MATVERE JA ZAHHAROV: Georg Ots oli päikseline inimene, kelle musikaalsus ja karisma võluvad meid tänase päevani

"Eriolukora ajal hakkasin käima spordiklubis ja avastasin enda jaoks matkamise. Nüüd tahaks igal nädalavahetusel kuhugi minna ja loodusradu pidi käia," ütleb ooperilaulja Jassi Zahharov, kes esitab koosMarko Matverega kontserttuuril peagi Georg Otsa laule. "Omal ajal ikka osati lugusid teha! Need on väga ilusad, meloodilised lood," kiidab Matvere. "Tuleviku muusikat teeb seevastu ilmselt generaator, mis saadab välja suvalisi sagedusi ja hüüatusi nagu "püsti!" või "käed üles!"."

Pilt: Scanpix

MATVERE JA ZAHHAROV: Georg Ots oli päikseline inimene, kelle musikaalsus ja karisma võluvad meid tänase päevani

Ivo Karlep

"Eriolukora ajal hakkasin käima spordiklubis ja avastasin enda jaoks matkamise. Nüüd tahaks igal nädalavahetusel kuhugi minna ja loodusradu pidi käia," ütleb ooperilaulja Jassi Zahharov, kes esitab koosMarko Matverega kontserttuuril peagi Georg Otsa laule. "Omal ajal ikka osati lugusid teha! Need on väga ilusad, meloodilised lood," kiidab Matvere. "Tuleviku muusikat teeb seevastu ilmselt generaator, mis saadab välja suvalisi sagedusi ja hüüatusi nagu "püsti!" või "käed üles!"."

Üks esimesi kontserttuure, mis juulis pärast eriolukorda stardib, on Georg Otsa 100. sünniaastapäevale pühendatud muusikasari. Kuulsuse lauludega astuvad seal üles tuntud ooperilaulja Jassi Zahharov ning Otsa-filmiski nimiosa mänginud näitleja ja laulja Marko Matvere. Tallinnas astuvad mehed üles Nõmme Rahu kirikus 16. juulil kell 20. Küsisime sel puhul mõlemalt, mis muutis Georg Otsa eriliseks, ja kuidas lauljad koroona kõrgaja ilma esinemisteta üle elasid.

Teie Georg Otsa mälestuseks antav kontsertide sari teeb juulis Eestimaale korraliku tiiru peale. Millised lood te kahekesi siis Otsa repertuaarist välja valisite?

Jassi Zahharov: Meie kavas on kõik lood, mida Georg Ots omal ajal laulis ja mis on selle tõttu üldtuntud. Kava saab olema hea, muidugi traditsiooniline, sest Otsa puhul ei ole ju ootamatusi, tema repertuaar on üldiselt teada. Nii kõlavad ka meie kontserdil need nüüdseks juba igihaljad meloodiad. Omal ajal olid need kõik lööklaulud.

Võin öelda, et head on kõik Georg Otsa esituses kõlanud palad, mis sai nüüd välja valitud. Tal olid ikka väga ilusad, meloodilised viisid. Ja kui mulle need lood ei meeldiks, siis ma sel kontserdil ju ei esineks ka.

Marko Matvere: Mina valisin selle kontserdi jaoks välja lood, mis mulle meeldisid. Ja mulle meeldivad Georg Otsa repertuaarist raskepärased lood. Estraadipool mulle väga huvi ei paku. Aga on ka seda. Enamus siiski pigem klassikalise muusika poole, massiivsed teosed.

Milline inimene oli teie kujutluses Georg Ots? Tal olid kohati raskepärased laulud, aga kui päikseline inimene ta ise oli?

Marko Matvere: Räägitakse, et ta oli pigem päikeseline. Mina ise pole teda oma ihusilmaga näinud, võin ainult kuuldu ja loetu põhjal rääkida. Aga huvitaval kombel tulid tal just need süngemad lood väga hästi välja. Mõned inimesed panevad väga pahaks tema koostööd võimudega ja süüdistavad teda koostöös Nõukogude julgeolekuga. Seda on raske uskuda, et ta mingi nende kaastööline oli. Olen liiga noor, mäletamaks aega, kui välismaale sõites pandi kunstikollektiivile kaasa mingi nuhk või kubjas, kes siis pärast ettekandeid kirjutas. Aga Georg Otsa puhul ei paista kuskilt välja, et tal oleks olnud mingit innukust kellegi peale kaevata või kellelegi käkki keerata. Muidugi võis ta mingisuguse ettekandekese millalgi teha ja eks ta siis mingeid mullikesi ajas. Mingi rehepaplus sellega võis ju olla. Aga rehepapp on see, kes kogu aeg kuradit petab ja vaatab, kuidas endal paremini välja tuleb.

Punased ideed levisid ka Eestis, eriti just vaesema rahva seas. Georg Ots oli heast perekonnast, hea haridusega, aga niisuguste hea kasvatuse saanud inimeste peades võis ka kommunistlikele ideedele ruumi olla. Nad võtsid seda isegi südamesse. Ja nooremana ei pruukinud selles asjas ju rehepaplust üldse olla. Oli idealism. Noorena ei saa alati ilmaelust hästi aru, eriti kui pole maailmas ringi käinud ja näinud kõike seda inimlikku viletsust, mis ilusate ideede taga oli. Aga eks vanemaks saades hakka silmad lahti minema.

Jassi Zahharov: Eks ta eristus ka teistest artistidest oma suhtumise poolest muusikasse. Ta oli intelligentne, väga sõbralik, ja kohe oli näha tema laitmatu lastetuba. Viisakus ei olnud ainult maneer, vaid tema isiksuseomadus. Alati oli tunda, et ta on pärit musikaalsest perekonnast, ja et tegu pole tavalise inimesega. Mina temaga isiklikult tuttav ei olnud ja läbi ei käinud, aga tema inimlikud omadused lõid ju kõik välja ka tema loomingus. Laval oli kohe näha ka see, mis inimesega meil tegu oli. Inimese olemust ikka ei peida, see tuleb ka laval välja. Sa oled seal nagu peopesal. Näitlejatele ja lauljatele on eeskujuks ikka tema töökus, töökus eelkõige, ja suhtumine – tõsine suhtumine muusikasse.

Me saime kõik aru, et tegu on suure inimesega. Just hinge poolest. Väiklane inimene laval on üks koledamaid asju üldse, näitlemisega ja grimmiga seda ära ei varja. Ehkki Ots oli ka kunstnik selles mõttes, et ta armastas joonistada ja tegi oma grimmi ise.

Mis teid kõige rohkem Georg Otsa puhul on võlunud?

Jassi Zahharov: Ei saa välja tuua ainult ühte asja, kui me niisugusest artistist räägime. Võlub ikka kõik tema juures. Ja selle ta saavutas tänu oma sügavale intelligentsusele ja peenele muusikalisele maitsele. Tema fraseerimine, tämber, näitlejameisterlikkus – see kõik kokku võlub ju siiamaani. Just Otsa esinemise pärast ongi "Rigoletto" ja tema osatäitmine jätnud mulle sügava mulje. Aga ta tegi tõsiselt ka kergemaid žanre. Sama nauditav oli tema mäng operetis "Rummu Jüri".

Eks ta ikka eristus teistest näitlejatest kogu oma olekuga ja saalid tulid temaga alati täis. Ta oli eriline publikumagnet. Tal ei olnud ju eriti tugev hääl, aga kuidas ta oskas seda kasutada! Siin mängis kaasa tema musikaalsus.

Kas võib öelda, et Georg Ots suhtus tõsiselt nii ooperisse kui ka estraadi? Et ta ei teinud lööklauludegi puhul hinnaalandust?

Marko Matvere: Eks sellel oli ka oma põhjus. Sel ajal oli heliloojatele väga oluline, et keegi nende laule laulaks, ja kui selline mees nagu Ots juba mõne asja ette laulis, oli selge, et heliloojate liit neile ka selle eest maksab. Heliloojad käisid sellepärast ilmselt täitsa kõvasti talle peale. Ja Ots neile naljalt ära ei öelnud.

Paljud heliloojad on oma laule just Georg Otsa jaoks kirjutanud. Need on väga ilusad, meloodilised lood, ilusad mõtte poolest ja kenad kuulata. Omal ajal ikka osati neid lugusid teha! Minu käest on küsitud ka seda, et miks ma olen jäänud nende vanade laulude juurde ja miks ma neid ikka esitan. Aga sellepärast esitan, et nad lihtsalt meeldivad mulle. Kaasaegsed laulud mulle ei meeldi.

Kas tänu Georg Otsale jõudsid inimesed lihtsamate laulude juurest ka teatrisse?

Jassi Zahharov: Ma usun küll. Tema osatäitmised tõid teatrisse väga palju inimesi. Ja tema nime ning karismat kasutati vahel ka ära, kui olid näiteks jõulupühad, siis pandi teatrisse tükk, kus peaosas säras Ots. Võis olla kindel, et rahvas läks siis teatrisse, mitte kirikusse. Jõulude ajal olid teatris etendused ja see oli teadlik poliitika. Näeme, et kunst ja poliitika olid omavahel põimunud.

Ots meeldis publikule ka Venemaal ja Soomes. Kas teda võib pidada sildade ehitajaks kultuuride vahel?

Marko Matvere: Venelastele on ta siiamaani pooljumal. See on vist seletatav ka vene rahva emotsionaalsusega. Nad armastavad oma soliste. Ja ju see oli ka Georg Otsa kui kunstniku hea vaist. Ju ta märkas, et suudab inimesi oma kunstiga, muusikaga mõjutada, ja arendas seda kunsti edasi. Oluline on ka repertuaar, laulja on ju lõpuks interpreet. On ju veel laulu looja, teksti autor, seade tegija, orkestrijuht, pillimehed, helitehnik. Päris paljudest sõltub see, kuidas sa publikuni jõuad ehk siis inimese südamesse saalis.

Soomes laulis Ots soome keeles, eks seegi oli tähtis. Ta esitas Soomes palju vene laule, aga soome keeles. Need ilmselt meeldisid soomlastele tol ajal. Ta esitas ka soomlaste estraadilaule ja oli tõesti väga populaarne.

Jassi Zahharov: Muidugi meeldis ta paljudele. Eks ta võlus igal pool juba oma kena väljanägemise, intelligentsse olemise ja soliidsusega, laulmisest rääkimata. Ja mis huvitav, ta meeldis kõikjal ühtviisi nii vanadele kui ka noortele.

Millised Georg Otsa rollid on teile kõige rohkem teatris meelde jäänud?

Jassi Zahharov: Minule meeldib ooper "Rigoletto", kus Ots tegi ka nimiosa. No nimetagem siis veel ühte tema hiilgerolli – Jago Verdi ooperist "Othello". Arne Mikk on selle kohta öelnud väga tabavalt, et teised lauljad tavaliselt karjuvad seal, et surm ja tühjus, aga Georg lihtsalt lausus vaevukuuldavalt need sõnad. Aga need olid nii laetud, et mõjusid rohkem kui mis tahes röökimine.

Kas Otsa häälekõla oli lihtsalt loodusest antud anne või tegi ta ka palju tööd, et seda saavutada?

Marko Matvere: Eks oli nii ühte kui teist. Georg Ots on ise ka väitnud, et ta nägi ikka vaeva, et häält leida ja paika sättida. Üldiselt on niimoodi, et kui inimesel on enesekriitikat ja kui korra kuuled end laulmas, siis tuju läheb ikka ära. Aga seda asja saab sättida proovisaalis harjutades. Muidugi, annet peab ka olema, ent tööga saad päris paljut muuta. Saab timmida tämbrit ja kõla.

Jassi Zahharov: Muidugi tegi Georg Ots tööd ja nägi vaeva. Ta oli ju väga haritud mees. Ei saa unustada ka seda, et ta oli pärit muusikalisest perest, tema isa oli ju Estonia tenor, tõsine muusik, kes soovitas oma pojal mitte laulmisega tegeleda. Noh, eks see andis tõuke eriti tõsiselt enda hääle arendamisega tegeleda. Tänu sellele, et isa oli laulja, võeti ka Georg Jaroslavlis Eesti kunstiansamblitesse ja teda hakati seal tähele panema. Sealt algas tema tähelend kuni selleni välja, et Lenfilmis tehti film "Mister X", kus ta mängis peaosa. See tegi ta kuulsaks üle terve Nõukogude Liidu. Georg Otsast kujuneski niimoodi oma aja superstaar.

Missugune oli Georg Otsa kõige traagilisem roll?

Jassi Zahharov: See vast oli minu meelest nimiosa Dmitri Kabalevski ooperis "Colas Breugnon", mis tuli Estonias lavale 1970. aastal. Ta laulis seda vene keeles, see oli väga uhke ning läks ka Moskvas suure eduga peale.

Aga üks traagiline roll oli tal veel – Don Quijote muusikalis "Mees la Manchast", mis tuli lavale aasta hiljem. Sealt kumas läbi ka tema enda traagilisus. Raske haigus piinas teda ju kaua. Seda oli nende rollide puhul aimamisi tunda.

Marko Matvere: Mina pole teda laval näinud ja teiste juttude põhjal ei saa hinnangut anda. Aga võtame selle kuulsa Mister X-i filmirolli. Ma pole kuulnud, et keegi oleks seda osa nii suure dramaatikaga teinud. Kogu see film on ju põhimõtteliselt nõukogude kitš, mille aluseks on saksakeelne operett "Tsirkusprintsess". Aga see üks lugu seal ning just nimelt venekeelsete värssidega on imekombel nii hästi õnnestunud, et jääb ilmselt igaveseks. Seal mängis kaasa ilmselt kogu Georg Otsa olemus. Tegelikult oli see tegelane ise ju upsakas ja ennast täis, üks põhjakõrbenud aadlik, kelle isa oli joomise ja prassimise pärast kodunt välja löönud ja pärandusest ilma jätnud, nii et ta pidi tsirkuseartistina tavalise inimese kombel leiba teenima.

Kas püüate ka Georg Otsa kuidagi matkida oma esinemises?

Jassi Zahharov: Mitte mingil juhul! Matkimine – see ei kõlba kusagile. Meil ei ole vaja teist Georg Otsa, keda mitte kunagi ei tule. Meil on Georg Ots juba olemas. Meie kummardus Georg Otsale toimub just niiviisi, et me laualame neid tema laule omamoodi. See on palju nauditavam, kui hakata kedagi järele tegema. Meil on nendest ilusatest lauludest oma nägemine ja oma suhtumine, mida me kontserdil edasi anname. Aeg on edasi läinud ja inimeste arusaamad muutunud ning minu meelest on just huvitav näha nüüd uusi tõlgendusi ka. Tuletame publikule meelde, milliseid ilusaid laule omal ajal esitati, ning lisame sinna omalt poolt natuke midagi juurde.

Marko Matvere: Mulle ka ei paku see näosaate formaat lusti (Naerab.) Minule meeldis pigem see linnahalli muusikal "Georg", seal oli kunstniku valu ja kaksikelu rohkem kui Georg Otsa mängufilmis.

Kuidas on koroonaaeg teie kui muusikute elu mõjunud? Millega olete tegelenud ja kas sellest pausist on ka kasu olnud?

Jassi Zahharov: Olen tegelenud iga päev oma tööga. Mul on selleks oma ateljee, kus saab harjutada. Ma pole hääleharjutusi ühekski päevaks katkestanud, see on aidanud hoida vormi ning ajada peast ära destruktiivsed mõtted. Iga päev tuleb ikka enda kallal tööd teha, käia läbi repertuaar jne. See on hoidnud vormi ja vaimu tervena. Kriis tuleb üle elada nii, et vaim jääks terveks.

Kindlasti on sellest ajast ka kasu olnud nii üksikisiku kui riigi tasemel. Niisugusel ajal saab inimene enda sisse vaadata, rahulikult kõige üle järele mõelda ja leida edasi minekuks enda jaoks mõned uued tahud. Näiteks mina avastasin enda jaoks matkamise. Olen käinud Eestimaad avastamas. Pikad jalutuskäigud on vajalikud ka selleks, et end vormis hoida. Nüüd tahaks igal nädalavahetusel kuhugi minna ja käia loodusradu pidi, vaadata soid ja rabasid, puid ja igasuguseid muid vaatamisväärsusi.

Ma hakkasin käima ka spordiklubis. Keha peab vormis olema. vaat sellised asjad on tulnud koroona ajal minu ellu. Nii et kus on halba, seal on ikka alati ka midagi head. (Naerab.)

Marko Matvere: Mina ei saa muud aru, kui et kontserte praegu lihtsalt ei ole. Ja pole muidugi ka sissetulekut, aga see pole kõige suurem häda, kui sul on kivi alla maetud väike nutsakas mustadeks päevadeks.

Aga muud midagi pole muutunud. Varsti muidugi läheb kõik veel hullemini edasi kui enne. Selles mõttes, et esinemise graafikut ei jõua isegi koostada. Nii tihedaks kisub.

Keegi ütles, et pärast seda koroonat pole maailm enam endine, aga see on küll päris naeruväärne jutt. Kas selle jutu rääkijad pole siis kokku puutunud päris eluga? Kui oleks tegemist päris katkuga, mis on niitnud maha kõik, vanad ja noored, terved ja haiged, siis oleks muidugi teine lugu. Üks mu tuttav ütles, et eks me varsti näeme, kellele see paus kasulik oli.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Jassi Zahharov: Kõigepealt muidugi tuleb teha ära see Georg Otsa kontserttuur. Ja sügisel, kui teater uksed lahti teeb jälle, siis hakkab elu minema tavalistesse rööbastesse tagasi. Annaks jumal, et sügisel uut haiguselainet ei tuleks. Päris uusi osatäitmisi praegu silmapiiril ei ole. Tuleb jätkata sealt, kus kevadel kõik nii äkki pooleli jäi.

Marko Matvere: Esinemisi ikka tuleb ja ka Väikeste Lõõtspillide Ühinguga. Aga uue albumi kohta ei oska praegu konkreetset lubadust anda. Inimesed tahavad ikka rohkem neid vanu lugusid kuulata, millega nad juba nii harjunud on. See on nagu Georg Otsa puhul oli. Nõuti ikka ühtesid ja samu lugusid kogu aeg.

Popmuusikaga võitlemine on folgi puhul järjest raskem, ta tuleb igalt poolt nii võimsalt peale. Aga kes teab, kauaks sedagi enam jätkub. Mõnikord kujutan nalja pärast ette, et missugune see tulevikumuusika siis saab olema. Kas seal üldse on helisid? Võib-olla pannakse tööle mingi generaator, mis saadab mingeid sagedusi, ja heal juhul keegi võib-olla hüüab kaks-kolm märgusõna. No näiteks: "Püsti!" või "Käed üles!" või "Käed alla!" See käib niimoodi tulevikus. Niisuguseid nõretavaid meloodiaid ja pikki kurbi ballaade ei hakka enam keegi esitama. (Naerab.)

Laadimine...Laadimine...