Kurva minevikuga varjupaigaloomast võib tema usaldust võites saada eriti truu sõber

"Oleme peremeheta kasse püüdnud lausa kolooniatena, kus on olnud kuni 20 isendit. Mõni kass on saanud autolt löögi või auto alla jäänud, üks kolbaluu murruga jäi ellu ja on nüüd hoiukodus. Me püüame neid kõiki ravida," ütleb Tallinna loomade varjupaiga juht Relika Lind.

Pilt: Albert Truuväärt

Kurva minevikuga varjupaigaloomast võib tema usaldust võites saada eriti truu sõber

Juuli Nemvalts

"Oleme peremeheta kasse püüdnud lausa kolooniatena, kus on olnud kuni 20 isendit. Mõni kass on saanud autolt löögi või auto alla jäänud, üks kolbaluu murruga jäi ellu ja on nüüd hoiukodus. Me püüame neid kõiki ravida," ütleb Tallinna loomade varjupaiga juht Relika Lind.

Tallinna loomade varjupaigas, mis hiljuti tähistas kolmandat  sünnipäeva, töötamine annab selle juhi sõnul hea ettekujutuse sellest, milline on inimeste suhtumine lemmikloomadesse. "Võib öelda, et koerapidamise kultuur on viimase kümne aastaga kõvasti arenenud, sest selle nimel on ühiskonnas pikka aega tehtud teavitustööd ja kampaaniaid," rääkis Lind. "Sama ei saa kahjuks väita kassipidamise kohta – neisse suhtutakse palju kergekäelisemalt. Millegipärast arvavad inimesed, et kasse pole vaja steriliseerida, et uus pesakond kassipoegi on armsad ja küll nad saab ikka kuhugi ära sokutada. Samas unustatakse tõsiasi, et ühelt kassilt võib tulla aastas 12-20 poega. Kuna suguküpseks saavad kassid väga varakult, on eriti tähtis, et pererahvas oma lemmikutel paljuneda ei lubaks."


Hüljatud loomi lisandub varjupaika rohkem, kui neile uusi kodusid leitakse. Nõiaringi aitaks peatada vaid ühiskonnas levinud ükskõiksuse muutumine hoolivuseks. Praegu on varjupaigas ligikaudu 160 kassi – täpsemat arvu ei olegi nii kerge öelda, sest see muutub pidevalt. Nii lisandus pelgalt viimase tunniga kaheksa kassipoega, aga kõigile neile uusi kodusid sellises tempos pakkuda ei ole.


Loomad, keda pole kellelegi vaja


Paraku ei saa paljud vanemad ikka veel aru, et lapsele lemmiklooma võttes vastutavad nad ise, mitte laps tema eest kogu looma eluea jooksul. Tuleb ette, et kui kassipoeg saab suureks, hüljatakse ta südametult. Kui enamik varjupaika jõudvaid kasse on paariaastased, siis koertega on asi vastupidine – palju loobutakse just eakatest loomadest.


Teise levinud valearusaama järgi on poeginud loom parema tervisega. "Iga kass ja koer ei pea saama järglasi," nentis Lind. "Kui inimeste mõttemuster ei muutu, sünnib maailma palju loomi, keda keegi ei vaja. Selline kutsikate ja kassipoegade vastutustundetu taastootmine tekitab varjupaikades surnud ringi. Meil Tallinnas on hüljatud kassidega olukord üsna nutune, aga kui võrdleme ennast Võrumaa varjupaigaga, siis neil on veel palju hullem – väljakutseid seoses hulkuvate kassidega tuleb sama palju, aga neil on palju vähem ruumi kui meil. Maal valitseb ikka veel suhtumine, et las kass jääb tiineks, küll me saadame pojad "merekooli" või kasvavad nad niisama kuuri all suureks."


Hulkuvad ja ka vabapidamisel kassid on omakorda ohtlikud loodusele ja lindudele. "Tegemist on ikkagi pisikiskjaga, aga meie inimene ei adu ikka veel, et kassi vabapidamine ei sobi kindlasti kokku keskkonda hoidva mõttelaadiga," lausus Lind. "Oleme peremeheta kasse püüdnud lausa kolooniatena, kus on olnud isegi 20 isendit. Osa eakaid inimesi toidavad selliseid kolooniaid ja ei luba meil neid kasse püüda, meie püügipuure on isegi varastatud ja lõhutud."


Kassid jõuavad turvakodusse enamasti kevadel ja sügisel, koeri satub sinna aga aasta läbi. "Mõned koerad jooksevad peremehe juurest ära, satuvad meie juurde ja siit saavad omanikud nad kohe kätte," rääkis Lind. "Seda aga ainult juhul, kui lemmikloomal on kiip ja see on kantud lemmikloomade registrisse. Meie töötajatel peab olema hea stressitaluvus, puutume kokku surma ja sündidega, siin võib näha eri traumasid. Mõni kass on saanud autolt löögi või selle alla jäänud. Üks kolbaluu murruga jäi ellu ja elab nüüd hoiukodus. Oleneb trauma raskusastmest, kas meil õnnestub loomakese elu päästa, aga püüame neid kõiki ravida. Enamjaolt on kiisudel siia saabudes silmad põletikus ja jooksevad rähma, mõnikord tuleb ravida viga saanud käppa. Kõikidele loomadele teeme välis- ja siseparasiitide tõrje."


Varjupaika saabunud loom pannakse esmalt karantiini, et vältida teiste asukate võimalikku nakatumist, ja arst kontrollib looma tervist. Isased kastreeritakse ja emased steriliseeritakse. Esimesed kaks nädalat ongi varjupaika jõudnud loomale kõige raskemad ja nad on väga suures stressis. "Üks väga suures stressis olev kass sõi ennast kaheksakiloseks," mainis Lind. "Õnneks leidsime ka talle hoiukodu, kus kiisu saab rohkem tähelepanu ja suhtlemist."


Kõik loomad kiibistatakse ja kiip kantakse lemmikloomade registrisse. Samuti harjutatakse loomi uuesti inimestega, püüdes võita nende vahepeal kadunud usaldust. Tihti on varjupaika saabunud loom jõhkra hülgamise tõttu üle elanud tohutu vapustuse. Kohtun koerte aedikute juures imearmsa rõngas sabaga emase koera Bibiga. Ta leiti Järveotsa piirkonnast ja oli nii enesesse tõmbunud, et paar esimest kuud ei julgenud oma aedikust väljagi tulla. "Meie vabatahtlikud on temaga väga palju tööd teinud ja teda meelitanud," ütles Lind.


Bibit tahaks endale võtta mitu peret, aga ka pärast rohkem kui viit kuud ponnistusi ei ole koer nõus koos võõra inimesega jalutusplatsile minema. Lihtsalt maailm pole veel tema jaoks piisavalt turvaline paik. Koera endale saamise eeldus ongi, et inimene sobib talle ja ta lepib temaga. Sageli saavad potentsiaalne uus omanik ja koer kokku vähemalt kolm korda.


"Paljud arvavad, et me eutaniseerime siin olevad loomad kahe nädala pärast, aga nii see pole," kinnitas Lind. "Mõni loom on elanud siin poolteist aastat ja kauemgi. Meil on omavalitsusega sõlmitud leping, et pärast 14. päeva ei ole loom enam nende ülalpidamisel ja meil on õigus teha talle eutanaasia, aga me ei tee seda."


Vanu loomi ei taha keegi


Varjupaiga juht näitab järgmises aedikus pelglikku koera, kelle perenaine suri ja tema korteri pärinud poeg müüs selle maha koos üleliigseks osutunud koeraga. "Meie seaduse järgi pärandub loom asjana – kui poeg saab pärandina korteri, siis saab ta ka loomad endale. Kui selle pärandi peal on elushing, siis see on tema uus vastutus, millesse peab vastutustundlikult suhtuma," rääkis Lind ja lisas, et väga palju satub varjupaika eakaid loomi. "Just nagu inimestega – vanu pole enam kellelegi vaja. Need loomad on eriti kurvad. Nad ei mõista, kuidas on läinud nii, et terve elu on nad olnud perega ja nüüd vananedes polegi neile enam kohta. Neist saab sama väärikas sõber kui teistest koertest"  
Tema sõnade kinnituseks näen oma aedikus vanahärra Vellot, kes leplikult saba liputab. Varjupaiga töötajate sõnul on Vello väga südamlik ja hell loom, maneeridelt galantne ja õrn. "Ta on auga välja teeninud, et elu lõpuaastatel oleks tal ümber armastavad ja hoolivad inimesed, ta oskaks seda väga hästi hinnata," kinnitas Lind.


Varjupaiga juhi sõnul ulatub inimeste suhtumine varjupaigaloomadesse seinast-seina. Osal on säilinud vale arusaam, et varjupaigaloom enam midagi uut juurde ei õpi, on traumeeritud ja see väljendub tema käitumises. "Me ei anna kodudesse ravimatult haigeid ja sotsialiseerimata loomi," kinnitas Lind. "Kummutamaks levinud väärarvamust, et varjupaiga loomad ei omanda uusi teadmisi, näitasime varjupaiga sünnipäeval toimunud mitteametlikul koertenäituse esinemisel nende head õppimisvõimet."


Vabatahtlike suur töö


Tavaliselt muutub inimeste suhtumine varjupaiga loomadesse paremaks, kui nad on kohal käinud ja näinud, et sealsed asukad pole nälginud ega ela mustuses. "Meil on üks koer, kes on siia tulnud omanike juurest juba neli korda. Tähendab, tal on meie juures parem kui oma kodus," lausus Lind.


Varjupaiga mängutoas tervitavad külastajaid kassid, keda on kahe ruumi peale kokku 30 ringis. Seintel on mõnusad ronimisriiulid ja toas ronimispostid. Enamik kasse tahab külastajaga kontakti saada ja paljud tulevad peaga puksima. Paar pirakamat põõnab korvi  sees patjadel ja piilub võõrast pilukil silmaga. Siin saavadki külastajad kassidega tutvust teha. Kassi kojuvõtmise protsess ei ole pikk – kui lemmik on leitud, tuleb sõlmida varjupaigaga loovutusleping ja saabki loomaga koju minna.


Laes olevate kaameratega saab varjupaiga kodulehel vaadata kasside tegemist ja näha, kuidas inimesed nendega mängivad.


Kahjuks ei mahu kõik kassid mängutuppa. Nii tulebki osal neist oodata varjupaiga õuel konteinermajas päeva, millal ka nemad jõuavad sinna võimaliku uue omanikuga kohtuma. Ruumikitsikust aitaks leevendada uue maja ehitamine, kuid varjupaiga juhi sõnul ei ole Paljassaare maatükil selleks piisavalt ruumi.


Varjupaiga töötajad teevad palju koostööd vabatahtlikega, kelle abi on lausa hindamatu. Lisaks sellele, et vabatahtlikud tegelevad loomadega, nad ka jalutavad koertega ja õpetavad neile uusi oskusi. Kõik see parandab heitunud looma enesetunnet ja taastab usaldust inimese suhtes.
Et loomadel säiliks parem side inimestega ja nad ei kaotaks kontakti ümbritsevaga, antakse osa loomi hoiukodudesse.

 

Loomade varjupaika toomiseks tuleb teha aastas justkui kolm tiiru ümber maakera


Aastas võetakse kokku seitsmes varjupaigas üle Eesti vastu 30 000 telefonikõnet, tegeldakse 4000 väljakutsega, majutatakse 3900 sissetulevat ja uude kodusse saadetakse 1500 looma. Selleks sõidetakse maha 130 000 kilomeetrit ehk tehakse enam kui kolm tiiru ümber maakera.


2018. aastal uude kodusse läinud loomad veetsid varjupaikades kokku 137 649 päeva ehk ümberarvestatuna 377 aastat. Keskmine uue kodu leidmise aeg on 93 päeva, millest 14 esimese eest tasub omavalitsus, kelle territooriumilt loom on leitud, ja ülejäänud 79 päeva on varjupaiga enda kanda.

 

Kus asub Tallinna lemmikloomade varjupaik?


Paljassaare tee 85


Väljakutseid võetakse vastu ja loomi tagastatakse omanikele ööpäev läbi.


Info saamiseks jm küsimustes saab helistada kella 9-19 tel 514 1431.


Varjupaik on külastuseks avatud iga päev kella 14-18.

Laadimine...Laadimine...