Moodne linnavalitsus jättis raele vaid kohtu rolli

Eraldi aadlilinn Toompea läks Tallinna koosseisu alles 1877. aastal.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Moodne linnavalitsus jättis raele vaid kohtu rolli

Ivo Karlep

Eraldi aadlilinn Toompea läks Tallinna koosseisu alles 1877. aastal.

Nädal tagasi tähistati esimest korda omavalitsuste päeva ning Tallinna volikogu avas sel puhul oma maja uksed linnakodanikele. Volikogu ajaloost rääkis ajaloolane ja volikogu liige Jaak Juske ning kõigile külalistele kingiti Sulev Mäeltsemehe raamat "Tallinna linnavolikogu 140". Heidame siinkohal nende kahe allika põhjal põgusa pilgu meie linna valitsemisele läbi aegade.


Tallinna ajalugu on hea näide sellest, kuidas kogu meie nüüd saja-aastane riik on tegelikult välja kasvanud kohalikes omavalitsustes saadud kogemustest. Uurijad on rõhutanud, et eestlased on elanud kogukondlikus iseorganiseerimises peaaegu kõigist Euroopa rahvastest kauem. Professor Jüri Uluots ütles 1933. aasta oktoobris toimunud maaomavalitsustegelaste kongressil, et omavalitsuse mõtet ei ole meil suutnud hävitada ükski suur valitseja. "Ei Rooma paavst, ei püha Rooma keiser, ei ka kohalikud vürstpiiskopid, ordumeistrid, ei Poola, Taani ja Rootsi kuningad, ei ka Vene isevalitseja keiser. Omavalitsused Eestis on püsinud aastasajad ja just nagu uut hoogu saanud Eesti Vabariigiga," rääkis ta.


Linnaõhk tegi vabaks


Keskaegse Tallinna lugu algab 1219. aastal, mil Taani kuningas Valdemar II eestlaste Lindanise kindluse vallutas. Nii pandi alus linnale, mis jäi kauaks siinses piirkonnas kõige rikkamaks ja arenenumaks ning kus kehtis mitte maaisandate, vaid kogukonna võim. Toompea kui võimukeskus jäi vabalinna piirest välja ega olnud kodanikelinna osa.


Tallinna väike vapp on siiani seesama valge rist punasel taustal, mis olevat Taani kuningale lahingus raskel hetkel suisa pähe kukkunud nagu jumala kingitus. See aitas ta võidule ning sai hiljem Taani lipuks.


15. mail 1248 andis Taani kuningas Erik Adraraha siinsetele kodanikele "kõik õigused, mis on lubatud Lübecki kodanikele". Järgneva enam kui 600 aasta jooksul kehtis Tallinna all-linnas õigus, mis kehtestas seisusliku omavalitsuse – rae – juhtimise.  Muidugi koosnes Tallinna raad kui seisuslik omavalitsus saksa soost suurkaupmeestest. Kuid juba keskajal öeldi, et linna õhk teeb vabaks. Linnakodanikud ei olnud kellegi omand. Nad olid lihtsalt vabad inimesed, kes teostasid end oma tööga ja püüdsid elus edasi. Muidugi ei saa me keskaegset ja varast uusaegset linna hinnata tänapäevaste demokraatia mõõdupuudega, kuid omas ajas oli Tallinn kahtlemata Euroopas eesrindlik, oma elu ise korraldav ja ise otsustav linn. Tallinna rael oli teatavasti nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtupidamise võim. Mäletame ju küll, milleni viis ühe aasta otsa linnas elanud talupoja tapmine endise isanda poolt – isandal raiuti rae otsusega pea maha.


Uued tuuled


Alles 1877. aastal hakkas Tallinnas kehtima linnaseadus, mis muutis ära sajandeid püsinud valitsemiskorra ja seisuslik omavalitsus – raad – asendus volikoguga, mis tookord kandis nime linnaduuma. Tööd alustas ka eraldi linnavalitsus. See oli moodsa Euroopa hilinenud kaja Vene impeeriumi lääneservas. Suure Prantsuse revolutsiooni kujundatud demokraatiavaimustus pani kõikjal arenema kohalikud omavalitsused, kus kandvaks ideeks kujunes kogukondlikkus, mitte riiklikkus.


Toimus ka teine väga suur muutus meie linna elus, Toompea ja all-linn läksid ühtse juhtimise alla. Endisest maavõimu sümbolist Toompeast sai lihtsalt Tallinna osa. Tallinna raele jäi esialgu mõneks ajaks veel kohtupidamise kohustus, kuid pärast  tosinkonda aastat linna kohtuna tegutsemist saadeti ka raad lõplikult laiali. Tallinna rae viimane pidulik istung toimus 17. novembril 1889. Kuigi Balti eraseaduse kaudu püsis Lübecki õiguse mõju Eestis veel kuni 1944. aastani, oli 1889. aasta Lübecki õiguse ajastu sümboolne lõpp Tallinnas.


Moodsa omavalitsuse aja algus


Esimese Tallinna linnavolikogu esimene istung toimus 1877. aasta 22. detsembril. Seal valiti uue seaduse järgi esimene linnapea. Juba esimestest istungitest peale oli märgata suurt pinget kahe vastandliku poole vahel. Ühel pool endised rae kaudu linna juhtinud varakamad saksakeelsed saadikud ja teisel pool  esmakordselt kaasarääkimise õiguse saanud linlaste esindajad, peamiselt eestlased. 1885. aastal tagandas kuberner ametist Tallinna linnapea Thomas Greiffenhageni, kes oli ilmutanud talle vastupanu. Saksa keele asemel tuli hakata kasutama vene keelt. See püsis ainsa ametliku keelena linnaasutustes kuni 1917. aastani, kuigi volikogu komisjonides ja eelkoosolekutel aeti asju saksa keeles. 30. detsembril 1892 valiti linnavolikogu juhtima Johann Karl Etienne Girard de Soucanton, kes korduvalt tagasi valituna jätkas sel ametikohal 1905. aasta alguseni. Rahvas kutsus teda lihtsalt Suka Antoniks. 1892. aastal kehtestati Venemaal uus linnaseadus, mis jäi mõningate muudatustega kehtima ka Eesti Vabariigis.


Sajandi vahetumisel algas Tallinnas täiesti uus elu, mille tõi kaasa tööstusrevolutsioon. Linna elanikkond suurenes ja eestlasi valgus järjest juurde. See kajastus ka linna juhtimises. Oli hakanud ilmuma ajaleht Teataja, mis Konstantin Pätsi toimetamisel ajas üsna rahvuslikku poliitilist joont. Eestlased rühkisid linnavõimu juurde. Valimiste ettevalmistamine käis võimalikult vaikselt, et mitte sakslasi enneaegselt ärritada. Pikapeale kasvas eestlastest majaomanike ehk valimisõigusega kodanike hulk linnas sedavõrd, et moodustas juba arvestatava poliitilise jõu. Ja 1904. aastal võidi öelda, et eestlus murdis saksluse müürist läbi. Seda valimiste võitu nimetati isegi kunagi Pala lahingus kaotatud õiguste tagasivõitmiseks. Eestlased võtsid linna juhtimise enda kätte. Taas leidis kinnitust tõsiasi, et ilma omavalitsuse sisulise kindlustamiseta pole omariiklust võimalik ellu viia. Jaan Poska valiti esimeseks eestlasest linnavolikogu esimeheks. Naised said omavalitsusi valida 1917. aastast.

 

 

 

Ametlikult on Tallinn Narva-Jõesuustki väiksem

 

Tallinna piiridesse kuulub ka Nõmme, kuid mitte enam nõukogude ajal Tallinna osadeks olnud Saue ja Maardu, mis on nüüd omaette linnad.


Tallinna piirid on ajas korduvalt muutunud. Nüüd kuulub sinna kord iseseisev olnud Nõmme linn, kuid mitte enam nõukogude ajal Tallinna osadeks olnud Saue ja Maardu, mis on nüüd omaette linnad. Pindalalt on Tallinn viimase haldusreformi tagajärjel Eestis alles viiendal kohal. Temast suuremad on Pärnu, Paide, Haapsalu ja Narva-Jõesuu. Ometi elab Tallinnas iga kolmas Eesti elanik ning linlaste arv kasvab igal aastal ühe väikese Eesti linnatäie rahva võrra. Tallinnas on ka kaheksa linnaosa, mis on küllalt erinäolised ning mille vajadustega linnaosavalitsused arvestavad, kui teevad linnavalitsusele oma ettepanekuid, kuidas näiteks eelarve raha jaotada või mil kombel peaks arendama elamuehitust ja rajama muid hooneid  


Maja, kus volikogu praegu koos käib ja Tallinna asju otsustab, on ajale jalgu jäämas. Istungite saal, mis kolmandale korrusele juurdeehitusena rajati, mahutab vaevalt ära rahva valitud saadikud. Kui linnarahvas tahaks volikogu istungeid kuulama tulla, milleks tal on ju täielik õigus, tuleks enamik soovijaid kahjuks ukse taha internetiülekannet jälgima suunata, sest ruum jääb pealtvaatajatele-kaasaelajatele kitsaks. Maja, kus volikogu praegu koos käib, ei ole ehitatud volikogu hooneks. 1404. aastal rajatud ajalooline raekoda aga ei mahuta ammugi praegust linnavõimu.


"Korra 600 aasta tagant võiks ehitada ikka nii kuulsate omavalitsustraditsioonidega linna ka uue raekoja," leidis  linnavolinik Jaak Juske. Seda enam, et ka linnavalitsus on praegu laiali mitmes majas. Samas on Juske meelest praeguses volikogu saalis väga hea  akustika. Ette on päris hästi kuulda, mida tagumistes ridades räägitakse.

Laadimine...Laadimine...