Laari valitsus jättis KGB töötajad kapos ametisse
Praegune abilinnapea Kalle Klandorf oli märkinud riigireetur Vladimir Veitmani nimekirjas eriti ohtliku KGB-lasena, kuid Mart Laari valitsuse ajal vabastati Klandorf kaitsejõudude luure- ja vastuluureülema kohalt, endised KGB-lased aga jäeti kaposse tööle. Pilt: Kalle Klandorf pärast tormilisi eriteenistuse ja sõjaväeluure aastaid 1990ndate alguses Tallinna abiprefektina.

Laari valitsus jättis KGB töötajad kapos ametisse

Virkko Lepassalu

Praegune abilinnapea Kalle Klandorf oli märkinud riigireetur Vladimir Veitmani nimekirjas eriti ohtliku KGB-lasena, kuid Mart Laari valitsuse ajal vabastati Klandorf kaitsejõudude luure- ja vastuluureülema kohalt, endised KGB-lased aga jäeti kaposse tööle.

Teatavasti arreteeriti mõned nädalad tagasi riigivastases kuriteos kahtlustatavana kapo endine töötaja Vladimir Veitman, kes oli sinna tööle läinud KGB-st. Samuti nagu oli sinna ametisse võetud ühtedel andmetel 14, teistel andmetel 35 Veitmani endist KGB-st pärit kolleegi. Kas suure hulga endiste KGB ohvitseride töötamist kapos talusid rahvuslik-parempoolsed valitsused sellepärast, et paljud poliitikud ja/või kõrgemad ametnikud kartsid endiste agentidena oma mineviku avalikuks tulekut?

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf, kes pöördelistel aegadel enam kui 20 aastat tagasi juhtis Eesti riigijuhte turvanud eriteenistust, pidas sellist mõttekäiku põhjendatuks. «Juba 1992. aasta kevadel juhtis sellele tähelepanu tolleaegne Eesti eriteenistuse juhtkond (tegeles peamiselt Eesti riigijuhtide turvamisega – toim) ning esitas KGB töötajate nimekirja tolleaegsele Eesti peaministrile Tiit Vähile,» meenutas Klandorf. «Suvel 1992 avaldas Vähi ajakirjanduses arvamust, et nende töötajate otstarbekust kaitsepolitseis hakkab uurima komisjon, kahjuks toonase peaministri plaanid teoks ei saanud, sest aasta lõpus vahetus valitsus ja võimule tuli Mart Laar.»

Mustad ja valged lambad KGB-s

KGB-meeste palkamist on toonased otsustajad, kaasa arvatud kapo endine juht Jüri Pihl, põhjendanud möödapääsmatusega. «Veitman oli tehnikamees,» on Pihl väitnud. «Saime ju KGB-lt päranduseks tehnikat, mida nad ei jõudnud ära viia, ja oli vaja inimesi, kes seda tehnikat tunneksid.»

Tänaseni on jäänud vastuseta, mis takistas endisi KGB töötajaid värvata näiteks mõneks kuuks kuni aastaks. Nii kujunes olukord, kus mitmetest erakondadest visati mustade lammastena välja endisi KGB ohvitsere, kes pääsesid ligi vaid avalikule infole ja võib-olla tahtsid kõige paremat soovides ühiskonnaelus osaleda.

Samas töötasid sensitiivsel alal rahus nende ekskolleegid, kes said kasutada kapo salajasi materjale. Lisaks on tähelepanuväärne, et kapos moodustasid endised KGB töötajad umbes poole algusaegade töötajaskonnast. Kapo ametlikus ajaloos väidetakse, et kaposse loodi omal ajal vaid 33 ametikohta.

Mure ajas nuhkima

12. veebruaril 1991 alustas kapo politseiameti osakonnana. Iseseisvaks ametiks sai kapo 1993. a aprillis. Klandorfi arvates võis KGB-laste ametisse vormistamine toimuda kusagil 1992. a alguses. 1991. a hilissügisel käis ju veel ENSV KGB likvideerimine ja kahel kohal kindlasti ei töötatud.

Samuti ütles Klandorf, et on kindel: kui 1992. a alguses poleks Savisaare valitsust välja vahetatud, jäänuks KGB-lased kapos väga ajutiseks nähtuseks.

Veitmani arreteerimine riigireeturina seab igal juhul uude valgusesse juhtumi, millega Klandorf puutus kokku kõigepealt eriteenistuses ja seejärel Eesti kaitseväes töötades. Juba 1985. a kriminaaljälituse ametnikuna oli ta seoses ühe relvakaubanduse kriminaalasja uurimisega saanud tuttavaks tollal 28-aastase meesterahvaga, keda Klandorf kutsub varjunimega Ants.

Kuna Ants soostus toona miilitsat relvakaubanduse uurimisel aitama, sugenes aastaid kestnud tutvus. Läbikäimine päädis 1990. a Antsu ülestunnistusega, et üks Nõukogude, hilisem Venemaa luureorganisatsioon GRU ehk armeeluure oli ta värvanud Eesti loodavate riigistruktuuride järele nuhkima.

«Ta rääkis, et kardab enda ja oma pere pärast,» meenutas Klandorf. «KGB andvat talle ülesandeid, millele ei saa «ei» öelda, sest omal ajal sai vormistatud kõik agendipaberid. Nad šantažeerivad teda, ja ta olevat ummikus.»

Muu hulgas tundsid Antsu värbajad huvi kaitsepolitsei, eriteenistuse ja politseiameti struktuuri, koosseisude ja palkade vastu. Uurisid, kas need organid kasutavad endist KGB tehnikat, millised on raadiosaatjate sagedused ja milline relvastus. Samalaadset huvi ilmutasid nad kaitsejõudude ja kaitseliidu vastu.

Süvenenumalt sai Klandorf enda sõnul selle juhtumi uurimisega tegeleda eriteenistuses, hiljem kaitsejõudude peastaabis, kus juhtis sõjaväeluure bürood ehk nn 2. osakonda.

Kuna Antsu värbajate tegevus muutus üha jultunumaks, muu hulgas oli kasutusele võetud terve konspiratiivkorterite võrgustik, kandis Klandorf enda sõnul asjast ette ka vastselt ametisse asunud president Lennart Merile.

Juhtunu puänt seisneb aga asjaolus, et juhuslikult või mitte, igatahes vabastati Klandorf võimule tulnud rahvuslike jõudude survel kaitsejõudude luure- ja vastuluureülema kohalt. Antsu suhtes algatatud operatiivtoimik «Prelüüd» anti aga edasi kapo menetlusse. Dokumentide hulgas, mis Klandorf ametist lahkudes loovutas, leidus muide ka nimekiri kaposse üle läinud KGB töötajatest. Esinumbrina oli märgitud seesama äsja vahele võetud Veitman.

Agent kukkus sisse

Antsu tutvustati Klandorfi teadmisel ka kapo meestega. Nood pidid aitama sööta Vene poolele edasi valeinfot, nagu see enne oli käinud. Kuid ei kulunud poolt aastatki, kui Venemaale väljaõppekursustele saadetud Antsule seal näkku naerdi ja paluti Kallet tervitada.

Seega, kui enne kapot oli Ants suutnud umbes kolm aastat enam-vähem edukalt topeltmängu mängida, siis nüüd oli ta sisse kukkunud ja imestas, et üldse eluga tulema lasti.

«Mingit juurdlust selle loo põhjakõrbemise asjus kapos minu teada küll ei tehtud,» sõnas Klandorf. «Mina sain aga kogu selle jama tulemusena sissesõidukeelu Venemaale. 1994. a soovisin sinna sõita seoses tantsuvõistlustega, millest minu vanem tütar Helen koos partneriga osa võttis. Ootasin Vene saatkonna konsulaadi ruumides viisaga passide kättesaamist, kui sinna ilmus ametnik, kes ütles, et meie riigil on palve, et teie, härra Klandorf, ei sooviks saada sissesõiduviisat meie riiki, sest me ei suuda teie julgeolekut tagada. Parem, kui mitte kunagi enam!»

Samas teatas ametnik ka head uudist: abikaasal ja tütrel Venemaal probleeme ei teki ja nendega saab sõidu ajal kõik korras olema. «2010, kui käisin Pihkvas, siis mulle lõpuks ikkagi anti viisa,» lisas Klandorf.

Klandorfi sõnul ei muuda tagantjärele teadmine, et Veitman on nüüd kinni võetud, teda karvavõrragi õnnelikumaks. Oli see Veitman, Dressen või Simm, kes Antsu üles andis, või keegi teine? GRU on muidugi teine asutus kui KGB ja tema õigusjärglased. Aga veri on paksem kui vesi, ja tagantjärele polegi vahet, sest info lekkis ikkagi kapost.

Kurioosumeid leidus teisigi. Praegu keeldutakse riigisaladusele viidates igasugustest Veitmani KGB taustaga kapo kolleege puudutavatest üksikasjalikumatest kommentaaridest. Ometi saadeti Antsu ja «Prelüüdi» materjalid enam kui viis aastat tagasi kapost lahkesti ühele meediaväljaandele. Ilmselt oli neilt siis salastatus maha võetud.

Seega pole Klandorfil enda sõnul põhjust Veitmaniga seoses võidurõõmu tunda. Ehkki just temal oli hulk aastaid tagasi peaminister Vähit hoiatades õigus. Kokkuvõtteks oldi ju mängitud ühes meeskonnas, Eesti eest, ja nagu äsja selgus, olime rängalt kaela saanud.

Ühest kaotatud mängust peaks Klandorfi hinnangul aga tegema edaspidiseks vajalikud järeldused, mitte uputama seda sõnavahtu vajadusest «hoida vaenlasi lähedal». Nõnda on KGB töötajate kapos hoidmist pärast Veitmani vahelejäämist ametlikult põhjendatud. Klandorfi väitel võiks juhtunust vähemalt hiljemgi õigete nimedega rääkida. Sõna otseses mõttes, sest pole mõtet nimetada riigisaladuseks juba 1992. a koostatud kapolastest KGB-laste nimekirja, mis pealegi ka veel meedias ilmunud.

Juttu, et KGB töötajate palkamise tekitas tehniline hädavajadus, nimetas Klandorf leebelt öeldes jamaks.

«Kindlasti oli seal hulgas ka vahendeid, mille kasutamist oleks pidanud enne õppima, aga siis oleks ju võinud kasutada KGB-s sama tööd teinud inimesi õppe juures konsultantidena,» lausus Klandorf.

«Vastloodud Eesti politseis töötas toona piisavalt tehnikahuvilisi noori, kes oleks eritehnika kasutamise kiiresti omandanud. 31. detsembril 1992 teatas tolleaegne peadirektor ühes ajalehes, et pealtkuulamise tehnika on konserveeritud ja keegi seda ei kasuta. Miks siis oli vaja neid spetsialiste seal hoida? Pealegi toimus tehnika arengus lähematel aastatel kvalitatiivne hüpe, mistõttu KGB-st üle võetud varustus vananes ja uuega ringikäimiseks oli vaja jällegi uusi inimesi koolitada.»

Veidral kombel pidas Vladimir Veitman kapos vastu koguni aastani 2011, mil läks pensionile. Kuigi kogu teema on kaetud riigisaladuse looriga, on tõenäoline, et arvatav riigireetur oli üks viimastest endistest KGB-lastest, kes sinna veel alles jäänud. Teisisõnu: väiksemad kalad lahkusid tasapisi, suur jäi kuni lõpuni.

Veitman kui
idanaabri lotovõit

Mitmed operatiiv-jälitustöö asjatundjad on Pealinnale viidanud, et Veitmani lõa otsas hoidmine kujutas idanaabri luurestruktuuride jaoks endast igal juhul superluksi varianti. Seda arvestades, et Veitman tegutses kandva jõuna kapo jälitustoimingute osakonnas.

Aga teada, keda salaja jälgitakse, ongi vastase jaoks oluline. Nii saad varakult hoiatatud, kas sinu agente võib ähvardada oht.

Seega suure tõenäosusega võisid Veitmani 13 või 14 KGB-lasest kolleegi olla ka Eesti riigile truud, sest Veitmani võtmepositsiooni polnudki vaja dubleerida.

Veitmani ja varem tabatud riigireeturi Herman Simmi vahele võib mõnede allikate väitel paralleele tõmmata. Mõlemaid soosisid rahvuslik-parempoolsed jõud. Veitmani puhul muidugi kaudsemalt, sest ta oli Simmist madalam ametnik.

Mõlemal oli KGB taust – Veitman ohvitser, Simm usaldusisik. Mõlemad võeti kinni alles pärast pensionile jäämist, arreteerimise hetkel olid nad juba idanaabrile kasutud. Ja mõlema kohta tuli info suure tõenäosusega meile kaarega ehk sõbralikest riikidest. See omakorda tingis ka nn turbomenetluse ehk kiire kriminaaluurimise algatamise ja sama kiire kinnivõtmise.

Miks siis kapos aastakümnete jooksul KGB-laste teema kedagi ei huvitanud? Ka pärast riigireetmise tõttu vangi pandud Simmi juhtumit, kes ju samuti värvati seoses varasemate kontaktidega KGB-ga?

«Agentuuri värvati ja saadeti reeglina kas aktiivsete informaatorite või siis aktiivsete provokaatoritena eelkõige nn nõukogudevaenulikesse rühmitustesse ja organisatsioonidesse, et neist ülevaadet omada. Järelikult ERSP ja Eesti Komitee kubises sellisest seltskonnast,» on arutlenud Eestis KGB likvideerimise komisjoni kuulunud Hardo Aasmäe.

Klandorfil aga jagus vaatamata siin kirjeldatud süngele pildile siiski optimismi: «Arnold Sinisalu on kapo uue peadirektorina väga hästi hakkama saanud. Ma arvan, et selle organisatsiooni paremad päevad seisavad veel ees.»

Vladimir Pool: endised KGB-lased pole rohkem äraostetavad kui mõned teised


ENSV KGB esimehe asetäitjana töötanud Vladimir Pool ütles, et sooviks endist kolleegi mõneti kaitsta.

«Ta on juba praegu tembeldatud kurjategijaks ja riigireeturiks, ehkki pole veel jõustunud kohtuotsust tema suhtes,» lausus Pool. «Suhtlesin just hiljuti Soome ajakirjanikuga, kes ütles, et ta ei nimeta väidetava riigireeturi nime, sest enne jõustunud kohtuotsust võiks too ta muidu kohtusse kaevata. Aga siin muudkui aga virutatakse talle – ühelt poolt ja teiselt poolt.»

Pool lisas, et tahaks ekskolleegi kaitsta selles mõttes, et endised KGB ohvitserid pole äraostetavamad kui mõned teised. «Vaadake kas või elamislubade asja, kus nagu teravamalt kui haid ookeanis haistavad verelõhna, haisteti rahalõhna. Ja sisuliselt müüdi riiki. Ja kui palju leidub igal tasandil korruptante ja nii edasi.»

Pool ütles, et kui vaadata kõiki neid tegelasi, kes on millegi korruptiivsega hakkama saanud, siis endisi KGB ohvitsere nende hulgas üldiselt ei kohta. Ta lisas, et saavutanuks tänu oma sidemetele ka Venemaal kokkuleppe sealses välismajanduspangas külmunud summade lahtisulatamiseks. Aga selle asemel eelistati 32 mln dollarit hoopis omade vahel ära jagada ja nii on Vene välismajanduspangas raha hoidnud Eesti ettevõtted siiani oma rahast ilma.

Pooli meelest pidanuks nendele meestele, kes kaposse üle tulid, tänulik olema, sest kuritegevuses valitses hull olukord.
 

Laadimine...Laadimine...