"Kohati tunnen, et ma ei ole Eesti patrioot, aga jään alati Tallinna patrioodiks. Siin on igal kivil oma lugu rääkida ja üheski teises linnas ei teki sellist kokkukuuluvuse tunnet," nendib multitalent Mart Sander Pealinnale antud intervjuus. "Filmist "Verekivi" tuleks uus versioon teha. See näitaks maailmale, et Tallinnas on demokraatlikud traditsioonid, mida mujal maailmas annab otsida."

Teie lühiõudusfilm “Tegelikult” on valitud kaheksa filmifestivali võistlusprogrammi ning noppinud mitmelt poolt preemiaid. Muuhulgas tõi see omas kategoorias võidu ka Veneetsia filmifestivalil RAGFF. Miks teete just õudusfilme? Kas meie elu on muutunud väljakannatamatult igavaks?

Vahepeal saime veel kaks preemiat Los Angeleses toimunud festivalilt Cinema World Fest Award. Seal saime preemia õudusfilmide žanris, samuti preemia suurepärase valgustuse eest. Kokku on film seni osalenud kümnel festivalil, seega auhindade protsent on 40. Aga tõsi ta on, et olen juba varajasest lapsepõlvest armastanud õudusfilme. Otsin alati võimalikult tugevaid emotsioone muusikas, kirjanduses ja ilmselt ka elus. Arvan, et hirm on kõige tugevam emotsioon üldse. Loomulikult, päris elus ei taha meist keegi hirmu vang olla, ka mina mitte. Aga “turvaline hirm”, kust saab iga hetk põgeneda, on tõeline seiklus. Paljud arvavad, et õudusfilmis ainult lendavad soolikad ja hüppavad kummist kollid iga nurga tagant välja, blondid bimbod kriiskavad heleda häälega. Sellised filmid on igavad. Ma eelistan psühholoogilist õudust, sellist, mis paneb inimese juurdlema ja küsitlema, kui palju ta maailmast tegelikult teab – kas on olemas veel mingi varjatud tasand ja mida me teeksime, kui see meie ellu tungiks? Kõige hirmsam on teadmatus. Mitte koletised, vaid see, mida me pimeduses ei näe.

Teie samanimelise romaani põhjal valminud seriaal “Litsid”  on samuti omamoodi õudus, kuigi varjatud draama rüüsse. Rahvas ootab juba järge – millal see tuleb ja kust saab jälgida?

Jah, ma olen ka öelnud, et tegelikult on “Litsid” kõige õudsem õudusfilm, sest see kõik on tegelikult juhtunud, inimesed on  pidanud selle üle elama. Nagu ma ütlesin: teadmatus – teadmatus siis, kui küüditajate auto maja ees peatub; kui kõlab pommihäire sireen; kui su kõige kallim inimene on lihtsalt kadunud ning sa oled jõuetu midagi tegema.

Samas on tõesti tore, et sarjal nii hästi läks ja et inimesed selle omaks võtsid, see on võitnud auhindu ja saanud maailma suurimas interneti filmiportaalis IMDB kõigist Eesti sarjadest kõige kõrgema hinde ehk 8.8 punkti. Paraku aga on selliste suurte ajalooliste projektide tootmine tohutult kallis ettevõtmine ja need ei tee oma kulutusi tasa. Eesti filmi instituut, kultuuriministeerium, kultuurkapital ega EAS ei ole kunagi “Litse” ühegi sendiga toetanud. Eks ma taotlen veel – nüüd, kui planeerime täispikka mängufilmi –, aga tunnen, et olen n-ö mustas nimekirjas ja minu taotlused rändavad ilmselt lugemata prügikorvi. Eestis on palju väga rikkaid firmasid ja inimesi, kui keegi tahaks kas või natuke sellele filmile/sarjale toeks olla, siis ehk jõuamegi varsti ekraanile.

“Litsides” ei saa me palju teada, mis toimub näiteks härrasteklubi tüdrukute hinges. Kas võtate kord luubi alla ka inimese kordumatuse ja tema sisemaailma esiletoomise?

Ma arvan, et inimene ja tema sisemaailm ongi kõige huvitavamad siis, kui need on kõige haavatavamad, ning see juhtub reeglina tohutute ajalooliste mullistuste katlas. “Litsid” ongi katse näidata, kuidas inimesed muutuvad, kui aeg neid muudab. Romaan ja sari algavad ju “heaoluühiskonnas”, kus inimesed sageli ei mõtle, et ühel hetkel võib kõik kokku variseda. See lugu läheb ju veel edasi, kajastab kõiki nelja sõja-aastat. Muidugi, seal on väga palju tegelasi, seega kõigi sisemaailma avada oleks natuke liiga suur tahtmine. Siin on härrasteklubi naised pigem ühe rahva võrdkuju.

Kas suurt osa kohutanud pealkiri  “Litsid” on ainult publikuhuvi tekitamiseks või tahate te öelda, et me elame maailmas, mille valitsev moraal ongi prostitutsioon?

See on jah mitmekihiline teema. Raamatu moto on ju pärit Stalini tsitaadist “Väikeriigid on kapitalismi litsid”. Seega, kui esmahetkel võib tõesti tekkida võõristus, et nüüd siis peame vaatama mingit litsimaja elu, siis tegelikult tuleb aru saada, et eelkõige räägib sari poliitilisest litsindusest ja kõige laiemalt neist väikerahvastest, kes kahe türanni – Stalini ja Hitleri – poolt nagu litsid omavahel ära jagati, maha kupeldati ja aastakümneteks alandavale vaimsele prostitutsioonile sunniti. Sest kuidas veel nimetada olukorda, kui sa pead vanduma igavest armastust ja truudust süsteemile, mida sa tegelikult vihkad, ainult selleks, et veidi paremini ära elada? Kõik me oleme käinud paraadil ja karjunud “Hurraa!”.

Õppisite viiulit ja klaverit, kuid olete öelnud, et teie koht pole mitte tolmuses orkestriaugus, vaid laval, prožektorite valguses. Nüüd tegutsete teatris, estraadil, kinos, kunstisaalis ja televisioonis. Kas olete rahul või oleks tulnud siiski keskenduda ühe muusa teenimisele?

Mis ma, üksik mees, muud oma ajaga ikka peale hakkan. Tähtis on korralikult magada ja liikuda. Ora et labora. Tehniliselt oleks olnud vast tõesti õigem keskenduda vaid ühele asjale, sest praegu on mul küljes sellise “multisehkendaja” pitser – keegi, keda justnagu ei saa üheski žanris väga tõsiselt võtta. Samas tunnen, et eri distsipliinide tundmine aitab mul näha suurt pilti. See on, nagu Wagner ütles, Gesamtkunst ehk kõiki kunstiliike liitev ühendkunst, ja minu arust see väljendubki kõige konkreetsemalt filmis. See koondab kirjandust, muusikat, kunsti, veel mitmeid asju. Muuseas, ma oleks võinud selle tee juba 25 aastat tagasi läbi käia – astusin aastal 1992 Balti filmi ja meedia kooli eelkäijasse, Arvo Iho audiovisuaalsetele kursustele, aga mind ei võetud vastu, kuna arvati, et olen töö kusagilt varastanud ja oma nime all esitanud. Groteskne, aga kahjuks tõsi. Alles nüüd, aastaid hiljem, olen lõpuks jõudnud BFM-i kõige kõrgemasse õppesse ehk doktorantuuri.

Eestis on tehtud palju üsna süngeid filme. Kas kavatsete ka komöödiafilmiga kätt proovida?

Mulle tundub, et minu huumorimeel on sageli eestlastele natuke vastuvõetamatu ja häiriv. Kui vaadata, millised komöödiad meie kino- ja telemaailmas kassat teevad, siis ma vastaks eitavalt, päris sellised ei ole minu ampluaa ja need ei tuleks mul ilmselt välja.

Olete katoliku kiriku liige ja kuulute ka ühte rüütliordusse. Teile ei tohiks olla tundmatud niisugused mõisted nagu au, härrasmehelikkus, truudus. Kas need on tänapäeva maailmas haruldused?

Need sõnad on nagu lehed tuules – iga poliitiline süsteem, iga ideoloogia on neid oma huvides kasutanud. Need sõnad on ise ka litsid. Nii natsid kui ka kommunistid vatrasid aust ja truudusest, armastusest ja väärikusest. Seda teevad ka islamisõdalased. Aga kus olid need asjad neis süsteemides tegelikult? Kindlasti mitte seal, kus partei või repressiooniaparaat seda nõudsid. Ma usun, et neid väärtusi võib leida ainult inimese hinges; kõigil on need ilmselt olemas, aga sageli alluvad inimese isiklikule moraalile, mis tegelikult võib olla ka moraali puudumine. Me oskame iseennast alati täiuslikult õigustada.

Teie järgi võib küll väita, et katoliiklased on palju lõbusamad ja selle tõttu vist ka rambivalguses läbi löövamad kui luterlased, kelle vooruseks on tagasihoidlikkus ja rangus.

Katoliiklus sobib ilmselt tõesti paremini lõunamaisele temperamendile ja pisut rahutumatele natuuridele. Eks mind lapsena, kui katoliku kirikusse sattusin, köitiski selle teatraalsus – maalid, skulptuurid, tohutult võimas muusika, ladina keel. Olin  küllaltki ateistlike vanemate lapsena varem vaid mõnda luteri kirikusse sattunud ja sealne pisut sünge ja rusuv atmosfäär heidutas mind, mitte ei kutsunud. Tänapäeval muidugi näeme pigem tendentsi eri kristluse vormide ühinemise suunas. Toimuvad oikumeenilised jumalateenistused ja muusikaline rotatsioon. Usun, et ka paavsti visiit mõjus eestlase usuleigele hingele nagu sõõm kuuma Itaalia veini.

Mis köidab teid möödunud aegade juures?

Minevikus köidab mind teatud naiivsus ja rikkumatus, mida tänapäeval muidugi võime välja lugeda ainult sellest, mida ühe või teise ajastu kultuur on meile maha jätnud. Ega me inimeste hinge ju ei näe. Tegelikult on alati valitsenud kaksikmoraal. Näiteks viktoriaanlik ajastu tundub kõrvaltvaatajale ilus ja õhuline nagu beseetort, steriilne, peen, ülipoeetiline… Tegelikult oli see porduelu, jõhkra vallutuspoliitika, sotsiaalse, rassilise ja soolise ebaõigluse ja liiderlikkuse mülgas. Võib-olla see mülgas väetaski kõigi aegade kõige kaunimat kunsti, muusikat ja kirjandust, vaimsust ja elegantsust.

Olen mõttes kõik ajastud läbi elanud, vanast Egiptusest kuni 20. sajandini. Eri epohhidel kutsub mind üks või teine ja ma satun sinna nagu teise koju.

Tallinn on teie kodulinn. Mis teid selles linnas lummab teiste maailma linnadega võrreldes?

Meil on Tallinnaga tõesti pikk ajalugu. Kui kunagi noorena linnaarhiivis tuhnisin, sain teada, et elame siin juba 16. sajandi algusest peale. Tallinn on minu jaoks riik riigis, täpselt nagu ta oli seda keskajal. Kohati tunnen, et ma ei ole Eesti patrioot, aga ma jään alati Tallinna patrioodiks. Üheski teises linnas ei teki päris sellist kokkukuuluvuse tunnet.

Tallinn inspireerib mind vägagi. Kui tead piisavalt, siis on igal kivil oma lugu rääkida.

Milliseid filme annaks sellest erilisest õhkkonnast lähtuvalt Tallinnas teha?

Olen kaua mõelnud, et “Verekivist” tuleks uus versioon teha. See näitaks maailmale, et Tallinnas on demokraatlikud traditsioonid, mida mujal maailmas annab otsida. Linn seisis oma elanike, isegi siia põgenenud orjade eest, ja ka vägevate võimukandjate vastu.
Lisaks muidugi Hargla Melchiori lood – ma väga tahaks nende režissöör olla, kui neid ekraniseerima hakatakse.

Milliste saladustega tuleb nüüd, 21. sajandi voodilinade vahel tegemist teha? Kellele müüks end tänapäeva Eesti poliitikud?

Ma usun, et kõik poliitikud tahavad siiski Eestile head. Aga siin tulebki mängu see inimese igavene oskus oma tegusid õigustada, näha oma motiive alati kõige puhtamas valguses. Keegi ei lähe teadlikult kurjale teele, vähemalt ma loodan nii. Aga ometi on kokkuvõttes nii, et ühed peavad teisi riigihukutajateks ja teised esimesi rahvavaenlasteks. Järelikult tegelikku tõde poliitikas ei eksisteeri ja seetõttu ma ei tahagi poliitikaga tegemist teha.

Olete kriitiliselt suhtunud meie presidendi valimise korda. Kas rahvas peaks saama valida ka presidenti, kuigi tal pole täidesaatvat võimu?

Igal juhul ei tohiks rahvas olla lambakarja rollis, kellele ühel hetkel teatatakse, et Habemus papam – ehk siis, et suletud ruumis on “teistest võrdsemad” valinud teile juhi ja teil jääb üle ainult plaksutada. Ärgem unustagem, et ka presidendikandidaadid on rahva liikmed. Ei tohi võtta gruppi inimesi, neid meediarentslis läbi solgutada ja siis minema visata, öeldes, et aga meil on tagataskus hoopis keegi, kes on palju parem kui kõik need teised. Igaühel siin ilmas on luukered kapis – vähemalt teiste kandidaatide puhul olid need meile juba avalikud ning meil oli võimalus hinnata inimesi nende seniste saavutuste alusel. Kui aga poliitilisele maastikule kerkib “uus ja puhas”, siis peab alati kartma, et tema luukered lihtsalt pole veel kapist välja murdnud.

Kas usute vandenõuteooriatesse?

50/50. Mulle meeldivad vandenõuteooriad ja ma arvan, et nii mõnigi asi ei peagi kõigile teada olema.

Olete öelnud, et teie armastus teatri vastu sündis, kui nägite ema töö juures moemajas uhkeid teatrietenduste kostüüme. On see maagia veel säilinud? Mida peate oma kõige suuremaks õnnestumiseks teatris?

Kõige suurem õnnestumine ongi, et see maagia säilib igavesti. Kui inimesel on nn teatripisik, siis ta ei pettu kunagi. Sa võid olla töötu näitleja, kes aastast aastasse teiste töötute näitlejatega ühiselamu köögis suitsetab ja räägib, milline Hamlet sa oleks, aga ükski pettumus või kibestumus ei kustuta seda sädet. Ma loodan, et suurimad õnnestumised on veel ees, aga näiteks see, et ma olen saanud lavastada rahvusooperis Estonia kaks etendust, mis mõlemad on olnud Eesti aasta vaadatuimad lavastused – “Silva”  ja “Savoy ball” –,  on olnud suur õnn. Mul ei olnud tollal veel isegi režissööri diplomit, teater võttis mind palgates suure riski. Ja taaskord sain teha kõike – olin lavastaja, kunstnik, kostüümikunstnik, kirjutasin uuendatud libretod ja “Savoy” jaoks tegin ka uusi orkestriseadeid. Ja olen mõlemas etenduses ka laval olnud. Väga meeldejääv oli kolm aastat tagasi oma etendusega Broadwayl esineda ja maailma suurimal teatrifestivalil Edinburgh Fringe kümme etendust anda. Tegin kõik oma rahaga teoks ja tõin sealt kaasa ka ühe preemia.

Miks kirjutasite nii palju inglise keeles? Kas Eesti kirjaniku ingliskeelne raamat müüb paremini kui eestikeelne? Kivirähki on ju tõlgitud väga paljudesse keeltesse…

Ka maailma kõige väiksem ingliskeelne lugejaskond on suurem kui kõige suurem eestikeelne lugejaskond, pole parata. Ennast suurtesse välismaa kirjastustesse sisse süüa – see on tohutu peaga vastu seina jooksmine. See on multimiljoni dollari bisness ja ühele  väikesele “ekssovjeedile” väga raske. Suur osa eesti keelest tõlgitud kirjandusest on ilmunud siiski väikeste kirjastuste alt, nii ka minu puhul. Nüüd, alles äsja andis üks Inglise kirjastus välja minu ingliskeelse romaani. See on mitmes järgus protsess, mis võtab aega umbes aasta – kõigepealt ilmub väike tiraaž, mis saadetakse kohalikele kriitikutele; kui nendelt on saadud mingid kommentaarid, mida kaanele panna, siis antakse välja natuke suurem tiraaž, mis läheb juba maailma juhtivate ajalehtede kriitikute lauale. Kui nendelt on saadud mingid suurepärased hüüatused – umbes nii, et “Parim raamat, mida olen lugenud!”, – alles siis ilmub see tiraaž, mis lõpuks üle maailma raamatupoodidesse jõuab.

Millised on teie tulevikuplaanid? Kui teist saab kinodoktor, kas siis tahate hakata edaspidi hoopis teisi arvustama ja ise loorberitele puhkama jääda?

Ma üldse ei taha inimesi, eriti kolleege, arvustada, tahan ainult ise teha. Ma ei tea, kas doktorikraad mind paremaks filmitegijaks teeb, aga ma loodan. Mitte kunagi ei saa kõigile meeldida, ja kes seda kõigest hingest üritab, see on loll – ja natuke lits.