MERLE KARUSOO: Üleilmastuv maailm liigub kuristikku

"Telemaja kaitsmise ajal oli meil kaamera kaasas ja me filmisime inimesi, ka sülelapsi, kes seal olid. Väga põnev oleks nad nüüd üles leida," rääkis legendaarse Pirgu mälusektori kauaaegse eestvedaja, lavastaja Merle Karusoo. "Mulle mõjub upitamisena, kui palju kirjutatakse, mida keegi tegi selleks, et võime nüüd jälle hümni laulda, sest kirjas on teod, mitte inimese lugu ise."

Pilt: Scanpix

MERLE KARUSOO: Üleilmastuv maailm liigub kuristikku

Ott Rammo, Maarja-Liis Arujärv

"Telemaja kaitsmise ajal oli meil kaamera kaasas ja me filmisime inimesi, ka sülelapsi, kes seal olid. Väga põnev oleks nad nüüd üles leida," rääkis legendaarse Pirgu mälusektori kauaaegse eestvedaja, lavastaja Merle Karusoo. "Mulle mõjub upitamisena, kui palju kirjutatakse, mida keegi tegi selleks, et võime nüüd jälle hümni laulda, sest kirjas on teod, mitte inimese lugu ise."

Eestlaste elulugusid kogunud ja neid teatrietenduseks vorminud legendaarne Pirgu arenduskeskus tähistas hiljuti 30. sünnipäeva. Pealinn tegi sel puhul intervjuu mälusektori kauaaegse eestvedaja Merle Karusooga.

Teie elutöö on olnud eestlaste elulugude talletamine. Aga kas ongi vaja kõike traumaatilist mäletada, et eluga edasi minna?

Laias laastus küll jah, sest et muidu ... see on see vana juurte teema. Aga see on ju väga täpne kujund. Mis sust siis saab, kui sul neid juuri ei ole! Ma ei tea, kelle ulmekas see kunagi oli, ehk Strugatskite oma, kus kartulid lendasid õhus, mitte ei olnud enam maa küljes kinni, ja hakkasid inimesi jälitama. Vana ütlemine, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, on ju tegelikult õige, väga õige. Seda ei ole kunagi liiga palju korrata.

Olete öelnud, et igaühel on õigus oma eluloole, et elulugudes ei ole õigeid ja valesid pooli olenemata sellest, kes sõdis saksa, kes vene poolel.

Mis perekondlikesse traumadesse puutub, siis ma arvan, et meil on oma lood, just nimelt need minevikulood veel lõpuni lahti rääkimata. Ja kui inimesed saavad neist teada liiga hilja, siis, kui oma elu on juba suuna võtnud, satuvad nad segadusse ja pigem püüavad selle kõige eest põgeneda. Pigem siis juba ei tahetagi teada. Kui aga ei taheta teada, siis tekitavad need uued teadmised lihtsalt liiga suurt segadust, purustavad müüdi, mille inimene on iseendale iseendast loonud. Ja vaat see ongi kõige halvem asi, mida oma lugude mitteteadmine võib kaasa tuua.

Rääkides eestlaste mälust – kas on asju, mida nad tingimata ei taha mäletada, pigem eelistavad elada vales?

Ma arvan, et keegi ei taha elada vales. Pigem tahetakse rääkida, aga eks ole pelgus ses suhtes, mida teised arvavad. See ei olnud niimoodi siis, kui me alustasime. Aga praegu on inimestel väga lihtne kommenteerida. Ja ma olen kohanud elus palju neid, kellele piisab sotsiaalmeedias ühest kommentaarist, mis teda haavab ja talle haiget teeb, kui ta rohkem enam ei sukeldu sinna, tõmbub hoopis endasse. Paraku.

Ülo Vooglaid ütles, et üks etendus Pirgus tuli pooleli jätta, sest inimesed nutsid, nad lakkasid kartmast.

See oli meil esimene etendus "Aruanne", mida tahtsime inimestele ruttu edasi anda, sest sel ajal veel küüditamisest ei räägitud. Ja need inimesed, kes meid vaatama tulid, hakkasid rääkima. Eks nad elasid läbi omaenda elulugusid, millest siis kohe ka rääkima hakkasid seda etendust vaadates, siit need reaktsioonid. Ega ei nutetud ainult selle pärast, et see oli nende jaoks traagiline. Minu meelest tähistasid need pisarad pigem rõõmu ja vabanemist, et nüüd räägitakse, nüüd võib rääkida. Sest see oli ellujäänute põlvkond. Tänapäeval, ma arvan, et ei räägita selle pärast. Siis läks kartus mööda – aga kardeti ju seda, mis oli reaalne oht. KGB pitsitamist ja muud sellist. Tänapäeval aga... ma ei tea, kas kartmine on õige sõna, aga püütakse hoiduda just nimelt neist anonüümsetest netikommentaaridest. See on nagu midagi räpast, väga paljud lihtsalt ei taha sinna sukelduda.

Eestlased tahavad mäletada Teist maailmasõda ja küüditamist, kus pered paisati laiali, nüüd aga lagunevad pered egoismi, raha jne tõttu. Kas suguvõsad hoiavad tänapäeval vähem kokku, igaüks elab ise ilmanurgas?

Ma arvan, et need, kes oskasid kokku hoida tol ajal, oskavad seda ka praegu. Nad saavad aru, et suguvõsasse mahub tõesti väga igasuguseid inimesi ja igaühel on õigus oma eluloole. Minu suguvõsa, mu sugulased käivad väga ammu koos. Mul on head kontaktid nii ema- kui ka isapoolsete sugulastega. Isa poolt põgenes suur osa küll juba sõja ajal kuhugi välismaale, nende järeltulijad elavad seal.

Igal põlvkonnal on oma probleemid ja ajalootaju. Aga kas ka taasiseseisvumise võtmetegelaste elulood vajaks põhjalikumat jäädvustamist?

Jah, loomulikult. Iga periood vajab jäädvustamist, aga kaugemalt on muidugi parem vaadata. Praegu ilmub ju väga palju kirjutisi selle kohta, mida keegi on teinud selle heaks, et meil jälle oma lipp lehvib ja võime oma hümni laulda. Aga mulle mõjub see nagu natuke upitamisena, kui seal on ainult teod, aga mitte lugu ennast – inimese enda lugu. Sel juhul ma ju tegelikult ei tea, kes ta on ja mida tegi. Kui meil oli teletorni ja telemaja kaitsmine, siis mina olin koos sõbra ja koeraga telemaja juures. Meil oli kaamera kaasas ja me filmisime neid inimesi, kes seal olid. Väga põnev oleks – kuigi arvata on, et mina seda ette ei võta – leida nüüd üles need inimesed. Seal oli sülelapsi, vankrilapsi, igasuguseid inimesi. Kes nad olid? Tõenäoliselt olid nad kõige tavalisemad inimesed, kes ikkagi tulid välja nendel päevadel, kui betoonikoormatega autod piirasid telemaja ümbrust.

Facebooki ajastu noored postitavad iga päeva tüki oma eluloost. Mida te arvate sellisest enese eksponeerimisest, kas privaatsus on kadumas? Või on see soov olla elulaval?

Privaatsus on küll kadumas, aga see ei ole elulugu. See on... Ma ei ole seda nii põhjalikult läbi mõelnud, et oskakasin lühidalt sõnastada, aga see on hoopis midagi muud kui elulugu. See on nagu varanduse kopika kaupa väljaandmine, mingi lahustamine. Sest see, mida sa iga päev postitad, ei ole ju mõtestatud. See on nagu avalik päevaraamat, mida kirjutatakse teistele, mitte iseendale, mitte iseenda üle mõtlemiseks.

Millised on tänapäeva noorte probleemid, elutunnetus, traumad?

Tõesti ei tea. Aga tean näiteks seda, et kui Teine maailmasõda lõppes, ei kasutanud keegi sellist väljendit nagu posttraumaatiline sündroom. Ka siis veel mitte, kui meie mehed oli Afganistanis NSV Liidu sõjaväes. Ja ka siis mitte, kui nad Tšernobõli katastroofi tagajärgi likvideerisid. Tänapäeval me teame, mis see trauma on, mida endast kujutab ja kuidas inimest moonutab. Kuni ma ei oska lõpuni mõtestada neid traumasid, siis ma ei oska mõtelda ka tänapäeva noortest. Ainus, mida ma nende kohta tean, on see, et nad teavad vähe. Nad mäletavad vähe. Aga tean ka seda, et kui nad sellesse mäletamise maailma satuvad, siis on neil põnev. Nad ei ole selle suhtes ükskõiksed. See on see, mis ma öelda võin.

Kas te kutsuksite tänapäeva noori ja keskealisi jäädvustama vanavanemate ja vanemate elulugusid, kuni pole hilja?

Siin on kaks ise asja: üks on mälestused ja neid peaks kindlasti koguma. Kõikide vahenditega. Aga elulugu ei ole ainult mälestused. Ja sellepärast ma arvan, et lastelastele, kui nad mälestusi küsivad, neid tegelikult ei räägita. Rohkem räägitakse neile, kes on natuke eemal. Sest oma perekonnas seob inimesi nii palju asju. Üks või teine asi kas riivab kedagi, või arvatakse, et võib riivata, sellepärast ma arvangi, et päris elulugu lapselastele ikka ei jutustata.

Mida arvate tänapäeva teatrist, kus sõna on vähe järele jäänud? Kas tänapäeva etendused on selline poris roomamine (nagu näiteks NO99 etendus "Kõnts") või tõde?

Teater võib olla väga mitmesugune. Mul võib ju kahju olla sellest, et ta pole päris selline, nagu mina tahaksin näha, aga see ei tähenda, et ma seda teatrit vastu ei võta. Eks teatris vohab pealiskaudsus samamoodi nagu kogu elus. Aga mis puutub konkreetselt sellesse "Kõntsa", siis mina ei saa kuidagi jagada seda vastumeelsust, mis minu teada mõnedes inimestes on. Sellepärast et mind kõnetas see lavastus väga. Ja see on ka nii, nagu mina teatrit hindan. See "meeldib või ei meeldi" ei ole minu jaoks kategooria. Minu jaoks on kategooria, kas ta kõnetab mind või ei kõneta. Ja "Kõnts" kõnetab.

Kui elujõuline on praegu eesti kultuur ja rahvas?

Vaatsin eile Ööülikooli kordust televiisoris, ja ma näen väga elujõulist kultuuri. Aga nagu ma juba ütlesin, ka pealiskaudsust on väga palju. Vanasti oli niimoodi, et kui raamatud ilmusid – ja meil ilmusid väga head raamatud, ka tõlkevalik oli väga hea –, siis sa teadsid, et sa pead selle saama, pead seda lugema. See on ühine kultuuriilm teiste inimestega. Tänapäeval on selle kõige juures nii palju ebavajalikku, et oleks vaja teejuhti, kes ütleb, mida sa vajad ja mida sa ei vaja. Arvatavasti ma lihtsalt ei orienteeru selles kõiges. Ma ei tea, kas keegi orienteerub.

Kuhu liigub üleilmastuv maailm ja kuidas Eesti end selles maailmas säilitada suudab?

Üleilmastuv maailm liigub kuristikku. Eesti saab end selles säilitada ikka ainult mäletades. Need meie elulood, nagu ka meie rahvalaulud, on väga unikaalne kogemus. Suuremal või vähemal määral oleme me söandanud endale silma vaadata, otsa vaadata. Need Euroopa riigid, kellega meie esindajad ühe laua taga istuvad, asju arutavad ja otsuseid peaksid vastu võtma, ei ole tegelikult suures osas nii kaugele jõudnud. Kui nemad hakkaksid ka rääkima oma lugusid, võiks meil olla päris hea edasi minna. Aga kindlasti ei saa selle edasimineku hulka kuuluda massiline üleilmastumine. Sellepärast et juured saavad ikkagi olla kodumullas ja oma rahva ajaloos. Kui me saaksime panna oma lood kõrvuti Euroopa teiste lugudega, siis leiaksime ka tee, kuidas edasi minna.

Kas Reformierakonna ajastu lõpp oli Eestis vajalik?

Küllap ta korraks oli.

Mida tahaksite veel teoks teha?

Tahaksin osata sedasama Pirgu arhiivi või Pirgu pärandit edastada või inimestele tagasi anda, sest sellest ajast ja nendest inimestest praegune põlvkond vist suurt midagi enam ei mäleta. Kõik on nii võõras, kõik on nii olematu, sest see põlvkond on juba sündinud vaba Eesti ajal.

Kuidas saaksime meie elulugude kogumisel teile kasulik olla?

Siin Pirgu arhiivis istudes on mul inimene, kelle nimi on Agnes Riimaa. Ta sündis üks päev enne Esimese maailmasõja algust ja teda muidugi meie hulgas enam ei ole. Ta oli rahvalaulik ja töötas Kernu hooldekodus, kus õpetas hoolealuseid laulma. Tal oli kolm õde, kelle kohta ma midagi ei tea. Aga õdedel on lapsed, tal endal oli tütar ja lapselapsed ja nõnda edasi. Ma tahaksin teada, kus nad on. Ma tahaksin teada, missugune on Agnese, tema õdede sugupuu. Kui keegi juhtub seda lugema, võiks endast mulle märku anda Agnese mälestuseks.

 

Meil oleks vaja uut Pirgut

"Loomulikult oleks meil vaja uut Pirgut," leiab Merle Karusoo. Sellise keskuse head töötajad aitaks arendada vaba mõtlemist.

"Nädal aega enne seda, kui me tähistasime Pirgu 30. sünnipäeva, tähistasime Tartu sotsioloogialabori 50 aasta juubelit," lausus Karusoo. "Ja ma arvan, et seda laboratooriumit ja selle vaimsust, millest ju ka Pirgu välja kasvas, ja ka mina oma tegemistes, teatrialastes tegemistes, seda on meil väga vaja. Et see sünniks, on vaja selliseid eestvedajaid, nagu Ülo Vooglaid oli nii sotsioloogialaboratooriumi kui ka Pirgu arenduskeskuse puhul. Vaja on ka oskust valida sinna inimesi, kes siis jätkaksid eri suundades seda vaba mõtlemist."

Laadimine...Laadimine...