LIISI KOIKSON: Olen väike mässaja, kellele ei meeldi raamidesse surumine

"Meile võib tunduda Veljo Tormise muusika vahel igavana, kuid välismaal on inimesed selle ehedusest vaimustuses," räägib tuntud laulja Liisi Koikson intervjuus Pealinnale. "Eesti muusika ongi loomult mõtlik siinsete vohavate metsade ja vaiksete inimeste pärast. Ameerikas on seevastu pikad vahemaad ja enamik laule räägib sellest, kuidas miilid jalge all veerevad ja tahaks kunagi jälle koju jõuda."

LIISI KOIKSON: Olen väike mässaja, kellele ei meeldi raamidesse surumine

Oliver Õunmaa

"Meile võib tunduda Veljo Tormise muusika vahel igavana, kuid välismaal on inimesed selle ehedusest vaimustuses," räägib tuntud laulja Liisi Koikson intervjuus Pealinnale. "Eesti muusika ongi loomult mõtlik siinsete vohavate metsade ja vaiksete inimeste pärast. Ameerikas on seevastu pikad vahemaad ja enamik laule räägib sellest, kuidas miilid jalge all veerevad ja tahaks kunagi jälle koju jõuda."

"Eks igast halvast asjast peab leidma ka midagi head, muidu oleks olukord väga nukker. Tegelikult on isegi hea, et on antud see perega olemise aeg," leiab Pealinnaga vesteldes Liisi Koikson, kes sarnaselt kõigi teiste inimestega püsib koroona tõttu kindlalt koduseinte vahel. Samas möödub tänavu 15 aastat ühest kuulsamast kogumikust "Väike järv", mis Liisi Koiksoni lauljana laiemalt tuntuks tegi. Sama kava peaks tulema esitusele ka sügisesse lükkunud Jazzkaarel.

Mis teeb albumi "Väike järv" eriliseks? Kas see oli teie jaoks omal ajal pöördepunkt?

Oli küll! See plaat tõi mind peavoolu muusikamaailma, enne seda olin ma pigem muusikaliartist ja selle žanri lauljana oli mu eesmärk tabada kogu aeg kõrget nooti. "Väikese järve" plaati salvestades tekkisid aga hoopis teised eesmärgid. Järsku pidi hääl edasi andma pehmust ja tekst oli oluline. Mulle öeldi, et ära üldse laula nii palju, ma pidin oma ajus midagi ümber lülitama. Tegelikult tunnen end alles nüüd tervikliku lauljana, ma kuidagi kombineerin neid kahte poolt. Ma ei peida vajadusel seda, et mul on suur hääl. Samas võin olla ka õrn. Kõik oleneb loost.  

Miks oli just 15 aastat tähis, et tuua kogumik "Väike järv" taas Jazzkaare kavva?

Jah, 15 aastat tagasi esitasin seda kava esimest korda, samuti Jazzkaarel. Ma pole kunagi tähtpäevi või oma sünnipäevigi kontserdiga meeles pidanud. Sel Jazzkaarel oleks mul siis esimene tähtpäeva pidamine. 15 aastat on päris pikk aeg. Mõtlesin, et kui juba 20 aastat on möödas, võib-olla ma siis ei tahagi enam seda kogumikku meeles pidada, ei tea, mis seisus ma sel ajal oma elus olen.

Praegu olen heas vormis, plaan oli tänavusel Jazzkaarel esitada "Väikese järve" laule uue värskusega. Kui ma seda plaati kuulan, siis ma ei tunne oma häält seal ära, usun, et olen 15 aastaga edasi arenenud ja hääl on palju muutunud. Võib isegi öelda, et uus inimene esitab neid lugusid. Enesekriitiliselt kuulan ma praegu seda plaati nii, et mida kõike seal oleks võinud teisiti teha. Tol ajal ma ei julgenud pakkuda oma ideid ja ei tea, kas neid üldse oligi, tahtsin teha enda osa sellel kogumikul õigesti, proovisin aimata, mis see "õigesti" on.

Stuudios oli salvestades palju juhiste andjaid, kes teadsid, milline tulemus olema peaks – selle järgi sai seda muusikat ja kogumikku voolitud. Muusika on iseenesest hea ja plaadil olid head Jürmo Eespere ja Alari Piispea tehtud seaded. Aga hiljem olen neid lugusid esitanud eri  interpreetidega, kes on kõik andnud oma põneva, uutmoodi varjundi. Mulle meeldib muusikutega kokku mõtlemine, kuidas keegi loob uue helipildi ja taustsüsteemi, mis teeb ka minu jaoks selle loo nagu jälle uueks ja mida ma saan enda panusega täiendada.

Seekordsel Jazzkaarel oleks jällegi uued muusikud, välja arvatud kitarrist Marek Talts, tema mängis ka originaalplaadil 2005. aastal. Ma tahan uskuda, et mõned versioonid lugudest saavad olema jõulisemad kui originaalplaadil. Samas lood, mis seda võimaldavad, hapramad. Loodan, et saame neid sügisel esitada.

Kui oluline on, et muusika poleks vaid n-ö tapeet taustal, vaid kisuks kaasa mõtlema, igatsema, tundma? Te ju annate oma muusikaga edasi ka iseennast…

See on ideaal, tahan, et iga kontsert võiks selline olla. Muidugi aitaks sellele kaasa, kui me teame, et meid kuulavad inimesed panevad kõiki nüansse tähele ja oskavad meie muusikat hinnata.  Alati see muidugi ei juhtu, aga vahel annan jah-i olukorrale, mida ma ette ei tea. Näiteks astun lavale ja inimesed hakkavad hoopis sööma. Siis ei ole tähelepanu minu peal. Samas olen seisukohal, et isegi kui terve tähelepanu pole minul, ei tohiks endast seetõttu vähem anda. Püüan ikkagi hästi teha, sest mul on alati kaasas head muusikud ja me naudime koos mängimist, olgu see siis suurel kontserdilaval või pimedas saalinurgas.

Kas just see, et esitate segu popist ja jazzist, võib tuua uusi inimesi jazzi juurde? Olete te märganud, et mõnes mõttes saate nende püüdjaks, kes seni pole jazzi kuulanud?

Ma pole vist päris jazzilaulja, jazziringkondades mind ilmselt selleks ei peeta, popmuusikud aga jälle arvavad nii. Ehk et ma kõigun kahe stiili vahepeal, see on andnud mulle võimalusi teha väga erinevat muusikat. Samas inimesed, kes mu lugudes mängivad, on enamasti jazzmuusikud, sest neid ei tule kunagi n-ö lagi ette. Minu taustal kõlav muusika võib olla vahel natuke keerulisem. Mul on ainult hea meel, kui saan inimesi jazzi juurde tuua või neile mingit aimdust jazzist tekitada.

Kas puhas jazz võiks siis jäädagi selle stiili tõsistele austajatele, selmet seda peavoolu tuua?

Ma arvan, et jah. Eks see jazz olegi selline eriline, nõuab ka kuulajalt veidi aimdust, mida jälgida. Kui ma Londonis olin, öeldi mulle, et kui sa lähed end popartistina kuhugi esitlema, siis ära ütle, et sa laulad jazzi. Eks seal oligi see maailm, mis tahab, et kõik oleks etteaimatav ja müüdav, ja ma sain kiirelt aru, et mina ei taha olla osa sellest. Ma arvan, et jazzi ei ole vaja muuta lihtsamaks ja söödavamaks, selle kõla on esitaja enda asi. Soovin, et jätkuks muusikuid ja muusikakirjutajaid, kes teevad täpselt nii, nagu nemad tahavad. Mässajaid, kellele muusika on ikka tõeline eneseväljendus ning kes teevad muusikat hoolimata sellest, kas keegi hakkab seda kuulama või mitte. Samas, kuna selles muusikas on midagi ehedat, siis ehk sellepärast just kuulataksegi.

Millised lauljad on teile eeskujuks olnud?

Ma ise ei ole padujazzi fänn, mulle ei meeldi liialdatult keeruline muusika. Vahel olen lihtsalt hasardi mõttes mõne bändiga vastu võtnud keerulisema projekti tõestamaks, et saan hakkama. Ilulaulude kõrvale on põnev seda n-ö matemaatilise harjutusena teha ja ma loodan, et äkki on kellelgi seda ka huvitav kuulata. Ise ma naudin Frank Sinatrat ja Ella Fitzgeraldi. Samuti instrumentaalset klaverimuusika.
Sinatra juures võlub mind tema fraas, julgus, kuidas ta noote võtab, ja teatav ülbus, kuidas ta laulab. Joni Mitchell on ka üks minu paljudest lemmikutest.

Tal on oma stiil ja oma kitarrihäälestus, ta lõi ise enda helimaailma. Tema lugude vorm ei ole tavapärane vahelduv salm ja refrään. Tänapäeva poppmuusikas on ju nii palju etteaimatavust, tekib tunne, et ma olen seda kõike juba kuulnud. Mulle meeldib muusika, milles on üllatusmoment. Eesti muusikas oskab seda näiteks Marten Kuningas. Mulle tundub, et tal on samuti täiesti enda mõtteviis, tal ei ole "nii ju peab" ja "nii ju tehakse" suhtumist, ta mõtleb ise välja, kuidas on õige.

Kui palju teis endas on praegu seda mässajat, kes teeb muusikat enda moodi?

On, aga mitte liiga palju. Oma viimastel albumitel olen proovinud oma joont ajada ja natukene olen suunda muutnud. Kunagi arvasin, et elektrooniline muusika on täiesti mõttetu, sest 1990ndatel tähendaski see n-ö vaibakloppimist. Praeguseks on elektroonikamaailm nii põnevaks arenenud ja see on hakanud mind rohkem huvitama. Mul on ka paar head mõttekaaslast, kes seda valdavad. Sellesse muusikavalda oma hääle sidumine on üks põnev eksperimenteerimise koht.

Olete teinud tantsulisemaid lugusid, nagu "Can’t stop dancing", ja armastate rütmibluusi. Kuidas peab muusik ajaga kaasa käima ja kui tihti näiteks stiili muutma, et kuulatavana püsida?

Muusika käib tahes-tahtmata ajaga kaasas. Uued inimesed, kes hakkavad muusikat tegema, elavadki juba uues ajas, neil on teistsugune, täiesti oma taust. Mulle ei meeldi sundida end mingitesse raamidesse, et kindlasti peab niimoodi tegema. Selles mõttes olen ma ikka ka mässaja. Tahaks ka, et uued muusikud ei mõtleks, mida peab tegema, vaid mida oleks äge teha, aga eks see enesekindlus ja teadmine tuleb ajapikku. Sest kui su looming kõnetab sind ennast, siis kõnetab see teisi ka. Kindlasti on motivaator muutusteks ka tüdimus vanast.

Kas tänapäeval saaksid olla jazzlaulajd nii kuulsad, nagu olid Sinatra ja Fitzgerald?

Praegu küll mitte, sest algusaegadel oli see enamasti meinstriim  tantsumuusika. Eks nende kõrval tõstis vaikselt pead popimaailm ja nad pidid ka mingi hetk Motowni artistidega konkureerima. Ja kui tulid rock’n’roll ja Elvis, siis Sinatra enam nii populaarne polnud, aga ikkagi ta oli tegija. Arvan, et praegu on vähe tõenäoline, et see juhtuks.

Jazzi võlu oli, et esinejat pidi kuulama laivis, muusika sündis laval. Liiga palju polnud kokku lepitud ja sa võisid näha inimeste silmist, kuidas muusikud omavahel suhtlevad. Jazzi austajad naudivad just seda laval olevat suhtlust ja energiat ning et seal juhtuvad asjad, mis on etteaimamatud.

Kui tihti te ise laval improviseerite?

Ma vahel viskan end sellesse olukorda jah, aga mitte eriti tihti. Eks mul ole hirm, et äkki ei tule midagi välja. Tükk aega oligi mul põhimõte, et ei, mina ei improviseeri. Siis aga mõtlesin, et nii ikka ei saa, ma pean ise endale uusi väljakutseid andma, küll midagi ikka õnnestub. Iga žanri puhul see polegi üldse eesmärk, minu improvisatsioon toimub tihtipeale meloodia variatsioonides ja seda siis koos tekstiga.

Kui palju saab muusika maailma muuta, seda paremaks teha? Kas muusika peab kandma ka ühiskondlikku sõnumit?

Mulle endale ei meeldi kuulata poliitiliste sõnumitega lugusid, pigem otsin ma muusikast lohutust ja mõistmist. Tahan tunda, et muusika mõistab mind, kui ma panen õige plaadi õigel ajal peale. Samas ma saan aru, et muusik on avaliku elu tegelane. Ja kui on ikka midagi väga südamel, siis tuleb seda sõnumit jagada, see ei ole patt. Samas ma loodan, et inspiratsioon võiks tulla soojast südamest, mitte maailmavaatest.

Hiljuti oli naistepäev. Mida saaks ära teha, et naised saaksid oma annetega läbi lüüa?

Muusikuna töötan mina ka hästi palju meestega ja olen aru saanud, et mehed, kellel endil on probleeme naisolevustega suhtlemisel, tekitavad minus ebamugavust. Sellised mehed tavatsevad naisi ja nende otsuseid naeruvääristada või nendega üldse mitte arvestada. Naised on aga lihtsalt natuke teistsugused – rutiinide ja vahel ka käitumise poolest. On ju tõestatud, et enamasti lähevad meestele rohkem korda asjad ja naistele elus olevused. Näiteks emana on mul loominguhetki kõvasti vähemaks jäänud. Looming nõuab ikkagi üksindust, ma peaks võtma endale aega. Naised peaksid saama olla naised igas olukorras, ka roosa kleit ja huulepulk ei tohiks nende tõsiseltvõetavust vähendada.  Õnneks on minu ümber muusikud, kes üritavad mind mõista ka siis, kui ma ise ei oska end täpselt väljendada. Juhtub ka, et mul pahvatab välja midagi täiesti spontaanset. Nad üritavad mu ideedest aru saada, me täiendame üksteist ja selline aktsepteerimine on ülioluline. Naiste ideedele tuleb anda võimalus.

Kui palju on tütar teie muusikat mõjutanud?

Olen talle pühendanud mitu lastekooridele mõeldud laulu. Samas ega tema mul eriti laulda ei luba, talle ei meeldi, kui ma laulan.
Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks telliti mult laul lastekooridele ja ma tahtsin kirjutada isamaalist laulu. Minu laps on osaliselt eestlane, osaliselt rootslane, ja ma ei tea, kas ta täisealisena  tahab elada Eestis või kuskil mujal. Pühendasin tütrele loo, mida kasvõi ümisedes jääks mõte Eestist alati temaga. Me ei saa oma lapsi siin kinni hoida, aga kui me õpetame neid Eestit armastama, küllap nad tahavad siis siia ka tagasi tulla.

Teie kaasa on rootslane. Kuidas on tema teid mõjutanud ja teie teda?

Võib-olla ma tean Rootsi muusikat natukene paremini, sealseid suuremaid ja legendaarsemaid staare. Kuulame kodus palju rootsi lastelaule ja laulame neid koos. Kuna mu mees ja tütar räägivad omavahel rootsi keeles, olen ise ka seda kõrva järgi selgemaks saanud. Vähemasti kolmeaastase tase on selge.

Minu elukaaslase peres on palju traditsioone ning neid järgitakse väga hoolsalt. Kindlad laulud, mida tuleb jõulude ja lihavõtete ajal laulda, ja toidud, mis tuleb siis kindlasti valmis teha. Alati on jõulude ajal pere koos ja maja täies ehtes. Rootsis hoitakse traditsioonidest veel tugevamini kinni kui Eestis.

Milline on Eesti muusika võrreldes nt Lääne-Euroopa ja Ameerika omaga? Kas meil tasub oma eripära üle uhke olla?

Mulle tundub et tasub. ja järjest rohkem. Oleme reisinud Tormise  projektiga päris palju Euroopas. Inimesed tõesti vaimustuvad sellest. Me pole Tormise seadetes midagi olulist muutnud, eksperimenteerime vaid teatud piirides. Meie helikeel võlub inimesi, see tundub selline müstiline. Publik pole varem sellist asja kuulnud. Meile endale võib-olla tundus 10-20 aastat tagasi, et see muusika on igav Eesti soigumine, kus jälle mingi koor laulab.

Praegu on meil palju professionaalseid koore ja muusika kõla on järjest rohkem lihvitud. See on ju ilus, et muusika on enda kodumaa häälega: Eesti on ka loomult mõtlik oma vohavate metsade ja vaiksete inimeste poolest. Ameerikas on jälle pikad vahemaad ja enamik laule räägib sellest, kuidas miilid jalge all veerevad ja tahaks kunagi jälle koju jõuda.

Meie võime igast Eesti otsast kontserdi lõppedes õhtuks oma voodisse maanduda.  Meil on tõesti see oma eriline miski olemas, kuigi me kuulame tänapäeval kõike, mis maailmast tuleb. Segunemine on üsnagi paratamatu, aga ometi jätame muusikasse oma juurika sisse.

Olete osalenud paljudes muusikalides, näiteks"Evita", "Aida", "Helisev muusika", "Georg", "Jesus Christ Superstar". Kui kindlalt olete end näitlemises tundnud, kes on olnud selles nõu ja jõuga abiks?

Ma ei usu, et oleksin olnud eriti hea näitleja, pole sellega tükk aega tegelenud ka, praegu olen ainult ennast mänginud. Neid rolle, mis mulle antud, olen teinud nii hästi, kui olen osanud.

Eks ka lavastajad on abiks olnud. Suurim kompliment oli, kui mängisin fantaasialavastuses "Georg" linnahallis näkki ja inimesed ei tundnud ära, et see olen mina. Mul oli vist kolm paari kunstripsmeid ja kaks parukat, rääkisin teise häälega ja nägin välja nagu kalasabaga Barbie. Mulle meeldis, et suutsin esimest korda luua karakteri. Tavaliselt mängisin ma muusikalides head ja lahket tüdrukut, mis oli rolli mõtte kõige lihtsam, ja teised said minu kõrval päris näitleja osi teha.

Väiksena ma olin suur teatrifänn, vaatasin kõiki telelavastusi. Ka näitlejate fänn olen alati olnud. Etenduse "Armastus kolme apelsini vastu" salvestasin kasseti peale, see jäi mulle pähe, kaasa arvatud kõik karakterid ja näoilmed. Näitlejapisik võib-olla isegi oli sees, aga hirm oli liiga suur, et lavakasse proovidagi. Laulmine tuli palju tugevamalt peale.

Koroonaepideemia lükkas Jazzkaare sügisesse. Kuidas on viiruse levik aga teie elu mõjutanud?

Mul on kolmeaastane tütar, tema harjumusi ma muuta ei saa. Ta nokib nina samamoodi, nagu siiani. Eks ise proovime rohkem käsi pesta. Ma olin ka ise pisut tõbine, loodan, et see ei olnud midagi tõsist. Praegu hoiame end teistest inimestest ja tegevustest eraldi.

Eks igast halvast asjast peab leidma ka midagi head, muidu oleks olukord väga nukker. Tegelikult on isegi hea, et on antud see perega olemise aeg. Võib-olla kõlab koledalt, aga ehk oligi maailmal vaja sellist ümbermõtlemise aega ja ooteseisundit.

Iseasi muidugi, kas sellisel kujul, sest see epideemia toob peale kõige muu kaasa suure majanduslanguse ja kindlasti kaotavad paljud inimesed töökoha. Rahaliselt ei oska praegu ennustada, loodetavasti tuleme toime. Mõned kontserdid on küll ära jäänud, aga neile otsitakse juba sügisesse asenduskuupäevi. Vaatame, mida mai toob. Selleks ajaks on küll üht-teist planeeritud, aga ei tea, kas need jäävad kehtima.

Kui oluline on teile ja Eesti jazzile Jazzkaare festival? On see nagu jazzi laulupidu, kus kõik on kohal?

On küll tõesti nii, jah. Jazzkaar on igal kevadel olnud muusikasõprade kogunemispaik. Seal saab ühelt kontserdilt teisele käies avastada enda jaoks uusi artiste ja selles muusika massis supelda. Ma ei ole kindel, kas ma olen päris-päris jazzilaulja, aga mul on hea meel, et Jazzkaar on mulle nii palju võimalusi andnud ja ootab mind alati. Ma ei võta seda üldse iseenesestmõistetavana. On tore, et olen selle pere üks mutter.

Mida tahaksite järgmisena ära teha?

Bändi on pikalt tehtud, aga ma pole tükk aega teatrisüsteemis midagi teinud. Igatsen seda grupiga proovides käimist ja esietenduse ootust. Tormis projektiga olen saanud teha rahvamuusika ja jazzi segu ja see on olnud põnev.

Sügisel tuleb filharmoonia kammerkooriga ka üks suur Veljo Tormisele pühendatud kontsertetendus. Ootan väga seda koostööd ja lavale pühendumist.

Laadimine...Laadimine...