Maaeluminister Tarmo Tamm on näinud paremaid ja halvemaid aegu: lapsepõlves tuli vahel kannatada tühja kõhtu, kuid seda paremini saab ta aru, kui suur väärtus on maal ja kui palju tööd on pandud mõnda pealtnäha tavalisse toiduainesse. Ta usub, et praeguseks on maaelu allakäigule lõpuks pidurid peale saadud. "Ma näen optimismi investeeringuplaanide kaudu, mida põllumehed peavad," ütleb Tamm. Valitsus tahab nüüd maksta põllumeestele 16,2 mln eurot toetust.

Ilmselt tekitab maarahva hulgas kõige enam elevust põllumajandustoetuste tõus?

Uus valitsus teeb tõepoolest seda, mida peaks tegema iga valitsus: kindlustama oma tootjatele teiste maadega võrdsed konkurentsitingimused. Eesti oli ju ainuke riik euroliidus, kus üleminekutoetusi viimasel kolmel aastal ei makstud. Ja tootjatele on see tekitanud paraja paugu ning võlakoorma. Siis oldi sunnitud karja likvideerima, aga ma arvan, et nende toetustega on võimalik seda uuesti kuidagi järjele aidata.

Kui suurtest numbritest saame rääkida?

Üleminekutoetust makstakse 19,9 mln. Kriisiabi toetuste osas hakati samuti juba avaldusi vastu võtma ja 1. aprilliks peaks see olema välja makstud – kokku 16,2 mln eurot. Uus valitsus lisas ise pool miljonit, eelmine valitsus seda ei leidnud. Ja lisaks viidi sisse ka aretustoetus 2 mln euro ulatuses. Sellised summad kajastuvad koalitsioonilepingus ja need peaksid saama välja makstud ka järgnevatel aastatel.

Te olete vist kõikvõimalikest huvigruppidest üsna sisse piiratud – selles ametis on seega vaja terasest selgroogu?

Jah, mulle on ka see üllatav, et on nii palju huvilisi, kes püüavad ministrit suunata ja õigele teele juhtida. Eks ma kuulan kõiki, aga kokkuvõtteks teeb otsuse ikkagi minister, ja minister selle otsuse eest ka vastutab.

Mis asjus näiteks viimati pöörduti?

Eks ikka toetuste pärast. Kõik tootjate grupid pole ehk rahul, et toetused on just nõnda ja sellistes proportsioonides jaotatud.

Jääb selline mulje, et eelmiste valitsuste ajal on maast nagu katk üle käinud ja nüüd ootab maarahvas teilt suisa piibellikke imesid.

Ma ei tea, kui piibellikke, aga püüan teha, mida üks maaeluminister peab tegema: võitlema oma põllumeeste eest ja nende huvisid kaitsma. Nii Eestis kui ka Euroopas. See ongi mu töö. Teine pool on vaadata, et põllumehed saaksid oma toodangut kuhugi turustada. Eile oli mul siin Iiri suursaadik, praegu läks just ära Valgevene oma. Eks nemad täidavad ka omi eesmärke, et meil oleks kuhugi turustada. Valgevenes peaks kala hästi minema. Selle aasta algul on olnud üldse väga palju kohtumisi suursaadikutega. Hiina, Jaapani, Moldova ja nii edasi.

Ja Baruto aitavat meil juustu müüa Jaapani turule.

Kui ajas tagasi minna, siis Barutoga oli mul üks juhuslik kohtumine, kui Obama käis Tallinnas. Siis oli tee kinni pandud, saime kogemata kokku, ja ma tegin end tuttavaks, olin siis riigikogu liige. Jutt läks Eesti piimapulbrile – siis ma ei teadnud muidugi, et minust võib saada kunagi maaeluminister. Aga miks mitte küsida abi inimeselt, kes on seal jaapanlaste jaoks olemas, see ongi majandusdiplomaatia. Eelkõige loevad kontaktid. Arvan, et Barutol on Jaapanis väga palju kontakte. See on nimi, mida pole vaja jaapanlastele tutvustada. Tema võiks olla meie saadik Jaapanis, ka kaubandussaadik. Jaapani turule kaupa müüa on suur saavutus, sest seal on niivõrd karmid reeglid.

Esimesele kogusele juustule on leping olemas, poole aasta peale 500 tonni. Teine leping tuleb ehk suurem ja annab ehk meile stabiilse turu. Eks eelkäijad on ka selle nimel kõvasti tööd teinud.

Praeguse valitsuse sammud on kohati suisa revolutsioonilised?

Ma ei oska öelda, kui revolutsioonilised, aga need annavad põllumehele kindlustunde. Põllumehed on osa majandusest. Aga see eksperiment, mida püüti majanduses läbi viia, kehtib ka põllumajanduses. Et kui sa ei ole Euroopa turul konkurentsivõimeline, siis sa kukud sealt välja. Meil kari vähenes 12-13 000 lüpsilehma võrra, karja viidi Lätti ja Leetu, kus saadi paremini aru, et põllumeest on vaja toetada. Kui sa ei ole turukonkurentsis, siis ei ole mitte midagi teha. Teist reeglit ei olegi.

Miks eelmised valitsused seda ei mõistnud?

Ma olin riigikogu opositsioonis üks põhilisi küsijaid, et kuidas on võimalik niimoodi turul toimetada. Ja noh, tegelikult ei olnudki võimalik. 70 mln ringis jäi põllumehel see auk sisse. Üleminekutoetusi, mida meil oleks võimalik olnud maksta, meil ei makstud. Selle tulemusena pandi maal kinni hulk lüpsifarme ja inimesed jäid ilma tööta. Lisaks tuli seakatk kallale, nii et põllumees on saanud kõvasti räsida.

Ma ei saagi aru, miks eelmine valitsus sellele tähelepanu ei pööranud. Alati on lihtsam toetada kui pärast taastada. Ega neid farme enam keegi ei taasta, need on läinud. Investeering on niivõrd kallis ja tasuvusaeg niivõrd pikk. Valitsus selleks ongi, et kriisi ajal appi tulla. Olgu siis põllumajanduses või mõnes teises valdkonnas. Teised riigid said sellest aru.

16,2 mln eurot kriisiabi – see on piir, rohkem pole võimalik välja maksta. Pool tuleb Euroopa Liidust, pool Eestist. Riik peaks püüdma sellesama ehk maksimaalselt reeglitega lubatu ära kasutada. Kahjuks seda ei tehtud ja tulemus ongi selline, et maal inimesed jäid tööta.

Loodame et sellel on nüüd piir peal ja ma näen optimismi investeeringuplaanide kaudu, mida põllumehed kavandavad. Tahetakse näiteks uusi kanalaid ehitada. Me ju suurusjärgus 40% kanamunadest toome samuti väljast sisse. Mina ostan ka õnneliku kana muna, kuigi see on natukene kallim.

Mis valdkonnas on veel uusi investeeringuid oodata?

Kalatöötlemises on sel aastal väga suured arengud. Üks suur kalade ümbertöötlemise tehas tuleb Paldiskisse, selle hinnaks kujuneb 6 või 7 mln eurot. Iga päev töödeldakse ümber 300-400 tonni kala ja toodetakse näiteks kalajahu ja kalaõli. Peen- või rämpskalale muidu enne rakendust ei olnud, aga Eesti edukad ärimehed on seda projekti vedamas ja aasta lõpuks peaks kombinaat valmis olema.

Häid näiteid on praegu palju, maaelul peaks lootust ja usku nüüd küllaga olema, ja kui riik selle maksimaalselt ära kasutab, siis ma arvan, et maaelul on potentsiaali küll. Maa on meil tõeline rikkus, millest võib-olla esialgu ei saa aru. See on selline rikkus, mida teised võivad ainult kadestada. Maa nimel peetakse sõdasid. Kliima muutub meil samuti – küll mitte puhkamiseks, aga põllumajandusele soodsamaks.

Mida peale toetuste tõstmise on valitsuses veel kavas maaelu heaks ette võtta?

Avaneb üks investeeringuvõimalus. Eestis tuleb uus suur ühistuline piimatööstus, mis peaks andma tootjale kindluse, et ta suudab hinna osas kaasa rääkida. Et kriisiaegadel ei jääks kaotajaks just põllumees, sest elu on näidanud, et kriisi ajal ei olnud tööstused suured kaotajad, suurim kaotaja oli põllumees. Ülejäänud Euroopas on ühistud väga levinud. Saame suurema mahu kokku liita, et rohkem eksporti saata, ja see ongi eesmärk. Piimatooteid ekspordiks on meil oluliselt rohkem kui ise tarbime. Sellega võiksime maailmaturul läbi lüüa küll. Ja samas – edukaid riike, kus ühistuid ei rakendataks, pole peaaegu olemas. Eestis on tulnud see aeg, kui põllumehed on aru saanud, et seljad tuleb kokku panna. Üks on ühistu, kuid see on ka hea, et alates märtsist pannakse kokku põllumeeste keskliit ja põllumajandus-kaubanduskoda. See on positiivne märk.

Miks see ühistute loomine meil ikkagi nii kaua aega on võtnud – veerand sajandit iseseisvust ju selja taga?

Võib-olla on see Eesti omapära, ja ega meil selles osas õieti ajalugu ka ei ole. Eelmise vabariigi ajal oli, aga see on ka nüüd ära kustunud.

Näiteks Coop on samuti ühistuline tegevus. See, millega nad nüüd välja tulid, et hakkavad panka maapoodides pidama, seda tuleb ainult kiita. See on tõeline regionaalprogramm, mis toob elu maale tagasi. See annab maainimesele ka kindluse, et ta ei pea käima linnas pangakontori ukse taga. Suurepärane mõte ja suurepärane samm.

Mõni teravkeel kutsub Lõuna-Eestit suisa orjanduslikuks lõunaks. Kas see vahe Lõuna- ja Põhja-Eesti elutasemes on tõesti nii suur?

Jah, see vahe on suur, ja see vahe on suur ka sellepärast, et Tallinna ja Tartu vahel ei ole siiamaani neljarealist maanteed. See, kuidas me Tallinna ja Tartu vahel liikleme, Eesti riigile küll au ei tee. Meil on riiki olnud 25 aastat ja me pole suutnud kahe suure linna vahelist teed korda teha. Mis investeeringuid me nõnda ootame… Lihtsam on Tallinnast laevale istuda ja sõita Soome, sest ajaliselt on see lühem ja rahaliselt odavam kui käia Lõuna-Eesti ja Tallinna vahet. Me peame oma ühendusteed korda saama, ilma selleta ei ole meil võimalik ka regionaalselt kuidagi areneda. Kui sul on valikuvõimalus, kuhu investeerida… Ja kui sa korra seal sõidad… Ma arvan, et välismaa inimesele jätab see väga halva mulje, kui kahe suurema linna vaheline tee käib majade vahel, kus on 30 märk ja 50 märk. Huvitav, et me pole seda suutnud kuidagi ära lahendada. Vähemalt on see valitsuskoalitsioon võtnud julge otsuse, et tuleb laenu võtta ja see asi ära teha.

Omal ajal oleks neljarealine tee maksnud kolm miljardit krooni. Kui eurodeks ümber lüüa, siis täna oleksime ainult naernud, kui odavalt selle kätte saime. Aga valitsus ei julgenud laenu võtta, kuigi see oleks olnud majanduslikult otstarbekas. Ja nüüd läheb kõik kallimaks. Me oleme kaotanud investeeringuid, me oleme kaotanud inimelusid. 25 aastaga oleme jõudnud neljarealise teega Koseni ja sellest Kose lõigust pool oli ehitatud nõukogude ajal. Ma sõidan ise iga nädal vähemalt kuus tundi seal, siis ma näen neid olukordi. Kui me tahame, et elu ja investeeringud jõuaksid Tallinnast kaugemale, siis oleks Tartu maantee üks põhiline asi.

Rail Baltic ähvardab vist kiiremini edeneda.

Maaeluministrina ma sellega seoses kõige suurem õnneseen ei ole, aga see otsus on tehtud eelmiste valitsuste ajal. Ja seda ümber vaadata on suht keeruline. Me peame ka partnerite suhtes ausad olema, ei tohi neid petta. Kõik sõltub, mis saab aastast 2020, kui hakkab uus eelarveperiood. Mis võimalused siis avanevad. Kui ikka Eesti riigi jõud sellest üle ei käi, siis võib-olla tuleb kunagi öelda, et sõbrad, me pole suutelised. Sõltub finantseeringust – kui palju meile selleks raha antakse.

Maamajanduseks ei jätkuvat meil vaba maad, kinnisvara- ja metsafirmad ahnitsevad kõik omale ja põllumehed löögile ei pääse. Aga siin valitsus vist ei saagi sekkuda – vaba turg ja kogu lugu?

Ühtepidi me oleme hästi õnnelik maa. Seda oli näha Berliinis ühel vee ja maa foorumil, kus osalesid 80 riigi põllumajandusministrid. Kliima muutub oluliselt, põllumehele isegi kasulikult, ja Valgevene suursaadik näiteks rääkis, et nemad kasvatavad oma maa ühes servas juba arbuuse, mis varem oli võimatu. Nii et kliimamuutus on niivõrd kiire.

Näiteks meil on maad inimese kohta 17 korda rohkem kui hollandlasel. See on meie rikkus, aga samal ajal ka meie õnnetus, et leidub 125 000 hektarit sellist maad, mida ainult niidetakse. Kus midagi ei toodeta. Selle maa peal võiks kasvatada lambaid, lihaveiseid, hobuseid.

Meil olevat hobumajanduse pakutavad hüved pea kasutamata?

Hobumajanduse potentsiaal on jah hästi suur: kui meil on ainult 10 300 hobust, siis Hollandi suurusel territooriumil 400 000. Euroopas saab hobumajanduse kaudu tööd ligi miljon inimest. Meie aga lihtsalt niidame heina ja jätame selle heina maha. Siis maksame selle eest veel raha ka… Aga jah, see on selline ajalooline paratamatus, et maa on paljudel juhtudel libisenud inimeste kätte, kes seda ei hari. Aga Euroopa Liidus laiemalt on sama teema päevakorral, sellest rääkisid nii poolakad kui leedulased.

Võib-olla leitakse mingi mehhanism, mismoodi see maa uuesti käibesse saada. Aga see saab olla ainult ostu-müügi teel.

Praegu jääb mulje, et kui rahakotti puuga seljas pole või hiigellaene ei võta, et sadu hektareid kokku osta, ei saa talupidamisega kuidagipidi pihta hakata?

Meil on 11 protsenti aktiivsest põllumaast niitmise all. Leedus on kaks protsenti, Lätis neli. Maa on meie ühine rikkus, ehkki ta kuulub kellelegi isikule. Maa on piiratud ressurss. Maal on tohutuid võimalusi. Kui riik ainult usku annab. Aktiivsed inimesed võiksid maale tulla, isegi 3-4 hektariga on võimalik majandada, sa ei pea olema suur teraviljakasvataja või suur piimakarjapidaja.

Käisin Grüne Woche messil, kuulsin, et üks soomlane kasvatab kuuel hektaril avamaal roose, külmakindel sort, ja toimetab väga edukalt. Inimestele tuleb anda kindlust ja julgust. Ja teed korda teha, siis läheb maaelu paremaks. Ka kliima pool on rikkus, mida tasuta pakutakse. Praegu peaks külm ja lumi olema, aga näeme, kui kiiresti kliima muutub.

Nii et need ajad tulevad tagasi, kui 5-10 hektariga võis peret ülal pidada, lapsi koolitada?

See on ka praegu nii, kui kasvatad näiteks maasikaid. Või varajast kartulit. Meil on millegipärast arusaamine, et saad hakkama, kui sul on sadu hektareid maad. Aga oleneb, mida sa selle maa peal kasvatad, on ju igasuguseid marjasorte ja kõike muud. Usku peab olema, ja kindlust, et valitsus vaatab maaelu poole, mitte ainult linnaelu poole.

Pärast 25 iseseisvusaastat võib mõnes kaupluseketis lõpuks näha väiketootjate toodangu riiulit. Miks on see nõnda olnud, et väiketootjad oma kaubaga suurtesse kettidesse ligi ei pääse, on selle taga lihtsalt suurkontsernide ääretu kasumiahnus?

No ju siis, et tehakse hankeid ja lüüakse hinnad alla. Iseenesest hea, et väiketootjad praegugi niikaugele on jõudnud. Lugesin muide, et Eesti mesi on otsa saanud. Võimalusi millegi tootmiseks meil leidub. Eesti Vabariik 100 raames võiks meil olla 100 000 lihaveist, praegu on neid 70 000. Kui me suudaksime sellest 125 000 hektarist, mida ainult niidetakse, ka ainult pool panna tootmiseks tööle, siis oi-oi kui palju töökohti seal tekiks.

Teil endal on vist lapsest saadik näpud mullased olnud? Seda veel mäletate, kuidas hobust rakendada?

Ma olen sündimisest saadik maapoiss. Kõik maaelu etapid läbi teinud. Mina olen hobust rakendanud vähemalt oma 50 korda. Nii looreha kui vankri ette. Aga kas just tänasel päeval… Arvan siiski, et saaksin hakkama. Mäletan, et see käis paremalt poolt, kui eest hobuse peale vaadata. Hakkama saaksin kindlasti!

Minu lapsepõlves käisid kõik lapsed suvel põllutööl. Kas kõplamas või istutamas või heina lakka tarimas. Ema töötas mul lüpsjana, olin väga palju laudas. Meil omal olid kodus loomad. Tänapäeval muidugi üllatav, aga loomade arv oli piiratud. Meil oli kuuelapseline pere. Aastas võisime kasvatada ühte lehma ja kahte siga, või midagi taolist. Marjapõõsad olid aias kõik üle loetud. Käidi kontrollimas. Tegelikult olen ühel etapil kui just mitte suisa nälginud, siis midagi sinnapoole, sest kui käisin algkoolis, siis leiva peale midagi panna ei olnud. Pinginaabri isa kasvatas mesilasi, temal oli mett leiva peale määrida. Mul oli suhkrut leiva peale raputada. Nii et väga raske elu oli.

Seega tajute oma mälestuste kaudu, kui palju tööd ja vaeva on mõnesse lihtsasse toiduainesse pandud.

Jah, ma ise ostan ainult Eesti tooteid. Kui märgistus on selline, et ma tean, et on näiteks kohalik liha, ja ma käin nendes poodides, kus ma tean, et Eesti tootjate toodang on müügil. Mina eelistan alati näiteks ka meie enda maasikaid. Ma olen ka öelnud, et kui eesti inimene pisut jõukamaks saab, siis ta on nõus hinnavahet välistoodanguga rohkem kinni maksma. Maitse ja teadmine, et ta on meil kasvatatud, see ikka maksab.

Kusagilt lugesin, et te ise kujutaksite ennast täitsa ette maasikakasvatajana?

Minu mõte oli see, et kui midagi toota, siis seda, millega kevadel varem turule tulla, kas varajane maasikas või varajane kartul. Tunnelimaasikas tagab sulle stabiilse saagi, see ei jää kunagi vihma kätte, alati on hea korjata, sest mari on kuiv. Kõige tähtsam, et saad selle saagi kaks-kolm nädalat varem kätte. Kolme nädala pärast on hind kukkunud – kas just kordades, aga oluliselt.

Lõuna-Eestil on seejuures paarinädalane edumaa Põhja-Eesti ees. Ja Soomega võrreldes ehk juba kuuajaline eelis. Ja see maksab.

Kui te ei oleks minister, siis tegeleksite maal millegagi?

Jah, see oleks alternatiiv küll. Mu isatalu on siiamaani maal. Seal on kasvuhoone ja maasikapeenar ja sibulapeenar ja oma herned peavad kasvatatud saama, neil on hoopis teine maitse. Ja oma marjad aias ja oma õunad, mida praegugi veel söön. Mul on kodus eelmise aasta õunad kõik keldris olemas. Väga hästi säilinud, neid ma toon Tallinnasse kogu aeg kodust kaasa.

See ongi maaelu võlu. Sa tead, et sinna pole pandud mürki, sinna pole pandud väetist. Aiasanitarid – linnud – hoiavad õunad nii puhtad, et minu õunadel pole ühtegi ussiauku. See on üllatav, et ilma mürgita saab õunasaagi nii kätte, et pole ühtki ussiauku ka. Talve aitan neil üle elada, suvel koristavad mu aeda. Hästi kõvad tegelased.

Maaeluminister Vene turust: põllumees oleks võimaluse eest tänulik

Maaeluminister Tarmo Tamme sõnul ei ole Vene turg meie jaoks kindlasti läinud rong, kuid praegu on sinna juba suhteliselt keeruline uuesti pääseda.

“Sõltub, millal see turg avaneb,” ütles Tamm. Tema sõnul oli ka Valgevene suursaadik märkinud, et kui varem oli Venemaa eksport 70%, siis nüüd on see kukkunud 30 peale. “Vene turg annab kindlasti täiendavaid võimalusi, aga see ei tähenda, et me nüüd peaksime lõpetama kõik Aasia suhted,” lisas Tamm. Orienteeruda ainult ühele turule pole kindlasti õige.

Venemaa turule tagasi pääsemine on Tamme arvates kindlasti keeruline, sest Venemaa on ise arendanud oma põllumajandust, nad on sinna vahepeal kõvasti investeerinud. Ja keegi on vahepeal selle turu ära hõivanud. “Aga põllumees on tänulik iga võimaluse üle,” ütles minister.