Miilits ja armee aitasid Balti ketti korraldades Nõukogude riiki hävitada

Rahvas kasutas Eesti Vabariigi taastamiseks ära seda okupeerinud võimu ressursse- ühismajandite sõidukeid, armee helikoptereid ja riigiraadiot.

Pilt: Eesti rahvusarhiiv
Ajalugu

Miilits ja armee aitasid Balti ketti korraldades Nõukogude riiki hävitada (3)

Rein Veidemann

Rahvas kasutas Eesti Vabariigi taastamiseks ära seda okupeerinud võimu ressursse- ühismajandite sõidukeid, armee helikoptereid ja riigiraadiot.

Minu jaoks algas algasid muudatuste tuuled juba  1986. aasta kevadel, mil värske Vikerkaare peatoimetajana panin kokku ajakirja esimest numbrit, mis ilmus juulis 1986. Ajakirja trükiti  20 tuhat eksemplari ja see tiraaž kasvas 1989. aastaks ulmelise 53 tuhandeni, mis näitab, millises ühiskondliku aktiivsuse õhkkonnas tol ajal elati.

Kuigi Mihhail Gorbatšovi 1985. aastal käivitatud perestroika oli mõeldud päästma majanduslikus agoonias vaevlevat nõukogude režiimi, oli kohe selge, et see kujutas endast Pandora laegast. Välja lastud-pääsenud vaimu polnud enam võimalik  vägivallata tagasi pressida. Ja nõnda, juba ajakirja esimeses numbris oli meil sisse seatud rubriik "Elav ajalugu". Ka eraldi artiklitena, nagu näiteks Edgar Savisaare artiklisarjades "Võitlus mõtteviisi pärast" ning rahvussuhetest, aga ka Mati Hindi "Kakskeelsusest roosade prillideta", ühiskonnateadlaste Rem Blumi, Ülo Vooglaiu jt töödes käivitus avatud dialoog  nii oleviku kui ka mineviku üle.

Isemajandava Eesti programmi üks autoreid, sotsioloog  Mikk Titmale ütles Vikerkaare 1987. aasta augustinumbris sõna-sõnalt, et "vaja on ajaloolist tõde kuni kõige süngemani," pidades silmas II Maailmasõjas ka nõukogude poolel toime  pandud kuritegusid, küüditamisi, sundkollektiviseerimist jt fakte, millest oli räägitud poolisui või järelõigustusega.

Tuleb silmas pidada, et tsensuur kaotati Eesti NSV-s alles 1989. aastal. Rubriigis "Dixi" olin 1987. aasta veebruarinumbris vihjanud, et "mõtete valvurit" hirmutabki just ideede paljusus ja mõtlemises lõpuni minek. Võib üksnes ette kujutada, millise rabandusega võtsid võimud vastu Jaan Kaplinski essee "Fašismist meil ja mujal" (Vikerkaar, 1988, nr. 7. – 8.), milles Stalin ja Hitler seati ühele pulgale. "Stalinism, stalinlik fašism elab meie ühiskonnas just selle usu toel, teda aitab püsida kujutlus korrast, mille Stalin terroriga suutis maksma panna ja mida nüüd, liberaalsel ajal, enam pole. Fašismi põhiusk on usk," kirjutas Kaplinski. „Et kord on vägivaldne, et riiklikult organiseeritud vägivald on korra alus, ongi kord ise."

Kultuuriinimesed tegid alguse

Juba enne MRP AEG tegevust, märtsis 1987, alustas oma iga-esmaspäevaste koosolekutega  Tallinnas Kinomajas loominguliste liitude kultuurinõukogu, millega samuti liitusin ning mis sai Eesti Raadios lausa omaenda eetritunni. Ja siis, 1988. aasta 1.- 2. aprillil järgnes loominguliste liitude ühispleenum, mida rahvas hakkas kutsuma  "vaimuinimeste parlamendiks". Sealt edasi alustas 13. aprillil juba Rahvarinne. Järgnesid muinsuskaitsepäevad Tartus, öölaulupeod Tallinnas, eesti ajaloo suurim massimeeleavaldus 11. septembril Tallinnas Lauluväljakul, kus teiste toonaste rahvajuhtide kõrval kõnelesin minagi saja viiekümne tuhande pealise rahvahulga ees. Rahvakongressil 1. – 2. oktoobril 1988 olin valitud Rahvarinde  esimese eestseisuse liikmeks. Sealt peale olin juba 24/7 ülepea poliitikas, mida kroonis 20. augustil 1991 hääletamine Eesti Vabariigi Ülemnõukogus koos 69 kaasvõitlejaga Eesti Vabariigi taastamise poolt.     
Balti keti idee tundus hullumeelne hetkel, kui Edgar Savisaar enne jaanipäeva toimunud Rahvarinde eestseisuse koosolekul selle mõttega välja tuli. Nimelt, Moskvas rahvasaadikute kongressil, kus ka Balti vabariikide delegatsioonid osalesid, oli juba kevadest peale tegelnud MRP komisjon selle lepingu tühistamisega.

Aktiivseim selles küsimuses oli akadeemik Endel Lippmaa, kes oli USA Kongressi raamatukogust saanud ka lepingu ning selle juurde kuuluva salaprotokolli koopiad. Komisjoni juhatas NLKP Keskkomitee sekretär, endine NSV Liidu suursaadik Kanadas Aleksandr Jakovlev. Temagi seisis selle Balti rahvaste saatust määranud kohutava salalepingu avalikustamise ja tühistamise eest.

Aga 1989. aasta suvel takerdus komisjoni töö vaidlustesse. Nõnda siis leidsimegi, et on taaskord vaja avaldada survet rahva enda poolt, nagu see massimeeleavaldusega oli juba aset leidnud 1988. aasta suvel ja sügisel. Ja siis Savisaar tuligi välja selle Balti inimketi idee juurde. Rahvarinde turvateenistuse ülem Andrus Öövel pandi selle läbiviimise eest vastutama Eesti poolel. 15. juulil Pärnus toimunud  Balti Nõukogu esimesel istungil võeti Balti keti korraldamise otsus vastu juba kõigi kolme maa rahvarinnete poolt (Eestimaa Rahvarinne, lätlaste Tautas Fronte ja leedulaste Sajudis).

Julged väljaütlemised

Oluline on aga meenutada sedagi, et 13. mail 1989 oli Tallinnas toimunud Baltimaade rahvarindeid ühendava Balti Assamblee istung, mida kroonis rahvakoosolek Tallinnas Raekoja platsil. Ja seal esitas oma ajaloolise kõne Eestimaa Rahvarinde eestseisuse liige Mati Hint. Kõne kandis pealkirja "Balti tee".  Selles algusosas leidis kohe meenutamist Stalini ja Hitleri jõhker sobing, milles Balti riigid, Soome ja Poola olid määratud Nõukogude impeeriumi meelevalla alla. Hint rõhutas ka seda, et selle pakti ning salaprotokollide tühistamine on Euroopa võlg Balti rahvaste ees, sest, Mati Hinti tsiteerides, "Balti tee on Euroopa tee". Väga paljud Euroopa poliitikud olid aga olnud sellest nõudmisest šokeeritud, sest nende skeemidesse ei mahtunud iseseisvad Balti riigid, mida need olid enne Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist.

"Kui rääkida ühisest Euroopa kodust", ütles Hint, ja see kõlab tänagi aktuaalselt, "siis peab see olema koduks kõigile Euroopa rahvastele. / - - - / Eesti, Läti ja Leedu on taas valmis asuma neile Euroopa kodus määratud missiooni täitma, olles ühendavaks sillaks Ida ja Lääne vahel," kõlas Mati Hindi tõotus sellel rahvakoosolekul.

Kuid, kui selle esialgse "hullumeelsuse" olime ära seedinud, siis jäi üle üksnes grandisoosse logistilise operatsiooni tehniline teostus. Ja et see õnnestub, selles olime pärast Andrus Ööveli ning tema meeskonna tööle hakkamist  üsna kindel. Kogu rahvarinnete organisatsioon tugirühmadest kuni maakondlike ühendusteni oli häälestatud rahva toomiseks 23. augustil kella seitsmeks õhtul marsruudile Tallinn – Rapla – Viljandi – Lilli, kust see siis edasi läks juba lätlaste vastutusel Riiani ja sealt edasi üle Kaunase Vilniuseni.

Ühe suure miitingu korraldasime koos lätlaste ja leedulaste esindajatega Lillis, Eesti – Läti piiril, kus esinesid nii Heinz Valk kui ka Rein Taapera. RR eestseisuse liikmena oli minu kureerida Rapla maakond ning pärast keti lõpetamist esinesin Rapla staadionil veel omakorda kõnega.  Kõige keerulisemaks osutuski rahva koondamine "Balti tee" äärde, sest see pidi toimuma põhimõttel, nagu ojad kannavad oma vee ühte suurde jõkke.
Tuleb veel kindlasti rõhutada seda, et käiku läks kõik toonased transpordivahendid ka tehastest, kolhoosidest, sovhoosidest, asutustest. Isegi miilits rakendati Balti keti korraldamisse. Ja mingil kummalisel kokkuleppel kasutati ära ka Nõukogude armee helikoptereid. Rahvas kasutas ära sellesama riigi infrastruktuuri, milles kõik viimased aastakümned oldi elatud. Nüüd näitas rahvas, et tema ongi selle riigi päris omanik.

Lõppude-lõpuks, kett poleks saanud toimuda, kui seda poleks ühendanud raadio teel Eesti Raadio, kust läkitati teele nii organisatsiooniline teave kui ka need kõige pidulikumad hetked, mis koondusid sellesse veerandtundi pärast kella seitset õhtul.

Väikerahva vabadus on ime, mida ei tohiks võtta enesestmõistetavana

Oktoobrirevolutsiooni ülistamisega omal ajal ning laulva revolutsiooni tulemusel Eesti iseseisvuse taastamisega pole midagi ühist. Esimene polnud rahva enda algatus, vaid vähemuse võimuhaaramine terrori abil.

"Ükski riik ei tohiks omada imperiaalseid ambitsioone, ehkki me seisame silmitsi tänagi suurriikide puhul nende otseste või varjatud soovidega valitseda väiksemate üle," leiab Veidemann. "Väikeriikide ja rahvaste iseseisvus ja vabadus pole tänagi midagi enesestmõistetavat Eesti väljumine veretult impeeriumist on käsitatav imena. Vereohvrid tõid selles vabanemisprotsessis aga nii Leedu kui ka Läti. Kuid kõik Balti riigid olid enne seda maksnud hirmsat inimhinda Nõukogude režiimile küüditamiste, vaimueliidi hävitamise või põgenema sundimise ning raudse eesriide taha sulgemise näol."

Vabaduses sündinud põlvkondade suhtumisest rääkides toonitab Veidemann, et lõpuks jääb ka laulvast revolutsioonist alles mälestuste mälestus. "Mõnesid sündmusi hakkab ümbritsema mütoloogiline vine, mõnd tahetakse maha vaikida, mõnd taaskord teenimatult esile seada," selgitas ta. "Ajalugu on ju ikkagi "lugu", mida kirjutatakse üles ja taaskirjutatakse. On väga tähtis, et selles loos ei läheks kaotsi faktid ega inimesed. Iga uus põlvkond esitab minevikule oma küsimused ning otsib neile vastuseid. Enesestmõistetavus on selles mõttes väga ohtlik asi, sest siis enam ei küsita. Ja kui enam ei küsita, siis ei leita põhjust ka vastata. Enesestmõistetavuses pesitseb unustamise seeme."

Tänased põlvkonnad, kellele põhimõtteliselt kogu minevik on kättesaadav mõne arvutihiire klõpsu või siis ekraanipuute kaugusel, võiksid teadlase sõnul harjutada end seostamistega. "Põhjuste ja tagajärgede, aga ka kaudsemate mõjuseoste üle arutamisega," täpsustab ta. "Niisama oluline on aga ka solidaarsuse- küsimus. Balti kett kujutas endast grandioosset inimestevahelist ühendust. Jah, internetis oleme ka tänapäeval koos, aga kui palju on selles tõelist "ühise"-tunnet. Arvan, et Balti keti fenomen ongi selles, kuidas õnnestub leida see ühine tegutsemisväli, mis meid kokku toob. Ja see väli ei pruugi tekkida vastandumisel kellelegi või millelegi. Kuidas olla koos millegi poolt – eks see küsimus jäägi vastata põlvkondadele, kes on juba tulnud või tulevad pärast meid. Ühelegi noorusele ei saa ette kirjutada tema teed, aga nooruski saab ühel hetkel vanaduseks ja möödanikuks."

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...