Martinson: arsti juurde peab pääsema iga Eesti elanik ning pikad ravijärjekorrad tuleb kaotada!

"Arstiabi vajab abi," leiab Tallinna abilinnapea Merike Martinson, kelle sõnul peab riik seadma tervishoiu arendamise oma esmaseks ülesandeks, et kaoksid Euroopa pikimad ravijärjekorrad ning arsti juurde pääseks iga inimene olenemata rahakoti paksusest. Ravikindlustuse peab riigi toel saama iga Eesti inimene.

Martinson: arsti juurde peab pääsema iga Eesti elanik ning pikad ravijärjekorrad tuleb kaotada!

Sirje Rattus

"Arstiabi vajab abi," leiab Tallinna abilinnapea Merike Martinson, kelle sõnul peab riik seadma tervishoiu arendamise oma esmaseks ülesandeks, et kaoksid Euroopa pikimad ravijärjekorrad ning arsti juurde pääseks iga inimene olenemata rahakoti paksusest. Ravikindlustuse peab riigi toel saama iga Eesti inimene.

"Eestil on kõik eeldused areneda maailmatasemel ravi ja tervishoiu riigiks, kuhu tullakse ravima ja ka teadust tegema nii Põhjamaadest kui ka mujalt Euroopast," ütles abilinnapea ja lastearst Merike Martinson.

"Selleks aga tuleb tervishoiusüsteemi raha juurde leida. Riik saaks kohe vähendada ravijärjekordi ja anda ravikindlustuse kõigile inimestele, kel seda praegu pole. Küsimus on tahtes. Kui me tahame olla tervishoiu tippriik, siis peame leidma raha. See omakorda teeb meie inimesed töövõimelisemaks ning paraneb kogu majanduse seis."

Kuu aega tagasi avaldas OECD (majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon) Euroopa riikide tervisenäitajaid koondava kogumiku "Pilk tervisele: Euroopa 2014", mis näitab, et tervishoiu valdkonnas on mitmeid tervisenäitajaid, millega Eesti on jätkuvalt päris põhjas. Esiteks paistame silma Euroopa kõige pikemate ravijärjekordade poolest.

Rikastele vaestest paremat abi

OECD kogumik võrdles plaanilise ravi järjekordi kolme operatsiooni – katarakti (ehk hallkae) operatsiooni ning põlve ja puusa proteesimise – puhul. Kõigi kolme osas on operatsiooni ooteaeg Eestis teiste Euroopa riikidega võrreldes (kui Poola välja arvata) kõige pikem, ulatudes sadadesse päevadesse. Nii et palju kuuldud väide, et pole hullu midagi, mujal on veel hullem, ei vasta tõele.

OECD kogumikust tuli ühe Eesti kitsaskohana välja ka asjaolu, et 7% siinsetest elanikest puudub ravikindlustus. Lõviosas teistes euroliidu riikides on ravikindlustusega kaetud kõik kodanikud.

Samuti on meil Euroopa riikidest kõige rohkem HIV-positiivseid – 23,5 nakatunut 100 000 elaniku kohta, samas kui näiteks Slovakkias on see number 0,9.

Ravijärjekordade pikkus on aga tõeliselt hullumeelne. Kui operatsiooni ooteajale lisada veel aeg, mis kulub eriarsti juurde pääsemiseks, võib vajalikule lõikusele pääsemisega minna julgesti rohkem kui aasta. Patsiendi seisukohast on ravijärjekorrad esimene probleem tervishoius, mille osas riik peaks midagi jõuliselt ette võtma. Pelgalt meedikute töö ümberkorraldamisega ravijärjekordade lühenemist ei saavuta, vaja oleks rahasüsti eriarstiabisse.

"Praegu on paraku nii, et õigeaegset ravi saavad need, kes jõuavad terviseteenuse eest ise maksta," nentis Martinson. "Eakad, toimetulekuraskustes inimesed – need, kellel tõenäoliselt on raviga kõige tulisem kiire – arstiabile peale maksta ei jaksa ning tihti jõuavad nende tervisehädad enne tüsistuda, kui nad arsti juurde jõuavad."

OECD kogumik tõigi ühe suure probleemina kogu Euroopas välja ebavõrdsuse tervishoiuteenuste kättesaadavuse osas – vaesed jäävad osast terviseteenustest ilma kaks korda tõenäolisemalt kui keskmise sissetulekuga inimesed ning rikastega võrreldes on neil võimalus arstiabi saada suisa neli korda väiksem.

"Eestis peaks olema solidaarne tervishoiusüsteem, aga tegelikkuses solidaarsust ei ole," tõdes endine tervishoiuminister, neurokirurg Andres Ellamaa. "Rikas inimene ostab lihtsalt järjekorrast mööda."

Eesti kärpis terviselt enim

Eelmiste riigikogu valimiste aegu analüüsis mõttekoda Praxis erakondade tervishoiupoliitilisi lubadusi, kaardistas ka tervishoiu olukorra ja leidis, et riik ei ole suutnud tervishoiusüsteemi pikaajalise finantsilise jätkusuutlikkuse osas teha olulisi otsuseid. Analüüsis märgiti, et masu ajal, 2009. aastal, kärbiti kõige enam (21%) valitsussektori kulutusi just rahvatervishoius.

Muuseas, kõigi Euroopa riikide võrdluses oli nimelt Eesti see, kus masu ajal tervishoidu kõige jõhkramalt rapsiti. WHO (maailma terviseorganisatsiooni) andmetel vähenes 2010. aastal 2009. aastaga võrreldes tervishoiukulutuste osakaal Eestis 10,4%. Euroopa Liidu keskmine oli 0,5%, kuid oli ka ridamisi riike – sealhulgas näiteks Läti –, kus rasketel aegadel just nimelt tervishoidu panustati ja tervisekulutusi suurendati.

"Riigi tasandil tehtud kärbete mõju tähendas inimestele tervishoiuteenuste kättesaadavuse halvenemist, ravijärjekordade lubatud pikenemist neljalt nädalalt kuuele nädalale, 5% võrra vähenenud ravijuhtude arvu, haiglatele makstud tervishoiuteenuste hindade langust," võttis Praxise analüüs kokku masu tagajärjed.

Lisaks kättesaadavusele vähenes inimeste finantskaitse ravimite käibemaksu tõusu (5%-lt 9%-le) ja hambaravihüvitise lõpetamise tõttu. Samuti viidi hooldusravis sisse päris kopsakas omaosalus ning muudeti haigushüvitise maksmise korda patsiendivaenulikumaks. Päris pahad otsused haigete inimeste jaoks.

Kümnendik tervishoiule juurde

"Asi oli hapu juba neli aastat tagasi ning – kui arvata välja hooldusravivõimaluste kasv – pole ka viimasel ajal paranenud," märkis Martinson. "Aeg on tervishoius midagi oluliselt muuta!"

Keskerakond lubas eelmiste valimiste aegu ning lubab praegugi võimule pääsemisel riigipoolse rahastuse suurendamist. "Meie eesmärk on vähendada ebavõrdsust, lühendada ravijärjekordi, samuti tahame vähendada haigete inimeste finantskoormust nii hambaravis kui ka ravimite ostmisel," lausus Martinson.

Alati, kui lubatakse midagi juurde anda, tekib küsimus, kust tuleb raha.

"Kui praegu maksab haigushüvitisi haigekassa, siis edaspidi peaks see jääma töötukassa ülesandeks. Praegu kasutab riik töötukassa reservi muude aukude lappimiseks, selle asemel võiks kasutada seda raha inimeste tervisele," rääkis Martinson, kelle sõnul jätaks haigushüvitise maksmise üleminek haigekassalt töötukassale tervishoidu lisaks peaaegu 100 miljonit eurot aastas. "Möödunud aastal maksti haigushüvitisteks üle 96 miljoni euro – nii palju vabaneks raviraha, kui haigushüvitist hakataks maksma töötukassa eelarvest."

See oleks tervishoiule kõva sõõm hapnikku. Tervise arengu instituudi statistika järgi oli 2011. aastal tervishoiu kogukulude suuruseks 944,6 miljonit eurot, haigushüvitiste arvelt saaks sellele juurde veel kümmekond protsenti.

Süsteem lonkab mõlemat jalga

"Me ei jõua meditsiini raha juurde pumpamisega mitte kuhugi, kui süsteem ei muutu," nentis tervishoiuekspert Peeter Mardna. "Eesti meditsiinisüsteemi probleem on see, et see on üles ehitatud ärimudelina. Kui eelmistel aegadel oli raha vahend, mida jagati inimeste ravimiseks, siis nüüd on inimene muutunud vahendiks, mille abil raha teenida."

Ka Martinsoni sõnul on tervishoiu hädad, sealhulgas pikad järjekorrad, paljuski kinni süsteemi veas.

"Tõsi, kõik ei sõltu ainult rahast," tõdes ta. "Inimesed ei ole viimastel aastakümnetel haigemad kui varem, vastupidi, nad on muutunud terviseteadlikumaks. Diagnostika on muutunud kümneid kordi kiiremaks, analüüsitulemused saab kätte samal päeval. Ka eriarstide arv ühe inimese kohta ei ole vähenenud. Ent järjekorrad muudkui pikenevad. Miks?

Olukord erakorralise meditsiini osakondades on suisa katastroofiline. Ma toon näite: kui kakskümmend aastat tagasi oli lastehaigla EMO-s ööpäeva jooksul 10-15 pöördumist, siis möödunud pühade päevadel oli ööpäeva jooksul pöördumisi 170 ümber. Mina väidan, et põhjus on perearstisüsteemis – see on korrast ära. Räägitagu mida iganes, perearstidel on liiga väike koormus."

Sama kinnitas dr Ellamaa: "Perearstide vastuvõtuaeg on neli tundi, ülejäänud neli kulub väidetavalt paberite kirjutamisele. Ma julgen küll kahelda, kas paberimäärimisele nii palju aega kulub. Ning koduvisiitide tegemise on nad täielikult lõpetanud."

Perearst ei süvene

Martinsoni sõnul mängib esmatasand (perearstid) tihti dispetšerit, kes ei tegele asjadega sisuliselt, vaid võtab patsiendi vastu ja suunab edasi. "Praegu on paraku nii, et perearstil on kasumlikum jätta vajalikud analüüsid-uuringud tegemata ning pigem suunata patsient eriarsti vastuvõtule, mis tähendab mõttetut ajakulu nii haigele kui ka arstile, niisamuti on see kokkuvõttes kordades kulukam ka riigile," selgitas ta.

"Samas saaks perearst ühe kompleksuuringuga välistada suure hulga terviserikkeid ja otsustada – kui eriarstiabi peaks vajalikuks osutuma –, millise spetsialisti vastuvõtule patsient suunata. Perearst peab oskama hinnata ja n-ö terad sõkaldest eraldada – kes vajab tõesti kiiresti abi ja kes on tulnud niisama kurtma. Mõne tervisehädaga võib inimene tõepoolest oodata kuid ja midagi ei juhtu, aga näiteks miniinsuldi läbi teinud patsient peaks eriarsti juurde pääsema kohe."

Martinsoni meelest oleks lahendus see, kui Tallinna eeskujul alustataks üle Eesti munitsipaalsete perearstikeskuste loomist, kus järelevalvet teenusele teeks kohalik omavalitsus ning kus praktiseerivad perearstid oleksid vabastatud tülikast administreerimiskohustusest.

Tervishoid ise jõukaks ei saa

Ka Mardna ütles, et vaba turu loogika perearstinduses ei toimi. "Meil on peremeditsiin (nagu muugi arstiabi) äri," tõdes ta. "Aga kes tagab perearstisüsteemi korraldamise? Otsige mulle seadusest koht, kus see on sätestatud. Sellist kohta ei ole! Maavanem võib küll perearsti leidmiseks konkursi korraldada, aga tihti kukub konkurss läbi ja arsti ei leitagi. Ja kui arsti ei leita, ei ole keegi kohustatud selles kohas perearstiabi tagama. See on ju absurdne. Ent – iga kodanik peab saama arstiabi! Perearsti füüsiline olemasolu on esmatähtis ka elu säilimise mõttes äärealadel. Kui arstiabi ei ole, siis surebki perifeerias elu välja."

Martinson lisas, et niisamuti on oluline maakonnahaiglate säilimine, et tagada esmavajalik eriarstiabi. "Reformierakonna ja IRL-i põhimõte on, et kõigepealt tuleb saada jõukaks ja siis hakata jõukust ümber jagama. Et tervishoid praegustel rahastamisalustel iialgi jõukaks ei saa, siis pole ka lootust, et nende erakondade võimuloleku ajal midagi paraneks."

"Probleeme tervishoius on palju," võttis Mardna kokku. "Põhiline on see, et inimesed ise mõistaksid oma tervise väärtust. Grusiinidel on vanasõna: "Annab jumal tervise, annab ka kõik muu." Kui tervist ei ole, siis ei tule ka rikkust. Ja sa võid olla kui tahes rikas, aga kui tervis jupsib, siis pole rikkusega midagi peale hakata. Nii et kõige alus on ikkagi tervis!"

Beebivisiidid ja hambaravihüvitis

Merike Martinsoni sõnul näeb erakonna tervishoiupoliitika tegevuskava ette ka perearstivisiitide taastamise haigete laste juurde ning ravikindlustuse tagamise kõigile elanikele.

Doktor Andres Ellamaa hinnangul on üks suuremaid probleeme tervishoius praegu see, et perearstid ei käi oma vastsündinud nimistuliikmeid külastamas.

"Kiiresti tuleb taastada imikute patronaaž," kinnitas ta. "Noor ema, kes ei tea lapse kasvatamisest midagi, ei tohiks jääda lapsega üksinda. Keegi peab kontrollima, kas lapsel on arenguks kohased elamistingimused, peab tuvastama, et ema ei oleks täiesti abitu ja et isa ei oleks joodik. Ja kes muu see olla saab kui perearst või -õde. Muidugi on meil palju tublisid emasid, kes käivad oma lapsega ise korralikult arsti juures, aga on sadu, tuhandeid emasid, kes ei lähegi lapsega arsti juurde. Ja siis, kui laps teismeliseks saab, avastab, et kõik lapse hambad on lagunenud."

Keskerakonna tervishoiu tegevuskava lubab kindlustada professionaalse abi laste tervisehädade varajaseks märkamiseks sellega, et kohustab taas perearste haigestunud väikelapse juurde koduvisiite tegema.

OECD kogumikust tuli ühe Eesti kitsaskohana välja ka asjaolu, et 7% siinsetest elanikest puudub ravikindlustus. Lõviosas teistes euroliidu riikides on ravikindlustusega kaetud kõik kodanikud.

Keskerakond lubab kindlustada kõik ravikindlustamata Eestis elavad inimesed esmatasandi arstiabiga. Lisaks on plaanis sisse seada täiskasvanute hambaravihüvitis 200 euro ulatuses kolme aasta jooksul ning vähendada ravimite käibemaksu 5%-le, nagu see oli enne majanduskriisi.



LOE KA NEID UUDISEID:

Laadimine...Laadimine...