Kuningas Valdemar nimetas  Eestimaa hertsogiks oma sohipoja

Schwerini krahv võttis Taani kuninga Valdemari ja tema poja vangi ning Saaremaa vallutamine, mida kuningas oli nii hoolikalt plaaninud, jäi hoopis teiste hooleks.

Pilt: repro
Ajalugu

Kuningas Valdemar nimetas Eestimaa hertsogiks oma sohipoja

Ivo Karlep

Schwerini krahv võttis Taani kuninga Valdemari ja tema poja vangi ning Saaremaa vallutamine, mida kuningas oli nii hoolikalt plaaninud, jäi hoopis teiste hooleks.

Tallinna linnaarhiiv andis välja Eesti pealinna ajaloo kaks köidet –  400-leheküljelise "Tallinna ajalugu 1561. aastani" ja 328-leheküljelise "Tallinna ajalugu 1561-1710". Juuni algul jõudsid need ka raamatukauplustesse. Pealinn tegi raamatutest väikese ülevaate.

Iga päev toovad arheoloogid päevavalgele uusi leide, mis avardavad meie arusaamist vanemast Tallinna ajaloost. Iga leid võimaldab ka luua seoseid, mida enne polnud keegi kokku lappinud. Nüüseks on rohkem klaarunud ka kuningas Valdemari kuulsa sõjaretke eel ja selle järel toimunud sündmused, millest tehakse üksikasjalikumalt juttu uue koguteose esimeses osas.

Taani kuninga Valdemar II Eestimaa vallutusel on pikk eellugu ja väike järellugu. Nüüd teame, et taanlased plaanitsesid juba pikemat aega poliitilise võimu haaramist Eestimaal, ja Lindanise lahinguga ei lõppenud veel relvastatud võitlus anastajate ja kohalike vahel. Juba 1130. aastatel ründasid ja rüüstasid vendi hõimud Taanit. See muidugi ärritas sealset kuningakoda, kus otsustati röövretkede eest kätte maksta. Vendide vastu korraldatigi paarkümmend vasturetke ja arvatavasti 1168 vallutati Rügeni saar. 12. ja 13. sajandi vahetusel korraldasid taanlased ka rüüsteretke Soome ja sellele järgnesid sõjakäigud Preisimaale. 1201-1226 oli Taani võimu all Lübeck.

Taanlaste välispoliitika pidas silmas ka misjonitegevust. Juba 1172. aasta paiku pühitses Prantsusmaal maapaos olev Lundi peapiiskop Eskil eestlaste piiskopiks Prantsuse benediktlaste kloostri munga Fulco. Kuigi kavandatavast misjonist asja ei saanud, näitas see pühitsemine selgelt, et Taani kuningakojal olid  Eesti suhtes palju kaugemale minevad plaanid kui ainult mõned röövretked.

1184. aastal valmistus kuningas Knud VI eestlaste vastaseks sõjakäiguks, mis pidi lähtuma nendest Taani maakondadest, kus oldi kõige rohkem kannatatud eestlaste rüüsteretkede all. Kuid Pommeri hertsogi Bugislaw I kallaletung Rügenile lükkas sõjakäigu Eestisse edasi. Esmalt alistasid taanlased 1189. aastal Pommeri ja kaheksa või üheksa aastat pärast seda võeti ette eestlaste karistamine. Selle retke kohta midagi täpsemalt teada ei ole. Kuid juba 1206 tungis Taani vägi eesotsas Lundi peapiiskopi Andreas Sunonise ja Schleswigi piiskopi Nikaolausega Saaremaale, kuhu rajati oma linnus.  Kirikumeeste kaasa võtmine kinnitas, et taanlastel on Eestis palju tõsisemad plaanid. Aga saarlaste sõjaline võimsus ja oht saada päris hävitatud peletas tookord taanlased minema. Nad põletasid ise oma linnuse maha ja lasksid saarelt jalga. Kuid ründed jätkusid.

Valdemar II vasall, Meckelburgi vürst Heinrich Browin laastas 1219. aasta pakaselisel talvel sissejuhatuseks tublisti Rävalat. Tema väkke kuulusid mõõgavennad, ristisõdijad, liivlased ja latgalid. Hilisemad maarahva võidu ristijad ja rivaalid olid sedapuhku seljad kokku pannud. Riialaste sõjaline olukord polnud kiita ning nad lunisid Taani kuninga Valdemar II abi. Riia piiskop Albert oli enne seda oma kaaskonnaga kohtunud Schleswigis Taani kuninga endaga. Hädaga sööb vanapagan kärbseidki ning Albert oli vähemalt esialgu sunnitud nõustuma Valdemari  ülemvõimuga Põhja-Eestis. Oma volitustele kinnituse saamiseks pöördus kuningas paavsti poole ja 9. oktoobril 1218 kinnitaski paavst  Honorius III Taani kuninga õigust tulevikus paganatelt vallutatavatele aladele. Ja nii maabuski Valdemar II vägi 1219. aasta juunis Tallinna lahes.

Vastu hakanud maavanemad hukati

Edasi antakse esimeses raamatus ülevaade, kus uuematel andmetel võisid paikneda taanlaste vägi ning Tallinna lahingu käiku muutuse toonud Rügeni vürsti Wizlawi slaavlased. Sadama lähedusse laevade kaitseks jäetud slaavlased suutsid eestlaste rünnaku tagasi lüüa ning aitasid ka taanlastel ja sakslastel, kes esiotsa maha tambiti, end uuesti koguda.  

Henriku kroonikast jääb mulje, et rävalastel ja harjulastel oli vägi koos juba enne, kui vanemad käisid kuningaga läbi rääkimas. Kummastust tekitab aga eestlaste rünnaku nimetamine ootamatuks, sest selle oletatava alguse ajal oli suvise pööripäeva eel väljas veel suur valge ja igasugust inimeste liikumist pidi olema kaugele näha. Eestlased olevat Henriku järgi lahingus kaotanud tuhat meest, mis on aga arvatavasti liialdus. Sest nagu kroonik ise väidab, kestsid võitlused veel aasta otsa siin-seal edasi. Kellega oleks siis ristisõdijatel võidelda olnud, kui kõik eestlased oleks kohe mättasse löödud?

Igal juhul andis võit Tallinna all taanlastele järgnevatel aastatel ülemvõimu kogu Põhja-Eestis, aga sugugi mitte kohe. 1221 piirasid saarlased suure sõjaväega kaks nädalat uut taanlaste linnust Toompeal, kuid merel nelja koge nähes jätsid piiramise pooleli. Taanlased olevat vastu hakkamise eest karistuseks üles poonud Rävala, Harju ja Viru maakonna vanemad ning hakkasid plaani pidama, kuidas allutada Saaremaa. Veel 1223 puhkenud eestlaste suure ja üleüldise vastuhaku käigus üritati nii veebruaris kui septembris taanlasi Toompealt minema kihutada, aga linnus jäi vallutamata.

Taanlaste vallutus sattus löögi alla hoopis siis, kui Schwerini krahv Heinrich kuningas Valdemari ja tema poja 6. mail 1223 vangi võttis. Kuningas sai vabaks alles kaks aastat hiljem hiiglasliku lunaraha, 45 000 hõbemarga eest. Saaremaa vallutamine, mida Taani kuningas nii hoolikalt oli plaaninud, jäi hoopis teiste hooleks. Sellega said 1227. aastal hakkama piiskop Albert ja mõõgevendade ordu. Mõistagi tähendas see taanlastele järjekordset hoopi. Samal aastal sai Valdemar Bornhövendi lahingus Põhja-Saksa vürstidelt lüüa ja kaotas suure osa oma valdustest Saksamaal. 1227. aasta jooksul vallutasid Riia ja Tartu piiskopi mehed ning mõõgavennad kogu Põhja-Eesti, hõivates ka  Toompea linnuse. Kogu vana Liivimaa kuulus nüüd sakslastele ning endistest relvavendadest – Taani kuningast ja mõõgavendadest ning riialastest – olid saanud vaenlased. Paavst tundis, et ka tema juhtnööre pole täidetud, ja otsustas sündmustesse sekkuda.

1236. aasta 24. veebruaril tuli paavsti korralduse tõttu mõõgavendadel tagastada Rooma kiriku alluvusse Tallinna linnus ning Rävala, Harju, Viru ja Järvamaa. Riia linna kätte jäänud Läänemaa osad ja Saaremaa tuli anda üle Saare-Lääne piiskopile. Lundi peapiiskop palus aga paavstilt mõõgavendade poolt Taani kuningalt jõuga ära võetud Põhja-Eesti tagasiandmist. Nii nõudiski paavst, et Tallinna linnus antaks Taani kuningale. Ühtlasi tagastati talle Rävala ning Järva- Harju ja Virumaa. Järvamaast kuningas siiski loobus ordu kasuks.  

Linna ehitamisest teame vaid kaudselt

Üks õiguslik riugas on Tallinna ajaloo I köite väitel selle hertsogi tiitliga ka. Kuningas Valdemar II nimelt nimetas oma abieluvälise poja Knudi Eestimaa hertsogiks. See tiitel esines juba 1220. aastal. "Iseküsimus on, kas selle tiitliga kaasnes ka praktilist võimu," nendib koguteos. Aga Knudi järglased igatahes on üritanud tõendada oma pärilikke õigusi Eestimaa hertsogina. Need taotlused jäid  ilmselt Taani sisese võimuvõitluse tasandile ning Tallinna ja Eestimaa jaoks neil arvatavasti tähendust polnudki.

Tallinna all-linna tekkimist käsitlevast peatükist võib välja lugeda, et linnaline asula hakkas praeguse vanalinna kohale kerkima juba Taani võimu esimesel perioodil. Kuid päris õige hoo sai linna arendamine sisse nn teisel Taani ajal.

13. sajandi teise poole Taani kuningakoja ürikutes viidatakse ka õigustele, mis olevat pärinenud juba kuningas Valdemar II ajast. Ta võis neid õigusi anda vahetult pärast Toompea hõivamist 1219. aastal, öeldakse uues koguteoses. Ent vaatamata värsketele  arheoloogilistele leidudele pole neid siiski küllaldaselt, et väita, mil määral tegelesid koloniaallinna esimesed elanikud ja kohalik võim linna planeerimisega. Me ei tea ikka veel, kuidas kujunes tänavate võrgustik ja sündisid otsused, kuhu ehitada kirikud ja kõik muu. Seda saame ainult oletada kaudsete andmete põhjal. Nii või teisiti pani just teine Taani aeg aluse hansalinnale ja tema õitsengule, mis hakkas kuhtuma alles orduriigi langusega ja tsentraliseeritud Rootsi riigi osaks saamisega.

 

 

Laadimine...Laadimine...