Laastav katk tappis kaks  kolmandikku linnaelanikest

Leeprahaigetele peeti juba elusast peast matuseteenistust, sest ühiskonna jaoks olid nad hukule määratud. Ometi öeldi nende kohta "märgistatud pärlid taevases kroonis", sest neile annetamine pidi aitama jõukatel paradiisi pääseda.

Tervis Ajalugu

Laastav katk tappis kaks kolmandikku linnaelanikest (1)

Ivo Karlep

Leeprahaigetele peeti juba elusast peast matuseteenistust, sest ühiskonna jaoks olid nad hukule määratud. Ometi öeldi nende kohta "märgistatud pärlid taevases kroonis", sest neile annetamine pidi aitama jõukatel paradiisi pääseda.

Puhkenud koroonapandeemia ja ähvardava majanduslanguse taustal on paslik kirjutada, millised haigused on minevikus inimesi murdnud ja ühiskonda põlvili surunud.

Mõned aastad pärast Tallinna asutamist taanlaste poolt oli linnal juba esimene pidalitõbila. 1237. aastal asus see praeguse Tartu maantee alguse juures, jäädes tol ajal aga linnast välja. On teada, et Taani kuningaga oli asutatavas Tallinnas kaasas ka leeprahaige piiskop Andreas Sunensen, kes samuti kuulus linna valitsejate hulka.

Veidi pärast Tallinna linna asutati 1240. aastal pidalitõbila Saaremaal Pidulas. Teame, et inimesed, kellel Saaremaal leepra avastati, pandi sinna ühiskonnast eraldi elama, neile peeti elusalt matusejumalateenistus, sest nad olid ühiskonna jaoks juba elusalt surnud.

Kelluke andis märku

Haiguse varasemas järgus käisid tõbised veel ringi, aga neil oli siis kelluke käes. Nad pidid enda tulekust märku andma, et teised inimesed neist eemale hoiaksid. Tõbised korjasid endale korjanduskaussi annetusi. 13. sajandi teisel poolel, kui linn oli juba jõukamaks saanud, läks hooldusasutus ehk seek Tallinna rae haldusesse. Leeprahaiged ei olnud ühiskonnast välja tõugatud paariad, vaid hoopis jumala poolt eraldi märgistatud pärlid taevase valitseja kroonis – just nii nende kohta öeldi. Nad ei olnud elust välja tõugatud, vaid lihtsalt eraldatud. Nendesse suhtuti täiesti normaalselt.  

Tallinnas vastutas seegi käekäigu eest üks raehärra. Seek oli pühendatud ristija Johannesele, keda eesti keeles kutsuti Jaaniks. Sellest tuli ka nimetus Jaani seek. Suurt kasu sai seek rikaste inimeste annetustest. Katoliku usk, mis tol ajal Eestis valitses, soosis pattude andeks saamist väga mitmel viisil. Kuna leeprahaigete seegile annetamisega saadi patud andeks, siis annetatigi seegile palju. Oli juhuseid, kus kingiti isegi talu, terve küla või mõiski. Alul olid Jaani seegi ehitised puust, hiljem hakkasid kerkima juba kivimajad. 13. saj. keskpaiku ehitati seegile kivist saun ja hiljem teised hooned. Juba 15. sajandil olid need enamjaolt uhked kiviehitised. Seegi saun asus Härjapea jõe ääres, sealt kaevati kanal sauna, kus siis võis vett soojendada. Rikkuse kuhjumine viis selleni, et 1436. aastal muutus püha Johannese seek ise laenuandjaks ja hakkas äri tegema. Raha laenati välja kuue protsendiga. Sulev Mäeväli tõi ilmeka näite: 1571. aastal, kui käis Liivi sõda, laenas Tallinna raad seegilt 1100 marka, et palgasõduritele palka maksta. Sel ajal oli seegi aastane sissetulek 4000-7000 marka, mis oli päris suur summa.

Pidalitõbila nimetus kadus Tallinna rae dokumentidest 14. sajandi lõpul. Sellega lõppesid leepraepideemiad. Kuid veelgi hullem haigus ehk must surm koputas juba uksele.

Kuigi ajaloolase Heino Gustavsoni väitel diagnoositi Tallinnas esmakordselt katku 1657. aastal, esines tapvaid taude juba varem. 1540-1555 laastas vana Liivimaad jälle üks epideemia, mis jõudis Tallinnasse. Kultuuriloolane Edith Ulm nimetas neid taude üheks katkematuks ahelaks. Lisaks katkulaadsele taudile tõstsid pead  süüfilis, rõuged jm tõved. Ja aasta pärast, 1566. a kevadel oli jälle ohvriterohke taud. Veel hullem põrgu aga läks lahti 1570. aasta mardipäeval. Väidetavalt sai see alguse Tallinna Raeapteegist. Sel ajal piirasid Ivan IV väed Tallinna, nende liitlane oli ka Taani hertsog Magnus. Tappev haigus jõudis hertsog Magnuse vägede sekka ja niitis maha palju sõdureid. 1571. a juulikuus läks taud uuesti lahti ja kroonik Russowi väitel surid pooled linlased. Imelik oli asjaolu, et kõige enne andis haigus endast märku just Raeapteegis ehk kohas, kust ikka tuldi otsima leevendust tõbede vastu. "Ja et see katkutõbi võttis hakatuse apteegist, kus kõik inimesed muidu tröösti ja abi ja rohtu otsivad, siis ei sündinud see kahtlemata ilma jumala iseäralise seadmiseta," kirjutas Russow. Nimelt tahtnud kõigevägevam Russowi arvates sellega näidata, et arstirohud ei saa kolme peamise nuhtluse vastu, milleks olid katk, sõda ja elukalliduse tõus.

Mure uputati alkoholi

1577. aastal, pärast Vene vägede kolmandat piiramist, hakkas jälle levima epideemia. Kui sõjast nõrkenud rahvas tuli maalt linna, siis tõi ta kaasa endaga uue katkupuhangu aasta hiljem.

1580 nähti Russowi kirjeldusel sabaga tähte ja kohe vallandunudki taas katk. Polnud ühtegi linna, lossi või küla, kus poleks põetud katku. Linnad ja külatänavad jäid inimestest tühjaks.

1600. aasta Poola-Rootsi sõja ajal oli suur viljaikaldus, mis tõstis märgatavalt vilja hinda. Sõda tõi kaasa hirmsa nälja. Sellega liitus ka katk. Arvatakse, et see oli Eesti ja Tallinna ajaloos üks hirmsamaid katke üldse, aga eks nad olid hirmsad ju kõik. 1603. aasta inimkaotused olid väga suured. Nälja tõttu põgenes linna hulgaliselt talupoegi, kes olid jäänud nälga, ja hala ja nutt oli tänavatel igapäevane asi. Söödi kõike, mida kätte saadi, koeri, kasse, isegi haudadest välja kaevatud laipu.

1657 oli jälle muhkkatku epideemia. Linna kalmistutel ei olnud enam üldse matmiseks ruumi. Ei leidunud ka ühtegi surnumatjat. Alkoholi pruukimine oli see, mida kaasaegsed kirjeldasid kui ühte katkuravimit.

1697 valitses maal jälle nälg ja talupojad voorisid linna. Inimesed, kes tulid, olid nõrgestatud organismiga, näljas, levitasid ka epideemiaid ja katku. Inimesi maeti kiiruga ja lohakalt suurtesse ühishaudadesse. Põhiliselt Püha Barbara kalmistule, Kalamaja kalmistule ning Jaani seegi kalmistule.

Viimane ja üks hirmsamaid katkulaineid  kimbutas Tallinna 18. sajandi alguses Põhjasõja ajal. Arvatakse, et hästi kindlustatud Tallinn oleks pannud vene vägedele vastu, kui  katku poleks tulnud. 1710 andis Tallinn alla, kuna katk oli teinud oma töö. 1708 oli Tallinnas umbes 11 000 elanikku, koos Toompea ja eeslinnadega umbes 15 000. Lisandusid veel sõdurid ja sõjapõgenikud, samuti nälja eest põgenevad inimesed. Linnas oli seega ligi 20 000 hinge. Raad ei võtnud esimeste katkuilmingute puhul epideemia puhkemise vältimiseks midagi ette. Vaimulikud palusid pärast esimesi surmasid määrata ametisse katkupreestri, aga seda ka ei tehtud. Kui Vene väed piirasid Tallinna ja vesi pandi kinni, läks asi õige hulluks. Vett ei olnud, inimesed hakkasid ridamisi surema. Kõigepealt loobiti surnud massihaudadesse, lõpuks loobuti matmisest üldse ja surnukehad visati linna kaitsevallidele. 1710. a septembris tehtud rahvaloenduse põhjal oli linnas elus veel 1990 inimest. Linn alistus venelastele võitluseta.

Võltsitud imeravim

Nagu öeldud, ei tuntud keskajal katku põhjust. Rotikirpude osast haiguse levimisel ei teatud siis muidugi midagi. Arvati, et haigused on jumala needus ja jumala karistus, mida ennustati planeetide seisu, igasuguste ilmastikunähtuste ja isegi sabaga tähe järgi – sellele pidi kindlasti järgnema mingisugune taud või tõbi.  Põhiliselt soovitati inimestel haigustest vabanemiseks pöörduda palvega pühakute poole. Kui ravida ei osatud, siis püüti jumala viha leevendada palvetega.

Tallinna raad õpetas, kuidas katkust hoiduda: käige sagedasti pihil, ärge sööge riknenud toiduaineid, ärge jooge roiskunud vett. Aga kuidas puhast vett saada, eriti epideema ajal? Sellele vastust ei antud.  Seepärast võib-olla pruugiti Tallinnas ka katku ajal palju õlut. Veel soovitati süüa küüslauku ja nuusutada äädikat. Raeapteegis oli saadaval ka eriline katkuravim teriakk, mille algse retsepti olid välja töötanud Rooma keisri Nero ihuarstid. See oli aga hirmus kallis ravim, mida võisid endale lubada ainult kõige rikkamad linnakodanikud. Tolleaegsed Euroopast tulnud õpetused aga kõlasid just nõnda, et katku raviks võtke teriakki. Kultuuriloolane Edith Ulm väitis, et Tallinnas ei kasutatud teriaki kokkusegamisel kõiki algseid komponente.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...