"Linnahalli ehitades võisime teha, mida tahtsime," meenutas selle autor Raine Karp. "Mingit tellijat õieti ei olnudki. Taheti lihtsalt 6000 kohaga saali, mida saab kasutada ka hokimängudeks. Rääkisime filharmoonia inimestega ja spordirahvaga, lahenduse otsustasime ise."

Tallinna linnahall on üks arhitekt Raine Karbi nõukaaegne silmapaistvam ehitus, mis on nüüd võetud muinsuskaitse alla. Seda omapärast suurrajatist aga ei oleks, kui Tallinnast poleks saanud Moskva olümpiamängude purjeregati linn. “Tol ajal korraldati ka arhitektuurivõistlusi, aga linnahalli puhul ei olnud mingit võistlust, sest olümpiamängud tulid peale, ei jätkunud enam aega,” selgitas tol ajal Eesti Tööstusprojektis töötanud Karp. “Mind kutsuti ülemuse kabineti, seal olid ehituskomitee ülemused ka kohal ja ütlesid, et nüüd on niisugune lugu, hakkad linnahalli tegema ja kogu moos.” Karbile asus selles töös appi kolleeg Riina Altmäe.

Ühe asemel kaks

Karbi mäletamist mööda olid neile antud erakordselt vabad käed ja isegi mingit ranget lähteülesannet ei olnud. “Taheti lihtsalt 6000 kohaga saali, mida saab kasutada ka hokimängudeks,” mainis ta. Alguses pidi linnahalli tulema üks kõikide tegevuste, nii kontsertide kui ka spordivõistluste jaoks kõlbav saal. “See, et tuli kaks eraldi saali, oli meie, projekteerijate, idee, ja sai teoks tänu sellele, et mingit tellijat linna täitevkomitee näol tookord õieti ei olnudki,” rääkis Karp. “Võisime teha, mida tahtsime. See oli meie õnn, et meil tookord mingit bürokraatiat kaelas polnud. Rääkisime filharmoonia inimestega ja spordirahvaga, lahenduse otsustasime ise.”

Ühe saali puhul oleks pidanud paratamatult kannatama kas kultuuri või spordi pool. “Meie projekt läks üsna lihtsalt läbi, keegi eriti vastu jorisema ei hakanud,” lausus arhitekt. “See oli tingitud eelkõige asjaolust, et ehitamisega oli tuli takus. Tänapäeval poleks võimalik sellist suurt projekti nii kiiresti ellu viia.”

Ehitamine ise oli aga üksainus suur peavalu. “Tüüpilised vene aja probleemid,” võttis arhitekt kokku segaduse ja isegi kaose, mis ehitusplatsil valitses. “Ei olnud saada materjale, ei osatud õigesti ehitada. Lisaks üldine korralagedus. Linnahalli ehitusele ei pööratud mingit erilist tähelepanu. Kogu aeg oli luubi all Pirita purjespordikeskus, sinna koondati Tallinna ehitustrusti kõige paremad jõud.”

Asukohaks kaaluti ka “mägesid”

Linnahalli ehitasid trusti reatöötajad, paljud neist juhuslikud haltuuramehed. “Töödejuhatajad vahetusid linnahalli juures üsna tihti, vahepeal juhtis vägesid isegi üks Vene kindral. kokkuvõttes oli üks väga segane värk,” meenutas. “Linna asutustest kupatati ka inimesi appi ehitusplatsilt prügi vedama ja muid abitöid tegema.”

On lausa ime, et niimoodi tööd tehes pandi püsti siiski oma aja kohta väga korralik ehitis, millel esines küll ka puudusi, aga mis täitis aastaid oma ülesandeid suurepäraselt. Pikaaegsel Tallinna peaarhitektil Dmitri Brunsil lasti valminud ehitist kiita isegi ajalehes Pravda. Tallinna uus Lenini-nimeline kultuuripalee oli tema kinnitusel suurejooneline, aga samas askeetlikult lihtne, milles peituvat ka eesti rahvuslik olemus.

Karp jäi oma tööd iseloomustades tagasihoidlikumaks: “Võib öelda, et linnahalli projekt oli mõnes mõttes ikka õnnestumine, kuigi selle tegemine läks natukene kiireks.”

Linnaarhiivis olevast toimikust selgub, et linnahalli planeerimise lähteülesanne oli sõnastatud juba 1972. aastal, kuid ehitama hakati seda kolm aastat hiljem – siis, kui oli selge, et olümpiamängude purjeregatt Tallinnas tuleb. Mõtted linnahalli vajalikkusest keerlesid küll juba vabameelsematel kuuekümnendatel. 1971. aasta linna generaalplaani pandi samuti suurt hulka pealtvaatajaid mahutava linnahalli rajamine.

Linnas oli tol ajal küll algselt tennisehalliks mõeldud Kalevi spordihall, mis mahutas 2000-4000 pealtvaatajat, ja mõned teatrid, kontserdisaalid ning kultuurimajad, ent neis ei olnud kuigi palju kohti. Üleliiduliste normide järgi pidi üle 400 000 elanikuga linnas olema kultuuri- ja spordiürituste saale vähemalt 10 000 pealtvaatajale. Seda nõuet Tallinn kaugeltki ei täitnud. Seega sai Moskva jaoks põhjendada uue linnahalli ehitamist küll. Aga roheline tuli riigi pealinnast ei tähendanud veel, et oleks jätkunud raha ja ehitusvõimsust. Kõige tähtsamad olid ikkagi tööstus ja elamuehitus neile töölistele, keda nn vennasvabariikidest kommunismiehitamiseks “abiks” toodi.

Linnahalli võimaliku asukoha jaoks mõeldi välja päris mitu varianti. Kõigepealt praegune asukoht, mille kasuks kõneles kesklinna ja mere lähedus. Veel pakuti välja Lasnamäe nõlv laululavast ida pool, kuhu elamuehituse laienedes pidi hakkama käima isegi tramm. Lasnamäest oli kavas luua ligi 200 000 elanikuga linnaosa. Veel üks linnahalli võimalik asukoha oli Lillekülas Sõpruse puiestee ja Räägu tänava nurgal. Sealkandiski pidi mööda Tedre tänavat hakkama käima tramm. Lisaks kaaluti Mustamäel praeguse tehnikaülikooli spordihoone ümbrust, aga ka Pelgulinna Kolde puiestee ja praeguse Sõle tänava nurgal ning Kadriorgu Dünamo staadioni kõrval, tolleaegse loomaaia vastas. See koht oli muide algselt reserveeritud 2000 kohaga tsirkuse asupaigaks. Välja pakuti ka praeguse Kalevi staadioni ümbrus ning pargiala praeguse Toompuiestee kõrval.

Ehitus ajas eelarve lõhki

Põhjus, miks kõheldi praeguse mereäärse asukoha kasuks otsustamisega, peitus eeskätt sadamasse viivas raudtees, millega ei osatud esiotsa midagi peale hakata. Ei kujutatud ette, kuidas saaks külastajad seda ohutult ja ronge segamata ületada. Arhitektid aga lahendasid ülesande geniaalselt, pannes inimesed treppe ja jäähalli katust mööda raudteest üle käima.

Linnahalli lähteülesandes oli ära toodud isegi esialgne ehitusmaksumus, mis pidi koos kõigi lammutus- ja heakorratöödega olema 8 miljonit rubla. Tol ajal, kui inimeste palgad ei ületanud suurt sadat rubla ja viiekümne kopika eest võisid sööklas kõhu täis parkida, oli see suur raha. Selgus, et sellestki summast ei piisa. “Kui meie Ministrite Nõukogu presiidiumis arutati olümpiaehituse kallinemist, siis pandi mind aruandjaks ja püüti linna täitevkomiteed teha süüdlaseks kõigis pattudes ja puudustes nii projekteerimise kui ka ehitustööde käigus, ehituste materjalidega varustamisel ja ka ehituse kallinemises,” kurtis tolleaegne Tallinna linnapea Ivar Kallion, kes oli purjeregati korraldamise mõtte algataja.

Linnapea olgu süüdi

Kallion on meenutanud, et kohalikud võimumehed tahtsid ennast ülekulude tekkimise süüst puhtaks pesta ja ainult teda patuoinaks teha. Selleks kutsuti Moskvast kohale tähtis ülemus. “Küsimuse arutamise ajal saabus Tallinnasse Moskva rongiga orgkomitee Olümpia-80 esimehe asetäitja kapitaalehituse alal Kozulja, kes tuli kohe Toompeale. Kuulanud veidi aega arutelu käiku, palus ta sõna ja ütles, et ei saa asjast aru – ehituse maksumus on kasvanud kõigil olümpiaobjektidel ja ei ole vaja raisata aega vaidlemise peale, vaid on vaja esitada uued eelarved ja jätkata tööd,” on Kallion meenutanud. Kirves linnapea pea kohalt oli selleks korraks veidi kõrvale nihutatud, kuid kohalikud võimumehed jäid ainult ootama sobivat hetke, millal saaks Kallionile sule sappa panna.

30. oktoobril 1978 arutati partei keskkomitee büroos taas olümpiaehituse käiku ja aruandjaks määrati jälle Kallion. “Kui ma enne arutelu algust küsisin, miks pean aru andma mina, aga mitte Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja kapitaalehituse alal Bruno Saul, siis vastati mulle, et kes selle õnnetuse meile kaela kutsus, see ka andku aru. Seega oli olümpiaregatt Tallinnas kõrgel tasemel kuulutatud õnnetuseks ning oli alanud süüdlaste otsimine,” on Kallion meenutanud.

——–

Olümpiaraha sai ka Pirita klooster ning telepilt muutus värviliseks

“Eestlased on läinud nii ahneks, et tahavad endale olümpiarahaga ka kloostreid ehitada,” kurtsid Moskva ülemused eestlaste soovide peale.

Olümpiaehituste plaani lükkasid kohalikud võimukandjad palju asju, isegi Tallinna kiirtrammi koos kesklinna läbivate tunnelitega, kaubasadama viimise kesklinnast välja ning kaide vabastamise reisilaevade sildumiseks. Olgugi et kaugeltki kõiki olümpiamängude sildi all Tallinnasse ehitada soovitud rajatisi ei õnnestunud valmis teha, läksid ehituste eelarved ikkagi lõhki. Üldse taheti Moskvast välja pigistada 600 miljonit rubla, lõpuks aga jäi eelarvesse 200 miljonit. Ära jäid Kopli tänava algusse planeeritud hotell ja ajakirjanikele mõeldud võõrastemaja purjespordikeskuse juures. Sellele vaatamata osutusid olümpia eel rajatud ehitiste esialgsed kalkulatsioonid alahinnatuks. Tallinna olümpiaregatiga seotud ehituste kogumaksumuseks kujunes lõpuks 223 miljonit rubla. Raha tuli suurelt jaolt Moskvast, olümpiafondist ja üleliiduliste ministeeriumide käest. Teletorni ehitust finantseeris NSVL siseministeerium, uut lennujaama tsiviillennundusministeerium, seetõttu projekteeriti need ka Venemaal. 

Muidugi mäletatakse lisaks olümpiaks valminud uusehitustele ka vanalinna erksaks värvimist ja Poola restauraatoreid. Teleinimesed mäletavad 1978. aastal olümpiaga seoses tulnud tehnikat, millega sai värvilisi telesaated teha. Kultuuriprogrammi sildi all lülitati olümpiaehitiste programmi lisaks Pirita kloostrile ka dominiiklaste kloostri renoveerimine vabaõhuteatriks. “Eestlased on läinud nii ahneks, et tahavad endale olümpiarahaga ka kloostreid ehitada,” näägutati Moskvas, aga olümpia oli nii tugev trump, et keegi julgenud kätt ette panna.

Kohalikud kommunistidest võimurid keelasid TOP-i jaoks sinise värvi kasutamise, mille Moskva oli juba heaks kiitnud. Regatikeskuse välisseinad kästi teha rohelist värvi.