MORDVALANE: Ehete kõlin peab juba kaugelt teada andma, et naised tulevad

"Praegu on neid lausa kahju selga panna, sest nad lähevad juba hapraks. Samas olen ma väga uhke, sest mul on ainsana siinsetest ersalastest 200-aastased rahvariided," ütles Eesti Mordva Seltsi juht Natalia  Ermakov.

 

MORDVALANE: Ehete kõlin peab juba kaugelt teada andma, et naised tulevad

"Praegu on neid lausa kahju selga panna, sest nad lähevad juba hapraks. Samas olen ma väga uhke, sest mul on ainsana siinsetest ersalastest 200-aastased rahvariided," ütles Eesti Mordva Seltsi juht Natalia  Ermakov.

 

Kuidas saite nii haruldaste rahvariiete omanikuks?

Need pärinevad minu kodukohast Mordvast Ardatovi rajoonist , komplekti pärandas mulle  sealne laulik Aleksandra Kuznetsova.  Komplekt  koosneb peakattest, mille nimeks on pango, kleidist, mida kutsutakse panar, seljani ulatuvast kaunistusest, mil nimeks  pulai, ning  põllest.

Miks osutusite just teie õnnelikuks väljavalituks? 

Ma olen kogunud hästi kaua ersa ja mokša laule ja muinasjutte. Igal  suvel olen käinud Mordvas, külastanud seda laulikut ja kogunud temalt kokku uued lood, laulud ja itkud.  Nii sai ta aru, et  kuigi ma olen aktiivne ersa kultuuri tutvustaja,  pole mul selliseid päris ehtsaid rahvariideid, millega uhkustada.  Nii ta siis  kinkis mulle oma  ema pärandatud iidsed ersa rahvariided ja olen  väga uhke selle üle,  et just mina osutusin väljavalituks.

Mis materjal  peab vastu 200 aastat? 

Kangas on puuvillase ja linase segu ning  tikandid on peale tehtud villaste niitidega. Tikandid jagunevad meestetikanditeks ja naistetikanditeks. Naistetikandite peal on kujutatud näiteks päikest, aga meestetikandid on seotud rohkem maa elemendiga.

Olen proovinud neid rahvariideid veidi restaureerida, aga tundub, et tuleb siiski lasta seda professionaalil uuesti teha. Praeguses seisus on neid rahvariideid lausa kahju selga panna, sest nad on muutunud nii hapraks.

Olen isegi mõelnud, et need iidsed rahvariided võiks tegelikult  muuseumisse hoiule anda ja endale  teised soetada. Samas aga oleks ilus pärandada need edasi minu tulevasele tütrele. 

Ersa rahvariiete juurde kuulub ka palju ehteid ja need kolisevad kõvasti, et kurja eemale peletada. Mokšadel on naiste rahvariiete küljed samuti kaunistatud kellukestega, et oleks juba kaugelt kuulda, kui naised tulevad, samas aitab see tilin ka kurje vaime eemale peletada.

Kui palju elab Eestis praegu mordvalasi?

Mordvalasi – mokšalasi ja ersasid – on  Eestis kokku 436 inimest.  Mina olen pärit Mordvast ja rahvuselt  ersalane,  aga räägin natukene ka mokša keelt. 

Suurem osa mordvalastest elab Tallinnas, veidi on neid ka Tartus, Kohtla-Järvel  ja Haapsalus. Enamik on sattunud Eestisse nõukogude ajal, kui neid suunati siia tööle või nad tulid siia õppima. 

Suured ersade kogukonnad on ka Kanadas ja Ameerikas. Mina ise tulin Eestisse  hõimurahvaste programmi kaudu, alguses eesti keelt ja hiljem soome filoloogiat, reklaami ja  kultuurikorraldust õppima.

Hiljuti sain Tallinna Ülikoolist doktorikraadi kultuuride uuringute erialalt. Minu doktoritöö käsitles mu rahva itkude traditsioone.

Mordvalased nimetavad end ühe pea, kuid kahe suuga rahvaks – kuidas seda mõista? 

Ajalooliselt oli mordva rahvas üks rahvas, aga nende saatus kujunes läbi elu rännates nii, et teed läksid lahku ja kujunesid eri keeled. Seega me oleme üks, aga räägime kahte erinevat keelt.

Praegu on ersadel ja mokšadel juba niisama suur vahe nagu eestlastel ja soomlastel. Seega on ersadel ja mokšadel kummalgi oma keel ja kirjandus  ning kultuurilised iseärasused. 

Me mõlemad kasutame  kirjutamiseks kirillitsat ehk vene tähestikku, sest omal ajal keelas Katariina II ladina tähestiku kasutamise.  Need  ersalased, kes pole õppinud spetsiaalselt moksa keelt, ei saa sellest aru. Omavahel räägivad ersad ja mokšad  vene keeles. 

Kuidas erinevad ersad ja mokšad inimestena?

Mulle tundub, et mokšalased on julgemad kui ersad. Mokšalased suudavad oma asju paremini korda ajada kui ersad. Kuna türklaste mõju mokšadele on palju suurem, siis on näha erinevust ka välimuses.

Ja nagu inimestel ikka, tuleb ka meil vahel ette lahkarvamusi – mokšad ütlevad, et nemad on paremad, ja ersad, et hoopis nemad on paremad.

Näiteks kui Mordva kulutuuriministeeriumis töötavad enamuses ersad, siis hakkavad mokšad nõudma, et miks seal mokšalasi pole. Aga põhimõtteliselt oleme me sugulasrahvad ja teineteisele väga lähedased.

Kuidas on mordvalased Eesti ühiskonnas kohanenud?

Inimesed ju saavad aru, et nad elavad Eestimaal ja et see on nende teine kodumaa, mida tuleb austada.  Kui me oleme sellise valiku teinud, siis see on loomulik, et püüame kohaneda nii hästi kui võimalik. Mina ise olen Eestis elanud juba 14  aastat ja kodus käin tavaliselt üks kord aastas.

Tallinnast Mordvasse on ligi 2000 kilomeetrit. Mina lõin Eestis endale pere. Mu abikaasa on Eesti juurtega venelane, tema vanaisa oli eestlane.   Mul on ka seitsme-aastane poeg, kes oskab rääkida  juba kolmes  keeles – eesti, vene ja erša keeles. 

Erša keele on ta ära õppinud minuga rääkides ja ka vanaema-vanaisaga suheldes, kui ta neil külas käib. Selleks, et end ühiskonnas paremini tunda, on hädavajalik ära õppida selle rahva keel. Ma pean ausalt tunnistama, et alguses oli eesti keele õppimine  väga raske, aga  kaheksakuuline intensiivkursus ülikoolis aitas mind edasi.

Kumb tundub teile avatuma rahvana – ersad või eestlased?

Tundub, et ersad on ikka veidi avatumad. Eestlase hingeni jõudmine võtab rohkem aega. Samas on ju nii, et kui ise oled avatud ja sõbralik, siis käituvad teised samamoodi.

Kuidas toimusid teie pulmad?

Pulmad olid meil soome-ugri traditsioonide kohaselt ja külalisi  väga mitmest rahvusest. Olid ersad, mokšad, soomlased ja komilased, aga pulmad ise toimusid Eestis.

Traditsioonidest hoiti au sees  kohalikke ersa kombeid, näiteks minu vanemad tõid pulma iseküpsetatud Mordva leiba ja minu rahvale olulised ikoonid.

Millised on ersade uskumused ja ebausud?

Kuigi ersad on valdavalt õigeusklikud, on neis väga tugevalt  juurdunud  usk loodusesse. Minu küla inimesed lähevad siiani metsas olevale kolmele lättele, kus kasvab kolm püha puud. Kõigepealt palvetavad allikate juures ja paluvad endale tervist, jõudu ja armastust.

Siis  panevad maha risti ja selle kõrvale ikooni ning palvetavad nende ees. Samuti austame me väga oma esivanemaid ja mälestame neid spetsiaalsete riitusega.

Kas ersadel on mingi enne, mille kohta öeldakse, et surm on majja tulemas?

Neid on palju – näiteks lind koputab aknale. Tavaliselt on meie külades olemas keegi teadjanaine, kes oskab inimestele endeid ja unenägusid lahti seletada. Ka mina ise olen näinud vahel endelisi unenägusid. Üksteist aastat tagasi nägin unes, et üks mees tantsis põlevate söetukkide peal.

Ärgates helistasin kohe koju Mordvasse, aga keegi telefoni vastu ei võtnud. Pool tundi hiljem sain teada, et minu kodumaja oli maani maha põlenud. Mu pere polnud kodus ja vahel ma arvan, et kui keegi oleks telefoni vastu võtnud, siis ehk oleks õnnestunud põlengut ära hoida. 

Kas noored on huvitatud erša kultuuri elus hoidmisest?

Kaks aastat tagasi oli Tallinna Ülikoolis ersa keele kursus ja seal osalesid mitmed ersa juurtega noored. Oluline on, et noored oleksid osa meie kultuuri hoidmisest. Meil on Eestis kolm rahvuskultuuri seltsi – kaks neist asub Tallinnas ja üks Pärnus.

Need seltsid tegelevad näituste, kontsertide ja keelekursuste korraldamisega. Ühtlasi anname me välja ajakirja Kodu, mis ilmub ersa, mokša, eesti ja vene keeles.  

Ersa keelt õpetatakse veel maakoolides  1.-4. klassini neli tundi nädalas. Pärast  4. klassi on nädalas  kaks tundi ersa kirjandusest ja üks keelest. Gümnaasiumis on ersa keele tunde aga vaid 1-2 nädalas. Probleem on ersa ja mokša  keele õppega linnades, kus see on valikainena  kavas vaid 1-2 tundi nädalas.

Milline on teie ansambli sünnilugu?

Ansambel  Vastoma  loodi 2011 aastal ja tähendab  tõlkes "kohtumine". 

See nimi sümboliseerib seda, et me kõik oleme tulnud  Eestisse eri aegadel ja eri riikidest ning saanud siin kokku, et ersa kultuuri edasi kanda. Minu üheks lemmikuks on laul, kus vastne abielunaine räägib lindudega ja pärib neilt, kuidas läheb tema rindele saadetud mehel.

Millest unistate?

Minu üheks suureks unistuseks on Eestisse ersa muuseumi rajamine, kus saaks talletada nii meie rahvarõivaid, raamatuid kui ka muud kultuurilist pärandit. Samas on mul suur soov proovida ise valmistada hõbedast  ja vasest etnoehteid. See võib  olla  üheks minu järgmiseks projektiks.

 

 

 

 

 

 

 

 

Laadimine...Laadimine...