LINNAPEA Mihhail Kõlvart: vaid solidaarsus ja  üksteisega arvestamine toovad meid kriisist välja!

"Kriis õpetas meid aru saama, kui palju me üksteisest sõltume," lausub linnapea Mihhail Kõlvart pikemas usutluses Pealinnale. "Samas peab inimkond mõistma, et näiteks 20 aasta taguse ajaga võrreldes elame me teistsuguses maailmas. Ma ei räägi ainult koroonaviirusest, ka igasugused muud kriisid nagu kuumalained ja pandeemiad muutuvad meie elu osaks. Me peame harjuma elama uues reaalsuses."

Pilt: Ksenja Kurs

LINNAPEA Mihhail Kõlvart: vaid solidaarsus ja üksteisega arvestamine toovad meid kriisist välja!

Virkko Lepassalu, Maarja-Liis Arujärv

"Kriis õpetas meid aru saama, kui palju me üksteisest sõltume," lausub linnapea Mihhail Kõlvart pikemas usutluses Pealinnale. "Samas peab inimkond mõistma, et näiteks 20 aasta taguse ajaga võrreldes elame me teistsuguses maailmas. Ma ei räägi ainult koroonaviirusest, ka igasugused muud kriisid nagu kuumalained ja pandeemiad muutuvad meie elu osaks. Me peame harjuma elama uues reaalsuses."

Tallinna päev oli pühendatud Georg Otsale, kelle 100. sünniaastapäeva mälestuskontsert septembrisse edasi lükati. Millal te isiklikult Georg Otsa enda jaoks avastasite?

Ma olen selle põlvkonna inimene, kellele Georg Otsa hääl jäädvustus mällu juba lapsepõlves. Kuna Ots laulis mitmes keeles, laval ja kinos, ja oli populaarne nii eestlaste, venelaste kui ka  soomlaste seas, siis ma arvan, et tema saab meile olla eeskujuks ka praegu. Näitena sellest, kuidas tegelikult on võimalik ühiskonnas elada nii, et inimeste vahel ei ole etnilisi või kultuurilisi piire. Kuidas kultuur ja keel ei lahuta, vaid ühendavad inimesi ja rahvaid.

Ja just soovist inimesi ühendada on põhjustatud ka väga oluline üritus Tallinna päeva programmis – Tallinna etteütlus. Seal  osalevad aktiivselt nii eesti kui ka vene koolide õpilased. Seega mulle tundub, et Georg Ots on sümboolne isik meie ühiskonna jaoks palju laiemas kontekstis, kui oleme harjunud arvama.

Kui raskelt või kergelt sündis otsus, et Tallinna päeva ei jäeta lihtsalt ära, vaid selles sai osaleda interneti kaudu?

Selleks aastaks olid meil suuremad plaanid. Tahtsime tähistada Tallinna päeva natuke huvitavamalt: et oleks suur rahvaüritus ja suur pidu.
Peab tunnistama, et Tallinna päev oli varem jäänud paljudele, kui mitte suuremale osale tallinlastest märkamatuks. Seega kavandasimegi seda tänavu suuremalt. Ei tahaks praegu täpsemalt sisust rääkida, sest loodame tallinlasi üllatada järgmise aasta mais.

Kui tekkis arusaam, et massüritusi sel kevadel korraldada ei saa, siis lihtsalt Tallinna päevast loobumine poleks kindlasti õige olnud. Kuna meil praegu toimub kõik justkui internetis, siis suurema osa Tallinna päeva sündmustest paigutasime samuti sinna. Töötasime välja mitmekülgse, ennekõike meelelahutust pakkuva, aga ka hariva programmi.

Etteütlused on toimunud nüüd seitse aastat, kas saab teha vahekokkuvõtte, kuidas on need aidanud eesti keelt hoida või kaitsta?

Kui toimus esimene etteütlus, jagasin tervituskõnes osalejatele unistust, et kunagi kirjutab etteütlust korraga 1000 inimest. Suures saalis. Seitse aastat tagasi see oligi lihtsalt unistus.

Minu jaoks on aga unistused kaunid siis, kui neist saab luua eesmärke. Tuli välja, et see on nüüd just see positiivne näide, kuidas unistusest tekkis eesmärk, mille täitumise me saavutasime. Jah, muidugi, number – 1800 osalejat eelmisel aastal – ei saa olla eesmärk iseenesest. Pigem on tähis, kuidas me seda üritust ette valmistame. Kuidas meil toimuvad kohtumised eesti keele õpetajatega, arutelud teksti osas, kuidas me valime teksti ette lugejaid jne. Näiteks mullu kandsid teksti ette sportlane Kelly Sildaru ja muusik Reket. Eelmine aasta oli eesti keele aasta ja me rajasime ka eesti keele tänava. Piki Harju tänavat oli avatud vabaõhunäitus eesti keele ajaloost ja eripäradest.

Seega, lisaks etteütlusele toome keele ka muul moel linnaruumi. Nii suudame kaasata rohkem inimesi, paneme nad eesti keelt rohkem märkama ja aitame eesti keele arengule kaasa. See on meie väike panus, et eesti keelt arendada ja kaitsta.

Tänavu e-etteütluse teksti esitanud näitleja Märt Avandi on öelnud, et talle valmistab raskusi kokku-lahku kirjutamine. Ilmselt on suur osa eestlastest hädas näiteks komade panekuga. Mis teile õigekirjas raskusi valmistab?

Ütlen suure saladuse varjus, et mulle kirjutada ei meeldi. See võib-olla tuleneb ka minu üldfilosoofilisest arusaamast suhtlemise kohta. Mulle tundub, et ma saan ise rohkem informatsiooni ja saan ka ise seda paremini edastada, kui suhtlen inimestega otse. Mulle meeldib inimestega rääkida, seega ma pigem helistan, kui saadan kellelegi meili. Silmast silma suhtlemisega saad palju rohkem inimese kohta teada. Rääkimisel kuuled mitte ainult seda, mis on peidetud sõnadesse, vaid milliseid sõnu ja väljendeid inimene kasutab, kuidas moodustab lauset, lisab tonaalsust – rääkimata kehakeelest. Sellepärast mulle meeldibki inimestega rohkem rääkida ükskõik mis keeles.

Haridus ja kirjaoskus sõltuvad üsna palju lugemusest, mis eriti just nooremate seas kipub vähenema. Kuidas saaks Tallinn aidata raamatuid rohkem pjedestaalile seada?

Eelmisel aastal, kui me eesti keele päeva üritusi korraldasime, oli raamatute tähtsustamine üheks aluseks. Raamat on suuremas plaanis keele ja sõnade kodu. Just raamatus me mitte ainult ei säilita keelt, vaid arendame seda. See toimub kahes suunas. Kirjanik, kes paneb sõnad kokku, loob uut väärtust. Ja inimesed, kes raamatuid loevad, saavad omakorda lisasignaali, lisatõuke. Ma ei räägi raamatus leiduvast informatsioonist ja sõnadest, vaid just lisatõukest, lisasignaalist, et keel areneks. Ja sellepärast on raamatul suurem väärtus, kui olla lihtsalt teabe allikas.

Millal Georg Otsa ja Jaan Krossi mälestusmärgid – praeguse kriisi taustal – valmis saavad?

Tänavu on jah Eesti kahe suurkuju juubeli tähistamise aasta. Loomulikult muudab viirushaigus siingi kõiki plaane. Praegu on raske planeerida mälestusmärkide kujundamist ja ehitamist. Oli lootus, et Otsa mälestusmärk avatakse juba sügisel. Märtsiks, kui oli Otsa sünnipäev, me seda valmis ei jõudnud. Tänaseks on nende plaanidega natuke keerulisem. 

Me kõik saame aru, et mälestusmärgid on tähtis viis mälu säilitamiseks. Kuid see on siiski mälu väline osa. Fassaad. Kuidas aga ajalooline mälu säilib, eksisteerib, sõltub muidugi inimestest. Nende huvist ehk inimeste hulgast, kes loevad või kuulavad kellegi loomingut. Kellele on see looming väärtuslik.

Lugemise või kuulamise võimalus on meil alati olemas, sõltumata ajast ja olukorrast. See on mittemateriaalse kultuuri võib-olla kõige tugevam külg, et see on alati kättesaadav.

Kuidas te hindate tallinlaste distsiplineeritust seoses koroonakriisi ohutusmeetmetest kinni pidamisega?

Esmalt peame tallinlasi tänama. Ma arvan, et sündmused on arenenud positiivsemas suunas tänu sellele, et inimesed on piiranguid väga tõsiselt võtnud. Isereguleerimine või enesedistsipliin toimis. Inimesed ise hoidusid riskikäitumisest ja kasutasid ettevaatusabinõusid.
Suurt rolli kandsid medtöötajad – aga see on eraldi suur teema. Eesliinil seisjaid tuleb meil ääretult tänada. Teisalt me mõistame, et inimesed on piirangutest väsinud. Ja praegu võib täheldada ohtlikku olukorda, kus viirus pole tegelikult kuhugi kadunud, aga meil on jäänud mulje, nagu oleks kogu oht juba möödas. Me ei tohiks siiski unustada, et esineb teise laine oht.

Teiseks: kahjuks ei ole veel vaktsiin valmis ja seega puudub 100% efektiivne vahend viiruse vastu. Nõnda on praegugi kõige efektiivsem vahend ennetamine, ärahoidmine. Ettevaatusabinõud.

Miks on Tallinn ja riigivalitsus kriisi kitsenduste maha võtmise osas eri meelt?

Me mõistame, et praegu on piirangutest rääkimine ääretult ebapopulaarne. Inimesed tahavad tagasi normaalellu. Kuid meie pöörame endiselt tallinlaste tähelepanu sellele, et olukord pole veel päris ohutu. Ja ainult meist kõigist sõltub, kuidas sündmused edasi arenevad. Just sellepärast on Tallinn suhtunud piirangute mahavõtmisesse niivõrd konservatiivselt ja ettevaatlikult.

Praegu on kujunenud olukord, kus riigivalitsus väga kiirustab piirangute kaotamisega ja meil Tallinnas omakorda pole võimalik olukorda reguleerida. Näiteks selles osas, mis puudutab basseinide avamist esmaspäevast, arvame, et sellega pidanuks ehk veel ootama. Samas me ei saa linna spordiasutuste basseine mitte avada, sest kui meie endi basseine ei ava, eraettevõtted seda aga  teevad, siis koguneb sinna rohkem inimesi.

Sisuliselt tähendab see otsus mitte ainult kitsalt basseinide, vaid laiemalt spaakomplekside avamist tervikuna – koos kõikide teenustega. Kui selline otsus valitsuses tehti, siis meil omalt poolt jääb üle püüelda selle poole, et inimesi hajutada – et ei tekiks ohtlikku tihedust.

Millised on meie jaoks kriisi õppetunnid?

Ma arvan, et kriisist peaksime tegema palju tõsiseid järeldusi. Nii riigi kui ka linna tasandil. Me võime ju öelda, et sama ootamatult kui meid, tabas see ka teisi riike. Kuid me ei peaks end sellega lohutama.

Me peaksime nüüd endile otsa vaatama. Ja esimene, mida tuleb tunnistada, on see, et taoline võimalik stsenaarium oli jäänud riigis läbi töötamata. Meil puudus varem ette valmistatud konkreetne tegevusplaan epideemia puhuks. Nii omavalitsuste kui ka riigiasutuste jaoks.

Me võime muidugi öelda, et varem pole olnud kokkupuudet koroonaviirusega.

Kui meid oleks tabanud mingi muu epideemia, siis tegutsemismudelid oleksid ju pidanud olema laias plaanis samad. Nüüd pidid omavalitsused ja riik tegutsema, lähtudes parasjagu mingiks hetkeks välja kujunenud operatiivolukorrast.

Strateegia puudus, oli ainult operatiivne taktika, mida me siis päevapealt pidime välja mõtlema. Üldkokkuvõttes saime hästi hakkama. Aga tuleb siiski tunnistada, et see kriis ja epideemia ei kujunenud nii teravaks, kui see teoreetiliselt võinuks olla. Pole välistatud, et kui olukord oleks läinuks raskemaks, poleks meil nii hästi läinud. Ehk mudelid peavad kogu aeg olemas olema.

Ja veel teine aspekt – ka kriisijuhtimine ja selle struktuurne ülesehitus polnud läbi mõeldud. Kõik see tekkis spontaanselt – kes peab keda kureerima, kust tulevad käsud jne. Ja jällegi – tänu sellele, et kriis ei kujunenud nii suureks, oli aega midagi ette valmistada. Aga kujutagem ette, mis oleks juhtunud, või juhtuks, kui iga päev tuleks juurde 1000 nakatunut? Üks päev 1000, järgmine 2000 ja nii edasi? Ja surmade hulk näiteks 100 inimest päevas – jumal hoidku selle eest! Kui epideemia oleks kujunenud hullemaks? Või kui oleks tekkinud järsku mingi plahvatuslik levik ja ühe päevaga oleks vaja midagi kiiresti ette valmistada?

Kuivõrd peame olema valmis sügisel tekkivaks uueks haiguspuhanguks?

Minu arvates on väga tähtis õppetund, et me peame töötama välja väga konkreetse tegevusplaani. Ja paralleelselt toreda emotsiooniga, et meil on nüüd eriolukorra leevenemine, peaksime valmistuma ka viiruse leviku teiseks laineks. Isegi kui seda ei tule – jumal tänatud, kui ei tule! –, peaksime alustama juhtimise ja ühiskonna ettevalmistamist selleks. Et saaksime vajadusel kiiremini reageerida ja õigeid otsuseid vastu võtta.

Teiseks – kui me oleme rohkem ette valmistunud, ei ole sama olukorra puhul vaja ka enam inimestele seada nii palju kitsendusi. Kuna käitumisreeglid on paigas ja kõik teavad, kuidas kaitsevahendeid kasutada, kuidas distantsi hoida, kuidas üks või teine asutus töötab jne, siis saavad nii riik kui ka omavalitsus epideemia olukorras paremini oma tööd teha.

Inimesed – ma pean silmas laiemas plaanis inimtsivilisatsiooni – peavad mõistma, et me elame võrreldes näiteks 20 aasta taguse ajaga teistsuguses maailmas. Ma ei räägi ainult koroonaviirusest, ka igasugused muud kriisid nagu kuumalained, pandeemiad jne hakkavad järjest tihemini meie elu mõjutama. Inimesed peavad harjuma elama uues reaalsuses, mida iseloomustavad kriisid ja nendest väljumine.
See kõik kokku on laiem teema kui riigi või omavalitsuste ettevalmistumine. See tähendab ühtlasi inimeste üldist psühholoogilist ettevalmistust. Me peame mõtlema, kuidas ei tekiks äärmusi, näiteks paanikat – käes on maailma lõpp –, ega ka eufooriat, nagu praegu on pisut näha.

Me saime praegu veel hakkama, aga peame tegema järeldusi ja olema valmis järgmisteks kriisideks.

Kuidas teie arvates e-haridus ja üldse haridussüsteem kriisiga kohanes ning õpilaste, lastevanemate ja õpetajate ootustele vastas?

Oleme uhked oma e-riigi üle. Meil on e-haridus. Oleme harjunud arvama, et kõik on hästi. Nüüd tuli kriis ja tegelikult me saame aru, et leidub nõrku kohti. See, mis oli tugevus tavaajal, et igal koolil on oma süsteem ja õpetamise igas koolis kujundab kool ise – see tõepoolest ongi tugevus. Aga samas tuli kriisi ajal välja, et meil mitte ainult igas koolis, vaid tihtipeale igas klassis kasutavad õpetajad eri programme. Ja kui õppimine pidi minema e-režiimi, siis see ei olnud enam tore. Kui tavaajal on paljusus tugevus, siis kriisiajal tuleb olla valmis tsentraliseerimiseks.

Seega peaksime edaspidi kogu aeg olema valmis järskudeks pöörakuteks – et väga kiiresti saaks õpilased koolidest ära  tuua koduõppele?

Praegu see käiski nii, et mõne päeva jooksul. Aga järgmine kord ei peaks me siirduma mitte tundmatusse, vaid varem ette valmistatud pinnasele. Ja vastavalt siis varem välja töötatud stsenaariumitele.

Kas ja kuidas mõjutab kriis ühiskonna sisest kliimat? Kas inimesed mõistavad, et asuvad ühes paadis ja neil tuleb üksteisega varasemast enam arvestada?

Ma arvan, et kriisi üks positiivne külg on, et inimesed, isegi kui nad seda endale ei teadvusta, siis kusagil sügaval kindlasti hakkasid aru saama, kuivõrd palju üksteisest sõltutakse. Et see ei ole nii, et kui kellelgi läheb halvasti, on see vaid tema probleem. Ühiskonnas, ja laiemalt maailmas on kõik omavahel seotud. See ei käi mitte ainult epideemiaolukorra kohta, vaid inimeste sotsiaalelu kohta laiemalt. Kui mingi osa rahvast millegipärast ei saa eluga hakkama, või esineb ühiskonnas mingi probleem või pinge, siis hakkab see nii või teisiti tervet ühiskonda mõjutama. Me võime seda endale mitte teadvustada, aga see ei tähenda, et see nii ei ole.

Epideemia tõi üksteisest sõltuvuse esile ja näitas, kuidas see tegelikult töötab. See on sõltuvuse välimine osa, mida me nüüd näeme. Sotsiaalsed protsessid on aga sügavamad ja tagajärjed on ajalises plaanis tihti meile märkamatud, aga need eksisteerivad samamoodi. Nähtamatul viisil nagu viirus. Ainult solidaarsus ja üksteisega arvestamine toob inimesi kriisist välja. Ja tavaelus annab see samuti garantii, et ühiskond areneks. Teistmoodi pole võimalik.

Ilmselt on positiivne, et kriisi tõttu oleme hakanud märkama varem mitte kuigi palju märgatud või tunnustatud inimeste või elukutsete olulisust, alates medõdedest?

Medpersonali olulisus kerkis esile muidugi eriti reljeefselt, aga muidugi ka väga paljud teised elukutsed. Mis juhtuks kui bussijuhid ütleksid, et me ei tööta, sest see on ohtlik? Mis juhtuks, kui politsei ei teeks oma tööd? Seega aitab kriis tõepoolest väärtustada varem justkui nähtamatuna püsinud inimesi ja elukutseid.

Ja veel, kriisiolukorras tuleb iga inimese isiksuse varjatud pool väga hästi esile. On võimalik näha, kuidas keegi töötab, kuidas ta teisi väärtustab jne. Väga palju saad inimesest teada just kriisiolukorras.

Südant soojendab, et paljud läksid appi eesliinile – vabatahtlikuks?

Jah, kriis on hea võimalus inimestele ennast näidata. Mitte selles mõttes, et vaadake kõik teised nüüd mind, vaid et aru saada, milleks sa oled valmis. Kas see, millisena keegi ennast ette kujutab, ja milleks ta reaalselt on võimeline, on omavahel kooskõlas?

Ja ma veel kord ütlen, et peame olema tänulikud, et juhtunu leidis aset natuke nagu õppetunni vormis. Meie maa ajalugu, rääkimata tsivilisatsiooni ajaloost, teab palju hullemaid kriise ja epideemiaid. Järelikult, kui see oli õppetund, siis meile on nüüd antud võimalus ennast ette valmistada. See on minu arvates väga tähtis. Ette valmistada või ära hoida.

Ma ei räägi ainult epideemiatest, vaid võimalikest sotsiaalsetest kriisidest. See olukord paljastas eri probleeme, muuhulgas peredes. Aga nüüd on ka võimalus teha järeldusi: midagi parandada, midagi muuta, midagi ära hoida enda elus. See on palju laiem võimalus teha järeldusi.

Aga samamoodi kogu ühiskonnas, samamoodi linnas või riigis.

Seoses süveneva majanduskriisiga tuleb ilmselt Tallinna sotsiaalsüsteemil enda kanda võtta osa teiste omavalitsuste koormusest. Nõnda nagu eelmise kriisi ajal, tullakse ilmselt mujalt Eestist Tallinnasse rohkem tööd või sotsiaaltuge otsima. Kuidas on võimalik selleks valmistuda?

Mitte ainult kriisi ajal, vaid ka tavaolukorras paljud inimesed teistest omavalitsustest tulevad Tallinna – sest siin on võrreldes teiste omavalitsustega kõige enam sotsiaaltoetuste võimalusi. Me teame isegi, et mõnikord kolleegid teistest omavalitsustest lausa soovitavad: minge Tallinna, seal on see meede olemas.

On kaks suunda, mille üle me arutame: kas lähiajal rakendada uusi toetusmeetmeid, nõnda nagu see oli eelmise kriisi ajal. Või siis saame piirduda sellega, et lisame rahalisi võimalusi nendele toetusmehhanismidele, mis meil juba on olemas. Ehkki lisatoetusraha ilmselt tuleb niikuinii: me näeme juba praegu, et lisaressurss on vajalik.

Kui tõenäoline siiski on, et linlastele tulevad kriisi puhuks mingid lisatoetused?

Ma ütleksin, et pigem jah. Uusi meetmeid tuleb rakendada. Sotsiaalamet ja linnaosavalitsused tegelevad praegu ettepanekute sõnastamisega. Just linnaosad on kõige otsesemas kontaktis linnaelanikega. Nad juba praegu näevad, et pöördumisi tuleb iga päevaga juurde.

Olukorda illustreerib seegi, et need koolitoidupakid õpilastele, mida jagatakse, ja mis pole ju sisu poolest midagi erilist – umbes 23 000 last on otsustanud, et need on vajalikud. Me näeme siin arvu kasvamist.

On ka teisi andmeid. Igal nädalal kaotab Tallinnas peaaegu 1000 inimest töö. Me saame aru, et suur osa nendest lähiajal ei leiagi tööd. Meil on päris palju kannatanuid turismi- ja üldse teenindussektorist. Ja seepärast ei saa ka otse võrrelda eri omavalitsuste olukorda.
Näiteks Tartus on nende töötajate protsent, kes tegutsevad avalikus sektoris, suurem kui Tallinnas. Aga avaliku sektori jaoks on palk tagatud. See tähendab, et nende tulumaksu osa omavalitsustele on samuti tagatud. Meil töötab protsentuaalselt rohkem inimesi just erasektoris ja teenindussektoris, ehk seega protsentuaalselt rohkem inimesi kas hakkavad kaotama või on kaotanud töö. Meie kadu tulumaksust on protsentuaalselt suurem.

Miks ma sellest räägin – tihti kohtab suhtumist, et Tallinn on suur ja rikas omavalitsus, küll nemad saavad hakkama. Neid pole vaja palju toetada. See on ka riigi arusaam. Aga tuleb ka aru saada, et meil on seega ühtlasi kõige rohkem inimesi, kelle muredega meil tuleb tegeleda. Meie kaotused on palju suuremad kui teistel omavalitsustel mitte ainult numbriliselt, vaid ka protsentuaalselt. Ja seda juba nimetatud põhjusel, et meil tegutseb rohkem inimesi eraettevõtetes, sealhulgas just teeninduses.

Seega võinuks riik, kui omavalitsusi toetas, Tallinna rohkem aidata?

Lihtne arvutus, mis lähtuks elanike arvust,  võiks tähendada, et 130 mln riigi toetust omavalitsustele tähendaks Tallinna jaoks 43 mln eurot, teisisõnu kolmandikku. Me saime 28 mln eurot. Loomulikult me oleme tänulikud selle toetuse eest ja lähtuda tuleb solidaarsuse printsiibist, et toetagem kõiki omavalitsusi.

Kuid tuleks aru saada, et Tallinn mõjutab olukorda kogu Eestis. Epideemia puhul, kui Tallinnas peaks uus puhang tekkima, siis see hakkaks mõjutama tervet Eestit. Sellepärast me olemegi piirangutest loobumise osas konservatiivsemad. Ja samamoodi on ka majanduses. Seega, kui riik eraldab toetust, võiks sellega arvestada.

Kas ja kui palju Tallinn püüab eelarvet kärpida, näiteks linna objektide ehitamisel?

Esialgu püüame lähtuda plaanidest. Mõned objektid tuleb siiski edasi lükata. Meie tulud ju langevad samamoodi kui kogu riigis. Või igal kodanikul. Me peame otsustama, kust hakata kokku hoidma. Teisalt sellesama sotsiaalvaldkonna kulud ju samas tõusevad. Kusagilt tuleb lõigata. Teistmoodi ei ole võimalik. Investeeringute real asuvad kõige suuremad summad. Seega midagi lükkame esialgu edasi.

On veel üks väga populaarne küsimus – mis saab palkadest? Peab aru saama, et Tallinna süsteemis ei tööta ainult ametnikud, vaid näiteks rohkem kui 6000 haridustöötajat. Ja veel näiteks bussijuhid ja eri teenindusasutuste töötajad. Kokku tegutseb linna süsteemis 15 000 inimest. Palgad peaks siiski olema viimane koht, kust kärpida. Ma tean, et mõned omavalitsused on juba otsustanud, et lõigatakse lasteaiaõpetajate palkasid. Me pigem ootame investeeringutega, kui hakkame inimeste käest praeguses olukorras raha ära võtma. See, kus on oodata kokkuhoidu, on juhtimine. Ennekõike tahame märgatavalt optimeerida linna juhtimist ja selle kulu. See plaan oli meil juba varem, enne kriisi. Nüüd on aga ilmnenud, et sellega on tõesti kiire ja hädavajalik.

Meil saab plaan valmis maikuu lõpuks.

Ees ootab mitmeid Tallinna jaoks sümboolseid ja traditsioonilisi üritusi – vanalinnapäevad, merepäevad. Kas neist kõigist saavad tänavu internetisündmused?

Jah, tänavu ei leia aset ei vanalinna- ega merepäevi. Seda enam, et viimane sündmus on rahvusvaheline ja veelgi enam kitsenduste all. Mida annaks seoses nende päevade temaatikaga pakkuda veebis, on praegu keeruline öelda – nagu mul on raske ka arvata midagi selle kohta, et kas kedagi võiks huvitada meri internetis.

Me muidugi tahaksime tallinlastele mingeid üritusi pakkuda, ja arvan, et pigem võiksime mõelda võimalusele korraldada neid väiksemas vormis. Nõnda, et inimeste kogunemine vastaks praeguse aja ohutusnõuetele.

Positiivsed uudised on praegusajal oodatud – Tallinn tegi edusamme rahvusvahelisel rohelise pealinna konkursil?

Jah, sel aastal saavutasime kõige rohkem – finaali pääsemise. Varem oleme jõudnud viie hulka, nüüd ühena nelja hulka. Nii et teatud saavutus. Sportlasena ma muidugi ütleksin, et alati on kõige tähtsam osavõtmine, mitte võit. Aga iga sportlane teab samas, et eesmärgiks on ikkagi võit.

Antud juhul, miks osalemine on tähtis – see annab meile rahvusvahelist tagasisidet, millega veel peaksime tegelema, et Eesti pealinn oleks mitte ainult tiitli poolest, vaid ka sisuliselt keskkonnasõbralik ehk roheline. Sellepärast me osalemegi. Muidugi on meil emotsionaalne soov võita, aga tagasiside on just see põhiline, miks me rohelise pealinna konkurssidel osaleme.  See annab eesmärgi kogu aeg tegeleda.
Viimane soliidsem arvamus, mis kõlas Tallinna kohta, tuli Saksamaa uue saadiku suust. Tema esimene reaktsioon oli, et nii puhas, nii roheline linn. Me ju teame, et Saksamaal valitseb üldiselt igal pool puhtus ja rohelisus.

Aga selleks, et objektiivne pilt säiliks, soovime saada hinnangut, kus on vaja pingutada.

Olete veidi enam kui aasta olnud linnapea. Kas olete pingelise töö tõttu väga palju pidanud ohverdama oma isiklikust elust, sõpradest, hobidest?

Ma ei nimetaks seda ohverdamiseks. Minu amet oli teadlik valik. Kõik juhid peavad mõistma, et nende elukorraldus on teine. Ei ole tööpäevi kaheksast viieni ega vabu päevi. Ja see on normaalne. See on selle ameti osa. See minu elu seni kõige intensiivsem aasta on olnud minu jaoks kõige muu kõrval väga hariv. Ja see on mulle isiklikult väga tähtis. Ja kui ma alguses rääkisin, et mulle meeldib inimestega mitte kirju vahetada, vaid otse suhelda, siis iga selline kontakt ongi ennekõike väga hariv. Tänu sellele tekivad ka uued mõtted ja plaanid.   
Igaühe teadmiste ja kogemuste pagas on unikaalne. Mul oli selle aasta jooksul võimalik väga palju õppida. Tänu sellele tekivad ka uued mõtted ja plaanid.   

Inimesed astuvad teile ilmselt poes või tänaval üsna sageli ligi. Millest nad räägivad, mida Tallinna elust-olust arvavad, mille pärast muretsevad?

Viimasel ajal muutus populaarseks – ma ei tea, miks – parkimisküsimus. See on küll olnud alati emotsionaalne teema – et kui trahvitakse, siis pöördutakse. Aga see on ainult üks näide. Räägitakse väga erinevatest asjadest. Väga palju küsitakse teemadel, mis pole otseselt linnaga seotud, pigem vabariigi valitsuse otsustega. Küsitakse väga konkreetseid küsimusi, mis on seotud ühe või teise valdkonnaga.
Nii nagu teistel inimestel tekib ka minul regulaarne vajadus aeg-ajalt toidupoest midagi osta. Ja siis tavaliselt alati keegi tuleb, kes midagi küsib või kommenteerib.

Laadimine...Laadimine...