LIIKUVAD NOORSOOTÖÖTAJAD: Noortele tuleb näidata, et huvitavam elu on võimalik

"Kui noor ei käi koolis, ringides ega ka noortekeskustes, läheb ta enamasti istuma McDonald'sisse või mõnda  kaubanduskeskusse ja satub lõpuks ka politseiga pahuksisse," lausub mobiilne noorsootöötaja Alexander Arabkin. "Meie püüame noortele näidata, et oma elu võib ka huvitavamalt sisustada." Tallinnas on kaheksa liikuvat noorsootöötajat, kes tänavanoorte kogunemispaikades käies pakuvad ideid, kuidas noored saaksid sisukamalt aega veeta. 

Pilt: Albert Truuväärt

LIIKUVAD NOORSOOTÖÖTAJAD: Noortele tuleb näidata, et huvitavam elu on võimalik

Virkko Lepassalu

"Kui noor ei käi koolis, ringides ega ka noortekeskustes, läheb ta enamasti istuma McDonald'sisse või mõnda  kaubanduskeskusse ja satub lõpuks ka politseiga pahuksisse," lausub mobiilne noorsootöötaja Alexander Arabkin. "Meie püüame noortele näidata, et oma elu võib ka huvitavamalt sisustada." Tallinnas on kaheksa liikuvat noorsootöötajat, kes tänavanoorte kogunemispaikades käies pakuvad ideid, kuidas noored saaksid sisukamalt aega veeta. 

Linna palgal tegutsevad mobiilsed noorsootöötajad käivad linna peal hängivate noortega vestlemas, nende muresid ja soove kuulamas ja lahendusi pakkumas. Nad uurivad, mis võib noori huvitada, ja soovitavad tegevusi.

Kohtun mobiilsete noorsootöötajate Kristina Benkivskaja ja Alexander Arabkiniga sellises "legendaarses" paigas nagu Mustakivi McDonald´s Lasnamäel. Kristina ja Alexander on mõlemad ladusad suhtlejad, kelle seltskonnas tunned end kohe vabalt. Kristina naerab sageli ja südamest. Juba esimesel kohtumisel tekib tunne, nagu teaksid teda juba ammu.

Mustakivi McDonald´s, mida noorsootöötajad sageli külastavad, sattus mõned aastad tagasi uudistesse seoses tolles söögikohas regulaarselt lärmavate noortega. Pärast seda, kui noorsoopolitsei ja noorsootöötajad klientuuri luubi alla võtsid, on seal olukord  rahulik olnud.

Kui Alexander ja Oksana kella kuue paiku õhtul McDonald´sisse astuvad, kihab paik nagu tõeline noorteklubi. Mõni umbes keskkooliealine "armunud paarike" pühendab poolest tunnist umbes viis minutit teineteisega sõnalisele suhtlemisele, kulutades ülejäänud aega nutiseadmele ja kiirtoidu nautimisele.

Üritan leida varjulise nurgakese, et Kristinat ja Alexandrit nende töös mitte segada, aga kogu paari-kolmekümnene seltskond – kuue-seitsmeaastastest kuni teismelisteni – on niigi oma friikartulite ja Coca-Colaga ülimalt hõivatud.

Kristina ja Alexander poetavad end sujuvalt ühte lauda, kus istub  kaks teismelist tüdrukut; nii sundimatult, nagu kohtuksid ammuste tuttavatega. Hiljem räägib Alexander, et üks tüdruk on neile juba varasemast tuttav, aga nad tahtsid pisut rääkida teisega, keda nad ei tundnud. Tüdrukud olid olnud peost pisut "kanepised", aga mitte enam pilves. Üsna ilmselt pole need kaks mingid n-ö rasked juhtumid, vaid tavalised kooliõpilased.

Pealtnäha unistuste amet – sõbrustada ja ajada juttu võimalikult paljude noortega. Tegelikult on muidugi kõik palju keerulisem.
"Meil on kindlad kohad, kus käime – McDonald's, Laagna, Kivila park, Kotka," selgitab Alexander hiljem. Tavaliselt käiakse läbi suuremad kaubanduskeskused. Alexander töötab lisaks Lasnamäele veel mitmes linnaosas. "Kui on ilus ilm, siis on noori rohkem õues," räägib ta. "Aga see on osa meie tööst – kontakti loomine. Järgmise sammuna uurime, millised probleemid… ei, see pole õige sõna... väljakutsed on konkreetsel noorel. Või tahab ta ehk midagi korraldada. Temal pole võimalusi, aga meil on. Koos teeme midagi. Mitte meie ei ütle noortele, et on vaja seda ja seda teha, vaid noored ütlevad ise, mida nad tahaksid või mis neid huvitaks. Näiteks teeme jalkaturniiri. Nad ise levitavad infot sõprade hulgas. Kivila pargis tegime grafiti, tõukeratta ja pinksi festivali. Me ei proovi neid keskkonnast välja tõmmata, näiteks Kivila pargist. Me tahame, et nad ise looksid endale sobiva keskkonna."

Käime läbi kaubanduskeskuse ja kohtame taas üht pealtnäha niisama aega viitvat teismelist, kellega noorsootöötajad sundimatult jutlema asuvad. Hoian pigem eemale, sest usaldus on habras ja noored kipuvad tundmatutes nägudes kahtlustama "mente", keda nad pelgavad.  
"Minu isiklik arvamus on see, et meil on vaja rohkem noortekeskusi," ütleb Alexander hiljem. "Oletame, et 10 000 noort ja üks noortekeskus – seda on natuke vähe. Päris vähe. Noortekeskused peaks töötama ka laupäeval ja pühapäeval. Ma saan muidugi aru, et see kõik vajab ressurssi. Kui noor ei käi koolis, ringides ega ka noortekeskustes, läheb ta enamasti istuma McDonald'sisse või mõnesse kaubanduskeskusse ja satub lõpuks ka politseiga pahuksisse. Meie püüame neile näidata, et oma elu saab ka huvitavamalt sisustada. Ega meie pole erand – teistes riikides käib asi samamoodi."

Lasnamäe teab kõiki

Keskmisest külmem ilm on noored tuppa peletanud ja noorsootöötajate eest tüki tööd ära teinud. Muidu passitakse näiteks alkopoodide ukse taga, et vanemad nende hulgast suitsu ostaksid. "Rääkisin ülikoolis loengut pidades, et selle töö puhul on suur oht, et kaotate oma isikliku elu," ütleb Alexander. "Ma ei julge oma naisega Viru keskuse juurde minnagi, sest siis noored, kes mind tunnevad, muudkui astuvad ja astuvad ligi." Kui järjekordse üle vaadatud alkopoe juures autosse istume, nendib Alexander, et rahvuse pinnal kaklemist, nõnda nagu tema nooruses kohati ette tuli, nüüdsel ajal enam ei esine. Ilmselt mängib rolli eesti-vene segaperede arvu kasv. Vastandutakse pigem asumite põhiselt.

"On olnud Kivila gäng, siis "linnakad" ehk "gorodskije"," ütleb Kristina. "Praegu on kõige populaarsem Kotka gäng, mis sai kokku kahest teisest gängist, sealhulgas Kivilast. Tegelikult  tähendab see vaid, et moodustatakse grupid sotsiaalvõrgustikes."

"Keemikute bande keedab Kivilas, mis ehtne, tehted matemaatikutelt, vanad mesad, uued ehted.." tuleb meelde tuntud "lauliku" Suure Papa räpisalm.  "Varjud üle Läänemere, tänavate põiki, sina ei tea Lasnamäed ja Lasnamäe teab kõiki."

"Me oleme näinud kõike – seinast seina," nendib Alexander. "Meil on palju edulugusid, aga ka… hoopis teistsuguseid."

Niinimetatud probleemnoorte poliitikat tuleks hakata otsast peale ümber kujundama, arvavad paljud koolijuhid. Muidu noori tänavatelt vähemaks ei saa. Põhimõtteliste muudatuste nimekiri, mida koos Tallinna linna ja riigi valitsusega tahetakse seoses probleemnoortega ellu kutsuda, on üsna pikk. Üks neist, kes soovib radikaalsemaid muudatusi, on Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik.

Toidupood turvatum kui kool

Kuristiku gümnaasiumis Lasnamäel valitseb pärast tunde õhtupoolikul sulnis vaikus. Välisukse kõrval istub traditsioonilises boksis vanem meesterahvas – valvur-administraator. Ta peab jõudma kooli tulevatel võõrastel ja üldse koolikorral silma peal hoida ka hoopis teistsuguses olukorras kui malbe õhtupoolik – kesk sadade õpilaste sagimist. Kokku käib selles koolis 915 õpilast. Eelarves leidub aga turvamiseks raha just nii palju kui on  valvuri minimaalpalk. Nii on näiteks suvaline toidupood turvatud paremini kui tavaline kool, kuhu samas tungitakse aknast ja uksest sisse kõikvõimalike ahvatlustega.

Aastaid tagasi tegutses munitsipaalpolitseis koolivalve grupp, kuid töötajad koondati 2013. a lõpus, sest leiti, et see ei peaks olema mupo tööala. Direktor Raino Liblik, kes juhib ühtlasi Tallinna koolijuhtide ühendust, meenutab, et mundris meest respekteerisid  nii õpilased kui ka nende vanemad.

"Tagada koolides vastavalt vajadustele kvaliteetne valveteenus" – see on vaid üks ettepanek pikas muudatuste nimekirjas, mida paljud koolijuhid arutavad. Peamiselt soovitakse aga laiemaid ja süsteemsemaid ümberkorraldusi, sest nii kool, noorsootöötajad kui ka politsei paistavad mängivat igaüks oma liivakastis. Nii absurdne kui see ka ei paista, ei saadeta näiteks noorsoopolitseist koolidele andmeid edasisest ümberkäimisest korrarikkujatega. Seda keelavat isikuandmete kaitse seadus, ehkki kõik saavad aru, et tegu on mugava ettekäändega.

Direktor Liblik väidab, et õpetajad ja koolijuhid peavad kogu aeg tagant torkima, et ühe või teise "raske" õpilasega seotud muredega tegeldaks ka väljaspool kooli.

"Vahel aitavad teised, kes peaksid aitama, aga väga palju on  juhtumeid, kus saame vastuseks, et laps ju käib koolis," räägib Liblik. "Mis on koolide kõige suurem mure – seesama laps, kes on probleemse käitumisega, õõnestab iga päev kooli normaalset toimimist. Nad mõjutavad lapsi, kes tahaksid õppida. Nad tegelevad kiusamisega."

Põhiline, mille üle koolijuhid kurdavad, on see, et pole võimalusi probleemseid lapsi ega nende vanemaid mõjutada. Möödas on ajad, kui lapsevanem oli alati lapse arendaja ja kasvataja. Liblik nendib mõru tooniga, et sageli vajaksid mõlemad, nii laps kui ka vanem, sundi ja kasvatamist.

Lisaks tuleks õiguslikult defineerida, kuidas õpetada erivajadusega lapsi, kel vaimne või kehaline puue, ja kuidas tegelda korda rikkuvate noorte ja alaealiste õigusrikkujatega. Kohati pannakse nad kõik justkui ühte patta kokku ja saadetakse lapshuligaane erivajadustega laste kooli. Pidevat korrarikkumist tõlgendatakse justnagu diagnoositud hälvet või puuet.

Lõputute vestluste labürint

"Üks, mida korratakse, on vestlus," ütleb Liblik nii laste kui ka vanemate kohta. "Mis seal salata, märkimisväärsel hulgal peredel jookseb vestlus ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ega meil rohkem meetmeid ei olegi. Aga kindlasti peaks. Lapsevanemaks ei õpeta tänapäeval keegi. Seega tuleks ellu kutsuda õppeprogrammid lastevanematele endile."

Mõnedki koolijuhid meenutavad heldimusega umbes 20 aasta tagust aega, mil lapsevanemaid sai trahvida näiteks selle eest, et  laps puudus tundidest. "Kui laps ei viitsi ja lapsevanem ei tunne huvi, või hoopis ütleb lapsele, et sina küll seal (sotsiaal- või käitumise õgvendamise) programmis ei osale, sest politsei kiitis programme – siis kes nüüd võtaks otsustavalt sõna, et laps peaks selle läbima?" küsib Liblik. Vastust teab vaid tuul, sest ülima liberaalsusega kõiges oleme jõudnud sinnamaani, kus seaduse silmis pole lapsevanemal lapse ega kooli ees mingit vastutust.

Lastevanemate mõjutamises rahaga pole midagi enneolematut. Ühendkuningriigis on näiteks arutletud, et lapsevanemad peaksid maksma teatud summa deposiidiks, tagamaks laste hea käitumine koolis.

Ühendkuningriigis elav lapsevanem Kadri-Liis Turton, avaldas 2018. a oktoobris ERR-is Ühendkuningriigi kohta: "Alustuseks saaks vaid noomida, halvemal juhul rahalise trahvi, ning kõige kehvemal korral võidaks mind kuni kolmeks kuuks vangi panna. Hea küll, kui ma oleksin nõus väitma, et mu laps on haige ning kooli minna ei saa ning kui seda liialt sageli ei juhtu ja vale välja ei tule, siis pääseks karistusest."

Võimalik, et paljude õpetajate ja lapsevanemate silmis on Ühendkuningriigis koolikord üle võlli. Kohal käimine on seal omaette väärtus ja eraldi premeeritakse puudumisteta osalejaid.

Prefekt Kristian Jaani: narkoreididest koolidesse on vähe abi

Põhja prefekt Kristian Jaani rääkis linnavalitsuses korraldatud kohtumisel Tallinna linnapea, abilinnapeade ja koolijuhtidega, et politsei ei pea vajalikuks ega sisukaks varem koolidesse narkokoertega korraldatud reide ega ka endiste narkosõltlaste loenguid.

Selle asemel soovitab politseijuht individuaalset lähenemist igale probleemsele noorele. Mõnedki koolijuhid sellega nõus ei ole.

"Eesmärk on kätte saada suured kogused ja lõhkuda ära terve kett," lausus Jaani. "Ühe konkreetse diileriga eraldi me üldjoontes ei tegele, ainult siis, kui diiler müüb narkot otse lastele. Siis on eesmärk ta eemaldada. Selliseid kriminaalasju oli meil mullu menetluses 50 ringis."
Jaani sõnul on alkoholi tarvitamine noorte hulgas vähenenud, samas murrab eriti jõuliselt sisse kanep, peale selle ka kokaiin. Prefekt nentis, et aine läheb odavamaks, praegu maksab gramm kokaiini sada eurot. Kanep jõuab siia Euroopast. Tumeveebi kaudu võib aga tellida narkot postipakiga üle ilma laial skaalal. "Tallinnas oleme maha võtnud mitu sotsiaalvõrgustikku, mida kasutatakse otseselt narkoainete müügiks," lausus prefekt.

Mis puudutab narkoreide koolidesse, mida mõnegi koolijuhi arvates võiks korraldada, siis ütles prefekt, et "sel ei ole mõju, see ei ole hea lähenemine". "Samuti pole ühekordsed loengud  mõjusad," kinnitas Jaani. "Nagu ka endiste narkomaanide kooli esinema kutsumine, sest see jätab mulje, justnagu oleks võimalik sellest kergesti välja tulla. See enam ei tööta. Oluline on personaalne lähenemine, varane märkamine."

"Mina pole päriselt nõus – me oleme jõudnud sinna välja, et  reageerime kohe, kui mõni laps on korraks ehmatanud," ütles  Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik. "Kui räägime narkoreididest, siis kui ükskord koer haukus koridoris ja laps ehmus, annab see hea võimaluse öelda, et mis iganes põhjusel me neid ei tee. Kui räägime narkost, peame kasutama kõikvõimalikke meetmeid, et seda kooli ei jõuaks."

Koostööd noorsoopolitseinikuga hindas Liblik samas heaks ja sisukaks. Mitmed teised koolijuhid aga leidsid, et üks noorsoopolitseinik paari-kolme suure kooli kohta on liiga vähe.

Kalle Klandorf: lastevanemate rahaline karistamine oleks õigustatud

"Kui lapsevanem ei soovi teha koostööd kooli, lastekaitse ega politseiga, siis kui ta muidu aru ei saa, peaks talle olema võimalik asi selgeks teha rahalise karistusega," ütles Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf.

"Karistused on õpilaste kasvatamisel välja jäetud, minu arvates pole see aga päris õige," ütles Klandorf, kes juhtis äsjast probleemnoorte teemalist ümarlauda, kuhu olid kogunenud linnajuhid, koolidirektorid ja korrakaitsjad. "Võib-olla ei peakski karistama last, vaid heitma pilgu just vanemate poole. Kui lapsevanem ei soovi teha koostööd kooli, lastekaitse ega politseiga, siis kui ta muidu aru ei saa, peaks olema võimalik teha talle asi selgeks rahalise karistusega."

Klandorfi sõnul peaks vanem olema kohustatud astuma lapsega neid samme, mis kool, lastekaitsjad jne on välja pakkunud. "See on valehäbi, kui me kedagi ei karista! Miks me siis karistame kasvõi neid, kes lund ei roogi tänaval? Miks me üldse karistame neid, kes korda rikuvad?"

Klandorfi meelest tuleb väga tõsiselt suhtuda koolijuhtide etteheidetesse, et info probleemõpilaste kohta, mis peaks ringlema kolme poole vahel – kool politsei ja lastekaitse –, jääb kuhugi toppama. "Kui põhjuseks tuuakse, et kellelegi ei saa isikuandmete kaitse seaduse põhjal midagi öelda, siis on see jama," nentis Klandorf. "Nõnda nagu koosolekul välja tuli – kõik osapooled ju töötavad isikuandmetega. Kool annab need politseile või lastekaitsele, ja ta ju teab niikuinii seda õpilast, kelle kohta teavet antakse. Nüüd peaks kool saama tagasisidet."

Tule noortekeskusse

Suvalistes kohtades hängimise asemel saavad noored kasulikult aega veeta noortekeskuses. Haaberstis asub see Õismäe tee 88a, Kesklinnas Raua 23, Kristiines Sõpruse pst 4a, Kosel Rahvakooli tee 3, Lasnamäel Punane 69, Mustamäel Ehitajate tee 82, Mähel Mugula tee 17a), Nõmmel Valdeku 13, Pääskülas Rännaku pst 1, Põhja-Tallinnas Kopli 98. Tutvu noortekeskustes tehtavaga https://www.tallinn.ee/est/noorteinfo/tallinna-noortekeskused

Laadimine...Laadimine...