Mihhail Kõlvart: elukutselisele poliitikule piisab ühest toolist

Uus Riigikogu koosseis võiks hoolikalt läbi vaadata seadused, mis reguleerivad kohaliku elu korraldamist, et oleks tagatud kohalike omavalitsuste autonoomia ja inimeste õigus kaasa rääkida kohaliku elu küsimustes, kirjutab Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart.

Pilt: Svetlana Aleksejeva

Mihhail Kõlvart: elukutselisele poliitikule piisab ühest toolist

Toimetaja: Moonika Tuul

Uus Riigikogu koosseis võiks hoolikalt läbi vaadata seadused, mis reguleerivad kohaliku elu korraldamist, et oleks tagatud kohalike omavalitsuste autonoomia ja inimeste õigus kaasa rääkida kohaliku elu küsimustes, kirjutab Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart.

Artikkel ilmus algselt Eesti Päevalehe ja Delfi Arvamusveebis.

2016. aasta 7. juunil võttis Riigikogu vastu seadusemuudatuse, mis lubas Riigikogu liikmetel ehk elukutselistel poliitikutel kuuluda ka kohalike omavalitsuste volikogudesse. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli seadusemuudatuse eesmärk anda Riigikogu liikmetele taas võimalus kaasa rääkida oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse elu korraldamisel.

Kohalikud liidrid ei saa enam kodukoha volikogus kaasa rääkida, sest nende kohal istuvad Riigikogu liikmed.

Seadusemuudatuse ainsast seletuskirjas väljatoodud põhjendusest jääb mulje, et Riigikogu liikme staatus ja mõju on Eesti riigis nii väike, et ta ei saa oma kodukoha elus – kust ta on Riigikokku valitud – kaasa rääkida. Samas oleme nüüd olukorras, kus kohalikud liidrid ei saa enam kodukoha volikogus kaasa rääkida, sest nende kohal istuvad Riigikogu liikmed. See aga võtab nendelt motivatsiooni osaleda valimistel, sest nad saavad aru, et võrreldes elukutseliste poliitikutega on neil valituks osutumiseks palju vähem šansse.

Teoreetiliselt võib positiivseks pidada, et seoses parlamendiliikmete tulekuga saabus volikogude saalidesse ka kõrge poliitiline kultuur, aga on siiski suhteliselt vaieldav, et kogemus tähendab kultuuri. Pealegi, ideaalis peaks kohaliku volikogu eesmärk olema siiski kohaliku elu arendamine.

Varem oli tihti nii, et poliitik sai oma esimesed kogemused kohalikult tasandilt, misjärel ta, juba päris elu teadmistega, sai edasi riigi tasandile suunduda. Praegu on aga võimalus hoida enda käes võimu nii kohalikul kui ka riigi tasandil, mis tähendab poliitika elitariseerumist. See aga viib meid olukorrani, kus tegelik võim aina enam tsentraliseerub, koondudes vähese eliidi kätte, kes otsustab nii riigi kui küla tasandil.

Tegemist on väga ilmeka näitega sellest, kuidas me oleme ühiskonnana taasiseseisvumisest alates muudkui võimu detsentraliseerimisest rääkides ise tegelikult samal ajal tsentraliseerimise suunas liikunud.

Oht demokraatiale

Suuremas plaanis tähendab tekkinud olukord, kus riigivõimu kandja osaleb ka kohaliku tasandi otsuste vastuvõtmisel, riigivõimu rolli suurenemist kohalikul tasandil. Kui see oligi seadusemuudatuse peamine eesmärk, siis tekib küsimus, mida teha Põhiseaduses sätestatud omavalitsuse printsiibiga: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt"?

Loomulikult on riigile mugavam, kui keskvõimu huvid on alati kohalike huvidega sünkroonsed – jah, see, mis eelnevalt toimus Tallinna ja Toompea vahel, ei olnud eriti konstruktiivne – aga ei ole mõeldav, et KOVidel kaovad kõik spetsiifilised huvid, mida nad ei suuda kaitsta riigi eest.

Sellele vastuolule juhtis tähelepanu ka toonane õiguskantsler Allar Jõks, öeldes: "Kui kohalike küsimuste otsustamisel kohaliku omavalitsuse volikogus saavad osaleda ka parlamendi liikmed, väheneb kohalike omavalitsuste iseseisvus kohaliku elu küsimuste otsustamisel märgatavalt, kuna võib tekkida olukord, kus kohalike küsimuste otsustamisel lähtutakse pigem riigi huvidest kui kohalikest vajadustest."

Parandamist vajab teinegi seadus

Huvitaval kombel piiras seadusandja "kahe-tooli-seadusega" kohalike liidrite saamist volikokku, kuigi oli mõned aastad varem kunstlikult Tallinna Linnavolikogu liikmete arvu suurendanud. Seejuures tuleb rõhutada, et volikogu koosseisu suurendati seadusega ainult Tallinna linnas.

Reaalsuses kasvasid vaid erakondade fraktsioonid.

10 aasta eest Tallinna volikogu koosseisu miinimumarvu 79 liikmeni tõstes toodi Riigikogus põhjuseks vajadus suurendada demokraatiat ning anda valimisliitudele ning väiksematele linnaosadele võimalus saada enda esindatus volikogusse. Peale seda seadusemuudatust on toimunud kolmed kohalikud valimised ja nagu me teame, ei ole ükski valimisliit volikokku pääsenud. Reaalsuses kasvasid vaid erakondade fraktsioonid. Pole vast vaja mainidagi, et ka linnaosade esindatus oli volikogus tagatud ka varem. Toonase seadusemuudatuse tegelik põhjus oli soov vähendada Keskerakonna kui Tallinnas populaarseima erakonna ainuvõimule pääsemise šansse. Teadaolevalt ei saavutatud ka seda eesmärki.

Tänase seisuga on Tallinnas üks linnavolinik iga 5 738 elaniku kohta. Mujal Euroopas saadakse oluliselt vähemaga hakkama – nii on Helsingis üks volinik iga 7 635, Riias 10 683 ja Londonis koguni 308 000 elaniku kohta!

Helsinkiga võrreldava suhtarvu saaksime juhul, kui Tallinna Linnavolikogus oleks vaid 59 liiget. 63-liikmeline koosseis tagaks, et iga volinik tunnetaks, et tema taga seisab suur hulk valijaid – see aga tähendab nii autoriteeti kui ka vastutust. Samuti on 63 liiget piisav, et iga volinik saaks kontsentreeritult täita oma kohustusi nii volikogu suures saalis kui ka komisjonide töös, seda muidugi juhul, kui ta ei pea käima paralleelselt ka Riigikogu istungitel.

Laadimine...Laadimine...