Leelo Tungal: küüditajad ähvardasid ka minu, väikese lapse, Siberisse kaasa võtta

"Sõjaaegsed ja -järgsed lapsed võisid oma isadele mälestustes kangelase oreooli pea kohale maalida, seda ei saa aga teha need lapsed, kellest alkohoolikutest vanemad pole lihtsalt hoolinud," nendib äsja elutööpreemia pälvinud kirjanik Leelo Tungal (71). Eesti Vabariigi sünnipäeva eel peab Tungal oluliseks ka meie kultuuri tähtsustamist. "Mulle näib, et me pole veel päriselt vabanenud rahvuslikust alaväärsuskompleksist: ikka arvame, et meil pole seda ega teist, me ei oska ikka läänelikku eluviisi üles näidata. Kui me poleks läbi raskete aegade säilitanud oma kultuuri, poleks me saanud taasluua ka Eesti riiki."

Pilt: Scanpix

Leelo Tungal: küüditajad ähvardasid ka minu, väikese lapse, Siberisse kaasa võtta (3)

Maarja-Liis Arujärv

"Sõjaaegsed ja -järgsed lapsed võisid oma isadele mälestustes kangelase oreooli pea kohale maalida, seda ei saa aga teha need lapsed, kellest alkohoolikutest vanemad pole lihtsalt hoolinud," nendib äsja elutööpreemia pälvinud kirjanik Leelo Tungal (71). Eesti Vabariigi sünnipäeva eel peab Tungal oluliseks ka meie kultuuri tähtsustamist. "Mulle näib, et me pole veel päriselt vabanenud rahvuslikust alaväärsuskompleksist: ikka arvame, et meil pole seda ega teist, me ei oska ikka läänelikku eluviisi üles näidata. Kui me poleks läbi raskete aegade säilitanud oma kultuuri, poleks me saanud taasluua ka Eesti riiki."

Leelo Tungal on kirjutanud kümneid lasteraamatuid ning tema enda lapsepõlve loole on kõik eestlased saanud kaasa elada aasta tagasi kinodes jooksnud filmi "Seltsimees laps" vaadates. Filmi aluseks oleva raamatu kohta on kriitikud  Leelo Tungali sõnul öelnud, et seda lugedes üks silm nutab ja teine naerab. Film aga on soojalt vastu võetud isegi Lõuna-Koreas.


Pälvisite äsja elutööpreemia. Kas te tunnete, et olete saanud loojana kõik hingelt välja öelda või on veel mingi teema, mille soovite tingimata rahva ette tuua?


Eks elutööpreemia kõlab tõesti nii, nagu oleksid selle saajad "tegijate" hulgast nüüdsest välja arvatud, aga tegelikult teeb iga kunstnik, kirjanik ja muusik oma tööd ikka edasi. Minul on praegugi pooleli mitu käsikirja ja hinge peal teemasid, mis ootavad käsitlemist. Usun, et sama lugu on ka Viivi Luige ja Fred Jüssiga.


Olete olnud palju rambivalguses filmiga "Seltsimees laps" – miks see linateos nii paljude eestlaste hinge puudutas, oli see teile üllatus?


Käisin üpris mitme seansi järel kinopublikuga kohtumas nii Tartus, Tallinnas, Pärnumaal kui ka Riias, ja olin soojast ja südamlikust vastuvõtust tõsiselt üllatunud. Kohtusin mitme huvitava inimesega, kellega vesteldes tekkis tunne, et tuleb ikka üks osa veel kirjutada – ainult et veidi teistsuguse kompositsiooniga. Moonika Siimets (filmi režissöör – toim) rääkis, et ka Lõuna-Koreas võeti film väga soojalt vastu. Ta tõi sealt ja veidi hiljem ka Waterloost preemiadki kaasa. Filmi menu eest tuleb muidugi tänada Moonikat, näitlejaid ja võttegruppi. Peaosatäitja Helena Maria Reisner esines võrratult – ta justkui ei näidelnudki, vaid elas oma ema ootava väikese tüdruku igapäevaelu. Kuigi film erineb raamatutest üsna palju, on andekas ja empaatiline režissöör osanud väga täpselt kirjeldada 50ndate alguse olustikku – erkpunased loosungid ja kauni meloodiaga reipad laulud, mille taustal toimuvad julmad stalinistlikud repressioonid. Kriitikud on öelnud, et neid raamatuid lugedes üks silm nutab ja teine naerab. Samamoodi on filmiga – ka kõige raskematel ja julmematel aegadel on naerdud, armastatud ja üksteisest hoolitud. Publiku siirast vastuvõttu saab oodata ainult siis, kui tema poole on samuti siiralt pöördutud.


Selles filmis puudus brutaalsus, mida eksponeeriti vaatajatele lausa talumatuse piirini näiteks Sofi Oksaneni raamatu alusel tehtud filmis "Puhastus". Ometi pidid ka paljud lapsed nägema sõja ajal ja selle järel üsna julmi elusituatsioone. Kas vägivalla vältimine filmis oli taotluslik?


Jah, see ongi teema, mida ma ilmselt tahaksin edaspidi puudutada. Minu lugu on autobiograafiline, ja kui aus olla, siis on tal ju suhteliselt õnnelik lõpp: ema pääses eluga vangilaagrist tagasi ja tal oli mees, kes teda ustavalt peaaegu viis aastat ootas, oli kodu – kuigi vaene, aga ikkagi kodu. Mind ei viidud koos 84-aastase vanaemaga Novosibirski oblastisse, kuigi küüditajad olid ähvardanud mu kaasa võtta… Kui palju perekondi purunes, kui paljud vangist vabanenud ei tohtinud oma kodukohta tagasi pöörduda! Nende seas olid ka minu onutütred, kes koos oma emaga elasid pikki aastaid Krasnojarski krais väikeses külas. Mäletan seda, kuidas koolis kiputi narrima Siberist tagasi jõudnud lapsi, kes kandsid vatikuubesid ja veidraid sonisid ning kõnelesid eesti keelt aktsendiga. Sellest on ka mu raamatutes juttu. Aga emaigatsusele vaatamata polnud mu lapsepõlv õnnetu, sest võisin alati toetuda isale. Selle kohta võiks öelda, et ingel pani padja alla.


Olete töötanud muu hulgas ka õpetajana ja loonud väga palju lasteraamatuid. Kas lapsed ja noored on praegu oluliselt teistsugused kui teie lapsepõlves? Kas ärevust ja näiteks hirmu ema-isa kaotamise ees oli rohkem sõjaaegsetel või praegustel lastel?


Eks juba ammustest aegadest ole kurdetud, et tänapäeva noored on hukas – aga ometigi on nendest kunagistest "hukasolijatest" saanud enamasti tublid inimesed (kes omakorda kurdavad, et uus noorte sugupõlv pole pooltki nii tublid kui nemad omal ajal olid). Hirmude ja ärevuse mõõtmiseks meil ju mõõdupuud pole, kuid usun, et vanemate lahkuminek on tänapäeva lastele ehk hingeliselt raskemgi kui pealtnäha paistab, sest tihtipeale arvavad nad, et on ise selles mingil moel süüdi. Arukad vanemad püüavad küll leida võimalikult valutut viisi edasise elu korraldamiseks, kuid see ei leevenda siiski laste südamevalu.


Üks elatanud lastekodutöötaja ütles kunagi, et sõjaaegsed ja -järgsed lapsed võisid oma isadele mälestustes kangelase oreooli pea kohale maalida, mida ei saa aga teha need, kellest alkohoolikutest vanemad pole lihtsalt hoolinud või kelle arvamusega pole arvestatud.


Kui teie kirjutate praegu lasteraamatut, arvestate te siis oluliselt laste muutunud maailmapildiga? Ja milline on see lähenemine või viis, mida peate just lastele kirjutamise puhul kasutama?


Arvan, et lastele – ka neile, kes raamatust meelsamini vaatavad nutitelefoni – tuleb läheneda siiralt ja neid alahindamata. Arvuti ja mobiiltelefon kipuvad tõepoolest lapsi enda küljes vangis hoidma  ja see on nii mälule kui ka keskendumisvõimele kahtlemata väga ohtlik. Aga samas – kas pole ka täiskasvanutega samad lood? Kui isa-ema on ise pidevalt kodus ja tänavalgi ninapidi telefonis, siis on väga raske lapsele selgeks teha, et tema seda teha ei tohi. Ühes asjas tunnen ennast üsna vanamoodsana: lastekaitsereegleid austades tahaksin siiski, et lapsed respekteeriksid seda, et mõni tegevus on lubatud ainult täiskasvanutele.


Tean päris paljusid täiskasvanuid, kes loevad mõnuga head lastekirjandust – kas või sellepärast, et lasteraamatutes leidub märksa rohkem huumorit kui täiskasvanute kirjanduses. Ja häid lasteraamatuid ilmub praegu väga palju. Mul on hea meel, et noortel lastekirjanikel on nüüdsel ajal võrratult kergem oma raamatuid välja anda kui nõukogude ajal, mil käsikirjad seisid kirjastuses kaks-kolm aastat, enne kui kaante vahele jõudsid. KUI üldse jõudsid…


Kas sõjajärgset perioodi Eesti ajaloost on meie kirjanikud ja filmitegijad juba piisavalt käsitlenud, ja kui, siis mis võiks olla järgmine ajajärk, millest rääkida?


Kindlasti leidub põnevaid teemasid, mida võiks käsitleda, nii sõjajärgsel kui ka -eelsel perioodil. Mina vaataksin päris suure huviga juba ka selliseid filme, mis kõneleksid eelmise sajandi 60–70ndatest. Aga eks lisaks ajastu kujutamisele ole tähtis ka see, et leiduks huvitavaid karaktereid, kes eri lugusid käivitaksid. Sest eks inimene otsib kunstis ikka teist inimest – nii endale sarnast kui ka hoopistükkis erinevat.


Meil on vaieldud selle üle, kas näiteks nõukogude perioodi tohib kunstis kujutada helgena ja kas ka toona sai olla inimestel õnnelik lapsepõlv – teema vallandajaks oli lausa  president Kaljulaid. Milliseks see aeg meid inimestena muutis?


Selle küsimusega seoses meenub mulle üks omal ajal Moskva kolleegidelt kuuldud anekdoot, kus lasteaiakasvataja küsib kultuurhommikul mudilastelt: "Kus on kõige mugavamad kodud?", ja vastab ise: "Nõukogude Liidus!" Järgmine küsimus kõlab: "Kus on kõige maitsvamad puuviljad?" – "Nõukogude Liidus!" Kasvataja küsib veel: "Kus on kõige ilusamad mänguasjad?"  – "Nõukogude Liidus!" Ja kui siis kõlab viimane küsimus koos vastusega: "Kus elavad kõige õnnelikumad lapsed?" – "Nõukogude Liidus!", puhkeb väike Vovotška nutma: "Mina tahan ka Nõukogude Liidus elada!"


Nali naljaks – eks mitmele põlvkonnale lastele sisendati seda õnnelikkuse ülistamist, kuid arvan, et igal maal ja igal ajal on inimesed oludele ja poliitikale vaatamata armastanud, lapsi sünnitanud ja kasvatanud ning püüdnud elust rõõmu tunda. Ja lapsepõlv – eriti seda tagantjärele meenutades – võib olla õnnelik ka kõige raskematel aegadel, kui last ümbritsevad teda armastavad vanemad, õed-vennad, sõbrad ja sugulased, sest lapse kodumaa algab ikka kodust. Mulle näib, et laps võib tunda end õnnetuna ka väga jõukas kodus, kui kellelgi pole aega ega tahtmist temaga tegelda.


Nõukogude ajal õpiti elama sellist elu, kus mõeldi üht, öeldi teist ja tehti kolmandat. Nõukogude inimese iseloomustusse kuulusid kinnisväljendid "ideeliselt vankumatu" ja "moraalselt ustav", oli siis tegu direktori või koduperenaisega.


Olete näinud eri ajastuid. Mis on meie aja eripära ja probleemid, millest peaks üritama vabaneda?


Mulle näib, et me pole veel päriselt vabanenud rahvuslikust alaväärsuskompleksist: ikka arvame, et meil pole seda ega teist, me ei oska ikka läänelikku eluviisi üles näidata. Selge see, et iseseisvumise järel, kui piirid avanesid, oleksime tahtnud kohe olla niisama jõukad ja majanduslikult kindlustatud nagu näiteks rootslased ja soomlased, kuigi nemad olid sellele järjele jõudnud mitme aastakümne jooksul, kui meie veel "kõige rikkamas, kaunimas ja õnnelikumas" liidus viisaastakute tähe all elasime. Arvan, et meil pole põhjust häbeneda oma kultuuri, mis oli tegelikult üks tähtsamatest faktoritest taasiseseisvumisel: kui rahvas poleks säilitanud läbi raskete aegade oma keelt ja kultuuri, siis poleks saanud ka taasluua Eesti Vabariiki.


Mis on praegu Eesti ühiskonna suurim väljakutse?


Arvan, et praegu on väga oluline, et ülikuluka ja üsnagi muutuva otstarbega, võimalik, et väga suurt edaspidist maksukoormat ennustava Rail Balticu planeerimisel saaksid otsustajate seas olla mitte ainult ärimehed ja poliitikud, vaid ka asjatundlikud teadlased ja looduskaitsjad.


Palju on räägitud, et keeletundide arv on iseseisvuse taastamise järel järsult vähenenud ja ülikoolid on muutunud ingliskeelseks. Kas meie koolid peaksid eesti keele suurema kaitse alla võtma?


Jah, kindlasti – kus seda eesti keelt siis veel peaks au sees hoidma kui mitte Eesti alg-, kesk- ja kõrgkoolides!


Olen, muide, külastanud väga paljusid Välis-Eesti koole ja rõõmustanud selle üle, et nii Helsingis, Torontos, Londonis kui ka Münchenis õpivad eesti päritolu lapsed hoolega oma emakeelt.


Kas me peame leppima, et oleme oma noorema põlvkonna kaotanud nutiseadmetele ja et nad ei loe enam raamatuid?


Nii lootusetu see asi nüüd ka ei ole: tean, et nii paljud õpetajad kui ka (laste)raamatukogude töötajad teevad kõvasti tööd, et lapsi raamatute ligi kutsuda. Kerge see ei ole, sest nutimaailm on paeluv ja samas ka lapsevanemate elu kergendav: kui laps istub kodus ja näpib telefoni või arvutit, siis ei tee ta vähemasti linna peal pahandust… Kui algkoolilapsi on veel võimalik suunata, siis suuremate jaoks ei kipu aegade hämarusse vajuma mitte ainult raamatud, vaid ka ühised õuemängud, mis varem lapsi liikuma ja silmast silma suhtlema kutsusid. Küll tahaks loota, et pedagoogid oskavad neid pikapeale siiski ka raamatute juurde suunata!


Teie kadunud abikaasa oli helilooja ja olete kirjutanud palju tekste muusikateostele, ka kahele eurolaulule. Mis on teie lemmikmuusika ja milline on hea laulutekst?


Viimasel ajal olen laulutekste kirjutanud vähe ja lemmikraadiojaamaks on mul ikka Klassikaraadio: sealne keskkond tekitab turvalise tunde. Aga kui popmuusikast rääkida, siis miskipärast ei tõmmanud tänavuse Eesti Laulu lood teleri juurde ei mind ega ka üheksa-aastast lapselast, kelle seltsis mullu veel telefonihääletusestki osa võtsime. Näib, et see ettevõtmine köidab aina nooremaid kuulajaid… Saan aru, et ingliskeelsete tekstidega loodavad noored muusikud kiiremini jõuda välismaale – vähestel see küll õnnestub, aga Ewert Sundja bändi edu üle võime ainult rõõmu tunda. Olen küll lugenud ja kuulnud ka muude maade inimeste suust, et Eurovisiooni repertuaar oleks märksa põnevam, kui lauljad esineksid rohkem oma armsas emakeeles – aga kes see saab käskida või keelata, ju siis on praegu selline trend, "rainy day" ajajärk.


Ühelt poolt on eesti naised olnud aastasadu meie kultuuri kandjad, teisalt puudub naistel loojana leivateenimiseks vajalik vabadus, sest nad on aheldatud koduste tööde külge. Kuidas teie oma kolme tütre kasvatamise kõrvalt jaksasite nii palju kirjutada?


Eks see enda jagamine laste ja loometöö vahel ole vist olnud keeruline enamal jaol naiskirjanikest ja -kunstnikest. Aino Kallas kurtis oma päevikus, et suvilasse sõitmine on väga vaevanõudev: pidevalt tuleb majateenijale ja lapsehoidjale meelde tuletada, mida kaasa pakkida. Meist enamusel teenija juhendamise muret ei ole, käsutada võid ainult iseennast. Aga kui ikka tahad kirjutada, siis õpid iga vaba hetke ära kasutama – kui lapsed olid väikesed, siis kasutasin selleks nende päevast uneaega. Meil polnud kaua oma korterit, ja kui õnnekombel saime üürida Pikal tänaval 15-ruutmeetrise ateljeepinna, siis tegime kirjatööd abikaasaga kordamööda: kui tema klaveri taga kirjutas, kärutasin mina lapsevankriga mööda vanalinna ringi… Maal olles olid mulle suureks abiks ema ja isa – eluaegsete õpetajatena meeldis neile lastele teadmisi jagada. Ema, kes ei saanud Siberis olles minu koolieelsest kasvamisest osa saada, kinnitas, et saatus on seda talle korvanud kolme tütretütre näol.


Muidugi sai tööjaotust tehtud ka abikaasaga: mulle oli ikka suureks puhkuseks see, kui mees läks kolme lapsega pühapäeval pikale jalutuskäigule. Mis sellest, et pärast seda tuli kõigi saapad kuivama panna ja üleriided vajasid tublit pesemist!


Lapsed võtavad energiat, aga ka annavad seda, ja lastekirjanikule kingivad nad lakkamatult uusi teemasidki, nii et ideedest mul puudust ei tulnud. Mu isa teadis, et selle kohta on vanasõnagi olemas: poegadega kass on hea hiirepüüdja!


Aga kui mõtlen sellele, et mu taluvanaema Mari – seesama, kes 84-aastasena Siberisse viidi – sünnitas 14 last, kellest täiskasvanuks sai üheksa, ja pidi nende eest hoolt kandes korras hoidma veel koduaia, lehmi lüpsma ning lambaid-sigu toitma, elades ilma elektrita majas, siis ei jõua küll ära imestada, et ta leidis aega veel kangaste kudumiseks ja rahvalaulude üleskirjutamiseks…


Mis toob praegu teie päevadesse sära ja annab hingerahu – mis tegevusi peale kirjutamise kõige enam naudite?


Erilisteks hobideks pole viimasel ajal aega olnud, lugemine ja kirjutamine kuuluvad igapäise eluviisi juurde. Aga sära annavad kindlasti lapselapsed, kelles on meeletult palju energiat, ideesid ja uudishimu. Reisimine on mind küll alati huvitanud, kuid praegu ei luba tervis kahjuks pikemaid rändamisi ette võtta. Ootan kevadet, et lapselastega metsa ülaseid ja sinililli korjama minna.

 

 

 

Kirjutanud ka eurolauludele sõnu


• Leelo Tungal sündis 1947. aastal Tallinnas Ruila kooliõpetajate perekonnas. Ta on lõpetanud Ruila 8-klassilise kooli, Tallinna 42. keskkooli ja Tartu ülikooli eesti filoloogina.


• Töötanud eesti keele õpetajana, ajakirjade Pioneer, Täheke nooremtoimetajana, nukuteatri kirjandusala juhatajana, ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetajana. Hiljuti loobus ta loomingu nimel lasteajakirja Hea laps pikaaegsest peatoimetaja ametist.


• Lisaks tõlgetele, lugematutele laste- ja luuleraamatutele on ta kirjutanud sõnad ka kahele Eesti eurolaulule – 1993. aastal laulule "Muretut meelt ja südametuld" Janika Sillamaa esituses ja järgmisel aastal laulule "Nagu merelaine" Silvi Vraidi esituses.


• Tungal oli abielus helilooja Raimo Kangroga, neil sündis kolm tütart: Maarja, Kirke ja Anna-Magdaleena.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...