MIKAEL PARMAN: Ärge ajage lapsi tänavatelt minema

"Riskides teiste inimestega, olen rohkem kui 110 protsenti veendunud, et suudan seda riski võtta," ütleb ekstreemsportlane Mikael Parman (25), kelle sõnul on tema spordialaga samamoodi nagu autosõiduga: "Kui sa ei ole kunagi autoga sõitnud ja istud rooli, on ju ka ohtlik. Tavainimeste silmis võib ekstreemsport tunduda kui üks joomine, suitsetamine ja lõhkumine, aga mina ajan teadliku ekstreemspordi joont. Me kanname kiivrit, kaitsmeid jm."

Pilt: Mats Õun

MIKAEL PARMAN: Ärge ajage lapsi tänavatelt minema

Meelis Piller

"Riskides teiste inimestega, olen rohkem kui 110 protsenti veendunud, et suudan seda riski võtta," ütleb ekstreemsportlane Mikael Parman (25), kelle sõnul on tema spordialaga samamoodi nagu autosõiduga: "Kui sa ei ole kunagi autoga sõitnud ja istud rooli, on ju ka ohtlik. Tavainimeste silmis võib ekstreemsport tunduda kui üks joomine, suitsetamine ja lõhkumine, aga mina ajan teadliku ekstreemspordi joont. Me kanname kiivrit, kaitsmeid jm."

Noorte poiste iidol Mikael Parmas alias Keerdtrepp õpetab lapsi nii trikitõuksi kui ka uue moeröögatuse kendamaga kõige keerulisemaid trikke tegema.

Milline oli su enda tee tõukerattatrikkide juurde?

Tegin täitsa põlve otsas ise Youtube’i kanali iseendale ja oma lähisõpradele, et lihtsalt jäädvustada trikitõukerattasõitu ja muid toredaid tegevusi.

Kui mina alustasin, siis esiteks ei olnud üldse niisugust asja nagu trikitõukeratas – oli täiesti tavaline tõukeratas, mis volditi kokku ega olnud trikkide tegemiseks mõeldud. Aga kuna tol ajal ei olnud sotsiaalmeediat ja internet polnud ka eriti kättesaadav, siis ma täiesti oma nii-öelda tunde järgi sõitsin kogemata äärekivist alla, sain umbes 0,1 sekundit õhulendu. Nii oli esimene adrenaliinitunnetus käes ja mõtlesin, et kui saan äärekivist alla sõita või hüpata, äkki siis saan ka üles hüpata, ja paari katsega oli see tehtud. Nägin, et on päris äge asi, ja hakkasin täitsa ise leiutama.

Esimene aasta olin täiesti omas mullis, ma ei teadnudki, et selline asi nagu trikisõit on olemas. On skatepargid ja firmad, mis toodavad spetsiaalseid tõukerattaid. Ühesõnaga – kõik algas täiesti juhuslikult.

Mismoodi jõudsid esimeste treenitavateni?

See on hästi pikk ja lai jutt, aga kui ma olin juba kaks-kolm aastat sõitnud, sattusin esimest korda internetis niisugusele lehele nagu tõukeratta foorum. Tol ajal veel sotsiaalmeediat ei olnud, aga olid foorumid, kus ma avastasingi, et on veel sõitjaid.

Tolleks ajaks ma juba oskasin mõnda vigurit, ja üks põhiline trikk on see, kus sa hüppad nagu üles, laud teeb all täispöörde ja siis maandud uuesti peale – see oli mul nii-öelda ära lihvitud ja ma tegin esimest korda video, kus tutvustasin ennast ja õpetasin seda vigurit – et kuidas sellist trikki teha. Sealt tekkisid esimesed suuremad vaatajanumbrid ja tuli rohkem tagasisidet, et oh kui äge, nüüd sa võiks seda õpetada ja toda õpetada – sealt hakkas see lumepall ilmselt veerema.

Hullud trikid nõuavad küll palju treenimist, aga kui ohtlikud need tegelikult on? Kui sa kukud näiteks näoga vastu betooni?

See sõltub, kuidas sa lähened. Kui sul on null teadmist ja oskust ja võtad kõige raskema triki, siis muidugi on see ohtlik. Aga samamoodi on siis, kui sa ei ole kunagi autoga sõitnud ja lähed rooli, see on ju ka ohtlik. Täpselt samamoodi on ekstreemspordiga, kus sa teed seda teadlikult samm sammu haaval, alustad põhilisest, saad koordinatsioonitunnetuse ja kõik asjad kätte.

Seda on raske võrrelda, aga ma olen teinud trenni nüüdseks kuus aastat ja selle aja jooksul olen näinud oma silmaga ühte luumurdu, mis statistiliselt pole ju üldse hull. Mingid kriipsud-kraapsud, väiksed kriimud on väike asi. Spordialadel, kus on hästi palju suunamuutusi, näiteks korvpallis ja jalgpallis, esineb vigastusi mõnes mõttes rohkem. Sest seal on suunamuutused hästi kiired.

Kui mina alustasin, olid põlvekaitsmed vähe levinud. Nüüd me näeme, et tõukeratturid kannavad põlvekaitsmeid, nad julgevad trikke proovida, ja kui kukuvad, siis maanduvad peaaegu alati põlvedele – kaitsmed võtavad löögi ära.

Kuidas selliseid treeninguid üldse alustatakse, mida peab tegema enne, kui kuhugi päris rajale lähed?

Algus ongi üldiselt lihtsalt sõitmine ja tunnetus – vahet pole, kas me räägime rulast, BMS-ist või trikitõukerattast. Ikka algab asi  sellest, et sa istud nii-öelda sadulasse ja proovid, kuidas ennast üldse tunned.

Kõige lihtsam ongi tõukeratas, kus sul on jalad peal ja käed küljes, sul on kontroll asja üle. Siis tuleb BMX, mis on kaalu poolest raskem, aga ideoloogia mõttes suht sama. Kõige raskem on rula, kus sul on ainult jalad laua peal ja hõõrdejõud jalatalla ja griptape’i ehk liivapaberi vahel, ülejäänud keha on vaba.

Raske öelda, kuidas kellelgi, aga päev kuni kuu lihtsalt sõidetakse, kuni tunned ennast mugavalt, ja siis tõstad natukene nokka, siis tõstad natuke tagaotsa, siis proovid äärekivist üles-alla sõita, siis mõnest kallakust alla sõita. Kui enam ei karda ja tunned ennast mugavalt, siis üldiselt hakatakse trikke tegema. Aga see on väga erinev igal inimesel.

Kas sa ise oled kukkunud?

Absoluutselt, see käib asja juurde. Mina suhtun alati nii, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Ma olen kukkunud lugematu arv kordi, aga tõsisemaid vigastusi on olnud kaks. Üks oli siis, kui ma murdsin hüppeliigese kahest kohast. See oli tõsine trauma, mis võttis mu  aastaks rajalt maha. Mul oli toona kaks operatsiooni, pandi naelad sisse. Aga sellest olen taastunud ja tagasi rajal. Teine oli rangluu murd või mõra, millega olin vist kaks kuud audis.

Ühes videos hüppad tõukerattaga üle viie inimese – mis siis saab, kui näiteks aevastad ootamatult ja neile otsa kukud?

Ma olen üle inimeste hüpanud korduvalt. Usun iseendasse ja kui  lähen riskin teiste inimestega, siis olen sada protsenti – isegi rohkem kui 110 protsenti – veendunud, et suudan seda teha. Ma vaatan üle oma tõukeratta seisukorra ja teen kindlaks, et kõik on korras. Alati võib muidugi juhtuda, et puru läheb silma või midagi, aga seni on kõik suurepäraselt läinud. Kui sa usud iseendasse, siis isegi juhul, kui läheb tolm silma, suudad ühe silmaga vaadates üle hüpata.

Inimestega, kellest üle hüppame, lepime alati kokku, et mina hüppan, aga teie ei tõuse mitte mingil juhul püsti, ja seni on kõik läinud väga hästi.

Mida öelda neile, kes tahaks trikke teha, aga julge?

Ekstreemsport ei olegi kõigile. See on hästi vaatemänguline ja mõnele meeldibki lihtsalt vaadata. Meil on päris palju ekstreemspordihuvilisi, kes võtavad endale teise rolli – jäädvustamise. Kas siis teevad pilte või video. Minu arust käivadki multimeedia ja ekstreemsport käsikäes. Need inimesed käivad  üritustel ja võistlustel kaasas just selle eesmärgiga, et saada parimad kaadrid purki.

Mis vanuses peaks ekstreemspordi harrastamisega alustama?

Mida varem, seda parem. Oleneb, kas sa teed seda lõbu pärast või tahad tegeleda profitasemel – saada olümpiavõitjaks või X Games’i võitjaks. Meil on näitena ees Kelly ja Henry Sildaru, kes teavad freestyle suuska, mis on ekstreemsport. Nemad alustasid väga noorelt ja nüüd on juba päris pikalt tipus.

Kas seate ise endale mingeid reegleid, kus te linnas trikitada tohite ja kus mitte?

See on iga sõitja isiklik asi. On mingid kohad, kus me teame, et saame seal umbes kümme minutit sõita, siis visatakse meid välja. Üks näide on Viru keskuse suured trepid – seal on üheksa astet, seal teame täpselt, et kui kambaga läheme, siis saame olla maksimaalselt kümme minutit. Siis tulevad turvamehed, me võime neid ka kümme minutit kinni hoida, pärast seda tuleb juba politsei.

Kas sa ise oled oma treenitavatele eeskujuks?

Kindlasti. Mina propageerin teadlikku ekstreemsporti. Kui muidu tundub tavainimestele ekstreemsport selline, et eks see ole üks joomine ja suitsetamine, lõhkumine ja enesehävitus, mis iganes, siis mina üritan teadliku ekstreemspordi joont ajada. Mis tähendab seda, et me teeme ennast soojaks enne trenni, kanname kiivrit, kaitsmeid, eriti kui proovime uusi asju. Ja üldiselt üritan väga palju lastele rääkida ka skatepargi eetikast ja ka seda, et me kõik, eri alade sõitjad oleme tegelikult nagu üks suur pere ja võiksime omavahel läbi saada.

Varem oli üpris sageli nii, et sõitjad ei saanud omavahel väga läbi, umbes et sina sõidad rula, mina sõidan BMX-i, rula on mõttetu, BMX on äge, ja vastupidi. Ja siis tuli veel mängu tõukeratas, mis on nii-öelda laste mänguasi, sellega on liiga lihtne. Mina olen selle eest väljas, et kõik ekstreemspordiga tegelejad on nagu üks suur perekond, et tuleb luua kõigile võimalikult head tingimused ja tõsta teadlikkust. Kui neid tegevusi harrastada teadlikult, siis võib seda nimetada elamusspordiks, mitte ekstreemspordiks.

Kumb on ohtlikum, kas käia tänaval, nina pidevalt  nutitelefonis, või teha trikke?

See on väga suhteline, aga mina arvan, et sõltub muidugi kontekstist. Ma pigem eelistaks neid, kes sõidavad, on teadlikud ja jälgivad, mis toimub. Kui sa oled nutitelefonis, siis sa väga ei jälgi ümbritsevat ja võid kõndida – ma ei tea – autoteele ette.

Kas Tallinnas on piisavalt kohti ekstreemspordiga tegelemiseks?

Meil on praegu ainult kaks ametlikku skateparki Tallinnas.  Seesama Pääsküla noortekeskus, mis uuendab oma parki iga nelja aasta tagant – see on väga tore koht, aga pindala poolest jääb väikseks. Teine väga äge kompleks on Spot of Tallinn, aga kahjuks ei asu see Tallinnas, vaid linna ääres, ja on erakätes. See on muidugi maailma tasemel, aga ei ole paraku kõigile kättesaadav, asub kaugel ja on suhteliselt kallis.

Nüüd on tekkinud alternatiiv. Rulapoisid-rulamehed tegid Loigu pargi. Kamba peale rentisid Koplis pinna ja hakkasid ise klopsima kokku vanadest Pääsküla skatepargi vineeridest. Ise klapivad üüri ning sõidavad seal.

Ka mina oma Keerdtrepiga otsin aktiivselt pinda ja suhtleme linnaga. Me näeme, et nõudlus ägedama ja suurema pargi järele on olemas.
Meil on väliparke, aga enamus neist on tillukesed. Oli üks korralikum park lauluväljakul. Asjaolud jäid segaseks, aga vist Harley Davidsoni festivali pärast tõmmati park eest ära, et sinna parkla teha, ja tagasi ei ehitatudki.

Aga samas on meil nüüd uued betoonpargid Vildes, Tehnika tänaval ja Kivila park Lasnamäel, mis on iseenesest väga suur samm edasi. Betoonpargid amortiseeruvad aeglasemalt ja on suhteliselt vandalismikindlad. Näiteks Ilmarise skatepark tehti valmis, aga paari aja tagant pandi see põlema ja vandaalitseti seal.

Eestis on pool aastat karm sügis, külm, pime, libe, märg, väljas väga treenida ei saa. Suviti aga kipuvad pargid olema võrdlemisi umbes.
Skateparki lähevad ka väga noored – viie-kuue-seitsme-kaheksa-aastased, kes üldiselt väga hästi veel ei taju, kuidas pargis liiklema peaks. Mõnel on vanemad kaasas, mis on tore. Aga tekib olukordi, kus kellelegi, kes tahaks tõsiselt trenni teha, jäädakse ette või segatakse. See on üpris raske olukord.

Õhtul üheksast-kümnest lähevad lapsed koju ja siis tahaks suuremad poisid sõita, aga näiteks Vilde pargis on tekkinud olukordi, kus kutsutakse politsei, et rikuvad öörahu. Siis üritatakse politseile selgitada, et päeval siin ei saa sõita, õhtul ka ei saa, aga siseskatepargid on kõik kinni – nii et ongi täitsa tupik. Meie ekstreemsportlastena tunneme, et meiega küll arvestatakse, aga võib-olla mitte piisavalt.
Teine näide on Vabaduse väljak, mis peaks sümboliseerima vabadust – me läheme sinna tegema oma asja, teeme, mis meile meeldib, tunneme ennast vabalt, ja siis turvamehed ajavad meid ära, et minge sõitke kuskil mujal.

Ma näen, et ekstreemspordi harrastajate arv kasvab kiirelt, aga tingimused ei jõua väga järgi.

Kas linnas on väljaspool parke ka kohti, kus saab sõita?

Kui me mõtleme lihtsalt sõitmist, siis sõita saab peaaegu igal pool. Aga kui mõtleme konkreetselt trikitamist, siis tegelikult meil on ... ma ei ütleks, et just kehv olukord. Vabaduse väljak oligi sümboolne kogunemiskoht, saame seal kokku, sõidame soojaks siledal pinnal ja siis läheme kuhugi skateparki.

Bastioni otsas on ka plats, kus saab sõita, aga üldiselt on hea, kui on sile asfalt ja puudub igasugune sodi. Bastionis käib aga palju nii-öelda asotsiaale joomas, ja kui nad lõhuvad ühe klaasi ära, siis on maas killud, mis on meie jaoks kohe ohtlik. Rula rattad on väiksed, killud jäävad sinna kinni, kui kukud, siis kukud klaasikillud kätte, BMX-iga aga lähevad rehvid katki. Sellised väiksed asjad mõjutavad meid päris palju.

Kas tüdrukud ka ekstreemsporti teevad?

Ja, meil on tüdrukuid ka, kes sõidavad rula, BMX-i, tõuksi. Neid on kindlasti vähem kui poisse, aga see ala ei ole siiski ainult ühele soole mõeldud. Meil on praegu päris palju neid tüdrukuid, kes esialgu lihtsalt hängivad võib-olla poistega skatepargis kaasa ja siis saavad ka proovida, saavad maitse suhu ja võib-olla hakkab meeldima.

Kaua sa ise plaanid selle alaga veel tegeleda?

Nii kaua kui võimalik. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaksin sellega lõpetama. Seni kuni liigesed kannavad, olen mina sõitmas.

Kui vana on olnud kõige vanem võistleja?

Trikitõukerattaga sõitmine on võrreldes teiste aladega suhteliselt noor, meil veel ametlikku olümpiat ei ole olnud. Hiljuti olid  trikitõukeratta maailmameistrivõistlused. Seal on tipus suhteliselt noored, sest neil on kõige suurem eelis. Vanemad alustasid siis, kui ei olnud tõukse, mis vastu peaksid, või ei olnud rampe, kus harjutada. Aga ma tean, et rulas on olnud 30-40-aastaseid, kes veel sõidavad ja saavad poodiumile. Eestis korraldame me esimest korda trikitõukeratta meistrivõistlused ja seal on üks osaleja 30-aastane. Ta on üks Eesti tõuksigurudest, kes hakkas esimesena trikitõukeratta varuosi edasi müüma.

Muuhulgas tegeleb sinu tiim kendamaga, mis on mõnedel andmetel juba üle 300 aasta vana mäng, aga meie noorte seas alles uus mood. Jaapanis oli see esialgu olnud täiskasvanute mäng – miks see teile meeldib?

Seda võib mõnes mõttes ka ekstreemspordiks nimetada, sest meil on kendamaga vigastusi tulnud. Võistluse käigus tehakse väga spetsiifilisi trikke, näiteks keerutatakse palli, ja kui see kogemata läheb kontrolli alt välja ja saad palliga näkku, siis see on vigastus ja võrdub ekstreemspordiga.

Aga kendama on muutunud väga populaarseks. Inglise keeles öeldakse, et see on secondary sport. Sa sõidad oma ringid skatepargis ära, tuled raja kõrvale ning selle asemel, et lihtsalt telefonis passida, võtad kendama kätte. See on tegelikult väga arendav – arendab koordinatsiooni, keskendumist, silma ja keha vahelist koostööd.

Kendamaga on väga palju erinevaid viise, kuidas mängida. On ka mitmeid eri võistlusi. Vabastiili võistlus, kus antakse mingi teatud aeg, mille jooksul tuleb näidata oma parimad palad ette ja kohtunikud hindavad eri aspekte – näiteks puhtus, loovus, trikkide raskustase, palju sul välja tuli, palju sul sassi läks. Siis on võistlused, kus antakse ette mingid väga-väga keerulised trikid, sul on pool aastat aega neid harjutada ja siis lähed lavale ja pead mingi teatud aja jooksul need trikid ära tegema.

On Game of Kendama, kus üks teeb trikke ette ja teine peab järgi tegema. Ühesõnaga, neid formaate on väga palju.

Kas on plaanis tegevust veel laiendada ja mingeid uusi mänge juurde tuua?

Mina ise näen, et see kõik on üks kena sümbioos. Et on alad ja need, kes tegelevad konkreetselt spordiga, ja teiselt poolt siis need, kes jäädvustavad ja üritavad seda kõike purki saada.

Mina näen, et sellest praegu piisab. Muidugi on Keerdtrepil igasuguseid muid lisaprojekte – me ehitasime valmis helistuudio, kus lindistame noori räppareid.

Kas on märgata trende, kuhu suunas ekstreemsport liigub?

Tõukeratas on praegu see, mis tuli viimase 50 aastaga väga kenasti kaardile ja võib-olla sõi isegi välja trikirulluisutamise, mis varem oli teema. Aga kuna trikirull on selles mõttes erinev, et sa pead jalanõud ära vahetama, oma vahetusjalanõusid kaasas kandma, siis   mõnes mõttes see piirab vabadust. Rulluisuvõistlusi väga enam ei toimu ja sõitjaid ei tule palju juurde. Mina usun, et trikitõukeratas on alustala just rulale ja BMX-ile. Ma ütleks, et väga paljud BMX-erid, kes praegu tegutsevad Eestis, on tulnud trikitõukeratta sõidu pealt.

Kaasa arvatud Roomet Säälik, kes oli maailmameistrivõistlustel trikirattasõidus teine. Ja nüüd, möödunud nädalavahetusel, osales Simpel Sessionil BMX-iga. Tehnika on sama, BMX-il on ka lenks ja raam, geomeetria on teine, aga muidu on kõik trikid ühtmoodi.

Suusatrikid on olümpial, kas tõukeratas ja rula võiks ka olla?

2020 ehk siis sel aastal Tokyos ongi esimest korda BMX ja rula olümpial. Ehk siis ametlikult on rula ja BMX olümpiaalad ja seetõttu võiksime sellega saada veel rohkem kaardile.

Ma arvan, et trikitõukeratta sõit võib-olla ka mingi hetk jõuab nii kaugele. Kui me võrdleme BMX-i ja rula, mis on olnud 50 aastat rajal, siis trikitõukeratas on alles kümme-viisteist aastat – kui me anname veel sama palju aega tõukerattale, siis kindlasti ta jõuab ka sinna maale.

Kas kogu ekstreemspordi seltskond üle maailma teab üksteist?

Jah, tänu internetile on väga palju kommuune ja inimesed suhtlevad omavahel. Mulle väga meeldibki ekstreemspordi juures see, et kõik sõitjad on suhteliselt sarnase maailmavaatega ja väga vastutulelikud teiste sõitjate suhtes. Nii palju kui meil on reise olnud eri riikidesse, siis alati võtame enne selle riigi sõitjatega ühendust. Nemad tunnevad kohalikku kultuuri ja saavad meid seal giididena aidata – et näe, seal on skatepark, siin on see koht, kus saab sõita, siit saab head sööki osta – see kommuun on tänu internetile väga hästi üle maailma ühendatud.

Kas käite lihtsalt sõitmas või võistlustel?

Kuidas kunagi. Meil on olnud väljasõite puhtalt sellel eesmärgil, et kogeda uusi parke. Käisime näiteks Soomes. Seal on väga head ja suured betoonpargid, mida meil Eestis ei ole. Seal käisime puhtalt sellepärast, et meil olid seal teised sõbrad, et nendega tutvuda, kohtuda, sõita ja kogeda häid parke.

Oleme käinud ka eri võistlustel Šveitsis ja Hispaanias. On niisugused ägedalt üritused nagu Street Jamid, kus sõitjad kogunevad üle maailma kokku, et sõita – näiteks Barcelonas on väga huvitav tänavaarhitektuur, väga palju ägedaid pindu ja treppe ja kaldpindu. Seal saadakse kokku, sõidetakse ja pannakse parimad edetabelisse. Üldiselt on need suhteliselt omavoliliselt tehtud. See on ekstreemsportlastele kahjuks või õnneks tavapärane, et nad teevad senikaua oma asja, kuni keegi neid ära tuleb ajama.

On aga olnud ka Street Jame, kus on linnaga läbi räägitud.

Kas keegi, keda oled õpetanud, on mingite suurte saavutusteni jõudnud?

Näiteks Roomet Säälik, kellest enne lühidalt rääkisin, on ka alustanud trikirattasõidust, ja ma mäletan, kuidas ta ütles, et sai minu õpetuse järgi selgeks oma esimesed trikid. Ja nüüd me nägime teda trikitõukeratta maailmameistrivõistlustel teisel kohal, ülinapilt jäi esimesest kohast paar punkti puudu. Ja nüüd ta siis läheb võistlema ka BMX-iga.

See on mulle väga suur au näha, et minu õpetused, mida ma kunagi jagasin, et neist on kellelgi kasu. Ja et meil on tüübid, kes on maailma tasemel.

Keerdtrepp annab Pääsküla koolis ekstreemsporditunde


• Pääsküla kool, Nõmme linnaosa valitsus, Pääsküla noortekeskus ja MTÜ Keerdtrepp pakuvad Pääsküla kooli 4.-6. klasside õpilastele võimalust osaleda MTÜ Keerdtrepi ekstreemsporditundides.

• Selgeks saavad ekstreemspordi ABC, nt turvalisus, skatepargi reeglid, eetika ja trikitamine.

• Tunnid toimuvad maikuu lõpuni igal nädalal Pääsküla sise-skatepargis, treeninguid juhendab Mikael Parman.

• Pääsküla noortekeskuse noorsootöötaja Kristiina Jürman pälvis äsja Tallinna aasta noorsootöötaja tiitli. Just tema eestvedamisel algas pilootprojekt, et Pääsküla koolinoored saals valida huvitunniks ekstreemsporditunnid.

Laadimine...Laadimine...