Naistevastane vägivald ei kuulu kaasaegse Eesti kultuuriruumi

Ajal, mil pseudokaastundest õhutatud globalistid räägivad vajadusest lõimida üle Vahemere parema elu poole pürgivaid majandusmigrante, ei tohi unustada, et ühes migratsioonilainega jõuavad meieni ka tõekspidamised sellest kultuuriruumist, kus naisi peetakse teisejärgulisteks inimesteks, kirjutab arvamusloos Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson. 

Pilt: Scanpix

Naistevastane vägivald ei kuulu kaasaegse Eesti kultuuriruumi

Vsevolod Jürgenson

Ajal, mil pseudokaastundest õhutatud globalistid räägivad vajadusest lõimida üle Vahemere parema elu poole pürgivaid majandusmigrante, ei tohi unustada, et ühes migratsioonilainega jõuavad meieni ka tõekspidamised sellest kultuuriruumist, kus naisi peetakse teisejärgulisteks inimesteks, kirjutab arvamusloos Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson. 

Suurem osa maailmast elab ikka veel ajas, kus naisi alavääristatakse, sunnitakse kandma näokatteid, astuma alaealisena abiellu, leppima suguorganite riitusliku vigastamisega. Paljudes riikides, ka neis, mis kuuluvad meie peavoolumeedia hinnangul nn õigete hulka, kuna on valmis toetama kõhklusi tekitanud ränderaamistikku, ei oma naised meestega võrdseid võimalusi poliitikas ega avalikus elus ning hukkuvad aumõrvu sooritavate sugulaste käe läbi. Maailma pingekolletes on liiga sageli kannatajateks naised ja lapsed, kogedes vägivalda ja seksuaalseid rünnakuid. Valdav osa maailmast on naiste vastu ülekohtune ja kahjuks vaatab end demokraatlikuna positsioneeriv rahvusvaheline üldsus seda ükskõikselt pealt, viidates naisi alavääristavate riikide suveräänsetele õigustele kujundada oma sisepoliitikat vastavalt traditsioonidele. Maailmal on pikk tee selleni, et naised saaksid kõikjal võrdsed õigused ning oleksid vägivalla eest kaitstud.

Meil koduski on veel palju teha

Ent naistevastane vägivald pole siiski ainult äärmususku pooldavate riikide teema. Maailm, kus üleoleku määrab füüsiline jõud, on visa taanduma ning koduses Eestiski on naistevastane vägivald üpris levinud nähtus. Vägivalla juured peituvad patriarhaalses minevikus, kus naise vastu käe tõstmiseks leiti ikka õigustus. Kirjeldab ju eestluse piibel Tammsaare Tõde ja õiguski, kuidas Andres oma laste ema nuhtles. Need on romaani kõige valusamad leheküljed, täis ängi ja jõuetut valu. Lugedes mõistad korraga, et igaüks, kes tõstnud käe endast nõrgema ja kaitsetuma vastu, tapab esmalt inimlikkuse iseendas.

Ometi on liiga palju neid kodusid, mis pole perekonnale kindluseks, vaid kus valitseb mehe ja isa, sageli viinauimast esile kutsutud rusikaõigus. Uuringud kinnitavad, et koduvägivalda on tundnud viiendik Eesti naistest ja nende lastest. Kindlasti on see arv veelgi masendavam, sest koduvägivallast ei soovita rääkida ning kaasata märatsejate rahustamiseks politseid ja kohtuid. Lähisuhtevägivald on salakavalaim kuritegevuse vorm, kus ohver vaikib, kuna sõltub vägivallatsejast materiaalselt või hingeliselt. Ebardlik kõnekäänd, kui lööb, siis armastab, pole tekkinud tühjale kohale. Paljud abikaasa vägivallatsemise all kannatavad naised usuvad siiralt, et neid ei tümitata mitte seetõttu, et mees on reo, vaid hoopis sellepärast, et läbi käikulastud rusikate näidatakse oma kiindumust. Sellised ohvrid on vihased naabritele, kes valjuks paisunud peretülist politseisse teatavad, ja keelduvad vägivallatseja suhtes avaldust kirjutama. Nad on kahekordsed ohvrid, ent nende aitamine on äärmiselt komplitseeritud, sest nad ise tõrjuvad lahendust.

Perevägivalla lõpetamine on meie kõigi asi

Mida siis teha, et naised vähemalt siin Eestimaal oleksid hoitud ja kaitstud? Vabariigi valitsus kiitis 2015. aastal heaks vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020, mis käsitleb laste väärkohtlemist, perevägivalda, seksuaalvägivalda ja inimkaubandust. Selle põhimõtete elluviimist koordineerib justiitsministeerium. Aga mitte mingitest riigipoolsetest dokumentidest pole perevägivalla osas abi, kui ei muutu ühiskonna mõttemaailm ja tõekspidamised, kui jääb aktsepteeritavaks nõrgema löömine ning lahkarvamustest ja tunnete pinnalt tekkinud arusaamatuste lahendamine füüsilise jõu abil. Siin oleme me kõik vastutavad ning pole mõtet olukorra lahendamist justiitsministeeriumi kaela veeretada. Vägivalla väljajuurimine algab peredest ja kogukonnast.

Statistika näitab, et jää on hakanud liikuma

Viimasel ajal registreeritakse lähisuhtevägivalda kordades rohkem, kui varasematel aastatel. Asjatundjad väidavad, et tegemist pole siiski koduvägivalla enneolematu puhanguga, vaid suurenenud on naiste arv, kes ei kõhkle hädas politsei poole pöördumast ning avaldust tegemast.

Läinud aastal teavitati lähisuhtevägivallast ligi 10 000 korral. See on väga suur arv! Menetlust alustati ca kolmandikul juhtudest. Tundub, et valdavalt piisas politsei sekkumisest ja vestlusest süüdlasega. Siiski arvab politsei, et neid teavitatakse vaid 10-20% tegelikest vägivallajuhtumitest ning valdav enamus naistest eelistab kodustest jõhkrustest vaikida.

Kallid naised, te olete selleks liiga olulised, et lasta end lihtviisil nüpeldada, ahistada ja alandada! Rääkige peres asjad selgeks ja kui jutust ei aita, kutsuge politsei! Usaldage rünnete tõrjumisel õiguskaitseorganeid, mitte MeTood või muid sarnaseid emotsioonidest ülekeevaid alternatiivkohtuid. Eesmärgini, milleks on naistevastase vägivalla väljajuurimine, viib vaid seadustest lähtuv süstemaatiline tegevus, mitte feministide korraldatud sugudevahelist vastasseisu õhutavad tänavaaktsioonid.

 

 

 

Laadimine...Laadimine...