MEEDIAASJATUNDJAD: Ajakirjanik olgu kriitiline ja järeleandmatu, kuid jäägu ennekõike inimeseks

"Intervjuu teema võib olla raske, usutletav võib olla süüdi, kuid usutlemisel peab säilima inimväärikas kohtlemine," võtab pikaaegne ajakirjandusõppejõud Urmas Loit kokku meediateemalise konflikti ühiskonnas. "Raskeid küsimusi ei pea esitama agressiivselt, pigem saab seda teha naeratades."

Pilt: Scanpix
Eesti

MEEDIAASJATUNDJAD: Ajakirjanik olgu kriitiline ja järeleandmatu, kuid jäägu ennekõike inimeseks (4)

Virkko Lepassalu

"Intervjuu teema võib olla raske, usutletav võib olla süüdi, kuid usutlemisel peab säilima inimväärikas kohtlemine," võtab pikaaegne ajakirjandusõppejõud Urmas Loit kokku meediateemalise konflikti ühiskonnas. "Raskeid küsimusi ei pea esitama agressiivselt, pigem saab seda teha naeratades."

Tuntud arvamusavaldajate Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjakase – ilmselt ajutine – lahkumine meediast on tekitanud diskussiooni, kus ühelt poolt arutletakse, kas sõnavabadus on ohus. Ja teisalt, kas ei suhtu meedia enda objektidesse, näiteks neile ebasümpaatsetesse poliitikutesse ebainimlikult: liiga agressiivselt või mõnitavalt. Arutelu võimendas omakorda president Kersti Kaljulaid, kes ilmus valitsuse ametisse nimetamise tseremooniale riigikogusse, kandes noobelkostüümi asemel pusa kirjaga "Sõna on vaba".


Avamäng: Rahva Hääle erastamine


Ometi on meedia käekäik olnud Eestis juba taasiseseisvumise algusaegadest saadik mõneski mõttes murelaps – ainult et kõikvõimalikke sõnavabadust ja ajakirjanduse käekäiku puudutavaid suundumusi ja intsidente on saatnud kas vaikus või üsna väikene ühiskondlik lainetus. Mitmed vaatlejad ja uurimused nimetavad põhiliseks Eesti meedia käekäigu kujundajaks mitte püüdu vabale sõnale päitseid pähe panna, vaid näiteks raha teenimise vajadusest lähtuvat turusurvet. Sellest tingitud üheülbastumine, sealhulgas sisuturunduse segunemine n-ö pärismeediaga, on aga kulgenud vaikselt – nagu konna keetmine tõusva temperatuuriga.


Kui vaid põgusalt meenutada Eesti olulisemaid meediaskandaale, siis on need olnud märksa laiahaardelisemad praegusest Kiisleri-Lobjaka juhtumist, ent pole kunagi pälvinud mõne presidendi erikohtlemist või demonstratiiv-kontuurset näpuviibutust. Samas võiks kõiki Eesti tuntumaid meediaskandaale justnagu tõlgendada rünnakuna vabale sõnale.


Meenutagem, et tõsisem konflikt toimus juba aastal 1994, kui riigile kuuluvat Rahva Hääle aktsiapakki ihaldasid nii Marek Strandbergile kuulunud firma OÜ Maag kui ka Andres Bergmannile kuuluv AS Hommikuleht. Kolmandana pretendeerisid ajalehe erastamisele endised Rahva Hääle töötajad, kes olid selleks asutanud AS-i RH.


"Üks endine töötaja olevat oma kabinetis laua alla roninud ja teatanud "Siia ma jään, nüüd peate minu suhtes rakendama jõudu!","  on meediategelane Daniel Vaarik oma blogis kirjeldanud olukorda pärast lehe liikumist Maagi omandusse. "Turvamees oli laua alla kummardunud ja küsinud: "Toon teile ehk küpsist ja kohvi?" Endine töötaja oli natuke aega laua all istunud, seejärel võtnud portfelli ja ära läinud."


Rahva Hääle pettunud endised töötajad lõid hiljem ajalehe Eesti Sõnumid. Nõnda tekkisid ajakirjanduslikud "Esimene ja teine Eesti": ühel poolel hasartsed, uut agressiivset meediat esindavad ja n-ö parketikõlbulikud, miltonfriedmanlikud lõukoerad. Ja teisel alalhoidlikum ja vanem ajakirjanike generatsioon, kes üritas "majandusreformide imelapses" Eestis alal hoida sotsiaalsemat, lihtinimesele lähedasemat ja teemade valikul vähem kõmulist meediat.


Selle vastasseisu ühe ilminguna tekkis hiljem ka Tallinna linnameedia, sh Tallinna TV. "Ühelt poolt ihatakse häid uudiseid taga, aga need vaikitakse maha, kui nad mainstream meediale ei sobi," põhjendas Tallinna toonane linnapea Edgar Savisaar 2008. a oma blogis. "Küll meie meedia on ikka väike ja sõltuv poliitilisest tõmbetuulest! Kui keegi pärast seda juhtumit tuleb mulle veel rääkima sellest, et sõltumatu linnameedia järele ei ole vajadust, siis naeran ma ta lihtsalt välja."


Samamoodi nagu katseid sotsiaalsemat meediat parketilt välja tõrjuda, võib vaba sõna vastu suunatud rünnakuna käsitleda ka Postimehe kultuurilisa sulgemist sajandivahetuse paiku. Üsna ilmselt tingis selle, nõnda nagu ka Rahva Hääle erastamise, taas turusurve.
Postimehe omanikfirma, AS Eesti Meedia kunagine juht Mart Kadastik meenutab mälestusteraamatus "Nüüd ma siis kirjutan" (2016) muuhulgas vastuolusid "Eesti ajakirjanike ema" Marju Lauristiniga sel perioodil ehk 1999-2000. Kadastiku arvates oli just Lauristin suure tõenäosusega see, kes loomeliite innustas Postimehe kultuurilisa sulgemist taunima.


Sõnavabaduse eiramise juhtum


Skandaal vallandus Postimehe kultuurilisa "tsenseerimisest", kui tegevtoimetaja Toomas Matt-son, peatoimetaja Marko Mihkelson ja Mart Kadastik kärpisid Postimehe Kultuurist välja kuus lehekülge kriitikat sedasama Kultuuri ees ootava sulgemise asjus. Loomeliitude kuri kiri saadeti ka toonastele leheomanikele Oslosse, kus see aga mingit vastukaja ei tekitanud, sest omanikud olid Eesti tegevjuhtidele andnud vabad käed.


Mõned aastad hiljem tekkis meedia eneseregulatsiooni kahe organi, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu (ASN) vastandumine.
Pressinõukogu loodi 2002. a ja sinna kuuluvad täna lisaks Eesti ajalehtede liidu liikmeslehtedele Delfi, rahvusringhääling, Kanal 2, TV3, BNS, raadio Kuku ja ka Tallinna meediaväljaanded. Kuni pressinõukogu loomiseni võis keegi, kellele tundus, et ajakirjanik on teda ebaeetiliselt kohelnud, kaevata ASN-ile. Kuigi väljaanded, õigemini nende omanikud-juhid ise toetasid n-ö õigusemõistjana pressinõukogu, tegutseb siiski tänaseni ka ASN, et pakkuda meediajuhtidest sõltumatut meediakriitikat ja -analüüsi.


ASN-i juhi, professor Epp Laugu arvates ei tohiks olla nii, et õigusemõistjad ehk pressinõukogusse koondunud ajakirjandusjuhid mõistavad piltlikult öeldes õigust iseenda üle. Ja seejuures ei peeta veel millekski ASN-i, kes koosneb sõltumatutest asjatundjatest: meediaõppejõud, endine riigikohtunik, meediakoolitaja, endine kõrge riigiametnik jt. Ja nagu sellest veel vähe oleks, suletakse ASN-ile ligipääs ehk arutelutulemuste avaldamine suures meedias üldse.


"Meedia kontrollib poliitikute võimukasutust väga valvsalt," on professor Epp Lauk kirjutanud. "Ent meedial endal on sama suur võim, kui mitte suuremgi. Kui nüüd küsida, kuidas on tagatud selle võimu vastutustundlik kasutamine, kes valvab, et seda võimu ei kuritarvitata, siis naelutatakse küsija risti kui tsensuuri kehtestamise apologeet. Iga reguleerimise püüe tõlgitakse otsekohe tsensuuriks ja sõnavabaduse ohustamiseks. Kuid kas see pole sõnavabadusele ohtlik, kui meediaorganisatsioonide kokkuleppel mõned hääled ühiskonnas üldse summutatakse? Kui tõendatuna on tulnud päevavalgele üks selline juhtum (ASN-i ignoreerimine), siis mis annab põhjust uskuda, et neid kokkuleppeid pole rohkem?"


ASN käitleb tänaseni edasi eri kaebusi meedia kohta – sama kangekaelselt nagu nn suur meedia nende analüüsi tulemusi ei avalda. Ent õhus ripub tänaseni rasvane küsimärk: kas suurel meedial on must nimekiri?


Umbes viis aastat pärast seda, kui meediajuhid pressinõukogu lõid, ületas uudisekünnise arutelu, kas kolleegil sobib kolleegi avalikult arvustada. Kui Ahto Lobjakasele olevat Raadio 2-s soovitatud korrektsemat keelekasutust, mis pani teda ust selja taga pauguga kinni lööma, siis teenekas raadiomees Andrei Titov lasti lahti kolleegi arvustamise pärast.


Erinevalt Lobjakasest ta kedagi "saastaks" ei nimetanud, vaid oli oma isiklikus blogis arvustanud toonase tipptegija Urmas Oti staaritsemist ja intervjueeritavate liigpretensioonikat valimist. "Mind kutsuti personaliosakonda ja öeldi, et võite ära minna," ei suutnud seitse aastat ERR-i alajaamas ehk Raadio 4-s töötanud Titov meediale antud kommentaaris juhtunut uskuda.


Toonane president Toomas Hendrik Ilves aga ei ilmunud 2014. a sõnavabaduse ahistamist tauniva avaldusega avalikkuse ette, kui Tallinna TV-l keelati osalemine Taavi Rõivase valitsuse pressikonverentsil. "Ei ole peaministri asi, kuigi talle ei pruugi TTV meeldida, hakata niimoodi ainuisikuliselt talitama ja lihtsa meeldimise järgi välja visata ei ole sõna- ja meediavabaduse koha pealt õige tegu," märkis endine riigikohtu esimees ja tosin aastat Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuna töötanud Rait Maruste Postimehele.


ASN-i liige: ma ei näe suukorvistamist


Eelpool on markeeritud vaid üksikuid konflikte ja mullistusi, mida sarnaselt Lobjaka-Kiisleri juhtumina võinuks tõlgendada kui rünnakut vaba sõna vastu – millena neid vähemalt otsesõnu aga tol korral ei käsitletud. Sisuliselt olid meediatöötajad  turusurvest lähtuva koondamise ja surve meedia sisule paratamatuseks tunnistanud. Raha on aastakümnete vältel hoolega lugenud mitte ainult meedia eraomanikud siin- ja sealpool riigipiire, vaid ka riigivalitsused.


Kommenteerides majanduslikku survet ERR-le, kus koondati vaid aastaga ühtekokku 30 töötajat, väitis meediaõppejõud Maarja Lõhmus 2009. a Postimehes: iga-aastane järjest suurem kokkuhoid legitimeerib kollektiivse vaimse ahenemise. Tema arvates on/oli Eesti infovälja kvaliteedi ja mitmekülgsuse seisukohalt tähtis, et maailma käsitletaks geograafiliselt laiahaardeliselt ja kõrgprofessionaalselt ning et kohaliku elu protsessid oleksid adekvaatselt monitooritud ja analüüsitud. Majandusliku survestatuse korral seda ilmselgelt ei saavuta.
Uudiseid ühtedes või teistes väljaannetes toimuvatest koondamistest on seega tulnud pidevalt ja uudiseküttide endi koondamine on harva uudisekünnise ületanud. Ilmselt jääb igaveseks saladuse hõlma, kui palju on koondatute hulgas leidunud n-ö ebamugavaid ajakirjanikke, kes pole olnud nõus enda isikliku sõna- või otsustamisvabaduse piiramisega.


Loomulikult pole pidev surve vabale sõnale mingi Eesti eripära.


Nii rääkis näiteks 2016. a Taani avalik-õigusliku ringhäälingu uudistejuht Ulrik Haagerup intervjuus Neeme Rauale, et ajakirjanduse mentaliteedi on kaaperdanud ärijuhid, kes tahavad muuta ajakirjandust tooteks. Lisaks on osa ajakirjanikke ja toimetajaid tema sõnul aktivistid, kes tahavad panna inimesi mõtlema nii, nagu nad ise mõtlevad.


Avaliku sõna nõukogu liige, endine pikaaegne juhtiv riigiametnik Enn-Toivo Annuk tuletab meelde Juhan Peegli kuulsat ütlust, et ajakirjanik peab olema ennekõike inimene. Tema arvates tuleneb konflikt meedia ja teatud poliitikuteringi ning omakorda nende valijaskonna ja meedia vahel asjaolust, et isikuid võetakse meedias kui objekte, keda on vaja iga hinnaga põrmustada.


"Inimestel ei lasta sageli rääkida, vaid neile surutakse oma arvamust peale," märkis Annuk. "Need, kes ajakirjanduse suhtes kriitiliselt sõna on võtnud, ei ole rääkinud vajadusest sõnavabadust piirata, vaid nad on stiili vastu. Et kui ei vasta nõnda, nagu oodatakse, siis hakatakse uuesti sama küsimusega teises sõnastuses otsast peale. Ühesõnaga, ma ei näe kõigi nende meediakonfliktide taustal mingit suukorvistamist, vaid soovi, et nn suur meedia suhtuks kõigisse vaadetesse ühtemoodi."


Annuk toob paralleeli enda kunagisest tööst maksu- ja tolliameti uurimisosakonnas. Seal käsitleti väga raskeid, keerulisi ning rahaliselt hinnalisi juhtumeid – kui kas või terved kütuserongid mingite kahtluste tõttu kinni peeti. Veel hiljuti olid ajad, kus kallite aktsiisikaupade arestimine võis kujuneda ametniku jaoks suisa eluohtlikuks.


"Vastaspool aga ei kandnud rusikat taskus, kui sa näitasid oma tööga, et püüad asjaolusid selgitada, kõik pooled ära kuulata ja võimalikult objektiivne olla," ütleb Annuk.

 

Kes meil leidub ka tegelikke sõnavabaduse puudumise ohvreid?

 
"Omanik ei pea taluma, kui solvatakse räigelt ükskõik millist poliitilist jõudu, olgu selleks Reform, Keskerakond või Rohelised," nendib endine tuntud spordi- ja poliitikaajakirjanik, praegu Kreekas loomemaja pidav Aldo Maksimov. Ahto Lobjaka juhtumil, kus ta oma saates nimetas EKRE-t "saastaks", me kohtamegi ajakirjaniku ja meediavabriku, antud juhul Raadio 2 konflikti, leiab ta.


"Tigedust on ühiskonnas niigi palju, rahvusringhääling ei tohiks seda süvendada," ütleb Maksimov. "Kuid meile serveerib meedia olukorda pea vastupidiselt: Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas on süütud ohvrid."


Maksimovi sõnul võib ohver olla hoopis keegi teine: "Kuidas kogu meedia ning president seal eesotsas kavatsevad heastada kahju, kui peaks ilmnema, et süüdistustel Marti Kuusiku suhtes polnud alust?"


Maksimovi sõnul oleme jõudnud aega, mil ajakirjanikuks olemine Eestis ei tähenda enam ammu neutraalset hoiakut, isegi mitte püüdu selle poole: "Hüva, ma teen liiga. Tean nii Postimehe kui ka Ekspressi toimetuses paari ajakirjanikku, kes suudavad tõmmata piiri enda hoiakute, maailmavaate ning selle vahele, mida nad läbi oma lugude tahavad lasta välja paista."


"Ma ei usu mitte sekundikski, et Eestis oleks vaba sõna praegu rohkem ohus, kui näiteks aasta tagasi," väidab Maksimov. "Pigem on see vastupidi. Kui aasta tagasi oli pea et ainus n-ö teise arvamuse kanal Objektiiv, siis nüüd käib meedias kaartide segamine, segunemine, difusioon eri vaadete vahel. Toimub ka teatav kohanemine, mis – eriti noorema ajakirjanike plejaadi jaoks – ei ole sugugi halb. Töö meediapõllul ei pea olema ülemuse kintsu kaapimine."


Maksimov väidab, et tal on olnud juhtumeid, kus teda ennastki peavoolumeedias ei ole avaldatud: "See sai ka üheks põhjuseks, miks me Eestist ära (Kreekasse – V.L.) kolisime. Töö ja rahastress, eks ole. Näiteks kirjutasin ise veel muuseumis töötades tellitud arvamusloo Saaremaa ajalehte Meie Maa, mis kritiseeris muu hulgas kohalikku võimu, koalitsiooninõukogu ehk SDE+Reformierakonna tegevust. Seda lugu ei avaldatud iial, viidates viisakalt teravusele, liigsele avameelsusele. Meie Maa ei ole poliitiline väljaanne, kuid selle väljaandjad peavad käima suuresti kohaliku ladviku meele järele. See on elu paratamatus – vist."


Juhtumeid leidub tema sõnul ka teiste publitsistide, teadlaste, filosoofide hulgas, kes elavad praegu väljaspool Eestit: "Neid enam Eestis ei avaldatud! Sest nad mõtlesid ka kehtivast korrast teistmoodi."

 

Meediaõppejõud Urmas Loit: Hirmul on suured silmad, sõnavabadus on alles

 

Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud Urmas Loit tõdeb, et poliitikute meediakriitilisi sõnavõtte tulekski käsitleda lihtsalt meediakriitikana.


Seda enam, et mingeid sunnivahendeid meedia otseseks mõjutamiseks soovitud suunas poliitkriitikutel ju käes ei ole. "Tehtud on palju ähvardusi ning praegu on hirm suurem kui tegelik sõnavabaduse puudulikkus," nendib ta.


"Ma käsitleksin ka poliitikute sõnavõtte ajakirjanduse suhtes eeskätt meediakriitilise diskussioonina kvaliteedi üle – isegi neid, mida on esitanud ringhäälingunõukogu poliitikutest liikmed ERR-i kohta," märgib Loit. "Seisukohad on küll tihtipeale reljeefsed ja sedasi ei soosi arutelu, kuid samas pole ütlejatel kasutada riiklikke sunnivahendeid oma hoiakute ega karistuste realiseerimiseks. Vabadus ajakirjanduse kohta seisukohta avaldada olgu aga olemas kõigil, kaasa arvatud poliitikutel."


Mis puudutab Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjakase ametist lahkumise tagamaid, siis Loidi sõnul tuleb olla konkreetse hinnanguga ettevaatlik, sest avalikkusele nähtav info on järeldusteks kesine. Küll oleks oluline meenutada, et lisaks ajakirjaniku autonoomiale eksisteerib ka toimetuse autonoomia ning ajakirjanik ei saa olla täiesti sõltumatu toimetuse väärtustest ja tegutsemispõhimõtetest.


"Toimetus peab püsima kokkulepitud formaadis," nendib Loit. "Kui peatoimetaja on ametisse võetud, hoidmaks väljundit teatud formaadis ja kvaliteedis, siis ei saa me ette heita, kui peatoimetaja toimetuse töötajatega sel teemal kõneleb. Iseenesest ei saa otseselt pahaks panna sedagi, kui ka väljaande omanikul on ettepanekuid oma väljaande väljaandmise kohta – see on ettevõtlusvabadus. Siin ei tohi muidugi ta minna otse ajakirjaniku juurde korraldusi jagama, vaid see käigu toimetuses kokkulepitud läbipaistvate protseduuride kaudu eeskätt läbi peatoimetaja. Neid protseduure peaks toimetusesiseses arutelus saama ümber vaielda."


Paljuski on viimase aja keskustelud ajakirjanduse kvaliteedi üle Loidi sõnul tõugatud küsimusest, kuidas – eriti suulises meedias – ajakirjanik kohtleb oma vestluskaaslast ja millisel toonil temaga räägib. "Intervjuu teema võib olla raske, usutletav võib olla süüdi, kuid usutlemisel peab säilima inimväärikas kohtlemine. Raskeid küsimusi ei pea esitama agressiivselt. Pigem saab seda teha naeratades. Ajakirjanik olgu järeleandmatu, kuid samas aupaklik. Kuulaja-vaataja oskab ise teha järeldused, kui usutletav puikleb ja udutab."


Loidi sõnul lähtutakse ka ülikoolis ajakirjanikke õpetades seniajani Juhan Peegli sõnastatud alusväärtusest – ajakirjanik sina võid olla, aga inimene pead olema.  "Tehtud on palju ähvardusi ning praegu on hirm suurem kui tegelik sõnavabaduse puudulikkus," tõdeb Loit. "Samas need ähvardused ja hirmu õhustik ei loo võimalust konstruktiivseks dialoogiks, mida on meedia suhtes püsivalt vaja. Hirmu baasilt on hõlbus tekkima enesetsensuur."

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...