LOE JA MEENUTA! Tõnu Aav: näidendil peab olema sügavust ja sisu, tühja jahumist laval pole ma kunagi seedinud

"Psühholoogiline realism olgu teatris omal kohal. Etenduses peab olema sügavus ja sisu," räägib 80. sünnipäeva tähistav näitleja Tõnu Aav.

Pilt: Scanpix

LOE JA MEENUTA! Tõnu Aav: näidendil peab olema sügavust ja sisu, tühja jahumist laval pole ma kunagi seedinud

Ivo Karlep

"Psühholoogiline realism olgu teatris omal kohal. Etenduses peab olema sügavus ja sisu," räägib 80. sünnipäeva tähistav näitleja Tõnu Aav.

Kõigepealt palju õnne ja tervist 80. sünnipäeva puhul! Kuidas end praegu tunnete?


Enesetunne on hea, ainult see on paha, et ei saa käia. Pöiad valutavad, põlved ja puusad ka. Ja siis veel on kallal see Tootsi ishias, mis liigub. Ühel päeval on üks koht rohkem haige, teine päev teine koht. Olen nuputanud igatepidi, kuidas kõigest sellest lahti saaks. Kui ma lavakunstikateedris õppides olin kuu aega sõjaväelaagris, siis hakkasin poosetama, et jõuan ka kangi tõsta, aga hoopis selja tõstsin ära. Velsker määris mu selja siis mingi õudse haisva salviga kokku. Ma ei tea, mis salv see oli, igatahes aitas. Hakkasin mõtlema, et kui ma oma põlved ja pöiad sama möksiga kokku määriksin, ehk oleks sellest siis abi.


Teil on olnud teatris oma paarsada rolli. Millised neist on teile endale olulisemad ja meeldejäävamad?


Näidendite loetelu juba võtab enda alla mitu lehekülge. Neid on igavene kari. Ütleme, et kahesaja ringis tuleb osatäitmisi jah. Rollid on erinevad. Mõned on rasked, aga samas väga huvitavad ja rõõmu pakkuvad, teised ei ole nii vaimustavad. Eks need lemmikud ole ikka Smuuli Kihnu Jõnn ja Colas Breugnon Romain Rollandi ja Eduard Ralja tükis "Elame veel!". Ja loomulikult Franki osa Willy Russelli "Rita koolituses".


Raivo Trass tegi minuga Franki osas väga tublit tööd. Seda peangi  üheks kõige meeldivamaks osatäitmiseks. Olime Kersti Kreismanniga kogu tüki jooksul kahekesi laval. Temal ei olnud Rita kehastamisel enda ületamisega nii suuri raskusi nagu minul. Olin hakanud sel ajal juba väga palju estraadiga tegelema, minu ümber sugenes väga palju koomiku oreooli. Sellest katsus Raivo Trass minu juures lahti saada. Ta nägi sellega suurt vaeva ja ma ise muidugi nägin ka. Aga lõpuks oli see, et me ikka hakkama saime ja isegi Ameerikas mängimas käisime, ikka väga suur võit. Mängisime seda tükki väga palju. Oli nädalaid, mil see oli lausa igal õhtul repertuaaris, muidugi koos väljasõitudega. Kahe näitlejaga siis peeti niimoodi teatrit üleval.


Kuidas olete suutnud ka mõne väikese rolli suureks mängida, nagu näiteks Boss Mangali "Südamete murdmise majas"?


See oli ikka kõige vägevam roll mul üldse! Mõtlesin alguses, et ei saagi sellega hakkama, sest see oli ikka väga raske. Roman Baskin oli lavastaja. Mäletan üht etendust. Seda mängiti Käsmus meremuuseumi õues, ilm oli kehv, tuuline ja vihmane. Ma ei tea, mille peale ma seal nii vihastasin ja emotsionaalseks muutusin, aga nii leidsin sellele hüsteerikastseenile väga õige lahenduse. Kui Mangal endast välja läheb ja nutab ja röögib ja sülitab… no teate,  siis ikka juhtub midagi. See oli tänuväärne roll. Ma läksin alati suure rõõmuga seda mängima. Igat rolli ei lähe ju.


Kaljo Kiisk ja Ervin Abel on andnud ka eeskuju, kuidas pisikesestki rollist saab tegelikult midagi suurt teha, kui ikka väga püüad.


Oma 70. sünnipäeva tähistasite Draamateatri laval siiski hoopis Vana Baskini teatri etendusega "Viimane sigar". Seal oli teil peaosa, Draamateatris olid kõrvalosad. Miks siis nii?


Jah, aga nüüd pole mul ühtegi etendust, sest ma ei saa käia. Muidugi, olen teinud ka niisuguseid rolle, kus tegelane on ratastoolis. Näiteks Karoly Szakonyi näidendis "Saateviga".  Neid ratastoolis osi oli veel. Aga nüüd pole keegi sellist rolli pakkunud.


Kas teatrietenduses mõjuvad liiga otse ütlemised nagu lihtsakoeline poliitpropaganda? Kas ka teatri NO99 etendused kuulusid selle alla?


Olen teiega täiesti nõus. Siia polegi midagi lisada. Sinnapoole see asi seal kiskus küll.


Teile meeldib hoopis inimhinge avav teater?


Võib-olla kõlab see ka kuidagi pretensioonikalt, aga psühholoogiline realism on teatris omal kohal. Saksamaal muidugi muiati päris avalikult, kui meie kirjandusala juhataja sellise mõttega välja tuli. Anti nagu mõista, et te, kallikesed, ei tea üldse, mida see sõna tähendab. Aga põhiolemuselt on see ikkagi vana hea näitemäng. Nagu kuningas Lear või mõni Dürrenmati tükk. Või Bernhard Shaw. Nende näitemängud on minule hingelähedased. On sügavust ja sisu. Kõik probleemid on samuti olemas. Tühja jahumist pole ma kunagi seedinud. Ja nii palju kui mina olen teatrikülastajatega rääkinud, on mul jäänud mulje, et inimestele ei meeldi "tule-eile-meile" stiil.


Mis on näitlejale kõige suurem tunnustus?


See tuleb siis, kui sa tunned selgelt, et kõik, mida sa teed ja ütled, jõuab kohale. Kergemas žanris on see naer ja isegi vaheaplaus, aga tõsiste tükkide puhul võib vaikus saalis olla palju kõnekam. Ma olen seda tundnud eriti Eugene O´Neilli perekonnadraama "Pikk päevatee kaob öösse" puhul. See oli mul ka üks toredamaid osi, olin siis just kaalust 25 kilo maha võtnud. Aga kahjuks tulid need kilod jälle varsti tagasi. Üks Tallinnfilmi juht ütles mulle kord, et te võiksite olla palju enam filmis rakendatud, kui oleksite kõhnem.


Ometi mäletame teid üsna kõhna poisina Kaljo Kiisa  filmis "Me olime 18-aastased". Mängisite ühte peaosa, tõsi küll, te vist ise ei jaga selle tegelase, Eeriku maailmavaadet?


Kui see film tehti, olin ma ju noor. Eerik võitles kommunistliku maailmakorra eest. Näitleja aga mängib oma osa nii, nagu see on ette kirjutatud. Näitleja ei pea jagama oma tegelase veendumusi.


Filmis teebki näitleja elu raskeks see, et puudub tagasiside. Ei tea üldse, kuidas sul läheb. Näiteks kui olid filmi "Kirjad Sõgedate külast" võtted, siis seal on üks niisugune koht, kus kalurid istuvad lõkke ääres ja räägivad südamest südamesse. Ma olin seal kohe päris suures hädas, sest ei osanud mängida. Ega ma stsenarist Juhan Smuuli ei saa ka süüdistada. Kui tema nägi seda tegelast Ervin Räime niimoodi rääkivat, siis mul ei jäänudki muud üle, kui just niimoodi rääkida. Minu meelest oleks võinud seal teksti natuke ümber teha, kuigi seda ei peeta heaks tooniks. Meie filmilavastajad, ka näiteks Jüri Müür, on tunnistanud, et nemad ei oska näitlejatega töötada. Ja see oli tõesti niimoodi mitte ainult Müüri puhul. Filmiinimesed teavad küll kõike filmi tegemisest, aga mitte näitlemisest.


Niisugust näitlemise taset nagu Euroopa või Ameerika suurtes stuudiotes, Eesti filmides kahjuks ei kohta. Kino nõuab teistsugust lähenemist kui teater.


Teile tehti ka Venemaalt filmipakkumisi. Nõukogude ajal oli väga levinud, et meie näitlejad kehastasid Saksa ohvitsere. Kas niisuguseid pakkumisi tuli robinal?


Lausa robinal neid ei tulnud, aga olid suured rollid filmides "Marianna" ja "Albatrossi viimne reis". Esimesega oli see tore asi, et sain Moldaavias elada. Peaaegu aasta Kišinjovis iga ilmaga. Lumega ja puuviljade valmimisega. Tore võttegrupp oli – lavastaja Paskaru ja teised. "Albatross" oli aga väga suur ettevõtmine. Vaatamata sellele, et lavastaja oli selline lobamokk, kes hakkas ükskord targutama, milline rahvus keda ei salli. Olime ikka kolmekesi kaadris, mina, üks lätlane ja leedulane. Kõik muidugi Saksa ohvitserid. Me tundsime neid ohvitsere mängides end mitte alaväärsetena, vaid vastupidi, väljavalituna. Oli ka piinlikke momente. Kord laskis režissöör mind Ukraina külas taga otsida, et nõu küsida, kuidas võllast ehitada. Ma ei tea, mida ta sellega näidata tahtis, ütlesin, et kust mina tean.


Selle filmiga käisime ka Saksamaal. Berliinis filmiti peamiselt Deutsche teatris. Kolasime Saksamaal päris palju ringi. Tahan veel lisada, et mul ei olnud mingit romaani selle filmi teise režissööriga, kes oli Moskva linnapea tütar. Ma ei tea, mispärast mina näitlejana tema huvi äratasin. Ta hakkas mind sokutama Vene filmidesse. Seisin väga suure valiku ees, kas hakata Draamateatris mängima Kihnu Jõnni või minna mängima ühes filmis kolhoosiesimeest, venelast. Ja siis oli Mosfilmis soolas üks teine roll. Mul oleks kinos ees seisnud üsna avar tee. Muidugi on raske oletada, kes minust oleks võinud sel juhul saada, kui ma need pakkumised oleksin vastu võtnud, aga tõenäosus, et võimalused oleksid siis üsna avarad olnud, on väga suur.


Jäite teatrile truuks, aga ometi teatakse teid laialt kui onu Remust, kelle jutud on muutunud legendiks. Nendega on üles kasvanud terved põlvkonnad. Kas samas pole need jutud pisut julmad? Seal käib üksteise kallal vägivallatsemine, kuni mõne looma surmani välja.


Ameerika Ühendriikides on need Remuse jutud keelatud, kuna enamik halvustab neegreid. Mõned, mis meil käibel ja eesti keelde tõlgitud, on loomadega. Võib-olla tõesti on need natuke jõhkrad ka, aga elu on selline. Loomariigis ju süüakse üksteist. Aga see pole kedagi häirinud. Vastupidi, arvatakse, et need lood on väga toredad.


Käisin ikka pärast teatrietendusi öösiti neid lugusid raadiomajas lindistamas ja nägin sellega vaeva. Aga pähe pole need jäänud. Kui on olnud vaja kuskil esitada, siis olen päris hätta jäänud, et ei olegi peas.


Viimasel ajal teatakse teid vist kõige rohkem väikese Morna linna suure miljonäri Feliks Vissina teleseriaalist "Õnne 13". Kas vahel keegi tuleb vastu ja ütleb: tere, härra Viss? Või heidab ette, et miks te lasksite noorel kenal majapidajannal oma elamise hinnalistest maalidest tühjaks teha?


Seda juhtus varem küll, aga nüüd enam palju ei ole. Enamasti ikka purjus mehed kippusid niimoodi rääkima. Ma märkasin ka seda, et kui algasid need vabaõhuetendused, kus ma mängisin politseinikku, siis sellest ajast peale suhtumine minusse muutus. Ma ei tea, kas see on mingi respekt politsei ees. Hirm see kindlasti ei ole, sest saadakse ju aru, et tegu oli näitemänguga. Aga see omapoisilikkus kadus kuidagi ära.


Kas Eesti elu on tõesti nii kuri ja inimesed nii halvad, nagu "Õnne 13" seriaalis, et varastatakse maalid, isegi maja võetakse vanakestel käest, ja nii edasi? Või on see tehtud lihtsalt põnevuse pärast?


Ei see elu meil nüüd nii väga hull küll ei ole. Küllap ikka on tahetud lugu põnevamaks teha. Kõige hullemad ajad on ammu möödas. Need olid siis, kui pärast sõda tuldi Siberisse saatma, kui iga soldat võis su vara ära võtta ja midagi ei juhtunud. See oli meie rahva elus küll üks jõhker aeg. Praegu on rohkem rahamaailm ja selle probleemid. Terve Hollywoodi maailm seisab üleval raha peal. Ja siis mõeldakse välja ükskõik mida, et põnevust tekitada. Hirmus paugutamine ja üksteise taga ajamine on muutunud nii igapäevaseks. Vägivaldsed filmid muudavad maailma ka vägivaldsemaks. Parem, kui seda oleks vähem.


Miks teie kolm poega ei ole isa jälgedes teatripisikust nakatunud? Samas, lapselaps mängis isegi nimiosa Georg Malviuse lavastuses  "Oliver". Kas temast saab näitleja?


Kõik kolm poega on mul tublid lapsed. Kuid näitlejaks pole nad tahtnud saada. Kedagi see amet ei huvita. Ka lapselaps tegi lihtsalt puhtalt lapselikust uudishimust selles tükis kaasa. Vanaisale teeb see muidugi rõõmu. Malvius on ju maailmaklassi lavastaja.


Mind ennast häirib see, et mul on alati olnud nii kohutavalt palju tööd, et vaba aega üldse pole olnud ja ei ole saanud lapselastega koos olla. Sellest on mul väga kahju.


Kui vaatate neid noori, kes nüüd teatrikoolist tulevad, siis on nad teistsugused?


Ei oska küll öelda, et nad nüüd väga teistmoodi oleksid. Aga neil on vist ikka lastud natuke teistmoodi areneda, kui meil omal ajal. Kõige andekamatel nende hulgast on küll rohkem kõike, kui meil omal ajal ehk oli. Võib-olla on nad iseseisvamad ja iseteadvamad ja oskavad paremini enda kallal tööd teha.


Kas jälgite ka poliitikat. Vaatate uudiseid?


Mind poliitika absoluutselt ei huvita. Ei huvita mind meie erakonnad ega Brexiti probleem. Nii ei sobi küll öelda, aga mulle tundub, et see kõik on üks tühi mula.


Kas Eesti kuulumine Euroopa Liitu on teie arvates hea?


See on paratamatus. Mis valikud meil on? Muidu oleks meid võib-olla juba ammu uuesti okupeeritud. Õnneks pööratakse väikestele riikidele ka tähelepanu.


Kas Tallinnas on hea elada? Olete siin veetnud enam-vähem kogu elu.


Mul on natukene kahju sellest ajast, kui me olime veel koolipoisid või kui käisin juba konservatooriumis. Siis me elasime ju kõik väga kaasa kõigele, mis linnas toimus. Kui ehitati Sõpruse või Kosmose kino, käisime ikka vaatamas, kui kaugel asi on. See oli justkui meie ühine asi. Kõik see, mismoodi Tallinna linn hakkab välja nägema, oli meie asi. Võtsime linna arengust palju suurema huviga osa, kui seda praegu tehakse. Nüüd näed, et jälle on üks kõrge hoone tekkinud sinna, kus enne oli tühi plats. Aga see jätab juba külmaks. Ma ei tea, mis see on, kas võõrandumine?


Ja mitte üks raas ei taha ma näha seda tunnelit Soome ega  uut raudteed Läti suunas. Ma ei saa aru, mis mõte neil on. Mõelge, mida kõike võiks inimeste heaks selle raha eest ette võtta, mis nende ehitamisele kulub! Mis erilist tähtsust sellel on, kui sa veerand tundi kiiremini Riiga jõuad?


Olete lavakunstikateedri esimese lennu lõpetaja ja asusite kohe tööle Draamateatrisse. Kuidas tookord nii läks? Paljudele jääb selle teatri lava ainult unistuseks.


Sinna pääsesime suurel hingevärinal seitsmekesi. Meid lõpetas kokku 18.  Ma ei tahtnud mitte mingil juhul Tallinnast ära minna. Isa oli siia maja ehitanud, olime kõik koos – isa, ema, õde ja vend. Mina mõtlesin, et kui peab kuhugi ära minema, siis ma pigem ei hakkagi näitlejaks. Õnneks tegi Draamateatri tollane peanäitejuht Ilmar Tammur meie diplomilavastuse, Pedro Calderoni "Nähtamatu daami". See etendus otsustati võtta Draamateatri repertuaari, ja need, kes seal mängisid, võeti teatrisse tööle.


Ei ole tahtnud väga mujale minna ka, kuigi ahvatlusi on olnud küll. Ma ei tea, kas see on hea või halb, oleksin võinud filmivallas vast suurt karjäärigi teha. Aga mulle elumuutused ja elukoha vahetused eriti ei meeldi.


Kas võib väita, et Draamateater on eesti näitleja jaoks kõige ihaldusväärsem lava, edasi polegi kuhugi minna?


Jah, ega edasi pole tõesti  ühel sõnateatri näitlejal kuhugi pürgida. Kuigi Draamateater on mõnede nooremate näitlejate seas isegi põlastusväärne koht, sest seda ei ole eriti edumeelseks peetud. Just oma repertuaari ja režissuuri poolest.


Te olete seal näinud igasuguseid aegu. Ka seda, mil teater oli tõeliselt kehvas seisus.


Väga armetu periood oligi enne meie minekut sinna teatrisse. Enne mängiti seal August Jakobsoni propagandistlikke tükke nagu "Võitlus rindejooneta" ja "Šaakalid", neid oli terve kari, kõik ei ole meeleski. Sel ajal ei käinud rahvas üldse teatris. See oli meie teatriloos ikka üks väga kurb periood. Teater oli täitsa välja suremas. Ja siis kui Panso tuli ja tegi Brechti "Härra Punttila ja tema sulane Matti", oli korraga saal täis. Enne seda tegi ta ka ühe etenduse, aga see ei saavutanud mingit edu. Me olime isegi pettunud, et Panso küll, aga ei mingit menu. Ent "Punttila" oli tugevam näidend ja Panso tegi sellega endale ja teatrile nime. Mäletan ka seda, kui oodati pikisilmi konkureeriva teatri tulekut. Lõpuks see Noorsooteatrina sündiski.


Meie oma kursusega olime aga Draamateatris nagu väikesed lapsed, kelle vanemad on riius. Panso ei saanud Tammuriga üldse läbi. Kui mõelda, mida nad koos oleks võinud kõik teha, aga vaat iseloomud ei klappinud. Panso ju Jüri Järvetiga ka ei klappinud. Ma ei tea, kuidas inimestel see mina ja enda ego järsku nii suureks ja oluliseks muutub.


No siis tehti Noorsooteater ja Panso pandi seda juhtima.


Nüüd on Noorsooteatrist saanud Tallinna Linnateater ja kostab hääli, et just see võiks pretendeerida meie rahvusteatri auväärsele kohale. Nii arvas ka meie lehes Linnateatri näitleja Andrus Vaarik. Mis te selle kohta kostate?


Rahvusteater on ikka meie Draamateater! Kas või sellepärast, et meil on vägev maja. Saksa teatrina ehitatud ja hea, et see eestlaste kätte lõpuks jäi. Ka selle asukoht on väga hea. Aga ega ma ei oskagi põhjendada, miks Draamateater on ametlikult tähtsam kui Linnateater. Aga on! Pole midagi teha.


Miks otsustasite näitlejaks õppida?


See läks nagu loogiliste sündmuste jada. Tagantjärele vaadates võib öelda, et kuidagi teisiti ei saanudki minna. Olime koos Madis Ojamaaga, kes elas mul Kehras üle tänava, suured teatrihuvilised. Madis oli Peedu Ojamaa noorem vend. Peedut ju mäletame omaaegsest Reklaamiklubist. Madise ja Peedu vanaisa oli teatritarvete laenutamise äri omanik ja teatrialase kirjanduse kirjastaja. Kui ta suri, siis jäi kogu see varandus Madise kätte. Madis siis jagas seda kõike minuga. Seal olid Saksamaalt pärit nukuteatri nukud, oli ka igasugust karnevalikaupa. Seda kõike me siis heaperemehelikult kasutasime. Meil tuli Kehrast  Tallinnasse pageda, sest isa oli juba Siberisse viidud ja sama saatus võis meidki ähvardada. Tallinnas siis hakkasime Madisega koos näiteringides osalema. Pioneeride palee näiteringis ja pärast lasteraadio näiteringis. Palee ringi juhatas Helmut Vaag, hiljem lasteraadio ringis sai teha koostööd vanemate näitlejatega ja seal mul tekkis juba tõsine huvi teatrikunsti vastu.


Kuidas õnnestus teil lavakooli sisse saada?


Kuulsime näiteringis, et Panso lõpetab Moskvas õpingud Lunatšarski-nimelises teatrikunsti instituudis lavastajana ja tuleb Eestisse, et luua siin teatrikool. Meie Madisega olime muidugi kohe hakkamas. Mul jäi kaks nädalat keskkooli küpsuseksamite ja lavakooli sisseastumiseksamite vahele. See läks nagu ühe soojaga. Oli 1957. aasta suvi. Helmut Vaagi me tundsime ja tema oli suur sõber Pansoga. Me kohtusime nendega mootorrattavõistlustel Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal. Panso ei tahtnud, et tema õpilased oleksid enne näiteringides kaasa teinud või üldse näitlemisega tegelenud. Õnneks see minu puhul eriti teda ei seganud. Ma pean päris jultunult ütlema, et ma absoluutselt ei kahelnud, et saan lavakooli sisse. Minu koolivend Aarne Üksküla, kes oli minust klass eespool, ei kahelnud ka, et ta sisse saab. Mulle tundus, et tema oli ikka silmapaistvamalt andekam kui kõik teised seal.


Konkurss oli kümme inimest ühele kohale. See kasvas hilisematel aastatel veel suuremaks, vahepeal oli isegi kakskümmend tahtjat ühele kohale. Me oleme kolleegidega omavahel ikka arutanud, et ei tea, mis asi see noori näitleja ameti puhul nii hirmsasti veetleb.  Palgad on õudselt väikesed, tööpäev ette planeerimata, kogu aeg oled nagu tööl. Pere ja lähedaste jaoks aega ei jää. Eriti suuri väljavaateid karjääri tegemiseks ka pole. Välismaale ei saa. Väga harva, kui õnnestub leida osa mõnes filmis.


Mis oli kõige tähtsam, mida Panso koolis õpetas? Mis on siiani meelde jäänud?


Vaat see on üks väga raske küsimus. Me oma esimese lennuga olime nagu lapsed, kes on armunud oma vanematesse. Nii vaatasime ka Pansot. Imetledes, austades. Natuke ka kartsime ja vahel olime täiesti tüdinenud. Ta ikka käratas ja karjus mõnikord, tema väljenduslaad oli nii ekspressiivne. See ilmselt pidigi niisugune olema. Ta oli meile ikka väga suur autoriteet. Aga kui ma hakkan nüüd, vanemaks ja pisut elukogenumaks saanuna meenutama, et kas meie kolm õppejõudu – Panso, Tammur ja Leo Kalmet – meile konkreetselt õpetasid, kuidas kodus rolli kallal töötada, siis peab ütlema, et ega ei õpetanud küll.


Tuli ikka ise teha ja avastada. Nende jutust lipsas aina läbi mõte, et siin koolis ei saa kedagi näitlejaks õpetada, siin saab ainult näitlejaks õppida. Ja ma ei tea, kas ma midagi seal koolis õppinud olen, aga hakkama olen teatris saanud.


Milline roll on teie abikaasal Ruthil teie elus?


Tema on minu kaitseingel, sekretär, abiline ja üldse kõik. Mis ma ilma temata peale hakkaksin? Tore, et ma teda kord turismireisil kohtasin.

Laadimine...Laadimine...