Lugeja kirjutab: uus erakond muutuks mugavusparteiks

Ülejala kokku klopsitud uus erakond, millel puudub avaram vaade, muutub kiirelt mugavusparteiks, rahuldades halvemal juhul vaid selle käilakuju eneseimetluse vajadust, kirjutab Pealinna lugeja.

Pilt: Scanpix

Lugeja kirjutab: uus erakond muutuks mugavusparteiks (1)

Ülejala kokku klopsitud uus erakond, millel puudub avaram vaade, muutub kiirelt mugavusparteiks, rahuldades halvemal juhul vaid selle käilakuju eneseimetluse vajadust, kirjutab Pealinna lugeja.

Viimasel ajal on palju räägitud uue erakonna tekkimisest enne 2019. aasta valimisi. Mitmed arvamusliidrid ja analüütikud väidavad, et aeg selleks on küps, samuti leitakse, et tänapäevases digiühiskonnas toimivad protsessid kiiresti ning vähem kui pooleteise aastaga jõuaks erakond end valijate silmis tõestada.

Sellele vaatamata arvan, et uue erakonna esilekerkimine oleks hetkel halvim, mis juhtuda võib. Miks?

Eesti poliitika on muutuste teel

Üle hulga aastate toimub Eesti poliitikas oluline väärtuste ümberhindamine. Põlvkondade vahetus ning uue poliitilise kultuuri maksvusele pääs Keskerakonnas ei saa jätta mõjutamata ka teisi riigikogus esindatud erakondi. Koostöö ja konsensuse otsimine, mis riigi arenguks parimate tingimuste tagamise nimel on muutunud valitsuse töös normiks, värskendab kogu poliitmaastikku. Vana viisi enam edasi ei saa, seda mõistavad kõik poliitikas osalejad.

Valitsuse ja riigikogu tasandil on uus reaalsus omaks võetud ning Toompeal jääb tühjade sõnade tegemine ning vaenlase otsimine üha harvemaks. Kahjuks vallandab iga positiivne areng ka vastujõu, mis väljendus Tallinnas, enne kohalikke valimisi ja selle järgselt, mõnede IRL-i ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna kraaklejate vallandatud sõnasõjas. Ent see on vaid ajutine tagasilöök. Usun, et parlamendierakondade kontorites ei sallita enam pikalt ebaõnnestunud kommunaalpoliitikute sooloesinemisi ja neid veendakse erakonna pealiini järgima.

Ka Reformierakonnal pole muud valikut, kui lõpetada mäng vene kaardile ja vastandumisele Keskerakonnaga ning otsida endele konstruktiivsem väljund. Muutused Keskerakonnas on andnud Eesti poliitikale erakordse võimaluse puhastuda ning leida ühisosa. Mõne protesti- või hoidku selle eest, rahvuslikul ehk vanuselisel pinnal moodustatud erakonna esilekerkimine, kahandaks võimalusi konsensuse leidmiseks ning muudaks rahva jaoks pildi segasemaks, vähendades veelgi valimisaktiivsust.

Kunstlikult loodud erakonnad on äpardunud

Kui vaadata projektitootena loodud erakondade saatust, siis valdav osa neist on äpardunud. Res Publica tuli areenile suure pauguga, millest jäi jahtumise järel maha vaid hääbuv suits. Tollel kunstlikul moodustisel puudus kandev idee ning seepärast kaotati ka uudsusmomendi raugemise järel valijate toetus. Peale liitumist Isamaaliiduga, vedas poistebändina tuntust kogunud ühendus põhja ka seni elujõulise konservatiivse erakonna, viies IRL-i toetuse valimiskünnise piirimaile.

Tolles ebavõrdes abielus lahvatanud riiust sai tuule tiibadesse Vabaerakond, mis täna hiilgab selge programmi puudumise, kummaliste seisukohtade ning äpardunud flirdiga kodanikeliikumistega ja mida samas võtmes edasi tegutsedes ootab ilmselgelt hääbumine.

RÜE pidi saama koduparteiga vimma kiskunud karismaatilise staarpoliitiku juhtimisel tõsiseks tegijaks, ent pole moodustamise faasist kunagi väljunudki.

Ainsa eduka erakonna lõid perekond Helmed. Ent EKRE esiletõusuks valitsesid erakordselt soodsad tingimused nii Eestis kui Euroopas laiemalt. Nende populaarsuse kasvule sillutab teed eurobürokraatia ülbus ning soovimatus olukorda tõeselt hinnata. Tunnistagem seda või mitte, ent kui EL-i poliitikud jätkavad silmad ja kõrvad kinni stiilis lahmimist, on EKRE edu tagatud.

Kodanikuliikumised ei sünnita erakondi

Suurim viga on arvata, otsekui võiksid kodanikuliikumised kasvada üle erakondadeks. Erakonna programm peab olema märksa mahukam ning sisaldama pikemat perspektiivi, kui pelgalt loodushoid või kanepi legaliseerimine, nagu rohelistel, või vähemusele õiguste nõudmine, nagu mõnel marginaalsel rahvuspõhisel erakonnal. Kui tegevus piirdub üksnes piiratud eesmärkidega, on tegemist kodanikuliikumisega, mis võib küll lahendada mõne üksiku probleemi, kuid ei suuda osaleda riigi juhtimises. Siit ka selge vastus, miks roheliste tee parlamenti on nii okkaline.

Toimiva erakonna loomine pole lihtne ülesanne, millega võiks üle öö hakkama saada. See nõuab mitme olulise tingimuse täitmist ning soodsate asjaolude kokkulangemist. Hetkel pole ainsatki põhjust, mis võiksid muuta ühiskonna polariseerumist kahe poliitilise telje – Keskerakonna ja Reformierakonna vahel. Ülejäänud erakondadele on küsimus vaid poole valikus.

Eesti poliitika põhiküsimus pole mitte uue erakonna tekkimine, vaid seniste erakondade muutumine sarnaselt Keskerakonnaga. Avarama vaatega Kaja Kallase esiletõusmine uue võimaliku Reformierakonna juhina annab selleks lootust. Mis aga puutub inimeste suuremasse kaasamisse, tõstmaks valimisaktiivsust ja rahva üldist osalemist poliitikas, siis siin on lahendus erakondade tihedamas kostöös kodanikuühiskonda esindavate liikumistega, muidugi mitte sellisel käpardlikul moel nagu proovis Vabaerakond, vaid võrdsete dialoogis. Siin peitub võti, kuidas taastada usaldus erakondade vastu ning tagada Eesti jätkusuutlikkus.

Ülejala kokku klopsitud uus erakond, millel puudub avaram vaade, muutub kiirelt mugavusparteiks, rahuldades halvemal juhul vaid selle käilakuju eneseimetluse vajadust. Aga selle variandi oleme juba üle elanud. Praegustes erakondades on piisavalt potentsiaali, et minna edasi, parimat säilitades ning uut avastades.

Vsevolod Jürgenson

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...