MAILIS REPS: Heas koolis on lapsel huvitav ja turvaline

"Me oleme tark ja haritud rahvas," lausub haridusminister Mailis Reps, kelle sõnul on Eesti haridussüsteem Euroopa parimaid. Samas võiks koolides valitsev õhkkond olla parem. "Füüsikat-matemaatikat õppida ei ole võib-olla mõnus, aga kooli emotsionaalne keskkond peaks kindlasti olema turvaline," rõhutab Reps.

Haridus

MAILIS REPS: Heas koolis on lapsel huvitav ja turvaline (1)

Maarja-Liis Arujärv

"Me oleme tark ja haritud rahvas," lausub haridusminister Mailis Reps, kelle sõnul on Eesti haridussüsteem Euroopa parimaid. Samas võiks koolides valitsev õhkkond olla parem. "Füüsikat-matemaatikat õppida ei ole võib-olla mõnus, aga kooli emotsionaalne keskkond peaks kindlasti olema turvaline," rõhutab Reps.

Mille üle võime Eesti hariduses eriti uhked olla?

Alustame sellest, et meie õpetajad annavad väga head haridust. Meie laste ja kodu koostöövalmidus hariduse omandamisel on väga kõrge, mis tähendab, et oleme täiesti selgelt hariduse usku rahvas. Tänu sellele võime öelda, et olemegi targad ja haritud.

Näiteks on meie 15-aastaste noorte loodusteaduste ehk bioloogia, geograafia, füüsika ja keemia teadmised ning oskused maailmas tipptasemel. Oleme Euroopas esimesel kohal ning maailmas kolmandal kohal. (Kokku testiti PISA testis 72 riigi 15-aastaseid õpilasi – toim.)

Ja küsimus pole selles, et me näiteks füüsikas või keemias õpime lihtsalt tohutud faktiteadmised pähe, vaid PISA testis antakse lastele tõesti reaalsed probleemülesanded, testitakse teadmiste reaalse kasutamise oskust.

Oleme oma haridussüsteemi poolest Euroopas esikohal. Saame selle saavutuse üle olla eriti uhked seetõttu, et varem kogu aeg vaatasime, mida Soome teeb, ja proovisime neilt parima järgi teha.

Mille kallal tuleb veel kõvasti tööd teha?

Me oleme kümne aasta jooksul oma haridusnäitajatega ainult ülespoole liikunud, samas mingi piir tuleb muidugi ette, kui sa oled juba esimesel kohal. (Naerab.)

Kui vaadata aga meie haridussüsteemi kitsaskohti, siis eriti poiste hulgas on jätkuvalt üsna kõrge nende osakaal, kes põhikooli järel ei õpi edasi. Ja paljud neist lõpetavad selle põhikooligi väga kesiselt. Kahjuks on keskhariduseta inimeste arv ühiskonnas kasvamas. Samas me teame, et nõukogude ajal oli keskharidus ju kohustuslik.

See tähendab, et väga heade teadmistega noorte kõrval kasvab alaharitud noorte arv, 12%-14% lastest ei jõua põhiharidusest kaugemale, see aga taastoodab vaesust. Mis oleks lahendus?

Selleks on nii täiskasvanute koolitus kui ka üldine edasiõppimise soodustamine. Me oleme muutnud ka kutsehariduse rahastamise süsteemi, et kutsekoolid tegeleksid aktiivsemalt sellega, et noored koolist välja ei langeks. Miks lapsed tavaliselt koolist välja langevad? Osal ei ole õpiharjumust. Põhikoolis on nad võib-olla saanud hästi palju tuge, aga arusaam enda vastutusest on jäänud puudulikuks.

Teiseks tullakse kutsekooli tihti õppima eriala, millest noorel pole täpset ettekujutust. Siis nad jõuavad esimesel poolaastal arusaamisele, et valitud eriala ei sobi.

Meie tuleme haridussüsteemis noortele vastu sellega, et ei lase neil süsteemist välja kukkuda, vaid suuname õpilase kas teisele erialale või üldisemasse õppesse. Nn laiapõhjalise ettevalmistusaasta ehk valikuaasta jooksul leiame üheskoos, mida noor inimene õppida võiks. Ja ka tööandjad on huvitatud, me anname noortele ka praktikavõimaluse.

Mis veel Eesti kooli juures muret teeb?

Koolis valitsev õhkkond võiks muidugi olla mõistvam ja tähelepanelikum.

Et lapsel kui ka õpetajal oleks koolis turvalisem. Ma ei taha öelda, et mõnus. Sõna "mõnus" puhul jääb justkui kõlama, et ei pea eriti õppima. Ega füüsikat õppida ei ole võib-olla mõnus, aga kooli emotsionaalne õhkkond peaks kindlasti olema turvaline.

Asi, mida me kõik saame ühiselt teha, on see, et kiusamise suhtes valitseks koolis nulltolerants. Et ei kõlaks näiteks vabandus: see juhtum toimus ju vahetunnis ja mitte matemaatika tunnis.

Et absoluutselt kõik märkaks, mis koolis toimub – täiskasvanud nii koolis kui ka väljaspool seda. Kui me näeme kooli või mõne poe ees laste kaklemist, kas me kutsume noored korrale ja läheme vahele?

Kui kiusamine on juba tekkinud, siis pole selle ärahoidmiseks ilmselt liialt pingutatud. Kas vägivalda ei aitaks ära hoida väärtusprogrammid, mis tagavad kõigi laste kaasatuse? Just sellest, kui keegi jäetakse üksi, algabki kiusamine pihta.

Meil on mitmeid programme, mis tegelevad koolis õhkkonna parandamisega, näiteks lillade karude või muude tööriistade abil.

Kõik need programmid peaksid looma suhtumise, et kiusamine pole nali – et ma ise õpilasena märkaks, kui keegi jääb üksi või tunneb end mõnes olukorras halvasti. Me peame ühiselt kokku leppima, et koolikiusamine on kõigi asi – nii kooli juhtkonna kui ka iga aineõpetaja asi.

Kiusu tunnetus koolis tekib tihti tänu sellele, kui klassis tekivad teatud "lahedamad" ja "mittelahedamad" kambad. Mõnda klassikaaslast ei peeta sõbraks, sest ta ei ole oma kambast.

Me peaksime üles kasvama teadmisega, et kui tuleb uus inimene klassi, siis ka minu ülesanne on ta juurde rääkima minna. Või siis määratakse uuele klassikaaslasele kohe tugiisik – õpilased ise korraldavad seda, mõned koolid on selles hästi aktiivsed.

Me ei ole Eestis lõpuni mõistnud ka seda, et kiusamise programmis osalemise mõju kestab koolis inertsist vaid aasta-kaks. See tähendab, et töö selle probleemiga peab olema pidev. Kool ja õpetajad peavad igal aastal taas kiusamise teemaga tegelema.

Äsja tegite ministrina otsuse, et põhikooli tasemetööd kaotatakse ära. Samas tekkis ühiskonnas suur lainetus ettepanekust, et kooli kodutööd võiks ära kaotada. Kas ka siin on muutusi tulemas?

Meie haridussüsteem on küll suurepärane, aga meie õpilastel on küllaltki kõrge stressitase. Ja kui oma õppetööst peaaegu natuke üle neljandiku teevad õpilased kodus, siis on see päris suur osa.  Samas on Eestis laste koolipäev lühem kui enamikus riikides ja meil on ka kõige pikemad koolivaheajad. Seega oleme väga efektiivsed, õpime vähese ajaga palju.

Mitmed meid ümbritsevad Euroopa riigid nii suurt kodutööde mahtu lastelt ei nõua. Minu idee pole mitte see, et ärme anna üldse kodutöid, vaid et me vaataksime oma õppekava ja koolisüsteemi veidi ümber.

Eestis on juba kaua käinud tulised vaidlused näiteks selle ümber, kui palju fakte on koolis üldse vaja pähe õppida, kui tänapäeval saab neid kiiresti ise leida.

Teiseks on Eestis perede sotsiaalmajanduslikud ja piirkondlikud erisused üsna suured. Kui lapse kodutööde maht on väga suur, siis hakkab sellega toimetulek suuresti sõltuma just ta perekonna taustast ja eelkõige ema haridusest.

Ja kui näiteks esimestes klassides jääb laps mõne ülesandega koolitunnis hätta, siis me ei peaks ütlema, et tee harjutus kodus lõpuni ära, vaid uuriksime, kas lapsel on näiteks keskendumishäire või muu probleem. Tihti tekib õpilastel umbes viiendaks klassiks õppes suurem mahajäämus ja siis peame küsima, kas tegu on tõesti n-ö erivajadusega lapsega või oleks saanud seda juba varem õpiabiga ennetada.

Kuidas hoida ära olukorda, et lastel tekivad juba algklassides õppimisega suured probleemid?

Võiksime tulevikus võtta koolides rohkem fookusesse esimesed 4-6 õpiaastat. Kui see tähendab klassiõpetajate koormuse tõusu, siis anname neile suuremad võimalused ja loomulikult ka lisaraha. Või toome kooli juurde abiõpetajaid. On palju räägitud, et esimestes klassides võiks klassis olla kaks õpetajat.

Loomulikult, mis puutub kodutöödesse, siis jääksid paljud kodutööd ikka alles, umbes et mine korja kastaneid ja kleebi pilte.

Kas õpetajate palgatõus on tõstnud nende motiveeritust ja vähendanud õpetajate põuda?

Me oleme tõesti OECD riikide seas silma paistnud kui õpetajate kõige kõrgema palgatõusuga riik. Loomulikult võime öelda, et ka meie stardiplatvorm oli madal.

Õpetajate töömotivatsioon on tänu palgatõusule kindlasti tõusnud. Esimese asjana on kasvanud noorte õpetajate tulek kooli.

Teiseks on suurenenud huvi õpetajate täiendkoolituse vastu. Ka mõlemad ülikoolid nägid tänavu trendi, kus just noored mehed avaldasid soovi teha magistrikraadi pedagoogikas, sest nad näevad end töötamas ka haridussüsteemis.

Meil on kasvanud ka osaajaga õpetajate arv, mõned neist on ettevõtjad, teadlased jt noored inimesed, kes kooli tulevad missiooni pärast, sest see on põnev ja vahva.

Projektid "Noored kooli" ja "Tagasi kooli" on osutunud väga edukaks.

Milline on teie silmis ideaalne kool?

Ideaalne kool on loomulikult selline, mis annab väga hea hariduse. Nii lapsele kui ka õpetajale meeldib sinna kooli minna, sest sind toetatakse, kui sa oled akadeemiliselt eriti võimekas. Ideaalses koolis ei hakka igav, sest sulle leitakse kogu aeg midagi huvitavat teha. Seal on loomulikult väga hea juhtkond.

Kool peaks olema avatud ka eri koostööle teiste koolidega, sest ole sa suur või väike, tegelikult tahad sa end ju teistega võrrelda. Samuti on hea, kui kool käib hästi palju võistlemas, see tähendab palju omavahelist suhtlemist.

Meie eripäraks teiste riikidega võrreldes on kahjuks veel see, et oleme suhteliselt kinnised. Koolid ja õpetajad elavad pigem oma koolikeskkonnas. Koolide omavahelist ning eri piirkondade ja ainevaldkondade vahelist suhtlemist peame kindlasti rohkem soodustama.

Üks teie kuuest lapsest asub taas kooliteele ehk esimesse klassi. Kas seetõttu on ka väike pabin sees?

Pabinat ei ole, aga meeletu koolistress on küll. Mul on tõesti väga raske motiveerida lapsi maalt linna kolima, sest nende jaoks tähendab see, et peab hakkama taas koolis käima. Pinge, mis lastel kooliga kaasneb, on suur, see varajane ärkamine ja kõik muu. Mul tüdruk nii kaunilt ütles, et kooliga seondub temal see, et peab tegema kogu aeg seda, mida kästakse teha. See ei tähenda, et "mulle ei meeldi" või et "mul on koolis igav või raske", vaid just see, et ta aeg on kõik ette ära planeeritud ja tema ei saa ise valikuid teha.

Hiljuti tutvustati rahvusvahelist uuringut, mis näitas, et just Eesti laste hulgas väheneb koolirõõm koolis õppides eriti kiiresti ning seda nii ebaõigluse tajumise kui kiusamise tõttu. Kiusust rääkisime, mida saaks veel parandada?

Uuringud ja õpilaste tagasiside näitavad, et õpilased tahaks õppimise vallas rohkem ise valikuid teha. Nad tahaksid õppida vähem fakte ja rohkem n-ö reaalset elu. Seda on ka õpilasomavalitsused välja toonud. Kui tahame anda õpilastele rohkem valikuid, siis peame oleme valmis olulisel määral ka vähendama õppemahtusid. Täna tahetakse õppekavasse aga pigem uusi teemasid juurde tuua, mitte midagi vähemaks võtta.
Praegu on õppekava loogika see, et algastmes antakse lapsele väga vähe valikuid, ja mida vanemaks laps saab, seda rohkem. Põhikooli kolmandal astmel ehk 7.-8.-9. klassi õpilastel on võib-olla tõesti liiga vähe valikuvõimalusi, et oma huvidele vastavat õpet saada. Uue õppekava tegemisel peaks seda olukorda uuesti hindama.

Eesti õpilased loodusainetes tipptasemel

Eesti 15-aastaste noorte loodusteaduste ehk bioloogia, geograafia, füüsika ja keemia teadmised ning oskused on maailmas tipptasemel – Euroopas esimesel ning maailmas kolmandal kohal. Varasemast rohkem on meil loodusteadustes tippsooritajaid, kes suudavad lahendada väga keerukaid ülesandeid – kokku 13,5% –, samas kui OECD keskmine on 8%.

Euroopa riikidest on Eestis kõige vähem madalate oskustega õpilasi – üle kahe korra vähem teiste riikide keskmisest.

Täiskohaga töötava õpetaja palga alammäär kerkis tänavu 1250 euroni. See tõstis õpetajate keskmise töötasu 1500 euroni.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...