Oluline on hüvitada omandireformi tõttu kannatanute moraalne kahju ja selleks peavad oma tegevusest aru andma nii toonane peaminister Laar kui ka talle lähedased poliitikud ning ametnikud, sest vastutus tegude eest, mis ületavad poliitiku pädevuse, ei lakka koos ametist lahkumisega.

Aastatel 1991-2004 läbi viidud omandireform oli nn sundüürnike jaoks valus. Murega tuleb tegeleda targalt, lähtuda ei tohi hetkeemotsioonidest, sest läbematus delikaatse probleemi käsitlemisel on vesi nende veskile, kes sooviksid omandireformi teemalise debati nurjata. Ometi tuleks toimunule õiglase hinnangu andmisel seekord lõpuni minna. 

Pärast aastaid kestnud võitlust sundüürnike õiguste eest, on üürnike liidu algatatud allkirjade kogumise kampaania päädinud sellega, et valitsus moodustab komisjoni, mille ülesanne on uurida omandireformi käigus tekkinud probleeme. Riigikogu liige Heimar Lenk leiab, et nn sundüürnikele tuleb heastada tekitatud aineline ning moraalne kahju ning valitsusjuht peab esitama omandireformis kannatanutele vabanduse.

Soov olukorda külmutada

Riigihaldusminister Mihhail Korb püüab aga kirgi jahutada, juhtides tähelepanu sellele, et lahendus ei saa tulla kiire, kuna riigieelarves pole kahjude hüvitamiseks raha ette nähtud. Korbil on õigus, sest ühtki suppi ei sööda nii kuumalt nagu keedetakse. Kompensatsiooni nõudes kerkib kohe küsimus vastutusest. Kes ikkagi peaks kandma heastamisprotsessiga kaasnevad kulud, kas solidaarselt riigieelarve kaudu kogu rahvas, kes polnud ju ebaõigluses süüdlane, või suudame panna enda poolt tekitatud vigade eest materiaalselt vastutama omandireformi arhitektid?

Neile, kes olid omandireformiga seotud, tuli teema taas päevakorrale kerkimine halva üllatusena. Kunagine omandireformi komisjoni esimees Kaido Kama ja reformiminister Liia Hänni ei pea kahjude kompenseerimist mõistlikuks ideeks. Ka pole neile pähegi tulnud kunagiste vigade eest vabandada. Oma särk on ikka ihule kõige ligemal.

Omandireformiga seotud kunagine minister Heido Vitsur pelgab, et omandireformi käigus ilmnenud ülakohtu heastamine võib kutsuda esile uue ülekohtu. See on demagoogia, sest kui tehti ülekohut, on see kindlasti võimalik heastada targemalt, ilma kellegi õigusi rikkumata. Tegemist on labase katsega summutada omandireformi aluste seaduse (ORAS) kohta käiv kriitika.

Hinnang juba aastate eest

Aastate jooksul on ORAS-e läbiviijate suhtes toiminud poliitiline ringkaitse. Nende hääl, kes omandireformi kitsaskohti paljastada püüdsid, summutati. Ent sellele vaatamata pole kriitika toimunud ülekohtu suhtes kunagi vaibunud.

Omandireformi aluste seaduse lõppteksti koostas 25. aprillil 1991 Ülemnõukogu otsusega moodustatud ajutine komisjon justiitsminister Paul Varuli juhtimisel. Komisjoni kuulusid üheksa Ülemnõukogu liiget, kaksteist valitsusametnikku ja keskpanga president. Et hakkama saadi äärmiselt küsitava seadusega, näitab fakt, et kui riigikogu ratifitseeris 13. märtsil 1996. aastal Euroopa inimõiguste konventsiooni, tuli sinna lisada reservatsioon, et omandireformi seadusi puudutavates küsimustes ei võta Eesti Vabariik enesele kohustust juhinduda rahvusvahelisest õigusest. Ent sellele vaatamata jätkus tegevus, mille tulemusel kaotasid inimesed kodud.

2004. aasta aprillis avaldasid demokraatiavastaste kuritegude menetlemise ekspertkomisjon, Euroopa kodanike kaitse instituut Eestis ja riigivastaste kuritegude menetlemise ekspertgrupp raporti, milles kinnitati, et omandireformi rakendamise käigus tõsteti aastatel 1991-2004 ebaseadusliku materiaalse omandi hankimine kõrgemale kehtivast seadusandlusest ja inimesest. Samas inimesel on siseriiklikest ja rahvusvahelistest seadustest lähtuvalt õigus kodule ja selle puutumatusele. Karm, ent õiglane hinnang.

Sülle langenud lotovõit

2004. aastal, mil riigikogu vabastas üüri piirmäärad, võimaldades uutel omanikel sellega vabaneda viimastest sundüürnikest, tunnistas ORAS-t ette valmistanud komisjonis osalenud poliitik Jaak Allik: “Omandireformiga tegi riik kahju 80 000 inimesele, kellele ei antud õigust erastada oma kodu võrdselt teiste kodanikega. On täiesti selge, et Euroopa Liidus olles poleks meil olnud võimalik sellist omandireformi aluste seadust vastu võtta, sest Euroopa Liidu kodaniku ühe põhiõiguse – võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine – on selles nii ilmne. 20. sajandi lõpul oli ühes Euroopa Liitu astuda soovinud riigis võimalik aktsioon, mis ajas oma kodudest välja kümneid tuhandeid süütuid inimesi.”

Kuigi paljud arvamusliidrid võtsid sõna sundüürnike toetuseks, ei olnud sellel mingit tulemust. Mugavusvalitsus ei kavatsenudki riivata nende huve, kellele oli ORAS-e abil langenud sülle lotovõit.

Riik jättis sundüürnikud ilma kodust ega tundnud väljatõstetute saatuse vastu mingit huvi. Sotsiaalse katastroofi hoidis tookord ära Tallinna linnavalitsuse sotsiaalprogramm, mis võimaldas tuhandetel potentsiaalsetel kodututel asuda munitsipaalpindadele.

Rahvas ootab õiglast hinnangut

Tänu uuele kaasavale valitsusele on tekkinud erakordne võimalus lähiajaloo ebaõiglus heastada. Selles protsessis ei tohi jääda pinnapealseks. Vastutus ei pea piirduma riigieelarvest makstavate toetuste ja ametisoleva peaministri vabandusega. Palju olulisem on hüvitada kannatanute moraalne kahju, ja selleks peavad oma tegevusest aru andma nii toonane peaminister Laar kui ka talle lähedased poliitikud ning ametnikud. Tuleb lähtuda sellest, et vastutus tegude eest, mis ületavad poliitiku pädevuse, ei lakka koos ametist lahkumisega.

Protsess ei saa olema kerge, sest omandireformlaste aeg pole sugugi lõppenud ja neil on veel piisavalt jõudu alanud protsesse pidurdada.

ORAS-ega tekitatud kahju heastamine liidaks ühiskonda ning tõstaks valitsuse mainet kõigi euroopalikke väärtusi hindavate kodanike silmis. Usun, et tegus koalitsioon saab sellega hakkama.