Lauri Laats: Kas Notre Dame’i põleng liidab taas prantslased? Kas see liidab taas Euroopa?

"Ilmselt kõigil, kes nägid uudist Notre Dame’i põlengust, jäi hetkeks hing kinni. See kuulus kirik, suur ja vankumatu ehitis, mis tundus nii igavene, oli ühe hetkega nii habras ja kaitsetu," kirjutab Lauri Laats oma arvamusloos.

Pilt: Scanpix

Lauri Laats: Kas Notre Dame’i põleng liidab taas prantslased? Kas see liidab taas Euroopa? (8)

Toimetaja: Juuli Nemvalts

"Ilmselt kõigil, kes nägid uudist Notre Dame’i põlengust, jäi hetkeks hing kinni. See kuulus kirik, suur ja vankumatu ehitis, mis tundus nii igavene, oli ühe hetkega nii habras ja kaitsetu," kirjutab Lauri Laats oma arvamusloos.

Leegid neelasid katedraalist üha suuremaid tükke ning tumenev taevas Pariisi kohal oli muutunud oranžiks. Pariisi tänavad valgusid täis inimesi, kohalikke ning turiste, kes jälgisid toimuvat vaikides. Erinevad reportaažid ütlevad, et mõnel hetkel oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist, sedavõrd vaiksed olid tuhanded inimesed, paljudel pisarad silmadest voolamas. Siis aga ühendati käed palveks ning tänavaid täitis ühine vaikne laul. Tagasihoidlik ja alandlik lootus, et juhtub ime ning põlengule suudetakse piir panna. Ootamatult oli üle Pariisi ja Euroopa langenud tragöödiast ajendatud ühtsus, mille sarnast pole me kaua kogenud

Varasteks hommikutundideks suudeti põleng kontrolli alla saada ning koidikuvalgus leidis katedraali räsituna, kuid siiski omal kohal. Uudistekanalid üle maailma vahendavad inimeste emotsioone koha pealt. Paljud on hommikul tulnud taas kohale, oma silmaga tunnistama sellist jahmatavat hetke. Inimesed tunnistasid ajakirjanikele, et kartsid nurga tagant avanevat pilti, kartsid, kas Pariisi maamärgist on veel üldse midagi püsti. Praegu toimetavad sündmuskohal eksperdid, kes püüavad jõuda selgusele millises ulatuses ning kui varisemisohtlik on kogu ülejäänud hoone. Uudistekanal France24 vahendas intervjuud kirikuisaga, kes oli pääsenud hoone sisemusse kahjustusi üle vaatama. Ta ütles telekanalile, et pilt on sünge, kiriku sisemus on tahmast must ning pilt kurb, katedraali tagumises osas on aga ikka veel püsti Neitsi Maarja kuju ja selle juures kõrgumas kuldne rist nagu meenutus, et Jumal pole siiski oma koda hüljanud.

Tragöödia tõeline olemus või õigemini tulemus avalduski tänase päeva jooksul, kus kogu Euroopas on märgatud seda ühtsust, mille Notre Dame’i põleng endaga kaasa tõi. Päeva jooksul on mitmed Prantsuse miljardärid andnud lubaduse taastamistöid sadade miljonite eurodega toetada, mitmed fondid on avanud spetsiaalsed kontod, et inimesed üle maailma saaksid soovi korral katedraali taastamist toetada. Kogu taastamise protsess saab olema ülimalt aeganõudev ja kallis – isegi hetkel prognoosimatult kallis – kuid keegi ei kahtle, et see saab teoks. Ootamatult tärganud ühtsus on pannud inimesed tegutsema. Nagu paljud on juba öelnud, siis tegemist pole küsimusega, kas usud Jumalat või mitte, Notre Dame tundub olevat sellest üle, tundub olevat tõepoolest monumendiks inimeseks olemisele.

Maailmas juhtub tragöödiad pea iga päev, paljud toovad neist kaasa kannatusi ja inimohvreid. Kaasa tuntakse nendelgi puhkudel, kuid kuidas ometi Notre Dame’i põleng maailma ja eelkõige Euroopat sedavõrd vapustas? Ehk on asi selles, et iidsed hooned, mis oma kohal püsinud sajandeid, annavad inimestele mingi kindlustunde meie maailma püsivusest? Annavad emotsionaalse sideme minevikuga ja ka tulevikuga, tekitavad tunde, et meist on midagi jäävamat ja suuremat. Et Notre Dame on omal kohal ka siis kui mind või sind enam juba sada aastat pole siin ilmas olnud. Nüüd järsku löödi see kindlustunne kõikuma ja see, mis oli olnud justkui igavene, oli hoopiski kõige hapram.

Mul on olnud õnn Pariisi korduvalt külastada ning muidugi ka Notre Dame’is käia. Kohe kuulsa katedraali lähedal on üks imeline väike restoran, mille prantslaslik olemus iga külastajat lummab. Mäletan paari aasta tagust kevadist õhtut, mil sealne kelner Nicolas elavalt külalistele oma võluvas prantsuse-inglise segakeeles selgitas, et toitudega peabki kaua minema, sest elu on nautimiseks ja sellisel kaunil õhtul ei saa kellelgi kuhugi kiiret olla, lisades et kõrvalasuv Notre Dame küll kuhugi ei kiirusta, on samal kohal juba üle 800 aasta ja tal on päris hea olla.

Loodan siiralt, et see tragöödiast kantud ühtsus levib üle Euroopa ning jääb püsima pikaks ajaks. Raputus, mis näitas, et miski pole igavene, võiks ehk olla taasliitja ning samm tugevama Euroopa suunas. Notre Dame tõuseb taas tuhast ning ei rutta endiselt kuhugi. Et Euroopa ajalugu, kunst ja kultuur seisavad jätkuvalt vankumatult ning on kindel jalgealune, millele selles maailmas toetuda.

8 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...