Linnaväravate võtmed jäägu linna kätte, nõudis raad tsaarilt

Tallinn oli sunnitud Vene vägedele alla andma isegi mitte vaenlase mitu korda suurem sõjaväe, vaid laastava sõja toodud katku tõttu. Vene keisririigi koosseisus tuli linnavõimul kohaneda uue poliitilise olukorraga ja üha enam arvestada keskvõimu nõudmistega. 

Ajalugu

Linnaväravate võtmed jäägu linna kätte, nõudis raad tsaarilt

Ivo Karlep

Tallinn oli sunnitud Vene vägedele alla andma isegi mitte vaenlase mitu korda suurem sõjaväe, vaid laastava sõja toodud katku tõttu. Vene keisririigi koosseisus tuli linnavõimul kohaneda uue poliitilise olukorraga ja üha enam arvestada keskvõimu nõudmistega. 

Hiljuti tutvustas linnaarhiiv koguteose "Tallinna ajalugu" kolmandat ja neljandat köidet. Linna ajaloo värske kolmas köide algab ajast, kui katkust puretud linn kapituleerus Vene vägede ees Põhjasõjas, ja lõpeb tsaaride ajastu loojanguga. Kuigi Põhjasõja algus oli olnud Rootsile võidukas, pöördus sõjaõnn Poltaava all. See 1709. aasta lahing hävitas Rootsi lootused muutuda Euroopa suurvõimuks. Pärast Riia ja Pärnu langemist venelaste kätte 1710. aasta juulis-augustis jäi Tallinn Rootsi ainukeseks kindluseks Läänemere idakaldal. Sellepärast pidaski Peeter I Tallinna vallutamist väga tähtsaks. Tallinnas käisid kibekiired kaitsetööd. Linna kaevud tehti korda ja väljaspool linna asuvad veekanalid peideti mulla alla. Keegi peale linnaelanike ei tohtinud linna ööbima jääda.

Venemaa teenistuses olnud kindralleitnant Rudolph Felix Bauer sai käsu liikuda oma väega Tallinna alla. Lisaks Baueri väele toetasid piirajaid veel polkovnik Vassili Zotovi polgud ning vürst Aleksandr Volkonski ratsavägi. 22. augustil olid venelased linna maa poolt haardesse võtnud. Baueri staap seati sisse Harku mõisas. Piirajaid oli ligikaudu 20 000, Tallinnal oli neile vastu panna esialgu vaevalt 5000 võitlejat, aga katk hakkas neidki ridu halastamatult niitma. Teades hästi jõudude vahekorda ja sedagi, et linn vaevleb katku käes ning tõhusat abi Rootsist pole oodata, valisid piirajad ootamise taktika. Toidupuuduses vaevlevas linnas tekitati Ülemiste veekanali kinniajamisega ka joogiveepuudus.

Venelased meelitasid aadlikke

Nii oodatigi rahulikult linna allaandmist. Paugupealt see muidugi ei käinud. Mere poolt Tallinna sulgeda ei õnnestunud ja nii toodi Helsingist Tallinna paarsada sõdurit lisaks, Stockholmist ka laskemoona. Kadriorus asunud Vene rannapatarei tuli ei suutnud laevade kulgemist Tallinna lahel kuigivõrd häirida. Kariloomi ja hobuseid aeti linna rannikut mööda, mis oli ka veel võimalik. Aga katk nõudis iga päev poolesaja sõduri elu ja mis abi oli siis neist paarisajast lisasõdurist, kes Helsingist tulid. Varsti oli linna garnisonis järel heal juhul pool tuhat sõjameest.
Venelased alustasid kohalike aadlike masseerimist. Eestimaa rüütelkonda kutsuti üles vabatahtlikult alla andma. 16. augustil kutsus Peeter I oma läkituses Tallinna ja Eestimaa rüütelkonda üles poolt vahetama, lubades säilitada kõik linna ja rüütelkonna varasemad õigused.
23. septembril sai samasuguse ettepaneku Eestimaa asekuberner Dietrich Friedrich von Patkul. Tsaar saatis talle kirja, milles  kutsus üles andma nii linna kui ka maad tema valitsemise alla ning lubas suuremeelselt alles jätta kõik kohalike privileegid.  

Toompea lossis toimusid kohe pärast seda asekuberneri juhtimisel mitu päeva kestnud nõupidamised. Arutati närviliselt, mida sellises olukorras teha. Valdav osa linna esindajaist ja rüütelkonnast pooldas allaandmist. Rootsi ohvitserid aga pidasid vajalikuks võidelda viimse võimaluseni. Vaidlused olid ägedad, aga viimaks jõuti arusaamiseni, et Tallinna alistumisest pole pääsu. Niis sündis kolm alistumisdokumenti – Tallinna linna, Tallinna garnisoni ja Eestimaa rüütelkonna oma.

"Tallinna ajaloo" kolmas köide toob ära, mida soovis Tallinna raad allaandmise eest Venemaa valitsejalt. Esmalt tuletas raad meelde, et "tema suur tsaarlik majesteet kinnitab enda ja oma kõrgete järglaste nimel kõik Taani kuningate, kõrgmeistrite, ordumeistrite ja Rootsi kuningate aegade jooksul linnale ja tema elanikele antud privileegid, paktid, immuniteedid, vabadused, kõik traditsioonilised kristlikud tavad, kuninglikud resolutsioonid üldiselt ja üksikult niihästi vaimulikkudes kui ka ilmalikkudes asjades".

Reformatsioonijärgses Euroopas oli alistumislepingute tingimuseks ka olemasoleva usutunnistuse ja kirikuhalduse säilitamine uue valitseja all. Nii nõudis ka Tallinn, et "tagataks kõige rangemini, et seni tarvitusel olnud evangeelne jumalateenistuse kord Jumala püha sõna järgi".
Kaitset nõuti ka kirikute ja koolide varale, samuti vaimulike ja kooliõpetajate sissetulekute alles jätmist. Eraldi nõuti koguni meie kõige vanema seni töötava gümnaasiumi – Rootsi ajal Gustav Adolfi asutatud kooli – õpetajate palkade suuruse säilitamist. Oli ka teisi nõudmisi, mis puudutasid kirikuvalitsemist.

Õigused pidid jääma püsima

Tallinnas kehtima hakkava õigusena nimetati üldist ehk Saksa-Rooma keiserlikku õigust ning Lübecki linnaõigust. Keegi ei seadnud kahtluse alla, et Tallinnas kehtiks edasi Lübecki õigus ja selle lünkade korral üldine Saksa keiserlik õigus.

Raad taotles veel Tõnismäe ja selle ümbruse andmist Toompea käest linna valitsemise alla. Kui eelmiste soovidega oli Vene pool nõus, siis see soov võis väeülem Baueris kahtlusi tekitada ning nimetatud punkt Tallinna kapitulatsioonis pidi jäetama "kuni tema suure tsaar-
liku majesteedi edasise kõige armulisema provintsikorralduseni otsustamata".

Edasi lükati ka otsus linna taotlusele, et rae kohtuotsuste peale edasi kaebamisteks seataks sisse kõrgem tribunal, mis võtaks üle varem Lübecki raele ja hiljem Rootsi kuninglikule õuekohtule kuulunud rolli.

Linna varad, sissetulekud, eesõigused ja soodustused pidid kõik jääma senises ulatuses püsima ja ametiasutused tuli taastada vana korra kohaselt. Linnaväravate võtmed pidid jääma linna käsutusse. Püsima pidi jääma vabakaubandus, et linna elu saaks taas jalgele tõusta. Linnal lubati kehtestada sõja ajal kuhjunud võlgade maksmiseks väljaveetavate kaupade pealt uusi makse. Koos Eestimaa rüütelkonnaga pidi linn saama täieliku kontrolli viljakaubanduse ja väljaveo üle. Nõuti võõraste laevade vaba liikumist Tallinna sadamas ja isikutele linnas. See aga ei tohtinud minna nii kaugele, et võõrad võinuks tegelda ka jaekaubandusega või ainult kohalikele tsunftidele lubatud käsitööga.
Rahu ajal pidid linnaväravate valvurid ja kindlustuste sõjamehed olema oma inimesed.

Täiesti ilmselge oli, et olemasolevad  kohalikud institutsioonid ja ametikohad tuli täita üksnes linna enda kodanikega. Tallinn nõudis sedagi, et ka Vene riigi tsiviiladministratsiooni ametikohad tollis, postiteenistuses ja mujal oleksid kohalike kodanike ja elanike päralt. Palka aga pidi neile maksma Vene riik. Bauer leppis sellega ilma tingimusi lisamata. Veel pidas Bauer normaalseks, et linnale ja maale antakse saksa keelt oskav regent või kuberner ja et asjaajamine käiks saksa keeles.

Nagu riik riigis

Need kokku lepitud tingimused jäid kohalikku elu kujundama veel aastakümneteks ja sellega oli loodud nagu väike linnriik suure Vene riigi sees. Niisugune olukord sai võimalikuks eeskätt seetõttu, et Peeter I soovis näidata end Euroopale heas valguses. Rootsi sai ka tollisoodustusi Tallinnas ja teistes Vene Läänemere sadamates.

Tallinna alistumine toimus rahuliku kapituleerumisena. Päev pärast kapitulatsiooniakti allakirjutamist Harku mõisas 30. septembril 1710 asus ligi pool tuhat Rootsi sõjaväelast üheksa lipuga linna turul valvesse. Kella viie paiku saabus linna paar tuhat Vene sõjaväelast, kes võtsid valvepostid üle. Rootsi sõdurid marssisid lehvivate lippudega ja muusika saatel mööda Pikka tänavat Suure Rannavärava kaudu linnast välja.

Kõik see seadustus Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Venemaa kohustus maksma Rootsile Liivimaa eest kaks miljonit riigitaalrit. Ühtlasi kinnitati seal õiguslikult endise Liivimaa, sealhulgas Eestimaa kubermangu ja Tallinna kuulumine Vene riigi koosseisu. Rahulepingus rõhutati, et Balti kubermangudes jääb kehtima kord, mis oli kujunenud Rootsi alt Vene alla mineku ajaks. Hilisemad valitsejad kuni Aleksander II-ni kinnitasid küll Liivimaa, Eestimaa seisuste ja Tallinna privileegid, kuid üsna pea selgus, et igapäevane elu hakkas leppes seisnust kõrvale kalduma. Sammhaaval hakkas Tallinna valitsemiskord uute seadustega peagi siiski kaduma, kuna see erines nii palju Venemaa linnades välja kujunenud tavadest.

Tallinna saabus Vene ametnikke ning sõjaväelasi, hiljem venelasi ka teistelt elualadelt. Mõistagi ei saanud need inimesed hästi aru, miks peab suure riigi ühes nurgas ajama asju teisiti, kui oli kombeks mujal suurel Venemaal, ja seegi soodustas levinud korra muutumist.

Kogu Tallinna ajalugu lõpuks kaante vahel

• Linnaarhiivi koguteose "Tallinna ajalugu" kaks esimest köidet ilmusid eelmisel kevadel, kolmas ja neljas köide äsja. Linna ajaloo värske kolmas köide räägib ajast pärast laastavat Põhjasõda, mis tõi kaasa linnaelanike arvu enneolematu vähenemise. Vene keisririigi koosseisus tuli linnavõimul kohaneda uue poliitilise olukorraga ja üha enam arvestada keskvõimu nõudmistega. Raamatu kaante vahele mahub ülevaade Tallinna haldusest ja valitsemiskorrast, poliitilisest elust, rahvastikust, majandus-, haridus-, kultuuri- ja seltsielust jpm. Siia on koondatud nii senistest uurimustest ammutatud teadmised kui ka värskeimad leiud arhiiviallikatest.

• Neljas köide hõlmab aega, mis algas Eesti Vabariigi sünniga Esimese maailmasõja lõpul kuni 2019. aastani.

• Linnaarhiivi juhataja, ajaloolase Küllo Arjakase sõnul on Tallinn esimene Eesti linn, kus omariikluse taastamise järel on sedavõrd suur, keeruline ja mahukas töö ette võetud. Teost aitasid kokku panna parimad ajaloolased linnaarhiivist, Tallinna ülikoolist, Tartu ülikoolist, kunstiakadeemiast, ajaloomuuseumist jm. Koguteose peatoimetaja on linnaarhiivis töötav ajaloolane Tiina Kala.

• Raamatud on müügil Apollo ja Rahva Raamatu kauplustes, kõige soodsama hinnaga aga linnaarhiivi kantseleis Tolli 6. 

Laadimine...Laadimine...