Mart Sander: Ma pole alati väga patriootilik eestlane, aga ma olen väga patriootlik tallinlane

"Ma tahaksin teha Tallinnast filmi, kus meie pealinn on ilus, elegantne, jõukas Euroopa linn, kus elavad targad ja haritud inimesed ja kus toimub normaalne suhtlemine ja teeninduskultuur. Miks ei võiks Tallinna kuvand läbi sellise filmi jõuda maailma silmi," unistab multitalent Mart Sander.

Pilt: Rasmus Pitkänen

Mart Sander: Ma pole alati väga patriootilik eestlane, aga ma olen väga patriootlik tallinlane (1)

Pealinn

"Ma tahaksin teha Tallinnast filmi, kus meie pealinn on ilus, elegantne, jõukas Euroopa linn, kus elavad targad ja haritud inimesed ja kus toimub normaalne suhtlemine ja teeninduskultuur. Miks ei võiks Tallinna kuvand läbi sellise filmi jõuda maailma silmi," unistab multitalent Mart Sander.

Kunstnik, kirjanik, filmitegija, muusik ja laulja Mart Sander on viimasel ajal pühendunud palju aega just filmikunstile. Millised põnevad projektid tal töös on, rääkis ta Hannes Võrnole 21. mai saates "Hannes Võrno 33 minutit".

Hannes Võrno: Ma algatuseks natuke spekuleerin, kui küsin nii – kas Mart Sander hakkas filme tegema sellepärast, et sa tajusid, et Eestis loetakse raamatuid liiga vähe?

Mart Sander: Ei, kindlasti mitte. Ma juba väikse lapsena unistasin saada filmirežissööriks.

Su lapsepõlvefilmid olid kindlasti Leni Riefenstahli omad?

Ei, aga aastad läksid mööda ja ma hakkasin mõistma, et minu kõige eredamad lapsepõlvemälestused ongi mingid vanad filmid, mille kohta olen hiljem saanud teada, mis filmid need olid. Sama oli muusikaga. Viisin hiljem kokku, et muusika, mis mulle väga oli meeldinud, oli tehtud mõne orkestri poolt 30ndatel aastatel.

Kas sa võid teha ennustuse, millal saab Eestis õudusfilmist arvestatav žanr? Nõukaaega näitavaid filme oleme saanud juba nii söögi alla kui peale.

Eks see 90ndate aastate Eesti on hakanud juba kõiki natuke tüütama, aga see ei ilmuta ka väga kustumise märke. Ikka veel pakutakse välja suuri projekte, aga minu jaoks on see ennast ammendanud materjal. Õudusfilmide kohta arvan, et kõigepealt tuleb suuremat sorti laine väga halbu filme.

Kas see siis pole veel tulnud?

Ei, Eestis mitte. Õudusfilmi teha on suhteliselt odav ja hästi lõbus. Ennustan, et Eestis leidub sõpruskondi, kes ei hakka tegelema suurte feministlike draamade või sõjafilmide või üksikemade saatusest rääkiva filmide tegemisega, vaid kes tahavad teha mõne õuduka, sest seda teha on lihtsalt niivõrd tore ja lõbus protsess.

Sa ei saa lavastada pahasid tegelasi juuksejuurtest varbaotsani ainult pahaks.

Kas sinu tehtud "Litsid" võiks olla epohhiloov teos?

Kui me räägime teletoodangust, siis siin mängivad ikkagi kolm asja: raha, kiirus ja veelkord raha. Üks asi on panna inimene filmis ilusasti riidesse, teine asi näidata teda filmis nii ilusana kui võimalik, aga see võtab aega. Sättida valgustust ja erinevaid kaameranurki. „Litsid“ on pigem informatiivne, ta paneb vaatajaid nägema Eesti ajalugu veidi teise nurga alt. Ta paneb meie noori ja välismaalasi tundma Eesti ajaloo vastu huvi. Mulle tundub, et tänapäeva noored ei viitsi väga enam kangelasstoorisid kuulata.

22. mail on huvitav päev Eesti ajaloos ja mul on hea meel, et just mina saan sellel teemal sinuga rääkida.

See päev oli täpselt 80 aastat tagasi.

Sel päeval käis Tallinnas hilisem Ameerika Ühendriikide president John F. Kennedy.

Jah, see oli väga hea materjal, millest fantaseerida, sest me teame tema siinviibimisest ainult seda, et Kennedy andis oma allkirja 22. mail 1939 Ülemiste lennujaamas saabudes ja 24. mail, kui ta lahkus Narva piiripunkti kaudu, et külastada Venemaad. Mis jäi selle kahe päeva sisse, on üks suur saladus, aga vaadates seda, milline Kennedy oli, siis miks selline kutt ei oleks tahtnud Tallinnas kaks päeva lõbutseda, käia rannas, suhelda kohalike ilusate inimestega. Kogu lugu sai minu jaoks alguse sellest, kui mu vanaema rääkis, et sõjaajal oli ta töötanud koos ühe daamiga, kellel oli väike laps, kes oli ameerika diplomaadi poeg. Seepolnud uhkustamiseks öeldud, vaid pigem hirmuga, sest oli sõjaaeg. Ameeriklased olid vaenlased ja kasvatada väikest ameeriklast oli sama riskantne kui kasvatada väikest juuti.

Hiljem, kui Kennedy sai presidendiks, tuli tema siinviibimine paljudele meelde ja hakkas välja ilmuma noormehi, kes väitsid, et nad on Kennedy pojad. Ma olen 20-aastane, ta käis 20 aastat tagasi siin ja traraa! Uhke ju!

Nagu Elvise puhul.

Umbes nii.

Eesti õudusfilmide puhul tuleb veel laine eriti halbu filme.

Mart, sa räägid sellest kõigest õhinaga ja säraga silmades mitte sellepärast, et su kodus leidus filmikarbike, vaid sa hakkad sellest sündmusest filmi tegema.

Ma loodan, et hakkan. Sest ma sõltun teiste rahast, aga praegu on küll plaanis teha film "Kennedy intsident" ja kuna Kennedy nimi on maagiline, siis on meil juba leping ülemaailmse levitusfirmaga. Ootused on igatahes kõrged. Ma pole väga patriootlik eestlane, aga ma olen väga patriootlik tallinlane ja minu arust pole tehtud Tallinnast... no Eesti on meie filmikunstis tavaliselt Nõukogude okupatsioonist kurnatud mülgas, aga ma tahaksin teha Tallinnast filmi, kus meie pealinn on ilus, elegantne, jõukas Euroopa linn, kus elavad targad ja haritud inimesed ja kus toimub normaalne suhtlemine ja teeninduskultuur. Miks ei võiks Tallinna kuvand läbi sellise filmi jõuda maailma silmi.

Sa oled veeretanud peas mõtet, kes võiks olla su filmi peaosas? Kellega võiks väikse Eesti filmirežissöör Mart Sander võtta ühendust ja pakkuda Kennedy rolli? Võid sa seda öelda?

Ma võtsin ühendust inimesega, kellele Kennedy oli vanaonu. Kas sa tead, kes see on? Arnold Schwarzenegger Juunior, Patrick Schwarzenegger. Ma loodan, et see õnnestub ja kindlasti on tal ka omapoolne tahtmine.

See film oleks võimalus, kus sa saaksid särada?

Ma väga loodan.

Ma olen näinud sinu elus hetki, kus sa pole välist toetust leidnud. Millega sina oma parketikõlbmatust seletad?

Olen Eesti Filmi Instituudi uksele koputanud 20 aastat ja pole kunagi sealt midagi saanud, võibolla ka õigustatult. Enne ma olin filmi mõttes mittekeegi, nüüd on mul filmialane magistrikraadi ja peagi loodetavasti doktorikraad. Ei piisa, kui ma tulen ja ütlen, et vaadake, ma olen andekas. Võõrad inimesed ei anna sulle selle peale miljonit. Meil lõpetab BFM-i (Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut – toim) igal aastal tosin režissööri, kellest paljudel pole iialgi võimalust ühtegi filmi teha. Nüüd on mul õigus koputada juba kõvasti rahastajatele uksele.

Oli aeg, kus kasvatada väikest ameeriklast oli sama ohtlik kui kasvatada väikest juuti.

Oma loominguliste oskuste juures võid sa ju teha nii, et küsid raha nii heliloojale, peaosatäitjale kui režissöörile, aga siis teed kõik need asjad ise ära.

Ma teen nii palju, kui ma saan. Ma tahaksin ikka kaamera taha jääda, kuigi mulle väga meeldib helilooja olla. Film on kollektiivne looming ja seal tuleb õppida usaldama teisi inimesi.

Kui kindlalt sa ennast tundsid teleseriaali tehes, kui kõike pidi stopperiga jälgima ja kontrolli all hoidma?

Ilusti pidasin, kuigi Tuuli (Roosma) vallandas mind võtete ajal kolm korda. Tuli hommikul ja ütles, et Mart, sa tahad teistsugust spetsiifikat, tahad kino teha, tahad liiga palju aega ja nii edasi, lõpeta ära. Las tuleb keegi teine sinu asemel ja teeb lõpuni. Aga ma siiski jäin. Sa ei saa endale mõtete uitamist lubada. Me tegime kogu seriaali ära 21 päevaga, samas kui Downton Abbey puhul tehakse ühte episoodi kaheksa päeva ja kogu meie eelarvega saaksid nad vändata oma sarjast ainult 10 minutit.

Sellest hoolimata korjate te auhindu!

Selle pisku juures suutsime jätta mulje, et tegemist on jõuka asjaga. Meil hakkas näitlejateansambel nii hästi tööle, et see võttis tähelepanu kõigelt muult kõrvale.

Kas "Litside" ja "Kennedy" tegevuse ajastu on sinu jaoks kangelasajastu?

Aastal 1939 oli Tallinn oma hiilguse tipul. Veel ei kummitanud sõjatont, me ei teadnud veel, et meid kupeldatakse Venemaale maha. Tallinn oli väljaehitatud, ilusad hooned. See kõik kadus ära. Ma tahaks unustada 1990ndad, ma tahaks korrata seda üürikest õnnelikku perioodi enne Teist maailmasõda, kus meil polnud küljes kommunistliku ikke halli märki.

Kus me võrreldes 1939. aasta Eestiga tänasel hetkel oleme? Saab neid asju üldse võrrelda?

Minu fantaasia 1939. aastast on ju ainult fantaasia, et inimesed olid viisakad, rahulikud, mõistlikud ja praegu nad seda kõike ei ole. See ei pruugi üldse nii olla. Ka sel ajal oli poliitilist jagelemist ja ärapanemist. Me ei saa ju põgeneda oma ajast, kus me elame. Võibolla mul ongi missioon näidata aegu, kus inimesed olid teistsugused ja see paneb kellegi mõtlema, et võib elada ka teistmoodi.

Aastal 1939 oli Tallinn oma hiilguse tipul. Me ei teadnud veel, et meid kohe parseldatakse Venemaale maha. Kõik oli olemas – kõrghooned, teenindus, fiiling.

Sul pole reichi-romantikat või tahtmist nagu Elmo Nüganen suurt sõjafilmi teha?

Mul ongi just valmimas 800-leheküljeline teos sellest ajastust. Millegipärast raamat annab kannatusi paremini edasi kui fim. Film jääb tapeediks, ta jutustab liiga palju ära. Film on natuke fake, aga raamat ei ole. Sõda pole alati vaja näidata, sa ei pea näitama veriseid inimesi karjumas, et aru saada, kui keeruline on sõja ajal. Sõjal on mitu palet.

Milline on olnud sinu jaoks "Litsides" see koht, kuhu sa oled pannud kogu sõjakoleduse?

Päris finaalistseen mulle meeldis, kus Merle Palmiste ja Kaisa Novosjolova kahekesi magamistoas räägivad, see on nii hästi näideldud, neil oli seda jõudu ja energiat kõike endast läbi lasta. Siis mõtled, kui hästi ja jõuliselt nad seda teevad. Sa ei mõtle siis enam sellele, et sina oled midagi teinud, vaid kuidas kõik hakkab läbi näitlejate mingit oma võimsat elu elama.

"Litsides" oli üks fenomenaalne eripära – seal laulsid näitlejad otse võtteplatsil.

Seda pole vist kunagi maailmas tehtud. Pirjo Jonas on ju ooperilaulja. Temaga oli ainult see probleem, et ta laulis kõik mikrofonid lõhki. Me filmisime pool kaks öösel ja pidime tegema neli võtet, kui ta laulis oma suurt aariat.

Asi, mida ma pole ära õppinud, usaldama piisavalt inimesi.

Mis paneb su selliseid asju tegema? Elama puhkamata. Mis rahvas see eestlane on?

Väga kõrge tööeetikaga. Kui ma töötan välismaal, siis ma näen palju nõrgemat tööeetikat, lausa ametiühingute terrorit. Olen pealt näinud, kui orkester paneb poole noodi pealt pillid kokku ja nõuab raha juurde, samal ajal sopran alles laulab. Ja see plaat jäigi välja andmata, sest kõik läksid omavahel tülli. Eestis pole ma sellist asja kunagi näinud. Eesti muusikud tulevad ja töötavad nii kaua, kuni asi on tehtud. Eestis filmidega on sama asi.

Kas varem ei tehtud samamoodi tööd?

Ma ei tea seda. Mina isiklikult olen töötanud ainult tõeliste proffidega, kes ei vaata kella ja ei ütle, et nüüd kas raha juurde või ma lähen minema. See on eestlaste juures tohutu pluss, mis lubab meil saavutada ka vaestes oludes hea tulemuse.


 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...