LAURI LEESI: Heal õpetajal peab olema võime vaimustuda ja märgata ümbritsevat

"Kui parteide üleselt oleme kokku leppinud, et kaitsekulutuseks kulutame kaks protsenti, siis lepime ka kokku, et haridusele läheb alati kaheksa protsenti. Siis saaksime rääkida õpetajate pealekasvust – muidu ei ole meie haridusel tulevikku," ütleb kauaaegne Tallinna prantsuse lütseumi direktor ja kogenud õpetaja Lauri Leesi, kellele haridusminister Mailis Reps andis hiljuti üle elutöö preemia.

Pilt: Mats Õun

LAURI LEESI: Heal õpetajal peab olema võime vaimustuda ja märgata ümbritsevat (2)

Juuli Nemvalts

"Kui parteide üleselt oleme kokku leppinud, et kaitsekulutuseks kulutame kaks protsenti, siis lepime ka kokku, et haridusele läheb alati kaheksa protsenti. Siis saaksime rääkida õpetajate pealekasvust – muidu ei ole meie haridusel tulevikku," ütleb kauaaegne Tallinna prantsuse lütseumi direktor ja kogenud õpetaja Lauri Leesi, kellele haridusminister Mailis Reps andis hiljuti üle elutöö preemia.

Olite rohkem kui veerandsada aastat ühe kooli eesotsas – mis oli koolielu korraldamisel kõige keerulisem?

Meie kool ei erinenud tol ajal mitte millegi poolest teistest koolidest, olime linna kool, Tallinna linn meid finantseeris – vaesel ajal vaeselt, aga kui linn jõukamaks muutus, saime meiegi raha juurde. Kui kool loodi, siis oli kõigest puudus. Kõige raskem oli ikka finantsiline olukord. Meenub, et Tiiu Silves ostis meile sööklasse taburetid. Lapsevanemad olid ka helde käega ja toetasid meid. Pidime ju alustama täiesti nullist. Kui linn taastas selle kooli, siis ega linnal ju uut kooli vaja ei läinud – tol ajal oli see linnale kindlasti finantsiliselt raske. See oli isegi nii raske, et koolidirektori ja õppealajuhtaja jaoks oli pool kohta. Loobusin siis koolidirektori palgast ja võtsin kooli poole palgaga õppealajuhataja. Aga ma ei ütleks, et mind kummitab praegu see raskus. Olin siis palju noorem, täis energiat ja tahet asju teistmoodi teha.

Millised teetähised tooksite välja kooli ajaloos?

Kõikidel neil aastatel on olnud raskuspunkt ühes kohas – kuidas leida kooli head õpetajad. Ja kuidas kinni pidada head õpetajat, et ta ära ei läheks.

Praegu räägime ühiskonnas, kas jätame põhikoolis eksamid ära või kas keskkooli riigieksamid tuleks ära jätta. Aga see ei ole üldse peamine. Peamine on see, kust võtta õpetaja. Mida teha selleks, et inimesed läheks õppima õpetajaks? Ja kui nad on juba läinud seda õppima, siis et nad lõpetades ka läheksid kooli ja jääksid kooli, mitte ei lahkuks pooleteise-kahe aasta pärast, sest nad on selle tööga surmani ära väsitatud.

Miks õpetajad koolist töölt lahkuvad?

Noor õpetaja ei saa seda keskmist palka, mida talle teoorias lubatakse. Ja kui talle veel surutakse peale, et ta peab ka erivajadustega laste ning veel mitme asjaga  tegelema, siis ta lähebki koolist ära. Ta on aasta-kahega nii ära kurnatud.

Ministeeriumi inimesed ütlevad, et õpetaja saabki keskmist palka, aga mina vaidlen vastu. Mina arvan, et ei saa. Ma pole elus suutnud päevas anda rohkem kui neli tundi, see teeb nädalas 20, mitte 25 tundi. Ma ei suutnud ka nõukogude ajal ja keeltekoolis rohkem tunde anda kui neli. See võrdub nagu kaheksa tunni müüriladumisega ehitustöödel.

Minu seisukoht on, et kui õpetaja teeb nädalas 20 tundi ära, peab ta selle eest saama keskmist palka. Kui ta on veel klassijuhataja ka, mis on suur ja vastutusrikas töö, peab selle eest saama miinimumpalga võrra ehk 500 eurot juurde. Siis saame tõsiselt võtta kogu palgajuttu. Kui keegi küsib, kuidas me seda saavutame, on mul mõte: kui parteide üleselt oleme kokku leppinud, et kaitsekulutuseks kulutame kaks protsenti, siis lepime kõik kokku, et haridusele läheb alati kaheksa protsenti. Sel juhul saaksime rääkida õpetajate pealekasvust – muidu ei ole meie haridusel tulevikku.

Praegu on kulutused haridusele 5,6 protsenti. Ja sellest peetakse lisaks haridusministeeriumile üleval veel rahvusarhiivi ja Innovet.

Kui palju on nn eliitkooli staatus võimaldanud saada tippõpetajaid enda juurde tööle?

Lõpetame selle eliitkooli jutu kohe ära, mina pean kogu Eesti haridust eliitkooliks. Kui ma võrdlen seda teiste maade haridusega, siis Eesti haridus on üks parimaid siin mandril. Eesti ja Soome haridus on maailma parimaid, Euroopa tasandil kindlasti. Oleme jõudnud sinnamaale, et teistel riikidel tuleb meilt õppida.

Kõik Tallinna koolid on eliitkoolid juba seetõttu, et nad asuvad meie rahvusriigi pealinnas. Metropoolne asend annab alati juurde ja tõstab kooli taset. See on igas valdkonnas nii, et metropoolsus annab juurde – olenemata, kas see on teater, hotell või restoran. Kas te kujutaksite ette, et Pariisi hotell Ritz asuks hoopis kuskil mujal, näiteks magalarajoonis, kuskil lennujaama ja suure jalgpallistaadioni kandis? Ja kui mõni kool ei ole hakanud veel eliitkooliks, siis tuleb kiiresti, kiiresti rongi peale hüpata.

Kuidas kõik koolid saaksid head haridust pakkuda?

Kool peab õppimiskallakut säilitama, mitte tegelema musttuhande muu asjaga. Vaatamata sellele, et pidevalt tuleb muid tegevusi koolis ette ja tunde jäetakse eri  põhjustel ära, tuleb ikkagi aineid õpetada täies mahus. Kui mõtleme, siis mis on 45 minutit? See on ühik, võime öelda, et see on teadmiste saamise ühik, ja kui lööme kokku, palju selliseid ühikuid kooliaastas ära jääb, siis see number on murettekitavalt suur.
Võtame näiteks kunstiajaloo õpiku. Kooliaastas on 35 nädalat ja kui iga nädal on tund, peaks saama materjali kenasti läbi võetud, sest seal on 34 peatükki, igaks juhuks üks vähem, kui üks tund läheb kaduma. Nüüd räägime, milliseks õpetamine meie koolis tegelikult kujunes. Panime kunstiajaloo kümnendasse klassi üks kord nädalas. Nad suutsid kevadeks läbida õpiku kuni romantismi peatükini. Ülejäänud osa jäi läbimata aktuse, spordipäeva, Prantsuse suursaadiku külaskäigu, meile sõbraliku riigi juhi või vabariigi presidendi külaskäigu tõttu. Me nüüd teeme sedasi, et järgmisel aastal see klass õpib uuesti selle õpiku järgi, aga seekord alustame tagumistest peatükkidest, nii saame otsad kokku.

Kui inimene pole kunstiajalugu romantismist rohkem õppinud, siis ta hiljem rohkem kunstiajalugu ei õpigi. Ülikooli arstiõppes kunstiajalugu ei õpetata. Miks me siis hiljem imestame, et Vabaduse väljakul on selline kunstiline saavutus nagu Vabaduserist? Lihtsalt seetõttu, et inimene, kes selle poolt hääletas, ei olnud kaugemale kunstiajalugu õppinud, tal jäid läbi võtmata  impressionism, neoimpressionism, postimpressionism, juugend, sümbolism, kubism, dadaism, Pariisi koolkond, naivism, funktsionalism ning Picasso elu ja looming.

Millistest kriteeriumitest olete lähtunud oma õpetajaskonna kujundamisel?

Alguses olid muidugi õpetajateks minu enda endised kasvandikud, kes olid käinud mu juures keeltekoolis prantsuse keelt õppimas. Pärast seda, kui esimesed õpetajad olid tulnud tööle, hakkasid tulema tuttavate tuttavad. Alustasime ju väga väikselt, ainult kahe paralleelklassiga, teisel aastal oli juba neli paralleelklassi ja nii edasi. Nii see läks, kuni kool kasvas juba nii suureks, et läks vaja rohkem õpetajaid ja panime konkursikuulutuse üles.

Eks õpetajad, kes meile kandideerivad, on ikka meie ootustest kuulnud, linn on ju väike. Jah, me ei saaks ju ülekoolilist kunstiajaloo testi teha, kui klassijuhataja oleks sellel alal võhik. See ei tööta, kui ütled lapsele "peatu selle pildi juures ja loe selle all olev tekst üle". Tänapäeval ta ei peatugi, ta teeb telefoniga pildi ja lugema seda enam ei hakka, ta oma teada tutvus selle kunstiteosega juba.

Täiskasvanu peab koos lapsega seda teksti lugema ja selgitama, sest kuuenda klassi õpilasele on kõik uus ja tundmatu. Ja mis peaasi – selgitama lapsele nii, et ta näeb, et see sind vaimustab.

Milline inimene sobib lastega töötama ja milline mitte?

Võin öelda, et meie õpetajad on meie kooli patrioodid. Nad kõik on oma kiiksuga. Meil on selline kollektiiv, kuhu  sobib kiiksuga õpetaja. See kiiks peab olema teatud nivooni, peab mahtuma pedagoogilise tegevuse sisse, ta ei tohi seda ületada.

Kokkuvõtvalt öeldes, sel inimesel peab olema võime vaimustuda, võime märgata ümbritsevat, ta peab olema empaatiline. Inimene, kellele käivad lapsed närvidele, ei saa siin töötada.

Võin öelda, et kui laps saab noomida minu käest, ta elab seda üle, seda vimma ei tohi kaua endas kanda. Kui laps väga halvasti käitus, siis terve päeva ma annan talle  sellest märku, kui kohtan teda koolis, aga järgmisel päeval peab see olema juba ära klaaritud. Siis lähen ja küsin lapselt, kas olemeF juba ära leppinud, sest lapsega ei tohi kaua pahandada.

Sama moodi nagu tulid meile esimesed õpetajad, tulid esimesed õpilased kooli, need olid minu kasvandike õpilased. Nad usaldasid mind, nad usaldasid õpetaja Leesit – see oli minu jaoks austuseavaldus, mitte väljend "härra direktor".

Ja nii ongi, et kui vaatan nüüd, kes on esimeses klassis, siis üle poole on meie enda õpilaste lapsed. Ma pean seda järjepidevust väga heaks asjaks ja seda ei tohiks mitte ära kaotada. Iga kool peaks võimaldama oma vilistlastele sellist järjepidevust, see on nii kaunis. Ja kui keegi leiab siin midagi halba, vaat see on minu meelest ebapedagoogiline käitumine.

Kas see mitte ei aita kihistumisele kaasa?

Kihistumisele aitab kaasa ka kapitalistlik ühiskond, kuhu me ennast vabatahtlikult laulsime. Unustatakse ära, et kapitalistlik ühiskond on klasside ühiskond: ühed, kes peavad hakkama saama minimaalpalgaga, näiteks teenindav personal. Teised peavad hakkama saama alla Eesti keskmise palga, nagu näiteks õpetajate klass. Siis on need, kes saavad keskmist palka, ja siis tulevad need, kes saavad 5000-6000 euro suurust palka. See kõik on paika pandud, miks siis arvatakse, et koolis peab olema teistmoodi. Seetõttu on väga kena, et meie koolis kuni kuuenda klassini on vormiriided, muidu oleks see kihistumine siin veelgi silmatorkavam.

Võin kinnitada, et kihistumine on sellesse ühiskonda sisse kodeeritud juba algselt. Kui meenutame, et rahavahetusega saime kõik 150 krooni, aga juba nädal hiljem oli meil äkki miljonäride klass. Aga need miljonäride lapsed peavad ka kusagil õppima, ega laps pole selles süüdi, et isa üleöö rikkaks sai, nagu mina sain eelmisel laupäeval rikkaks. (Naerab.)

Kes või mis on teile eeskujuks olnud prantsuse lütseumi kujunemisloos, kes on teid inspireerinud?

Me ikka taastasime selle kooli. Sõjaeelse lütseumi kasvandikud veel elasid, Ira Lember elab praegugi. Saime taastada isegi tunniplaani enam-vähem niimoodi, nagu see oli siis olnud. Ainult saksa keele asendasime vene keelega, kuna olid ajaloolised muutused toimunud. Prantsuse keel oli võõrkeelena põhikeel ja inglise keel pidi samuti säilima.

Loomulikult ma piilusin, kuidas olid kooliasjad sätitud 21. koolis, meil olid seal head isiklikud suhted kooli juhtide tasandil, ja ka inglise kolledžis. Vaatasin samuti, kuidas reaalkoolis oli tehtud – olime kõik kesklinna sõpruskoolid. Ega me suurt midagi muud ei saa õpetada, kui haridusministeeriumi programmid ette näevad.

Olete tõlkinud pea 50 šansooni ja toimetanud pikka aega kirjastusele Perioodika Europeia raamatusarja. Kellelt olete saanud tundliku keelevaistu ja muusika tajumise oskuse?

Oi, musikaalne ma absoluutselt ei ole. Lapsepõlves mul ei olnud isegi muusikatundi. Õppisin ju Siberis esimesed viis aastat. Mis te tahate, kus sai võtta Gulagis neid õpetajaid? Õpetas see, kes oskas, näiteks matemaatikat õpetas see, kes oskas arvutada. Ma ei ütle, et need kuidagi halvad õpetajad oleksid olnud, aga see ei sarnanenud kuidagi Eesti haridusega.

Mäletan, et kui omal ajal tegin "Pariisi tänavapoissi" Jaak Joalale, siis lõppversiooni tehes istusime mõlemad vaiba peal ja laulsime kaasa. Jaak ütles siis, et "siit ma laulda ei saa, see stroof peab lõppema täishäälikuga, mõtleme nüüd kahekesi, mis sõna nüüd siia käib".

Ma hakkasin alles siis teatris ja kontserdil käima, kui tulin Tartu ülikooli. Enne seda lõpetasin Siberist tulles Kuressaares kooli. Minu tulevase eriala inimene peab käima kontserdil ja teatris. Ma hakkasin seda imiteerima Tallinnast tulnud kaaslaste järgi. Mäletan, et kord ostis õppejõud Kallista Kann kõigile piletid. Ülikooli aulas mängis kammerorkester ja järgmisel päeval ta küsis, et kuidas meeldis. Ma siis kurtsingi, et mõte läks muusika juurest pidevalt eemale. Tema ütles, et see pole üldse  halb, et muusika kuulamine ongi teistsugune. Peaasi, et inimene ennast hästi nendes mõtetes tunneb. Ta nii kenasti selgitas selle mulle ära ja julgustas mind: "Küll te näete, et järgmine kord on palju huvitavam." Nii see tasapisi läkski ja minust sai tõsise muusika austaja. Võin öelda, et saatus on olnud minu vastu helde, ta on mind õigel ajal viinud kokku õigete inimestega.

Aga kuidas keelevaistuga on, seda teil ju ometi jagub?

Keelevaistu mul ka ei ole. (Naerab.) Europeia sarjas oli kaks meistertoimetajat, üks oli Daila Aas ja teine oli Tiiu Viirand. Nad olid Põhjala parimad toimetajad, kes toimetasid kõik tekstid paremaks. Kui ma kirjutasin "Üksildase uitaja mõtisklusi" Sirbis, siis oli toimetajaks Silja Lättemäe, tema toimetas kõik naljad. Mõnikord mõtlesin, et kas selle kirjutasin mina või hoopis Silja silus selle vahele. Mul olid väga head toimetajad ja mina olin nagu klassijuhataja funktsioonis – ise ühtegi tundi andmata.

Mainisite ennist põgusalt kooliskäimist Siberis, mille algus jäi Novosibirskis Stalini surma aega. Lõpetasite isegi viis klassi kohalikus Uvalski koolis. Mis mälestusi teil sealt veel on?

Teate, seda ei saa minu käest küsida, sest see oli minu lapsepõlv. Need on mu esimesed lapsepõlvemälestused. Mäletan, kuidas ma kooli läksin, kuidas vanem vend mind sinna viis ja kuidas kingapael kogu aeg lahti läks ja vend porises. Mäletan oma mängukaaslasi. Ma ei saa seda aega üldse hinnata selliste kriteeriumite järgi: hea või halb. See oli minu lapsepõlv, minul juhtus nii olema.

Lapsed suudavad ju igas olukorras mängida. Parem, kui kõht oleks täis, aga ka see unus mängides ära. Sealse hariduse kohta ei oska ma midagi halba öelda, seda võin kinnitada, et eestlased hoidsid küll väga kokku. Mängusõbrad kippusid siiski teistest rahvustest olema, kippusime rääkima vene keelt, aga ka venelased meie kõrval olid ju küüditatud.

Mäletan, et kui Stalin suri, ma siis käisin esimeses klassis, tuli naabrinaine ja ütles vene keeles emale sosinal: "Vana kult heitis hinge." Aktiivne, terane laps nagu ma siis olin, sain kohe aru ja jooksin vendadele sellest rääkima.

1990ndatel kirjutasite ridamisi prantsuse, vene ja inglise keele õpikuid. Ühelt poolt olid varasemad õpikud juba ka moraalselt vananenud, aga oli kindlasti veel miski, mis pani teid neid õpikuid koostama. Mis oli see miski?

Kui lõin uue kooli, siis pidid ka õpikud uued olema, isegi kui taastasin endise kooli. Mul ei jäänud muud üle, kui meie kooli jaoks need kirjutada. Kui tahame õpetada, et impressionism on hea, siis peavad meil olema need õpikud, kus sellest lugeda saab. Vanad, Stalini-aegsed õpikud ei rahuldanud mind. Kirjutasin ise õpikuid, et anda rohkem koolile oma nägu. Nüüd on tulnud meie kooli mitmeid väga andekaid õpetajaid, kes on kirjutanud uusi õpikuid. Muide, õpikud vananevad moraalselt üsna kiiresti. Keskmine õpiku vanus on kümme aastat, siis peab seda juba kaasajastama. Iga õpik vananeb, ühiskond muutub, moed vahelduvad.

Millised eksperimendid Eesti haridusmaastikul on teid pannud raskesti ohkama?

Pedagoogiline abrakadabra on praegu riiklike küpsuseksamitega. Abiturientide kirjatöödega täidetud ja kinnipitseeritud kotte kogub Innove ja saadab üle Eesti laiali. Ma ei mõista, miks minu kooli õpilaste kirjandit peavad hindama Valga õpetajad. Kas riik mind üldse ei usalda – ometi olen ma saanud ülikoolist diplomi, mis kinnitab minu pädevust. Samas, kuidas mina siis oskan Valga eksamit hinnata – siis jälle riik usaldab mind. Võtku ära sel juhul sellised diplomid ja koolitagu õpetajad tasemele, mida saab usaldada. Miks nad kasvatavad pedagooge, kes ei vääri usaldust?

Meie hariduse ülalpidamine, see Innove, on väga kallis. Tänapäeva infotehnoloogilise võimekuse juures ikka veel tassida kinnipitseeritud kotte ühest Eestimaa otsast teise on täielik nonsenss. See pole üldse vajalik. Kindlal kellaajal läheks internetis eksami tegemine lahti ja kõik, sama moodi küpsuseksamid. Nagunii ülikoolid teevad ise oma sisseastumiseksamid, sest suurem osa õppejõude ei usalda neid koolide eksamitulemusi.

Ma olen selle riikliku eksami vastu, mitte kooli enda küpsuseksami vastu, need võiksid ikka säilida.

Kuidas suhtute kaasavasse haridusse, millised on koolide ressursid, et seda ellu viia?

Oh, see on trend, neid on palju. Praegu on selleks kaasav haridus. Neid trende tuleb pidevalt ja siis unustatakse ära. Mina küsiksin, et miks ainult hariduses seda tahetakse kasutada, miks mitte meditsiinis. Miks ei võiks hambaarst ära lõigata pimesoole jne? Miks nõutakse minult, kes ma ei ole õppinud, mida teha, kui laps on erivajadusega või muu haigusega? Nüüd nõutakse minult, et ma oskaksin teda aidata, aga ma ei oska, sest olen õpetaja-filoloog. Kui mulle praegu satub tundi selline laps, siis ma 45 minutist 25 tegelen ainult temaga ja teiste jaoks ei jää üldse aega. Ma ei saa uut materjali enam õpetada. Näiteks Holland juba loobus kaasavast haridusest. See on trend, mis minu arust ennast ei õigusta – meil ei ole võtta nii palju psühholooge ja erispetsialiste. See ei ole lihtsalt majanduslikult võimalik. Sellistel lastel peaks olema oma kool, kus on inimesed, kes seda asja on õppinud. Et ka sellised lapsed saaksid hea hariduse. Mitte et me pisendame tavakooli.

Miks õpiraskuste ja erivajadustega laste arv pidevalt suureneb?

Oh, selliseid lapsi on alati olnud, tuletage meelde. Lihtsalt praegu on hakatud sellel teemal rääkima, ja see on iseenesest hea, et nendele pööratakse tähelepanu. Siis saab midagi ära teha nende heaks.

Natuke võib olla see protsent suurem, ühel ajastul ongi see suurem, teisel vähem. Neid nimetati toona siis Tootsideks. Palju sõltub ka sellest, mis periood ühiskonnas on, kas on pikk rahuaeg või kollapsi aeg, kus sõda tuleb peale või muutub riigikord.
Vastupidiselt sellele murele on Eestis ikka paljud asjad hästi. Ma olen suur Eesti patrioot ja iga asja kallal ei tänita. Kui vaadata, mida me soovisime, siis on see väga hästi saavutatud.

Olete öelnud varem, et lapsevanemad on need, kes mõjutavad oma laste õpivalikuid. Kui palju saab kool teha selleks, et mõjutada omakorda lapsevanemaid?

Väga palju saab! Meie koolis on nii, et lubame vanematel, kes prantsuse keelt ei oska, käia koolis õhtusel ajal, et nad saaks oma väikest last abistada. Kui te tahate, et teie lapsest tuleks laia silmaringiga, haritud, Eesti Vabariigile lojaalne kodanik, siis temaga koos õppimata ei ole see võimalik. Lapsevanem peab pühendama oma lapsele rohkem aega ja tegelema lapsega rohkem.

Alkoholipoed kasvatavad lastest kliente, müües ka jäätist ja kommi

"Ma olen kõik need aastad alkoholimüügiga kooli lähedal võidelnud," lausub Lauri Leesi.

Tallinna linn plaanib eri meetmeid, et pidurdada alkoholi tarbimist, ja soovib mu hulgas alkoholipoed koolide lähedusest likvideerida. Lauri Leesi on kahe käega selle poolt.

"Ma olen kõik need aastad alkoholimüügiga kooli lähedal võidelnud," lausus ta. "Viimane minu võitlus oli 6-7 aastat tagasi, kui volikogus võeti vastu otsus, et koolile ei tohi alkoholipood olla lähemal kui 50 meetrit. Aga meie kooli peaukseni on alkoholipoest 54 meetrit! Seetõttu mina tervitan muudatusi igati, need on tõesti vajalikud. Alkoholipoed kasvatavad endale klientuuri sellega, et müüvad poes jäätist ja kommi. Esimese klassi lapsed tulevad, jäätised peos, nad on juba maast madalast harjunud, et selles poes käimine on täiesti normaalne asi. Nii nagu meie harjutame lapsi, et kontserdisaalis käimine on normaalne asi."

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...