LOOMAAIA DIREKTOR TIIT MARAN: Loomade  hävitamine on kui tikkudega mängimine

"Inimtegevuse tagajärjel on liikide väljasuremine juba säärased mõõtmed võtnud, et me võime seda nimetada liikide väljasuremise perioodiks, kuuendaks kogu teadaolevas ajaloos," lausub loomaaia direktor Tiit Maran, lisades, et loodus tuleb sellega toime, kuid inimene ise mitte. "See pole enam pelgalt keskkonnakriis, vaid meie tsivilisatsiooni kriis."

Pilt: Albert Truuväärt

LOOMAAIA DIREKTOR TIIT MARAN: Loomade hävitamine on kui tikkudega mängimine

Ivo Karlep

"Inimtegevuse tagajärjel on liikide väljasuremine juba säärased mõõtmed võtnud, et me võime seda nimetada liikide väljasuremise perioodiks, kuuendaks kogu teadaolevas ajaloos," lausub loomaaia direktor Tiit Maran, lisades, et loodus tuleb sellega toime, kuid inimene ise mitte. "See pole enam pelgalt keskkonnakriis, vaid meie tsivilisatsiooni kriis."

Üha haruldasemaks muutunud Euroopa naaritsa päästmine tõi loomaaia direktorile Tiit Maranile Eerik Kumari looduskaitse preemia. Küsisime temalt muu hulgas, miks metsikud loomad nagu karud üha rohkem linna eksivad ja millest on tingitud siinne suur vareste ja kajakate hulk.

Viimasel ajal on kuulda olnud omalaadsest karujahist loomaaia lähedal, teisigi metsloomi kohtame linnas sagedasti. Millest see meile kõneleb?

Kõneleb sellest, et loomad käivad ringi ja otsivad endale elupaiku. Kui vaatame loomaaia ümbrust, siis seal on käinud kümnekonna imetajaliigi esindajaid. Ei tea kuskohast sattusid loomaaia juurde mägrad, nad olid siin, paljunesid ja läksid. Need asjad käivad nii, et me ei pane seda tähelegi. Viimane karude lugu sai küll suuremat tähelepanu, sest ajakirjanduse jaoks oli see ju huvitav teema, mida lahata.

Loomad ikka rändavad, karusid arvatakse Eestis olevat 900 ringis, nende arvukus on viimasel ajal tõusnud. Aga mis neid täpselt linna ajas, seda me ei tea. Võib oletada muidugi, et see võib olla seotud metsade raiumisega. Võib-olla on see põhjus ka inimeste väiksem aktiivsus koroonaviiruse ajal. Aga need on ainult oletused. Tuleb arvestada, et loomadel on palju tugevam lõhnataju  kui meil ja paljusid signaale tajuvad nad hoopis teistmoodi kui inimesed. Aga see, et loomad satuvad inimeste juurde ja paljud otsustavad jäädagi elama koos inimestega, nagu näiteks mägrad või nugised Saksamaa linnades, on juba päris tavapärane asi. Loomad on kogu aeg liikunud ja mõningad neist on ka linnas endale elupaiku leidnud.

Nii et see polegi midagi erilist ega uuema aja nähtus?

Ei, seda on olnud kogu aeg. Inimesel on kujunenud stampmõtlemine, et kusagil linnapiirist algab meie territoorium, kuhu loomadel ja loodusel pole asja. Et siin olgu ainult tehisobjektid. Aga inimene on ka looduse osa ja seega on ka tema keskkond, linn, looduse osa. Kui see on loomadele sobiv, siis nad jäävad, kui ei, siis nad lahkuvad. Muidugi toob see kõik inimestele lisamuresid. Näiteks kajakad teevad oma pesi ehitustele ja munevad nendesse pesadesse. On selliseid toredaid ehitajaid, kes helistavad ka loomaaeda ja küsivad nõu, et mida siis peale hakata. Et ei taha ka mune ära lõhkuda. Selliseid väikseid arusaamatusi ja konflikte inimese ja looduse vahel tuleb ikka ette.

Ka vareseuputuse üle on aedlinlased kurdetud. Millest see tuleb?

Jah, varesed tulevad suure hulgaga, see on paratamatu, loodus kohaneb muutustega. Kui teised liigid leiavad endale linnas mingi võimaluse, siis nad ka siia tulevad. Nõukogude ajal, mäletan, oli hästi palju tuvisid, terve Raekoja plats oli nende poolt hõivatud. See oli võimalik tänu paljudele tühjadele katusealustele ruumidele, kus nad said hästi pesitseda. Kui seda võimalust enam pole, siis pole ka tuviparvesid. Nüüd on tuvisid linnapildis vähe, nende asemel on kajakad ja varesed.

Kuidas on loomaaed olnud Euroopa naaritsa päästmisega seotud?

Tallinna loomaaed on selle programmiga üsna tihedalt seotud, sest siit see ju alguse saigi. Mati Kaal teadis Euroopa naaritsa kadumisest, ta oli suhelnud Nõukogude ja teiste maade teadlastega, kes neid asju uurisid. Ja nii ta tõigi selle teema ka Eesti bioloogide ette. Kui ma 1982. aastal loomaaeda tööle läksin, pakuti mulle, et võiksin naaritsate päästmisega tegeleda. Toona ei olnud sellised asjad nii väga piiratud nagu tänapäeval. Võisime ise valida, kuidas teemaga edasi minna. Mati Kaalu kindel arvamus oli, et Euroopa naaritsat tuleb hakata loomaaias paljundama. Siis püüti esimesed naaritsad loomaaia jaoks ja hakkas tekkima paljunduskeskus.

Ja siis tuli Rein Marani film Euroopa naaritsa saatusest ning sai selgeks, milline jõud võib olla ühel filmil. Euroopa naaritsast sai kogu Eestis väga laialdaselt mõistetav teema. See jõudis ka ametnike lauale. Nii otsustatigi hakata Euroopa naaritsat esialgu tehistingimustes ühes farmis pidama. Muidugi olid abiks ka kontaktid Novosibrski teadlastega, käisin seal stažeerimas, sest just seal töötas üks naaritsaentusiast. Novosibirskis käisime ka koos filmirühmaga. Samuti käisin Ameerika Ühendriikides kogemusi saamas. Muidugi oli film siiski täiesti teistmoodi asi kui see töö, mida me loomaaias püüdsime oma väikeste võimaluste piires teha. Nappis ju ka teadmisi. Sel ajal ei olnud veel kõiki neid teadmisi loodushoiu bioloogiast, mis on praegu.

Miks  on ühe loomaliigi päästmine nii tähtis?

Kui niisugune tikkudega mängimine nagu praegu loodusega käib, jätkub, siis tuleb varsti uus tulekahju, nagu oli hiljuti Austraalias. Üldine areng püüab looduskeskkonda enda alla võtta, probleem muutub suuremaks, kui need vähesed vahendid, mis inimkonnal praegu looduse päästmiseks kasutada on, seda tegelikult võimaldaksid teha. Me võime muidugi mõnda üksikut tulekahju, mõne liigi kokkuivamist püüda lahendada, aga kui maailmas toimuv jätkub samal moel, siis tekib kahtlus, kas sellest on ikka kasu. Muidugi, majandusinimesed kehitavad õlgu, et miks sellist jura üldse tarvis on. Aga juba sel ajal kui alustasime, tundus liigi päästmine olevat väga vajalik.

Äkki peaks tegema südame kõvaks ja ütlema, et küll loodus ise reguleerib kõik ära? Liigid ju ikka kaovad ja tekib ka uusi.

Sünd ja surm on elu lahutamatud osad, nii on seda ka liikide tekkimine ja kadumine. Aga praeguse inimtegevuse tagajärjel on liikide väljasuremine juba säärased mõõtmed võtnud, et me võime seda nimetada uueks liikide väljasuremise perioodiks. See tähendab kuuendaks teadaolevaks ajaloos. Aga see on meile inimestele kui liigile väga ohtlik, sest me sõltume kõikidest teistest liikidest. Loodus ehk kohaneb lõpuks nende muutustega. Samas inimestel saab olema väga palju probleeme, mida meie sammud endaga kaasa toovad.

Kui palju on teie tööst praegu kasu olnud? Kuidas käib Eestis Euroopa naaritsate käpp praegu?

Hiiumaal on nüüd olemas elujõuline Euroopa naaritsa populatsioon, kes ise paljuneb. Sinna pole enam 2016. aastast loomaaiast ühtegi looma juurde viidud. Eestis oli ta välja suremas ja nüüd me ikkagi taastasime ta. Ja kui vaadata Euroopa mõõdupuuga, siis ta oli kahtlemata kõige ohustatum imetaja terves Euroopas. See on meie päris suure tähendusega edulugu. Ühe pisikiskja päästmine on loonud selle projekti vastu päris suure huvi ka mujal. Kui nüüd seda pandeemiat poleks, siis oleksime kevadel võõrustanud kolme-nelja rühma, kes tahtsid tulla uurima, kuidas meil on naaritsaga läinud. Aga igasuguseid ettekandeid ja koosolemisi on igal aastal siin olnud ikka päris palju.

Minu enda väga hea sõber ja kolleeg Madis Põdra, kes ka Hiiumaal alustas, on nüüd Hispaanias ja arendab seda projekti Hispaanias tohutult edasi, kasutades just siin saadud kogemusi. Ta peaks sel aastal ka oma doktoritöö kaitsma sel teemal. Võib öelda, et meie ekspertteadmised on jõudnud tema kaudu ka Hipaaniasse ja Eesti teadlane on seal Euroopa naaritsa kaitsmise võtmepersoon. Prantslased on samuti meie tegemiste vastu huvi tundnud, nad pidid sel kevadel siia tulema, samuti hollandlased. Me ise oleme korduvalt käinud rumeenlasi aitamas. Eelmisel aastal sai Moskvas palju räägitud Euroopa naaritsast. Isegi hiinlased on huvi tundnud, neil küll naaritsaid ei ole, kuid nad tahavad meie kogemusi kuulda, et punapandasid hakata loodusesse laskma.

Naaritsa päästmise kogemus on kogu maailma jaoks huvitav ka teiste liikide kaitsmisel. Maailmas on palju niisuguseid päästeoperatsioone tehtud. Et kasvatatakse ja lastakse siis hävinguohus liike tagasi loodusesse. On ka edulugusid. Ameerikas elab naaritsatele lähedane liik mustjalg tuhkur ja nende olukord oli veel traagilisem kui Euroopa naaritsal, sest nad püüti pea kõik kinni. Neid hakati tehistingimustes paljundama ja loodusesse tagasi laskma ja nüüd on neid looduses juba rohkem kui tehistingimustes. Igasuguseid väiksemaid liike on püütud loomaaedade abiga loodusesse tagasi viia ja need katsed on paljuski olnud edukad. Siin on loomaaedadel kahtlemata täita tähtis roll.

Inimesed, kes on ka üks osa loodusest,  on tekitanud oma käitumisega häired looduses. Kas see liikide päästmine  on siis nagu tehtu heastamine?

Me suudame niimoodi päästa väikselt ja lokaalselt, aga inimene on suutnud siiski esile kutsuda juba üleilmseid muutusi. See tähendab, et inimene on muutunud juba maakera elustikku mõjutavaks globaalseks jõuks. Üks asi on liikide kadumine. Kuid sellele lisandub kliima soojenemine, magevee kadumine ja reostus, näiteks plastikureostus. Ärevaks peaks tegema mullastiku vähenemine, ja neid nähtusi võib veelgi üles lugeda. See kõik on oma olemuselt juba mitte keskkonnakriis, vaid meie tsivilisatsiooni kriis. See tuleneb põhimõttelisest vastuolust meie elukeskkonna olemuse ja meie inimühiskonna toimimise vahel. Need asjad ei sobi kokku ja see viib paratamatult kriisini.

Mis puudutab neid väikseid päästeprojekte, siis nii suurte muutuste taustal võime küsida, kas neid enam üldse ongi siis tarvis. Olukord läheb ju nagunii väga hulluks. Nii võib tekkida täiesti apokalüptiline maailmalõpu pilt. Aga kui võrdleme inimkonna majanduslikku rikkust ja seda, kui vähe sellest kasutatakse üldse loodusele tekitatud tagajärgede hüvitamisele, siis võime märgata, et sellest on siiski kasu. Arvatakse, et olukord oleks ilma sellegi vähese liikide kaitsmise tegevuseta, mis praegu tehakse, kümme kuni nelikümmend protsenti hullem, kui ta nüüd on. See annab lootust, et kui isegi niisugune üksikute inimeste tehtud pisku on aidanud. Inimkond vajab kogu ühiskonda puudutavat muutust, teistmoodi me oma ellujäämise probleemi ei lahenda. Ja see on ühiskonnale kõige suurem proovikivi. Ega keegi ju täpselt tea, kuidas seda teha.

Milline osa on looduse päästmisel linnadel, kuhu on tänapäeval koondunud inimkonna enamus?

Linnad ongi keskused, mis tõmbavad inimesed ja kõik muud ressursid endasse. See on linnade suur needus, sest igasuguste kriisiolukordade puhul on linnad ju kõige haavatavamad.

Seepärast tasuks minu arvates mõelda detsentraliseerimisele ja igasuguse asjaajamise lihtsustamisele. Ja ma ei pea siin silmas sugugi keerukaid digiarendusi ja süsteeme, mille ülalpidamine nõuab juba ise suuri ressursse ja palju energiat. Üks hüüdlause võiks olla, mida lihtsam, seda parem, ja mida rohelisem, seda parem. Ma tean et see arvamus on vastuolus paljude inimeste arvamusega, et eelkõige peavad linnad olema nutikad, seega ka siis keeruliste süsteemidega. Aga mida lihtsamad, seda vastupidavamad süsteemid on. Linnad peavad ka ise suutma end varustada vajaminevaga, et ei peaks kõike tooma kaugelt, kusagilt teisest maailma otsast. Igasugune transport on ju ka surve keskkonnale.

Nii et linnas ka söögitaimede kasvatamine ei peaks olema mitte veidrike hobi, vaid tõsine eluks tarvilik tegevus?

See on pigem vajadus sellises keskkonnakriisis, milles me oleme. Ja mitte ainult söögiks, roheline linn on samuti esmavajadus, nagu ka austuse tekkimine teiste eluvormide vastu. Looduse hoid on väga oluline ka linnas. Me ei pea loodust alal hoidma mitte ainult erilistel kaitsealadel, vaid igal pool. See aga nõuab juba inimeste mõtteviisi täielikku muutust. Siin tuleks edendada loodusekeskset haridust. Just sellega loomaaed praegu tegeleb. Sama suund on ka Tallinna botaanikaaial, et inimeste peades üldse hakkaks see uus mõtteviis kujunema.
Kui võrrelda paljusid suurimaid linnu, kus on ainult kivi, teras ja klaas, Tallinnaga, siis rohelust on meil väga palju. Aga alati saab olukorda veel paremaks teha. Iga majaomanik ja pargi eest vastutav inimene peaksid mõtlema, kuidas ma saan oma valdust veel paremaks muuta.

No mida me peaksime selle all mõtlema, kas seda, et ärme niidame muru nii palju, laskem loodusel elada?

Jaa, seda ka, aga ma ei kasutaks selliseid lihtsaid loosungeid. Alati peab vaatama, kuidas oleks mõistlik toimetada. Kui me seda üleskutset kasutame selleks, et vähem tegutseda või laiselda nii palju, et nõges ja takjas hakkab igal pool kasvama, siis see pole vist küll see, mida me tahaksime näha. Peame alati mõtlema, mis selle niitmata roheala peal siis kasvama hakkab, ja toimetama nii, et see oleks keskkonnale hea ja inimesele samuti. Tuleb ikka otsustada, kas lasta igasugusel umbrohul segamatult vohada.

Möödunud nädalal oli loomaaiale rõõmus aeg – külastajad said jälle tulla oma lemmikuid vaatama. Kas teie arvates tuleb ka niisugune kurb päev, mil me saame ainult loomaaias näha seni Eestis laialt levinud loomi ja linde?

Mina olen loomult ikka optimist. Ma loodan, et õnnestub leida selline kuldne tee, et me suudame teiste eluvormidega oma elukeskkonda jagada ja sellist kurba päeva ei tulegi. Möödunud nädalal oli jah tore vaadata, kuidas inimesed tulid loomaaeda tagasi. Mulle tundus, et nende seest õhkus vaikset sisemist tänutunnet. See mõtlik, rahulik vaikne jalutamine ja loomade vaatamine – see kõik oli hästi kena.
Maailmas on tehtud ka küsitlusi, mida inimesed tahavad kõige rohkem teha, kui see pandeemiakriis mööda läheb. Looma-aed on olnud nendes küsitlustes kas esimesel või teisel kohal. See näitab, et tehiskeskkonda surutud linnainimestel on mingi sisemine vajadus leida kontakti teiste eluvormidega. Seda kontakti pakub loomaaed.

Loomaaeda tuleb tiigri ja tema sõprade elupaik

"Juurde tuleb jalutamispaiku ja pinke Veskimetsa pool küljes, vana tammemets tuleb niimoodi palju paremini esile," rääkis direktor Tiit Maran loomaaia tulevikuplaanidest.

"Kui kujutleme, et sealsete barakkide asemele tulevad varsti uued loomade puurid, muutub jälle üks loomaaia osa palju kenamaks," lausus Maran. "Kuna meil seisab ees veel suuri ümberehitusi, siis me uusi loomi praegu juurde ei too. Kõik need asjad sõltuvad muidugi võimalustest ja majanduslikust olukorrast."

Tiigrioru projekteerimine on nüüd lõppjärgus. "Sellest tuleb ikka tõeline tõmbenumber, kui see valmis saab," lausus Maran. "Tiigriorg saab olema isegi Euroopas täiesti unikaalne. Seal rakendatakse nüüd kõiki teadmisi, kuidas nii tiigrit kui ka teisi olulisi Kaug-Ida loomi kõige paremini publikule saab näidata. Tiigrite jaoks on palju aedikuid ja ta hakkab inimeste peade kohal liikuma võrktorudes. Niisuguseid asju on Ameerikas loomaaedades, aga Euroopas siiani mitte. See pole siis ainult Tiigriorg, seal saab näha palju rohkem liike. Ütleme siis, et tiigri ja tema sõprade elupaik, kus elavad lisaks veel leopard, väiksemaid kiskjaid, muskushirv jt."

Tiigri aedik hakkab avanema vihametsa restorani poole. Siis on seal istudes võimalik vaadata tiigri toimetamisi. Kui kõik hästi läheb, siis kolme aasta pärast ehk saab seda kõike juba näha.

Laadimine...Laadimine...