Michael Pärt: isa Arvo õpetas mulle, et muusika räägib rohkem kui sõnad

"Pole tähtis, kui suur on riik, sest muusika kvaliteet ei sõltu riigi suurusest," lausub Arvo Pärdi poeg Michael Pärt, kes paistab maailmas muusikatoimetajana silma ereda tähena. Koostöö superstaar Björkiga ning helilooja Danny Elfmaniga, kes lõi muusika filmile "50 halli varjundit", rääkimata populaarsest "Kääbiku" filmist, näitab, et käbi ei kuku kännust kaugele. Praegu aitab Michael Pärt teha muusikalist kujundust uuele Eesti filmile "Supilinna salaselts", mis peaks linastuma sel aastal.

Pilt: Scanpix

Michael Pärt: isa Arvo õpetas mulle, et muusika räägib rohkem kui sõnad

Ragne Jõerand, Maarja-Liis Arujärv

"Pole tähtis, kui suur on riik, sest muusika kvaliteet ei sõltu riigi suurusest," lausub Arvo Pärdi poeg Michael Pärt, kes paistab maailmas muusikatoimetajana silma ereda tähena. Koostöö superstaar Björkiga ning helilooja Danny Elfmaniga, kes lõi muusika filmile "50 halli varjundit", rääkimata populaarsest "Kääbiku" filmist, näitab, et käbi ei kuku kännust kaugele. Praegu aitab Michael Pärt teha muusikalist kujundust uuele Eesti filmile "Supilinna salaselts", mis peaks linastuma sel aastal.

Kas mäletate, milline oli kõige esimene muusikapala, mida kuulsite?

Oo, kui raske küsimus. Arvo (Arvo Pärt, Michaeli isa – toim) mängis kodus ju kogu aeg klaverit ja eri meloodiad hõljusid fragmentidena pidevalt õhus. Seda kõike oli mu ümber nii palju, et ühte viisijupikest, mis eriliselt heliseks, pole mällu talletunud.

Kuidas sattusite filmimuusika maailma – teie esimene film oli kuuldavasti Tai printsi looming, kus osales ka Tai armee.

London ülikoolis õppides kandideerisin Briti helilooja Richard Harvey projekti, kes on spetsialiseerunud Kaug-Ida teemadele. Tema kaudu sattusin töötama filmiga, mille produtsent oli Tai prints Chatrichalerm Yukol. "Legend Suriyothaist" on eepiline Tai film, see räägib Taimaa ajaloost, kuninganna Suriyothaist ja elust Portugali okupatsiooni ajal 16. sajandil. Tai prints oli oma töös väga täpne ja nõudis, et kõik oleks äärmiselt autentne, nii oli ehtne ka filmis osalev 5000-meheline Tai armee.

Ühtekokku kujunes film 5-6 tunni pikkuseks, sest raha polnud selle tegemise juures probleem – kui see otsa sai, tõi prints lihtsalt juurde. Muusikatoimetajale on selline suur projekt muidugi katsumuseks ja enne, kui see üldse meie kätte jõudis, tuli seda lühendada kolme tunnini. Selle filmi muusikaline toimetamine kestis ühtekokku 2-3 aastat. Töötamisel tuli ka arvestada sellega, et Aasias on inimeste tööstiil teistsugune kui Euroopas – väga palju on aupaklikku suhtumist üksteisesse.

Tegite mõni aeg tagasi koostööd megastaar Björkiga – kuidas on töötada nii kuulsate muusikutega nagu tema?

Minu jaoks oli Björkiga koos töötamine suur au. Kohtusin temaga esimest korda Londonis, kui ta intervjueeris minu isa Arvo Pärti. Aga siis me omavahel veel lähemalt tuttavaks ei saanud. See juhtus alles Islandil, kui kolisin 2004. aastal sinna oma naise juurde ja üle tee elas Björk. Nii sattusime kokku ja minust sai osaleja Björki albumite "Volta" (2007) and "Vulnicura" (2015) loomise juures.

Mulle meeldib Björki juures see, et ta teeb oma muusikat hingega ega lähe kompromissidele ka võimaliku suurema plaadimüügiedu lootuses. Tema ajab kindlalt oma rida. Selline oli tema suhtumine ka 20 aastat tagasi, kui ta polnud veel nii kuulus.

Olete töötanud koos ka selliste kuulsustega nagu viiekordne Oscari võitja Francis Coppola ("Godfather"), kelle filmi "Youth without Youth" muusikatoimetaja te olite. Samuti kutsus kolmekordne USA filmiakadeemia auhinna võitja Howard Shore teid kaasa lööma ühes "Kääbiku" (2012) filmis Uus-Meremaal. Veel osalesite Kanada indie-rock bändi Arcade Fire plaadi loomisel. Kas nendega töötamine on erinev töötamisest popmuusik Björkiga?

Jah, need on täiesti erinevad tööd. Björk on megastaar ja tema meeskond ning nende tööstiil väga spetsiifiline. Arcade Firega töötasin 2005. aastal nende esimese albumi "Funeral" loomisel ja 2006. aastal nende teise albumiga "Neon Bible". Mõlema artisti loomestiil on väga omapärane, minu ülesandeks oli sellega kohanduda.

Milline on teie arvates Eesti muusika roll maailmas?

Kõige parema vastuse annab sellele mõte: pole tähtis, kui suur on riik, sest muusika kvaliteet ei sõltu riigi suurusest. Just sellised ettevõtmised nagu Tallinn Music Week aitavad oluliselt suurendada Eesti muusika panust maailma mastaabis.

Kes Eesti noortest muusikutest on teile silma jäänud?

Neid pole vaja kaugelt otsida – vaatame kas või muusikanädalal osalejaid. Siin on palju andekaid ja säravaid inimesi. Mul polegi põhjust kedagi eraldi nimeliselt välja tuua, sest talendid on niigi äratuntavad. Suur roll Eesti muusika tutvustamisel on muidugi selle ürituse peakorraldajal Helen Sildnal, keda ma imetlen.

Mida saab riik ära teha, et tõmmata lapsi rohkem muusika juurde?

Muusikat saab õppida ainult selle tegemise kaudu – see on lastele kõige loomulikum viis muusikaga tegelemiseks. Väga levinud on ju näiteks keeleõpe muusika kaudu, ja ka tänu sellisele meetodile saab laps lähemat kontakti muusikaga, kuigi see pole tegevuse peamine eesmärk, samas viib lapse muusika juurde. Eesti laste muusikaarmastusele aitab kindlasti kaasa ka see, et eestlastel on väga rikas muusikakultuur juba läbi ajaloo.

Palun rääkige veidi endast ja oma perest.

Elame perega Tallinnas. Kuna minu töö muusikatoimetajana on väga mobiilne, näeb mind sageli reisimas ümber maailma, sülearvuti kaenlas. Kuulan sealt pidevalt Spotify vahendusel muusikat.

Minu abikaasa on pärit Islandilt, praegu on ta täiskohaga ema – kodus meie kolme lapsega, kes on 10-, 8- ja 5-aastased. Kõik minu lapsed räägivad nii eesti kui ka inglise keelt. Nad käivad Tallinnas tavakoolis ja õpivad eesti keeles. Nad kõik armastavad ka muusikat.

Milline isa on Arvo Pärt?

Ma tõesti ei tea, milline – ta on ju mu ainus isa ja nii lihtsalt ongi. Kõik, mis ma mäletan, on vaid muusika, muusika kõikjal. Mulle ei hakanud see närvidele ja ei meenu, et oleksin kunagi protestinud selle vastu, et kõikjal on muusika. Isa oli see, kes pani mind muusikat õppima – alustasin viiulist ja sellele järgnes klaver. Kuna elame isaga praegu mõlemad Eestis, siis kohtume iga päev. Kui ma peaksin oma isa kirjeldama üheainsa sõnaga, siis see oleks väga keeruline –kõik on sõltuvuses kontekstist. Eluteele on isa mulle kaasa andnud juhise, et muusika räägib rohkem kui sõnad. Kuulake muusikat ja küll siis sõnad ise paika loksuvad.

Kas teil on isaga vahel olnud ka muusikalisi eriarvamusi?

Ausalt öeldes ei meenu, et oleks. Kõik muusikalised žanrid on ju erinevad ja kui ühele meeldib üks žanr enam kui teine, ei muuda see teisi žanre vähem olulisteks. Meile meeldivad isaga kohati erinevad muusikastiilid, aga Arvo austab muusikat nii palju, et peab lugu ka tema maitsest erinevatest asjadest.

Kas tunnete, et teie isa kuulsus survestab teid kuidagi?

Mul on lubatud tegeleda oma asjadega, seega olen orienteeritud filmitööstusele ja tegelenud sellega juba palju aastaid. Mingit survet või erilist vastutust pole ma tundnud, sest ma ju ei ole helilooja nagu mu isa.

Kas teie lapsed tajuvad juba, kui kuulus on nende vanaisa?

Elu kulgeb oma rada ja me pole sellest peres mingit erilist numbrit teinud. Samasugune suhtumine on ka minu laste sõpradel.

Kuidas tundub elu väikeses Eestis pärast maailma metropolides elamist?

Esmakordselt tulin ma Eestisse 2006. aastal, et alustada Arvo Pärdi keskuse rajamist. Seejärel elasin mõnda aega Uus-Meremaal, aga nüüd olen jälle kodumaal tagasi. Tõmbaksin siinkohal taas paralleeli muusikaga – koha suurusest ei sõltu inimese loomevõime, nii nagu ei sõltu hea muusika loomine riigi suurusest, kus seda luuakse.

Kuidas edeneb Arvo Pärdi keskuse rajamine?

Praegu on see projekteerimise faasis ja teeme selles osas tihedat koostööd Hispaania arhitekti Nieto Sobejanoga. Ehitustöödega on kavas alustada 2016. aastal, et jõuda 2017. aasta sügisel maja sisustamiseni. Keskuse uus maja on kavas avada aastal 2018, mil Eesti tähistab oma 100. sünnipäeva. Arvo Pärdi keskuse südameks on ja jääb ka edaspidi helilooja arhiiv. Samas võimaldab uus hoone olulisel määral laiendada keskuse tegevust, näiteks teha koostööd uurijatega, viia läbi haridusprogramme, korraldada näitusi, muusika- ja filmiõhtuid. Tulevikus on Kellasalu avatud kõigile, kel soovi kuulata, õppida, mõista.

Millise projektiga tegelete praegu?

Töös on projekt "Tulbipalavik", mis toimub Hollandis, olen selle filmi muusikatoimetaja. Selle filmi muusika autoriks on Danny Elfman, kes sai just hiljuti maha menufilmiga "50 halli varjundit". Meie film räägib noore kunstniku ja abielunaise armastusest 17. sajandi Amsterdamis.

Kuna ma olen muusikatoimetaja, siis on minu ülesandeks filmile sobiliku muusika leidmine, pean eri stseenid erinevate muusikatega klappima panema. Ma ise pole kunagi muusikat kirjutanud. Ka pole ma kunagi töötanud koos oma isaga muusikalises vallas – meie koostöö on praegu Arvo Pärdi keskuse rajamises.

Mis muusikat armastate praegu kuulata?

Kõige enam kuulan ma muusikat autoga sõites. Minu viimase aja lemmikuks on Alexander Desplati meloodiad filmist "The Grand Budapest Hotel". See on väga värskendav ja meeleolukas muusika.

Minu enda jaoks on muusikas kõige olulisem see, mis jääb sinuga pärast muusika kuulamist. Muusika muutub pidevalt ja see, mis oli täna uudne, on homme juba vana. Seega on oluline, milline on muusika järelmõju inimesele pikaajaliselt. Muusika on nagu kunst, see võib sind mõjutada pikalt, ja milline inimene sinust kujuneb seda kuulates, seda ei saa ette ennustada.

Kui te ei tegele muusikaga, mida te siis teete? On teil mõni harrastus?

Minu elu on praegu nii kiire. Olen hõivatud filmitööga ja Arvo Pärdi keskuse rajamisega Laulasmaal. Vast siis, kui lapsed lähevad ülikooli, on ka mul aega mõelda mõnele hobile.

Mida soovitate neile, kes tahavad saada jalga rahvusvahelise muusika- ja filmitööstuse ukse vahele?

Võtke telefon ja helistage! Lihtsalt helistage. Looja enda ülesanne on leida üles oma publik. Alati ei ole nii, et publik leiab sind. Ma ei anna siin soovitusi, kuidas turustada rämpsu, aga tihti on ka geniaalseid loojaid, kes lihtsalt ei saa väljundit ja istuvad oma aardekoorma otsas, ise seda teadmata. Nii aga maailma ei murra, sa pead ise end maailmale kättesaadavaks tegema.

Laadimine...Laadimine...