LASNAMÄELASEST KUNSTNIK: Selliseid päikeseloojanguid ei näe mitte kusagil mujal

Kuigi Lasnamäge on aastakümneid demoniseeritud, ei igatse sealsed põliselanikud tavaliselt uut elukohta rikaste ja ilusate rajoonides. Tegelikult on suurem osa lasnamäelastest, sealhulgas eestlased – vastandina levinud kuvandile – oma juured väga tugevasti paesesse pinnasesse ajanud.

LASNAMÄELASEST KUNSTNIK: Selliseid päikeseloojanguid ei näe mitte kusagil mujal (1)

Virkko Lepassalu

Kuigi Lasnamäge on aastakümneid demoniseeritud, ei igatse sealsed põliselanikud tavaliselt uut elukohta rikaste ja ilusate rajoonides. Tegelikult on suurem osa lasnamäelastest, sealhulgas eestlased – vastandina levinud kuvandile – oma juured väga tugevasti paesesse pinnasesse ajanud.

1970ndate algusest kuni laulva revolutsioonini kätkes korter paneelmajas endas linlase helesinist unistust. Toonane kollektivismile rõhuv ideoloogia ei soodustanud eestlaslikke "aiaäärsed tänavaid". Tõhusa panuse Lasnamäe kuvandi miinusmärgilisusesse andis mõistagi helilooja Alo Mattiisen, kelle lööklugu rääkis vajadusest peatada Lasnamäe (1988). Nõukogudeaegne "halb võõrtööjõud" ja "migrandid" on asendunud praegusaegsete "headega", kellest suur hulk samuti Lasnamäel elab, kuid neid me ei karda. Millenniumivahetuse aegset suhtumist Lasnamäesse iseloomustab Mati Undi teose ainetel vändatud mängufilm "Sügisball", mis filmiti originaalolustiku ehk Mustamäe asemel Lasnamäel, sest mõnda mõjuvat õõvastavamalt. Film räägib eraldatusest, üksildusest.

Kas Lasnamägi vajaks praegu mingit linnapoliitilist erilähenemist või erikohtlemist? Rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru ja mõnedki arhitektid hoiatavad, et tõepoolest: Lasnamäed ei tohi jätta üksi. Sellest ei tohiks tasapisi kujuneda ülejäänud Tallinnast eraldi hoidev ruum ehk linn linnas, milles omakorda sisalduvad "vaeste" taskud. Praegu ei ole Lasnamäe loomulikult kaugeltki selline rajoon, kuhu ei julgeks pimedas minna – erinevalt Berliinist, Londonist jt Euroopa suurlinnadest. Getode kohatist tekkimist on edaspidigi võimalik ära hoida, kui praeguseid maju piisavalt kiiresti renoveerida ja uusi juurde ehitada, arvab Tiit Tammaru.

"Kuidas üldse saaks Lasnamäe kuidagi getostuda?" imestab omakorda 1985. aastast Lasnamäel elanud, kuigi viimased aastad rohkem maakodus viibinud tuntud graafik Eve Kask. Kärberi tänava kortermajas, kus Evel on ateljeekorter, võis ainult kahel asukal ühel ajaetapil täheldada – diplomaatiliselt öeldes – eluraskusi.

Põnev ja avastamata kant

Lasnamäe miinusmärgilisust on süvendanud see, et tavalise eestlase unelm on alati olnud "aiaäärne tänavas" ehk oma maja. Nõnda on Lasnamäele valdavalt vaadanud väiksemate linnaosade elanikud, kes paepealsetesse "labürintidesse" harva satuvad: uudishimu ja pisukese hirmuga.

"Paljude jaoks veel avastamata kant. Samas põnev! Nagu tükike Nõukogude Liitu." Nii räägib 24-aastane Rahel Ollisaar, kes ootab Lindakivi kultuurikeskuse ukse ees taksot. "Siia tulek on nagu väike reis ajas tagasi," ütleb Rahel. "Viimasel ajal on muidugi seegi kant hakanud uuenema."

Paradoksaalsel kombel andis just Lasnamäe ehitamise "peatamine", nõnda nagu Mattiisen oma laulus üles kutsus, sellele linnaosale tugeva tänapäeva arengutõuke.

"Lasnamäed eristab, et ta jäi nõukogude ajast lõpetamata," räägib kogukonnaliikumise hing Maria Derlõš. "See kujunes aga eeliseks, sest nüüd saab moodsaid maju juurde rajada. Uusi kortereid uutes majades ostavad väga sageli lasnamäelased ise, et siis vana üürile anda. Mulle endale tundub kõigele lisaks, et Lasnamäe on puht logistiliselt üks kõige mugavaid paiku Tallinnas."

Põgus küsitlus lasnamäelaste hulgas näitab, et endi juuri sealses ülipaeses pinnases hinnatakse kõrgelt. Eelarvamuslikud vastandused nagu eestlased-venelased, ilus-kole, loodus-tehislikkus, juured-juurtetus on murenenud. Kujutelm, nagu ihataks Lasnamäelt põgeneda, ei pea kuigivõrd paika isegi nende inimeste hulgas, kes elavad tavaliste paneelelamute tavalistes korterites.

Kui saaksite kogemata rikkaks, kas koliksite Lasnamäelt minema? Venelannast pensionär Ljudmilla, kes uurib Lindakivi kultuurikeskuse juures stendil kuulutusi, keeldub kategooriliselt sellele isegi mõtlemast: "35 aastat olen siin elanud, minu lapsed ka elavad siin." Umbes sama kordab raamatukoguhoidja, eestlanna Eve: "Ma ikkagi valiksin Lasnamäe."

"Ma pole kaua aega enam käinud Pelgulinnas ega Koplis," ütleb ühe sealse autotöökoja meister, Ukraina juurtega Dmitri. Tema igapäevane liikumispiir piirdub Ülemistega. "Kui külalised tulevad, eks ma siis viin nad kesklinna vaatama. Kõik on siin olemas, mitte millestki ma puudust ei tunne. Mulle väga meeldib see rajoon."

Dmitri ütleb, et tema tutvusringkonnas hoitakse Lasnamäest kinni: "Sõber just ostis kiriku juurde uude majja korteri."

Graafiku ja fotograafi Eve Kase tütar elab tema emale palju loomingulisi aegu võimaldanud ateljeekorteris rõõmsalt edasi ega kavatse kuhugi kolida.

Eve Kase vaade Lasnamäele erineb üsna tugevasti tavalisest mitte-lasnamäelase süngetes toonides stereotüüpsest suhtumisest. 1985. a sai tema pere korterateljee. 109 ruutmeetrit avarat pinda kaalus asukoha kuhjaga üles.

"Toonases korterikitsikuses oli see tohutu luksus," meenutab Eve Kask, kes oskab tänu toonasele kolimisele nüüd urbanismis ilu leida.

"Lasnamäel on oma tugev võlu: näiteks kanal – see mõjub täiesti metafüüsiliselt. Kanal on üldse väga äge – ja veel milliseid päikeseloojanguid siin võib näha! Omamoodi poeesiat leidub siin rohkem kui kusagil mujal. Siin leidub tõelist urbanistlikku ilu – justnagu ood Corbusier´ile  (mõjukas tööstusliku ehitamise arhitekt – toim). Kuigi kohati võib siinne ilu mõjuda kohutavalt. Siin on olnud täitsa hea töötada, ehkki mõni mõtleb, et olen ilmselt lolliks läinud. Mul ei ole ka maakodus näinud selliseid taevavaateid nagu Lasnamäel! Siin leidub tõelisi suurlinlikke momente."

Eve Kask räägib, et kunstnikule on Lasnamägi väga viljakas loomekeskkond, sest inspireeribki just mastaapsus, vastuolulisus, tahumatus. Keegi tuttav filmimees oli aga sealt rajoonist tagasi vaatamata pagenud, vahetades nõukogude ajal just äsja saadud korteri ruttu kesklinna. Eve Kase arvates kardetakse Lasnamäed, sest omal ajal oli tegemist mitte majanduslikult mõtteka elurajooni, vaid ikkagi nõukogude inimese arendamise projektiga, mis jäi aga pooleli, saavutamata eesmärki: 160 000 inimest. Eesti kohalik talupojakultuur tajus ja ehk tajub kohati praeguseni sealse industriaalsuse ähvarduse hingust. Kui nõukogude aja lõpus võis riietusegi põhjal näha, kes on mis emakeelega, siis nüüd on Eve Kase sõnul tänavapilt ammugi üheülbastunud.

"Mu tütar kasvas üles koos kuuliauguga aknaklaasis," meenutab Eve Kask olukorda, kui kord komandeeringust tulles leidis ta toa aknaklaasist kuuliaugu. Kuuli enda hoog oli nii palju raugenud, et ühe klaasi läbinuna kukkus see kahe klaasi vahele.

Samas räägib Kask, et kuigi nähtud on igasuguseid aegu, ei ole ta Lasnamäel end kuigivõrd ebaturvaliselt tundnud – ei minevikus ega ammugi mitte nüüd. "Minu elus ei ole olnud kuritegelikumat rajooni kui vanalinn!" meenutab ta lapsepõlve, kui elas Kolme Õe vastas. "Ma pole õnneks küll ohvriks langenud, aga sel käis elu kogu aeg nagu paelaga kaelas."

Eve Kask lisab, et eesti noored, kes kasvanud Lasnamäel, ei taha sealt ära kolida. Samuti ei kipu lahkuma venekeelsed, kes jõukamal järjel – Eve Kase majas oli elanud heal järjel eruohvitser, kel mitu kallist maasturit ukse ees, kuid kes ei mõelnudki eramaja soetamisele. Selline meelelaad on üldse Lasnamäel valdav – kallid autod, aga tavalised korterid.

Kohati Lasnamäge veel saatva miinusmärgilise kuvandi lõplikku murenemist näitavad kinnisvarahinnad. Suvel hüppas keskmine 1800 euro ligi ruutmeetrilt, mis annab silmad ette nii Mustamäele kui ka Haaberstile. Tulevik näitab, kas see suund jääb püsima, sest tavaliselt on korterid teistes paneellinnaosades olnud kallimad. Kuid nagu öeldud – erinevalt Lasnamäest on sealne linnaruum juba väga täis ehitatud.

Vihma käest räästa alla

Nõnda nagu viitab ka Lasnamäel elanud, kuigi hiljem Õismäele mugavamasse korterisse ümber kolinud kirjanik Teet Kallas, peitub stereotüüpide ja kuvandite taga, miks üks piirkond on hea ja teine justkui halb, ikkagi oskuslik reklaam, haip ja müügitöö. Uues elamurajoonis nina-vastu-naabri-akent nühkimist peetakse mainekaks. Lasnamäel samasugust tiheelamist mitte. Aeg-ajalt kirjutatakse meedias uppuvatest, teedeta, praakehituslikest jne uuselamupiirkondadest. Kuid kõik see kannatatakse tavaliselt hambad ristis välja, sest tegemist pole ikkagi Lasnamäe või mõne teise paneellinnaosaga.

"Ka kõige halvemas unenäos poleks uskunud, et majad nii kõrged tulevad," võib ühest 15 aasta tagusest kirjutisest leida uusarenduse elaniku ahastuskarje, kes poleks uskunud, et "mäed" ta sealgi kätte saavad. Igasuguste "smurfikülade" elanikke peteti sageli jõhkralt, sest müügiaegse lubatud lõhnava lilleaasa asemel avanes nende vaade peagi vastu halli majaseina. Miks eelistada koopiat, kui on olemas originaal, võiks siinkohal küsida. Ilmselt polnuks Alo Mattiisenil põhjust oma Lasnamäe laulu kirjutada, kui kommunistid vähegi reklaamitehnoloogiaid vallanuks.

Paljuski on inimesi Lasnamäelt linnaäärsetesse uuselamurajoonidesse peletanud selle linnaosade paneelmajade puhul esinevad sada halli varjundit ja rohelisuse vähesus. Ilmselt on üheks tõhusamaks viisiks, kuidas Lasnamäe eestlasi ja venelasi omavahel suhtlema panna, toetada sealsete hallivõitu majahoovide "rohestamist".

Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru arvates on Lasnamäe kuvand aasta-aastalt paranenud tänu üldisele elu paremaks muutumisele ja tõusulainele. "Kui igas Tallinna linnaosas tekib uusarendusi, jäävad inimesed uut korterit soetades pigem oma linnaosale truuks," väidab Tammaru.

Teiseks lisab rahvastikugeograaf, et vältimaks nn vaesuse taskute tekkimist linnaosasse, oleks vajalik süstemaatiliselt panustada majade renoveerimisse. Tänu sellele, et Lasnamäel, nagu kogu Tallinnas leidub väga palju tüüpprojekti järgi rajatud korterelamuid, oleks nende renoveerimise projekteerimist ja renoveerimist ennast võimalik maksimaalselt standardiseerida.

"Kortermaja täisrenoveerimine on võimalik ära teha kahe nädalaga ja linn võiks siin ühistuid julgemalt toetada," arvab Tammaru. "Hoovid on väga hästi korda tehtud, aga maju renoveeritakse siiamaani väga eklektiliselt."

"Õhuke riik ei vii meid kuhugi," viitab Tammaru asjaolule, et kuna riiklikke toetusi napib, ei jäägi üle muud kui omavalitsuse poole vaadata. Tänavu alustas KredEx  uuenenud tingimustel korterelamute rekonstrueerimistoetuse taotluste vastuvõttu 20. mail. Tänavu oli toetusteks ette nähtud 17,5 mln eurot, kuid juba esimese kuue minutiga ajast, mil "aken" avati, oli laekunud 80 taotlust 25 miljonile eurole. "Ma olen mures, sest KredExi toetused suunatakse uuel finantseerimisperioodil peamiselt Tallinnast välja," nendib Tammaru.

Teadlased viitavad, et kiired ühendusteed teiste linnaosadega on olulised, et Lasnamäe ei kasvaks omaette linnaks. Inimesed peavad saama võimalikult ummikuvabalt liikuma ja nii ei teki eraldatud rajoone. Nii seob äsja valminud Reidi tee Lasnamäe Põhja-Tallinnaga – seda äsja valminud Reidi tee kaudu. 

Kogukonnaaedade rajamise eestvedaja Maria Derlõš: kõplamine kõnetab kõiki

Kogukonnaliikumise Lasnaidee ja Tallinna linnaaianduse üks eestvedajatest Maria Derlõš nendib, et kõplamine kõnetab kõiki. Laagna aiast, mis rajati mullu kogukonnaliikumise MTÜ Lasnaidee algatusel, sai linnaaiandus terves Tallinnas tugeva tõuke.

Praegu tegutsetakse Tallinnas kümnes kogukonnaias, kus on hõivatud ligi 350 asjaarmastajast linnaaednikku, kokku aga on peenramaavõrgustikuga seotud umbes 500 inimest. Peaaegu pooled Tallinna kogukonnaaedadest paiknevad paneelelamute aladel – üks Mustamäel ja kolm Lasnamäel (Laagna, Priisle ja Pae kogukonnaaed). Kahtlemata tekkis Lasnamäe paljude elanike jaoks tõsine tühik, kui lennujaam hõivas paljude pilkude jaoks küll ebaesteetilise, kuid asjaarmastajatest aiapidajatele olulise Pilpaküla: kunagise Dvigateli tehase aianduskooperatiivide ala.

Kogukonnaaia mõte ei seisne mitte niivõrd söödavate taimede saagis, vaid et nende kasvatamine läheb linlastele korda sõltumata vanusest, keelest jm taustast. Sellest, kuidas Anton, Maria, Liina ja Liis rajasid Lasnamäe elamurajooni, varasemasse eluheidikute kogunemispaika õitsva kogukonnaaia, võib vaadata Meelis Muhu tänavu veebruaris valminud dokfilmist "Lasnamäe kõplajad" (leitav ERR-i arhiivist). Huvitava pildistusena võib filmis muuhulgas märgata eestlasliku talupoegliku ja suure riigi industriaalse meelelaadi kohtumist, kus eakam venekeelne daam soovitab linnaaia peenarde rajamist takistav rohuvaip väikese traktoriga maha koorida. Tehnikat pole aga käepärast. Ja nii higistavad poisid platsi vargamäeliku visaduse ja käsitööga rohumättast lagedaks.

Valentina Smirnova, kes elab Võru tänaval asuva kogukonnaaia naabruses, kiidab, et joodikutelt tagasi võidetud maalappi raamatukogu lähedal kasutatakse nüüd mõistlikult. "Meil toovad kohalikud siia aeda lastele mänguasju, mida kellelgi peres enam vaja ei ole," räägib ta. "Me oleme väga rahul, et selline paik tekkis."

Iga korteriühistu võib omakorda saada linnalt õue rohelisemaks muutmiseks projekti "Roheline õu" raames kuni 600 eurot. Tänavu on Lasnamäelt selleks esitatud 19 taotlust, umbes samas suurusjärgus on see olnud läbi aastate. Võrdluseks, et näiteks üle kogu linna esitati mullu õue kaunistamiseks haljastuse abil 105 taotlust ja üldiselt kõik taotlused ka rahuldatakse.

Korteriühistu Ümera 11 juhatuse esimees Janek Kapper ütleb, et tänu "Rohelise õue" toetusele, mida saadi linnalt mitme aasta vältel järjest, on ühistu haljastusse investeerinud ligi 3000 eurot. Esimees möönab, et kui jätta silmailu kõrvale, siis saavad kõik majaelanikud aru, et kauni hooviga majas on palju soodsam korterit müüa või üürile anda.

"Me rajasime heki ja muru, istutasime põõsaid, sest meil ei ole kõrghaljastust," räägib Kapper. Ümera 11 näol on tegemist üheksakordse 180 korteriga hoonega, kus Lasnamäele tavapäraselt elab rohkem venekeelseid kui eestlasi. "Valitses üldine suhtumine, et sellist rohelust on hoovi vaja. Isegi need, kes omaette hoiavad ja kaasa ei löö, tajuvad ju vähemalt kaudseltki, et ümbruskonnast hoolitakse."

Sotsiaalteadlane Raivo Vetik: eestlaste ja venelaste läbisaamine paraneb

"Noored eestlased ja venelased on oma hoiakutes teineteisele lähemal kui vanemad põlvkonnad, seega liigub protsess õiges suunas," ütleb võrdleva poliitika professor Raivo Vetik.

Teadlase sõnul ei ole tegemist mitte n-ö kõhutundega, vaid see nähtub kultuuriministeeriumi tellimusel korraldatud integratsiooniuuringutest, mida tehakse iga paari-kolme aasta järel. "Uuringutest ongi näha, et tendents on üldiselt õige," nendib Vetik ja lisab, et eestlaste ja venelaste väärtushinnangud ja arusaamad on hakanud lähenema. Tõenäoliselt võis murdepunkt tekkida 2015. a paiku. "Üllatusena olid 2015. a uuringu tulemused paremad kui me ootasime," viitab Vetik Ukraina kriisile, millest oodati, et see lõhestab eestlaste ja venekeelsete kogukonda. "Siiski saadi tol ajal aru, et tulega ei mängita ja Eestisse ei taha keegi selliseid sündmusi, nagu leidsid aset Ukrainas," tõdeb Vetik.

Ta toob veel näiteks 2005. ja 2008. a integratsiooniuuringud, mille vahele jäid mäletatavasti 2007. a nn pronksiööde sündmused. Kui 2005. a uuringu järgi oleks soovinud kolm neljandikku siinsetest venekeelsetest Eesti kodakondsust, siis pärast ühiskonda lõhestanud sündmusi kahanes nende arv 2008. a seisuga vaid kolmandikuni. Hiljem pöördus suund siiski tõusule ja seda ei murdnud ka Ukraina kriisi sündmused.

Uus Väo ristmik kujundab Lasnamäest Tallinna värava

Lasnamäel on valminud või kavandamisel hulk suurehitusi, mis selle linnaosa ilmet oluliselt muudavad.

• 2017. a avati Lasnamäe tervisemaja – esimene ühiskondlike funktsioonidega hoone Eestis, mille ehitamist finantseeris sajaprotsendiliselt erakapital.

• Tänavu juulis avati Priisle park. Seal paikneb ridamisi pinke ja  mänguplatse, aga ka kogukonnaaed ja piknikuala.

• Pae pargi serva kerkib spordihoone. Lähiaastatel plaanitakse ehitada olümpianormidele vastav ujula, kus oleks nii 50-meetrine võistlus- kui ka 25-meetrine treeningbassein.

• Tänavu septembris sai valmis Pae promenaad Pae 80 asuva hoone kõrvalt Paekaare tänavani. Seal on puhkealad, pingid ja kahetasandiline haljastus puude ja põõsastega

• Tuleval aastal hakatakse pihta Tondiraba pargi rajamisega, mis kujuneb kõige mitmekülgsemaks ja omapärasemaks rohealaks selles linnaosas.

• 2020. a alustatakse mastaapse, üle-eestilise tähtsusega Tallinna haigla ehitamist. Samuti sotsiaalkeskuse ning Rahu tee projekteerimist.

• Kohe alustatakse maanteeameti eestvõttel tööd Väo liiklussõlme rajamisega, mis peaks valmima 2021. a lõpuks ja oleks edaspidi kogu Eesti tähtsaim ristmik. See koos kavandatava Rail Balticu terminaliga kujundab Lasnamäest pealinna olulisima värava.

• Kavas on rajada Pirita ja Lasnamäe vaheline ühendus ehk Mustakivi tee pikendus. Samuti arendatakse välja Rahu tee.

8 Narva ja Peterburi mnt tagaosa pakub suurt huvi ettevõtjatele: just selles piirkonnas on võimalik luua uusi töökohti ja osutada teenuseid nii Lasnamäe kui ka Pirita, Viimsi, Muuga, Lagedi ja Loo elanikele.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...