Juba 1441. aasta majanduskulude raamatus on märgitud, et raelaekast tasuti muusikutele, kes 25. detsembril puhusid pasunaid ja mängisid kuuse juures.

Ajaloolane Anu Mänd hoiatas mõne aja eest Jüri Kuuskemaad, et ta nii väga ei kiitleks Tallinna kui jõulukuuse sünnilinna teemal. Vanimale jõulukuusele pretendeerib teatega 1510. aastast ka Riia. Mis siin imestada – kombed olid Liivimaa hansalinnades ju sarnased. Nende linnade kaupmehed, ka noored kaupmehed ehk mustpead, käisid tihedasti üksteisega läbi.

Tallinna mustpeade pidujootude määruses aastateks 1513-1514 nimetatakse puud, mis seati nii jõuludeks kui ka vastlapäevaks üles Mustpeade vennaskonna majas. Puule kinnitati tõrvikud ja lõpuks viidi see pidulikus rongkäigus muusika saatel Raekoja platsile.

Kaks kuuske

See teade annab meile aluse kinnitada, et hiljemalt 1513. aastal oli komme kanda kuuske raekoja ette. Pole aga teada, kas jõulukuusk seal kohe põletati, nagu veidi aega hiljem toodud vastlakuusk, või jäi see linnarahva rõõmuks kuni kolmekuningapäevani väljakule püsti.

See teade Tallinna jõulude korraldusest on tõesti kolme aasta võrra hilisem kui andmed Riia vastlakuusest. Just nimelt vastlakuusest, aga mitte jõulukuusest. Kuuskemaa küsibki, kas vastlakuuske saab nimetada jõulupuuks. Seevastu on teada, et Tallinnas oli tõepoolest kaks kuuske, üks jõulude, teine vastlate ajal.

Oma raamatus “Vana Tallinna pärimused ja tõsilood” kirjeldab Kuuskemaa, kuidas ta leidis veelgi vanemaid viiteid Tallinna jõulukuusest kui maailma vanimast teadaolevast jõulupuust. Nimelt Tallinna 1441. aasta majanduskulude aruandes on märgitud, et raelaekast tasuti muusikutele, kes 25. detsembril puhusid pasunaid ja mängisid kuuse juures. See komme osutus siis ligi sajandi võrra arvatust vanemaks.

Raad keelas labasused

Riia vastlapuu teadete ajaks hakkas Tallinnas kuuse Raekoja platsile kandmise komme juba isegi pisut alla käima. 1515. aastaks, mil see komme justkui oleks pidanud Tallinnas uus olema, oli ta siin oma piduliku rituaali võlu ja algse sära kaotanud ning sellest oli saamas lihtlabane janditamine. Tallinna raad keelas sellepärast kuuse all tantsimise, sündsusetute laulude laulmise ning napsitamise.

See aga ei tähendanud, et jõulud ise poleks olnud üks lõbus pidutsemise aeg. Vastupidi. Jõulujoodud olid aasta kõige suurejoonelisem pidutsemise aeg, mis läks märkamatult üle vastlajootudeks. Balthasar Russow kirjeldab oma kroonikas neid pidustusi nii: “Nõnda ka pidasid kodanikud talve päevil jõulu ja vastlate ajal oma gilditubades ja sellid oma kompaniides suuri ilupidusid. Ja kui kaubasellide joodud möödas olid, panid nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, vastlate ajal turu peale püsti ja tulid sinna hulga naiste ja neidudega, laulsid enne ja tantsisid ümber puu ja pärast pistsid puu põlema, mis pimedas hästi leekis. Siis võtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ja tantsisid ümber puu ja tuletegijad pidid oma raketid suuremaks iluks sinna laskma. Ja ehkki kirikuõpetajad seda küll noomisid ja Moosese vasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist siiski sugugi tähele.”

Vastelde järel alles algas suur paast ja tagasitõmbumine. Nii maal kui ka linnas peeti keskajal vastlaid jõuluhooaja lõpetuseks. Vastlapäeval tuli ära juua viimane jõuluõlu. Seega võib teatud tinglikkusega isegi vastlakuuske pidada jõulude lõpetamise kuuseks.

Ehteks paberist roosid

Tallinna mustpeade 1442. aasta kuluaruandes on ka kirje “Puud maalida”, mida Kuuskemaa tõlgendab kui kuuske ehtinud paberist rooside värvimist. 1441. aasta dokumendis seisab ka väljend “puud kandma”. Seda saab juba otseselt seostada kuusepuu kandmisega Raekoja platsile. See on vana elujõuline tava, mis elas edasi ka pärast Põhjasõda. Kui tsaar Peeter tuli jõulude eel esimest korda Tallinna üle vaatama, käis ta korduvalt mustpeade juures, kiitis nende vanu kombeid ja ta võeti vastu vennaskonna auliikmeks. Tema kõrgus pani oma õla alla ka kuusele, mida mustpead põlise tava kohaselt kandsid oma majast Suurturule ülesseadmiseks. Rituaali saatsid muusika ja ringtants nagu vanadel headel aegadel.

Kuuskemaa tõdeb asja kokku võttes, et kogu kristlikus maailmas armastatud avaliku jõulukuuse traditsioon on nii Tallinnas kui ka Riias kaugelt põlisemad kui mujal Euroopas. Berliinis seati esimene avalik jõulupuu raekoja ette alles 1780. aastal, Londonis 1840. aasta paiku, moepealinnas Pariisis aga alles 1865. aastal Saksa kogukonna algatusel. Jääb üle küsida, kui palju kumab mustpeade jõulukuuse taustast läbi eestlaste, liivlaste ja lätlaste kuuse kui ilmapuu kultus.