul ei ole raha! Olen väga vaene!"  


Siiski ei soovitaks selliste pettustega isegi kassi ja hiire mängimiseks või enda lõbustamiseks kaasa minna. Aeg on raha ja sulidel vaja oma leiba teenida ning kuidagi võidakse viirus sokutada, kui nad näevad, et on ise osutunud vaid laborihiirteks. "Nad on ikkagi kättemaksuhimulised," ütleb Kukumägi. "Eelmine arvuti jooksutati mul kokku."


Nüüd loodan ma ise "võluva prantslanna Marie" ja "laenupakkujast paavsti" armulikkusele  ja peatsele andestamisele.

 

 

 

Anna Mulle Viiruse seiklused: Täh tsaid sõpru muudkui lisandus

 

Kuigi küberkaunitari sotsiaalvõrguprofiililt pidanuks poolearulisus ja vasturääkivused lausa näkku kargama, võeti teda üllatavalt tõsiselt.

 
Psühholoog Kätlin Konstabel on kirjeldanud sotsiaalset manipulatsiooni, nagu see sooritati rahvusvahelise küberkaitse suvekooli võistlustööna.


Loodi kellegi väljamõeldud 28-aastase kaunitari Anna Malvara profiil, kes hankis endale kerge vaevaga sotsiaalmeedias sõpradeks 12 riigikogulast, paar suursaadikut ning inimesi kaitse-, välis- ja majandusministeeriumist, samuti IT ettevõtetest ja ajakirjandusest.


Vähem kui ööpäevaga korjas sünge nimega naisterahvas (malware – ingl k viirus) 200 sellist kübersõpra. Iga selline kontakt oli usaldusväärsuse märk järgmise jaoks. Mõistagi ei tundnud sõbrakutse vastu võtnud huvi, et võrgus tausta otsides sellist Tartu Ülikoolis rakendusmatemaatikat õppinud ja end Zürichis ja Harvardis täiendanud naist ei ole võimalik leida.


Ootuspäraselt lisandus kena neiu suhtlusringkonda oluliselt rohkem mehi, kellest mõni üritas servapidi ka pikemat juttu arendada. Usalduslike suhete arendamiseni neiu Malvara siiski ei jõudnud, sest keegi ilmselt kaebas ja FB sulges muljetavaldava tähelennu teinud Anna Malvara konto. Pidanuks hoidma mõnevõrra madalamat profiili ja mitte esinema nii silmapaistvalt jaburalt, mingite segaste hüüatuste ja võltsfotodega, nagu katse tegijad teda tegema panid. Parema õnne korral võinuks preili Malvara korda saata ükskõik mida.


Näiteks 2009. a lõi küber-ekspert, või ka häkker Thomas Ryan kellegi veetleva võltsnaisterahva Robin Sage'i, kes muutus sotsiaalvõrgustikes tähtsate valitsus- ja sõjaväetegelaste jaoks nii usaldusväärseks, et tal õnnestus korjata hulga tundlikku julgeolekuinfot. Käe ja südame pakkumistest rääkimata.

Laadimine...Laadimine...